SAKSAMAA DIGITEERIMISSTRATEEGIAD

SISSEKANNE # 119

Saksamaal on peetud elavat debatti selle üle, kas ja millisel määral on riik valmis kohanema digiajastu realiteetide ja väljakutsetega. Kantsler Angela Merkel on pidanud riigitelevisiooni ARD eetris selgitama, miks Saksamaa Euroopa Liidu kandva majandusjõuna on digitaliseerimise valdkonnas jäänud pigem sabassörkija rolli. Merkel õigustas mahajäämust riigi suuruse ja föderatiivse eripäraga, mis ei soodusta kiireid arenguhüppeid ning tõi seejuures eeskujuna välja Eesti, kus just ühiskonna väiksuse ja kompaktsuse tõttu ollakse võimelised digitaliseerimisprotsessi tõhusamalt teostama (Einmann, 2017). Teisisõnu, Saksamaa on suur, bürokraatlik ja jäik, võrreldes pisikese dünaamilise Eestiga, kuid ollakse  n-ö. õigel teel. 

2020. aasta alguses tunnustas Saksamaa föderaaljustiitsminister Christine Lambrecht Tallinnas visiidil olles  Eesti teedrajavat rolli igapäevaelu digitaliseerimisel, rõhutades kodanike veebiteenuste suuri praktilisi eeliseid ja andmete kasutamise suurt läbipaistvust. Peaaegu samal ajal andis Eesti president Kersti Kaljulaid ülevaate Eesti riigi IT-projektidest CSU piirkondlikul konverentsil Ülem-Baieris ja nentis muu hulgas, et Eestis on nüüdseks üles kasvanud põlvkond, kes ei tea, kus ametiasutused asuvad. Peaaegu kõiki avalikke teenuseid on täna võimalik saada veebis - tänu  digitaalsele ID-kaartile (Saksa-Balti kaubanduskoda, 28.01.2020). 

Niisiis et Eesti on jätkuvalt Saksamaale eeskujuks riigi üleüldisel digitaliseerimisel. Aga kuidas on lood Saksamaa arhiividega, millel on protsessis täita oluline osa?   2014. aastal arutles kriitiliselt sellel teemal Vestfaali arhiiviameti juhataja Marcus Stumpf, kelle hinnangul riiklikku digitaliseerimisstrateegiat Saksamaal ei eksisteeri ei praegu – aastal 2014, niisiis  – ega ilmselt ka tulevikus ning põhjendas seda sama argumendiga, millega õigustas riigi mahajäämust ka kantsler Merkel – nimelt liitvabariigi föderatiivse struktuuri ja fõderaalvalitsuste kultuurilise suveräänsuse tõttu (Stumpf, 2014). 

Stumpf viitab alustuseks maailma juhtiva haridus- ja teadusasutuse, USA Smithsoniani Instituudi visioonidokumendile „Inspiring Generations through Knowledge and Discovery – a Smithsonian for the 21st century“, milles nähakse ette ressursside jagamist kogu maailmaga ja seetõttu on juurdepääsu laiendamine ehk kogude digitaliseerimine ja veebis kõigile kättesaadavaks tegemine olulisim strateegiline prioriteet (Smithsonian Strategic Plan 2010-2015). Asutuse juhataja G. Wayne Clough’ sõnul pakub digirevolutsioon peadpööritavat valikut tööriistu, mis võimaldavad õppeasutustel üle kogu maailma muuta teadmiste jagamine  elavamaks ja ligipääsetavamaks. Digirevolutsioon võrdsustab infojagamist, võimaldades kõigil huvilistel saada osa seesugusest infost, mis varem oli kättesaadav ainult ekspertidele. Clough rõhutab, et muuseumide, raamatukogudes ja arhiivide personal peab end ette valmistama, et kõnetada nn digisündinud põlvkonda (digital natives), kellel on loomupärased oskused digimaailmas toimimiseks ja kellel on suur infovajadus (Stumpf, 2014; Clough, 2013).

Stumpf peab Saksamaa arutelude taustal tähelepanuväärseks Clough’ entusiasmi juurdepääsuõiguste laiendamise osas. Põhimõtteliselt peaks info kättesaamine arhiivikogudest toimuma sama lihtsalt nagu piltliku näitena digifotoaparaadi klõps, kus foto jäädvustatakse hetkega ja sama kiiresti jõuab see üleslaetuna mõne sotsiaalmeedia platvormi kaudu teiste inimesteni. 

Novembris 2008 avati pidulikult Euroopa Digitaalraamatukogu ehk Europeana projekt, suuresti silmas pidades just uue põlvkonna infovajadusi, mille puhul toonane Euroopa Komisjoni president J-M. Barroso ei hoidnud epiteete kokku: „Antiikajal peeti kümneid tuhandeid teoseid sisaldanud ning hiljem sõdades ja tulekahjudes hävinenud Aleksandria hiiglaslikku raamatukogu tsivilisatsiooni nurgakiviks. Nüüd pannakse tänu kauakestnud rahuajale ja ennenägematule jõukusele Euroopas alus uuele, veelgi suuremale ja igal juhul vastupidavamale raamatukogule: projektile nimega Europeana. /…/ On väga tõenäoline, et Europeana saab maailmas tähtsamagi koha, kui oli Aleksandria raamatukogul.“ (Barroso, 2008).  Juba 2009. aastal oli Europeanas juba viis miljonit digitaalset objekti, kümme miljonit juulis 2010, aga 2020. a. alguseks oli see arv tõusnud 58 miljonini (Europeana veebileht). Saksamaa on suurim panustaja Europeanasse (4,4 miljonit digiobjekti 2014. a.), ka kasutajaid on enim Saksamaalt (Stumpf, 2014).

Saksamaal koordineerib infovahetust Europeanasse Saksa Digitaalraamatukogu (Deutsche Digitale Bibliothek, DDB), mida rahastatakse kohalike omavalitsuste ja liidumaade tasandil. Esimene avalik beetaversioon sellest hakkas tööle novembris 2012, täisversioon lasti käiku 31. märtsil 2014 (DDB veebileht).  Saksamaa digitaalset taristut täiendavad mitmed muud üleriigilised ja lokaalsemad portaalid, nt Baden-Württembergi liidumaa konsortsium BAM portaal (Bibliotheken, Archiven, Museen) aastast 2015 või ZZVD (digiteeritud trükiste keskraamatukogu), mille kaudu saab uurida digiteeritud trükiteoseid alates 15. sajandist kuni tänapäevani. Berliini Staatsbibliothek’i all tegutseb Kalliope platvorm, mis võimaldab juurdepääsu personaalarhiividele, käsikirjadele ja kirjavahetustele. Baieri ja Berliini  keskraamatukogude ning Marburgi fotoarhiivi ühisprojektina on loodud vanade käsikirjade digiplatvorm  Manuscripta Mediaevalia. Põhiline küsimus seisvat selles, kas DDB hakkab tõepoolest koondama kogu Saksamaa digiteeritud pärandit nii metaandmete kui sisu tasandil, kuivõrd pilt on üpris mosaiikne ja kirju, s.t. portaalid on usaldusväärsuse, organiseerituse ja ulatuse tasemelt väga erisugused. Oluline on ka konsensuse leidmine küsimuses, mida ja millises ulatuses üldse tuleks digiteerida, sest ressursside küsimus on aktuaalne nii Eesti-suguses väikeriigis kui suurriigis Saksamaal. Sealse digitaliseerimisprotsessi kitsaskoht on kõikehõlmava ühisstrateegia kava puudumine (Stumpf, 2014). 

Märtsis 2011 esitas Saksa Raamatukogude Liit raamdokumendi, nimega „Saksamaa vajab riiklikku digiteerimisstrateegiat!“, mis nõudis riigilt jõulisemat tegutsemist antud suunal. 2012-2016. a. lõikes tuli kava järgi digitaliseerimisse iga-aastaselt panustada kuni 10 miljonit eurot. See tõstis teema vähemalt mõneks ajaks Bundestag’i fookusesse ning päädis eelmainitud DDB lanseerimisega novembris 2012. Kuid pärast seda jäid digiteerimise teema toppama, takerdudes vaidlustesse parlamendis ja asjaga seotud instantsides rahastamise jms nüansside üle, nt opositsioonis olev SPD nõudis koguni 30 miljoni euro panustamist digiteerimisse igal aastal. Ühise strateegia juurutamise katsed vaibusid suuresti just riigi omapära ehk föderatiivse korralduse tõttu, kus liidumaad ja kohalikud omavalitsused saavad selliste küsimuste üle ise otsustada ning keskvõimu korraldused on soovitusliku iseloomuga (Stumpf, 2014).

Seetõttu on digiteerimine eri liidumaades kulgenud erineva tempo ja intensiivsusega. Üheks eesrindlikumaks siinkohal olevat Brandenburgi liidumaa, mis töötas oma strateegiakava välja juba 2009. aastal koostöös kohaliku teadus-, haridus- ja kultuuriministeeriumite ning mäluasutustega. See kaardistas digiteerimise olukorra Brandenburgi kultuuriasutustes, kirjel-das digiressursse, kuid ennekõike pandi kirja tegutsemisjuhtnöörid, kuidas sisu DDB-taoliste platvormide jaoks indekseerida, kättesaadavaks muuta. Loodi nn riiklik kompetentsikeskus "Brandenburg.digital", mille põhimõtteks oli, et digiteerimisäri ei tohiks tsentraliseerida (digitaliseerimiskeskuse tähenduses), vaid esmatähtis on osutada koordineerimis-, standardimis- ja nõustamisteenuseid. Tähelepanuväärne on asjaolu, et liidumaa ei kuulu Saksamaa jõukamate hulka – tegemist on koguni üpris tagasihoidliku eelarvega liidumaaga -, kuid neil on selle raamdokumendi näol olemas konkreetne tegevuskava, tänu millele saab ka nappe ressursse tõhusamalt kasutada (Stumpf, 2014).

Institutsionaalsel tasandil väärib esiletõstmist Preisi Kultuuripärandi Fondi (Stiftung Preussischer Kulturbesitz, SPK) digiteerimisstrateegia aastast 2010, milles loetletakse üles prioriteedid:

•  digiteerida tuleb esmajärjekorras need materjalid, mis edastavad/vahendavad saksa, Euroopa ja väljaspool Euroopat asuvaid kultuure, soodustavad kultuurivahetust ning on olulised üldhariduslikust seisukohast;
• ainulaadsed ja silmapaistvad kogud;
• teaduse ja uuringute läbiviimiseks olulised materjalid;
• materjalid, mille on SPK vastutusalas, teenivad fondi huve, teadus- ja arendustegevust;
• kui digiteerimine aitab kaitsta originaaldokumente, mille säilimine intensiivse kasutamise tõttu on ohus;
• kui materjalid omavad majanduslikku tähtsust (nt turismi valdkonnas).

M. Stumpf tõdeb, et need on mõistlikud prioriteedid, kuid lähemal vaatlusel on nendest ikkagi üpris keeruline lähtuda, sest muuseumide ja arhiivide kogudes on vähe selliseid dokumente, mis ei vasta ülaltoodud kriteeriumidele. Niisiis on valiku küsimus endiselt peadmurdev väljakutse.

Rõhutada tuleb tingimata Saksa Teadusfondi rolli kogude digiteerimisel ja indekseerimisel. See polnud vaid pelk 100 miljoni eurone rahasüst vajalike tööriistade soetamiseks, vaid tal on väga suur nõuandev, kontrolliv ja suunav metodoloogiline roll. Seal on välja töötatud reeglid alates skaneerimisest kuni metaandmete genereerimiseni portaalidesse (Stumpf, 2014).

Smithsoniani direktor Clough kiitis arhiive ja raamatukogusid suunanäitaja mentaliteedi eest, toetades avatud juurdepääsu, info digiteerimist ja võrgustamist. Saksamaa olukord näitab, et sealsed arhiivid järgivad samuti üldjoontes neid printsiipe, kuid raamatukogudega võrrelduna kümneaastase viivitusega. Saksamaa konservatiivne arhiiviseadus seab avatud juurdepääsu kontseptsioonile teatavad piirid. Ja muidugi keskendutakse avatud arhiivide debattides saksa põhjalikkusega igat aspekti vaagides ennekõike digiteerimise riskidele, mitte võimalustele.  Esmapilgul ei paistagi arhiivide esindatus Europeanas halb, sest Saksi maa- ja ülikooliraamatukogu ning Baieri riikliku raamatukogu järel on kolmas sisutarnija Baden-Württembergi riigiarhiiv. Sealjuures  on hämmastav, et kuigi DDB käsitleb end digiteeritud sisu keskse koondajana, lähevad paljud DDB-st mööda ja saadavad oma sisu Europeanasse otse või kasutavad jätkuvalt hoopis BAM-portaali (Stumpf, 2014).

Piirkondlike arhiiviportaalide maastik on ebaühtlane. Peale ühe suure föderaalarhiivi (Bundesarchiv) on 16 riigiarhiivi (Staatsarchive/Landesarchive) ja tuhandeid väikesi, sõltumatuid arhiive (omavalitsuste arhiivid, linnaosade arhiivid, kirikuarhiivid), kuid puudub ülalt alla koordineeriv ühtne  keskorganisatsioon. Föderaalarhiivil, mida tavapäraselt tuleks mõista rahvusarhiivina,  nimelt ei ole n-ö. hierarhia tipust kontrollivat kohustust ning regionaalarhiivid talle ka ei allu. Siit tulenevadki Saksamaa ühtset digiteerimispoliitikat pidurdavad asjaolud, kus on nägemuste erinevus, pärandi rohkusest tingitud mõnevõrra kaootilised digiteerimisplaanid ja loomulikult finantseerimise küsimused (Kretzschmar, kuupäev puudub). Üheteistkümne liidumaa regionaalarhiivid saadavad digiteeritud sisu DDB-sse ja arhiivide koondportaali Archivportal-D (mõlemaid on rahastatud Saksa Teadusfondi kaudu), ent selle kõrval eksisteerivad kitsamad eriarhiivid, nt saksa majandusarhiiv ja katoliku kiriku arhiiv, millel siiski on väga piiratud otsivõimalused (Stumpf, 2014).

Saksamaa arhiivinduses, mis on traditsiooniliselt lähtunud provienentsiprintsiibist ja kus üldiselt ollakse arvamusel, et arhiiviteabe ja üksikute digitaalsete koopiate kontekstivaba esitamine pole mõistlik, peetakse esindatust koondportaalides siiski oluliseks. Saksa arhiivinduse omapäraseks jooneks on muidugi ka see, et digiteerimise kõrval peetakse tule-vikuski jätkuvalt oluliseks mikrofilmidel säilitamist. Veel 2007. a. Baden-Württembergi strateegiakavas öeldakse, et analoog-arhiivimaterjali kaitsmise ja säilitamise oluline meede - lisaks nõuetekohasele säilitamisele ja säilitamisele ning taastamismeetmetele - on mikrograafia, mitte digiteerimine. Edaspidi nähakse siiski mikrograafia ja digiteerimise kooseksistentsi: esmalt toimub mikrofilmimine, kuid enam ei tehta mikrofilmist kasutuskoopiat, vaid digikoopia lugemissaali jaoks või laetakse otse veebiportaali (Stumpf, 2014).

Kokkuvõtteks võib öelda, et Saksamaal on digiteerimises tehtud olulisi edusamme – näiteks käivitatud suured koondportaalid, kuid riigi föderatiivse ülesehituse tõttu on ühtse strateegia juurutamine aeglane. Teiseks vaidlevad pragmaatilised sakslased neile loomuomase filosoofilise põhjalikkusega rahastamisküsimuste üle. Kolmandaks on lõputu vaidluste teema, mida digiteerida ja kuidas seda presenteerida, arvestades Saksamaa arhiivide rikkalikkust ja riigi ajaloost tulenevat tundlikku sisu, mida ei taheta kontekstivabalt avalikkuse ette paisata. Ent digiteerimise kui perspektiivse tegevuse vajalikkuses ollakse üksmeelsed, isegi kui sellel üksmeelel on tugevad konservatiivsuse varjundid.

*          *          *

KASUTATUD ALLIKAD

·         BAM, das gemeinsame Portal zu Bibliotheken, Archiven, Museen. Vaadatud http://www.bam-portal.de/.

·         Barroso, J. M. (2008, 20. november). José Manuel Barroso: uus kultuurivärav – digiraamatukogu Europeana. Postimees. Loetud https://arvamus.postimees.ee/50329/jose-manuel-barroso-uus-kultuurivarav-digiraamatukogu-europeana.

·         Deutsche Digitale Bibliothek. Vaadatud https://www.deutsche-digitale-bibliothek.de/.

·         Einmann, A. (2017, 17. juuli). Merkel õigustas Saksa mahajäämust digivaldkonnas Eesti väiksusega. Postimees. Loetud https://www.postimees.ee/4180257/video-merkel-oigustas-saksa-mahajaamust-digivaldkonnas-eesti-vaiksusega.

·         Kretzschmar, R. (kuupäev puudub). Archival processing of born digital material and digitization of archival documents in Germany. Vaadatud http://ica2012.ica.org/files/pdf/Full%20papers%20upload/ica12Final00422.pdf.

·         Saksa-Balti Kaubanduskoda (2020, 28. jaanuar). Saksamaa soovib Eestilt digitaliseerimist õppida. Loetud https://www.ahk-balt.org/et/uudised/news-details-ee/saksamaa-soovib-eestilt-digitaliseerimist-oppida.

·         Smithsonian Strategic Plan 2010-2015. Retrieved from http://www.si.edu/Content/Pdf/About/SI_Strategic_Plan_2010-2015.pdf.

·         Stumpf, M. (2014, 8. Mai). Digitalisierungsstrategien in Deutschland – Versuch einer Bestandsaufnahme. Loetud https://archivamt.hypotheses.org/668.