INDEKSEERIMISEST, ANNOTEERIMISEST, REFEREERIMISEST

SISSEKANNE # 117

Põhimõisteid:

Teaviku sisukirjeldus ‒ sisu kokkuvõtlik esitus teemaotsingu võimaldamiseks ja teaviku relevantsuse hindamiseks.

Sisuanalüüs - teaviku analüüs selle sisu komponentide ja nendevaheliste suhete kindlaksmääramiseks.

Indekseerimiskeel (infootsikeel) – tehiskeel teaviku sisu või vormi iseloomustamiseks ja otsimiseks; põhilised indekseerimiskeeled  on liigitussüsteemid ja märksõnastikud, põhineb deskriptoritel (UDK, EMS).

Märksõnastamine - teaviku ainestiku esitamine ühe või mitme tunnusliku sõna või sõnaühendi abil, mille määrab märksõnastaja.

Märksõna - infoallika või selle osa ainestikku tähistav sõna v sõnaühend; kasutatakse nt teatmeteoses artikli algussõnana märksõnakataloogis ja registris jaotusüksusena, andmebaasis otsitunnusena

Võtmesõna (Stichwort, keyword) - teaviku pealkirjast või tekstist valitud märksõna.

 

Indekseerimise eesmärk ja meetodid:

Indekseerimise eesmärk on koondada kokku sisult ja vormilt sarnased infoallikad teemaotsingu ehk aineotsingu jaoks. Indekseerimine väljendub teavikute liigitamises või märksõnastamises. Märksõnade allikateks võivad olla märksõnastikud. Sõnastike alusel toimuvat märksõnastamist nimetatakse ohjatud märksõnastamiseks. Teisel juhul võib märksõna pärineda teaviku tekstist – siis on tegemist võtmesõnastamisega. Kolmandal juhul võib märksõnastaja luua märksõna ise. See on vaba märksõnastamine.

Märksõnade liigitamisest, nende keeleline vorm:

Märksõnu võib erineval viisil liigitada:

·         tähenduse järgi liigitades võime eristada mõistelisi ehk teemamärksõnu, nimesid märksõnadena, samuti ka koha-, aja- ja vormimärksõnu;

·         tähtsuse järgi eristatakse põhimärksõnu, mis on enamasti mõistelised ja allmärksõnu (alljaotisi), mis on enamasti koha-, aja- ja vormimärksõnad.

·         struktuuri järgi eristatakse lihtmärksõnu ehk deskriptoreid (iga märksõna on põhimärksõnaks) ja liitmärksõnu, mis koosnevad põhimärksõnast ja allmärksõna(de)st; neid nimetatakse ka märksõnapealdisteks.

Märksõnadeks võivad olla:

·         nimisõnad ja nimisõnalise põhisõnaga, loomulikus järjestuses sõnaühendid;

o   lihtnimisõnad,

o   liitnimisõnad ja

o   püsivad sõnaühendid;

·         tegusõnad mine-vormis (ma-tegevusnimi või muu pöördeline vorm ei ole lubatud);

·         omadussõnad vaid teatud juhtudel (üldreeglina ei kasutata omadussõnu iseseisva märksõnana),

·         arvsõnad aastaarvudena ja teatud terminites,

·         nimed nagu nad on, täisvormis.

Märksõnad võivad esineda ainsuses või mitmuses. Ainsuses tuuakse abstraktmõisteid, nähtusi, tegevusi, aineid, keemilisi elemente, teadusharusid tähistavad mõisted ning nimed – kõik sõnad, millest neutraalses stiilis mitmust ei kasutata. Mitmuses on konkreetseid, loendatavaid entiteete tähistavad sõnad, millest mitmuse tarvitamine on võimalik. Erandi moodustavad looma- ja taimeliigid ja -tõud ning muusikariistade nimetused, mis on ainsuses.

Sünonüümid on kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased sõnad. Ohjamiseks valitakse üks sünonüümidest märksõnaks, teis(t)e märksõnadega seotakse see ekvivalentsiseosega (või tehakse äraviide).

Märksõnastike tüübid rakenduse ulatuse järgi on:

·         üld- ehk universaalsed märksõnastikud („Eesti märksõnastik”, „Kongressi Raamatu-kogu ainerubriigid“ (Library of Congress Subject Headings/LCSH);

·         eri- ja erialamärksõnastikud.

Märksõnastike tüübid struktuuri järgi on:

·         märksõnaloendid (ilma viideteta või väheste vaata-viidetega),

·         traditsioonilised märksõnastikud (sisaldavad märksõnarubriike ning vaata ja vaata ka viiteid) ja

·         tesaurused (kõige keerukama struktuuriga märksõnastikud).

 

Tesaurused: mõiste ja mõte: kujunemine, struktuur, semantilised seosed

Tesauruse mõiste infoteaduse kontekstis:  märksõnastik info töötlemise ja otsingu jaoks, mis sisaldab loomulikust keelest valitud sõnu ja sõnaühendeid ning nendevahelisi semantilisi seoseid.

Märksõnade seoseid näidatakse järgmiste lühendite abil:

·         KASUTA = viide sünonüümilt märksõnale

·         AT = asendab terminit; näitab, millistelt sünonüümidelt on sellele märksõnale viidatud

·         LT = laiem termin; viide tähenduselt laiemale märksõnale

·         KT = kitsam termin; viide tähenduselt kitsamale märksõnale

·         ST = seotud termin; viide mittehierarhiliselt seotud märksõnale

Tesaurust iseloomustavad struktuurselt ekvivalents, hierarhia ja assotsiatsioon.

Ekvivalentsiseos: kui sama mõistet väljendavad kaks või enam märksõna, siis üks neist valitakse tesauruses kasutatavaks eelistatud terminiks.  Ekvivalentset  seost väljendatakse:

®    kasuta,   mis juhib mitte-eelistatud termini juurest eelistatud termini juurde

®    asendab terminit (AT) - juhib eelistatud termini juurest mitte-eelistatud terminite juurde

kasutamisiga                                                        olelusring

KASUTA: olelusring                                           AT: kasutamisiga

mikrobussid                                                         pisibussid

KASUTA: pisibussid                                          AT: mikrobussid

mõisate võõrandamine                                         maareformid

KASUTA: maareformid                                     AT: mõisate võõrandamine

Hierarhiaseos põhineb allumise erinevatel astmetel või tasemetel, ülemmõiste väljendab klassi või tervikut ning alammõiste selle liikmeid või osi. Tavaliselt  soomõiste ja liigimõiste või  terviku ja osamõiste seos.

Väljendatakse Laiem termin (LT) – kitsam termin (KT) seosena

KT – kitsam termin                                                              LT – laiem termin

maastikud (= soomõiste)                                                      kultuurmaastikud       

KT: kultuurmaastikud (= liigimõiste)                                   LT maastikud

       loodusmaastikud                                                            loodusmaastikud

keemia (= tervik)                                                                   LT maastikud

KT: biokeemia (= osa)                                                           biokeemia

Need mõisted peavad esindama sama liiki nähtusi, nt anatoomia (distsipliin) ja kesknärvisüsteem (kehaosa, mida see distsipliin võib uurida) on erinevad kontseptid, need ei saa olla hierarhiliselt seotud.

Assotsiatsiooniseos  esindab suhteid mõistete vahel, mis pole ekvivalentsed ega hierarhilised, kuid siiski tähenduslikult või kontseptuaalselt seotud sellisel määral, et see tuleks välja tuua eesmärgiga tõsta märksõnastamise ja otsingu kvaliteeti ning juhtida kasutajat  võimalikult relevantsete tulemuste juurde.

elektriedastus (= tegevus)     ST: elektriliinid (= vahend)

iseeneslik abort   ST: tehisabort (= antonüüm)

helmintoosid (= tagajärg)   ST: soolenugilised (= põhjus)

 

Indekseerimise metoodika mõiste ja eesmärk,  ühtsus ja järjepidevus indekseerimisel

Indekseerimise metoodika on põhimõtete, reeglite ja töövõtete kogum, mille alusel avatakse teavikute sisu märksõnadega või liigiindeksitega ning tehakse see kasutajale kättesaadavaks. Selle eesmärgiks on tagada indekseerimise kvaliteet ning järjepidevus ja ühtsus.

Järjepidevus ja ühtsus tähendavad, et liigitajad/märksõnastajad võtavad analoogiliste juhtumite puhul vastu analoogilisi otsustusi:

®    eri ajahetkedel (järjepidevus);

®    eri töötajad eri kohtades (ühtsus).

Absoluutset ühtsust ja järjepidevust pole võimalik saavutada, sest inimesed mõtlevad ja analüüsivad teavikute sisu paratamatult erinevalt. Ka päringud ühe ja sama teema kohta pole ühesugused.

Indekseerimise tasemed, ammendavus ja spetsiifilisus

Adekvaatse märksõnastamise puhul vaadeldakse dokumenti või teost tervikuna ning märksõna vastab teose kui terviku ainestiku spetsiifikale.

Üldistava märksõnastamise puhul paigutatakse dokumendi või teose ainestik laiema teema alla ning valitud märksõna on laiem kui dokumendis sisalduv ainestik.

Süvamärksõnastamise puhul võetakse analüüsi alla ka dokumendi või teose osad ning märksõnad on kitsamad kui teose ainestik tervikuna.

Indekseerimise ammendavus e. põhjalikkus näitab, kuivõrd paljudest aspektidest sisu kirjeldatakse; see määratakse metoodiliste otsustustega

Indekseerimise spetsiifilisus e. sügavus näitab, kui kitsa või laia tähendusega indekseid/märksõnu kasutatakse; määratakse liigitussüsteemiga/märksõnastikuga.

Indekseerimise käik (etapid)

1)      Teaviku uurimine ja selle ainevaldkonna kindlakstegemine

·         pealkiri, raamatu sisukord, sissejuhatus, kokkuvõte, raamatu peatükkide algused ja lõpud jms

·         sõnastada endale 1-2 lausega, millest jutt käib

2)      Sisu seisukohast oluliste teemade ja mõistete kindlakstegemine

·         kõigepealt leida põhiteema (märksõnastamisel seda väljendav(ad)  mõiste(d))

·         siis leida olulised kõrvalteemad (neid väljendavad mõisted) ning teisesed tunnused (nt        koht, aeg, keel), lähtudes nõutavast ammendavusest,

·         siis otsustada, kas on vaja peegeldada teose vormi (žanri)

3)      Nende mõistete väljendamine indeksitega/märksõnadega (“tõlkimine”)

·         kasutatavast liigitussüsteemist/märksõnastikust tuleb otsida leitud    teemadele/ mõistetele kõige täpsemalt vastavad indeksid/märksõnad. Iga teavik ei vaja kõiki märksõnatüüpe. Sel juhul jätke lahter lihtsalt tühjaks.

Eel- ja järelkoordinatsioon indekseerimiskeeltes

Märksõnastamisel on võimalik valida kahe meetodi vahel:

1)      eelkoordinatsioon: märksõnad ühendatakse liitmärksõnaks märksõnastamise ajal kindlate reeglite järgi; liitmärksõna väljendab kompleksset teemat tervikuna

2)      järelkoordinatsioon: märksõnad lisatakse kirjele lihtmärksõnade loendina, kombinatsioone saab moodustada otsingul; lihtmärksõnad väljendavad võimalikult lihtmõisteid.

Eel- ja järelkoordinatsiooni eristab põhimõtteliselt see, kes moodustab märksõnade kombinatsiooni – kas märksõnastaja või kasutaja. Eelkoordinatsiooni puhul märksõnastaja kombineerib kõikvõimalikud keerulised märksõnad omavahel liitmärksõnadeks. Järelkoordinatsiooni korral annab märksõnastaja teavikule vaid mõningaid lihtmärksõnu, ilma neid omavahel seostamata. Seosed loob vastavalt oma vajadusele kasutaja, kes sisestab Boole’i operaatoreid kasutavas otsingus.

Indekseerimise rahvusvaheline ühtlustamine ja standardimine IFLA ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide poolt

IFLA (Rahvusvaheline Raamatukoguühingute ja -institutsioonide Liit) juures tegutseb liigitamise ja märksõnastamise sektsioon, mis alates 2016. aastast kannab nime temaatilise analüüsi ja juurdepääsu sektsioon (Subject Analysis and Access Section). Märksõnastike loomise põhimõtted Principles underlying subject heading languages (SHL’s) / Working Group on Principles Underlying Subject Heading Languages. München, 1999. (UBCIM Publications – New Series ; Vol.21) esitab märksõnasüsteemide põhiprintsiibid. Antud on väga üldised põhimõtted, mida on illustreeritud näidetega mitmesugustest rahvuslikest märksõnasüsteemidest. Printsiibid on järgmised:

1.      ühtluspealdise printsiip

2.      sünonüümia printsiip

3.      homonüümia printsiip

4.      semantika printsiip

5.      süntaksi printsiip

6.      järjepidevuse printsiip

7.      nimede printsiip

8.      kogudele vastavuse printsiip

9.      kasutaja printsiip 10. märksõnastamise metoodika printsiip

10.  spetsiifilise pealdise printsiip

Guidelines for multilingual thesauri / The Hague, IFLA Headquarters, 2009 esitab mitmekeelse tesauruse juhised. Sisaldab täiendavaid juhiseid standarditele, ei asenda neid. IFLA raames on koostatud ka märksõnade kui normandmete funktsiooninõuded Marcia Lei Zeng, Maja Žumer & Athena Salaba (Eds.) Functional Requirements for Subject Authority Data (FRSAD) - A Conceptual Model. Berlin/München: De Gruyter Saur, 2011.

Automaatindekseerimise põhimeetodid

1)      Statistilised meetodid  - põhinevad sõnade esinemissagedusel tekstis, kas konkreetse dokumendi tekstis või andmebaasis tervikuna. Leitakse sõnad, mille esinemissagedus on suurem ja mis seega tõenäoliselt väljendavad dokumendi (andmebaasi) sisu paremini. Üldise tähendusega ja abisõnad elimineeritakse.

2)      Lingvistilised meetodid põhinevad keele automaattöötlusel, millega tegeleb arvutuslingvistika (arvutilingvistika).

a.       grammatilise analüüsiga (morfoloogia ja süntaksi analüüs) püütakse tuvastada sõnade algvormid ja kokkukuuluvad sõnaühendid, millel on indeksiterminitena suurem väärtus kui üksiksõnadel

b.      semantilise analüüsiga püütakse arvesse võtta sõnade tähendust ja tähendustevahelisi suhteid; need suhted on süsteemis tesaurusena.

3)      Intellektitehnikatest põhiline ekspertsüsteemid, milles püütakse simuleerida (modelleerida) spetsialistide oskusi ja teadmisi, mida nad rakendavad intellektuaalsel indekseerimisel. Need oskused ja teadmised formuleeritakse programmile mõistetavateks faktideks ja reegliteks, mille abil toimub indekseerimine. Faktid ja reeglid moodustavad teadmusbaasi. Faktikogumi ühe osa moodustab tavaliselt ohjatud sõnavaraga tesaurus. Teadmusbaasi loomine on ekspertsüsteemi kõige raskem osa, eriti selle automaatne loomine.

Teksti mõiste ja muutumine

Kitsamas tähenduses on tekst ühest või mitmest, keelereeglitele vastava ülesehitusega lausest koosnev jada. Laiemas tähenduses on tekst – igasugune kirjalik informatsioon.

Informatsiooni võimet eksisteerida tekstina nimetatakse tekstuaalsuseks: mõistega tähista-takse teksti omadusi: sidusus, sisuline mõtestatus, eesmärgistatus, vastuvõetavus,  informatiivsus, vastavus olukorrale, intertekstuaalsus.

Teksti muutumine:

Traditsiooniline e. lineaarne tekst - Tekst esitatakse lineaarselt ehk järjestikuselt. Traditsiooniline tekst kasutab märgisüsteemina inimkeelt. Elementaarne märk on sõna või püsiv sõnaühend. Märgi põhiliseks iseloomulikuks tunnuseks on selle tähendus.

Mittelineaarne tekst nt. hüpertekst - on sellised, mille lugemisel ei pea tingimata alustama algusest ja jõudma lõpuni. Mittelineaarsed on nt tüüpilised veebilehed. Varasemal ajal – näiteks sõiduplaanid, telefoniraamat jt.

Interaktiivne tekst - tekstid, millega on võimalik suhelda, näiteks veebiportaalid, jututoad. Interaktiivse teksti on võimalikuks teinud uus tehnoloogia.

Multimodaalne tekst  kasutab korraga mitut märgisüsteemi – teksti, kõnet, visuaalseid kujundeid, muusikat, žeste, mitmesuguseid ruumilisi võtteid jms.

 

Teksti ülesehitus

Pealkiri (alapealkiri, vahepealkiri) osutab sellele, mida kasulikku, uut või olulist lugeja tekstist leiab; informeerib lugejat teksti teemast, põhiideest, probleemist, tegelastest;äratab tähelepanu, uudishimu, huvi. Alapealkirjaga seletatakse või täpsustatakse pealkirja, piiritletakse teemat või ideed. 

Vahepealkirjadega tuuakse esile teksti erineva sisuga alaosad, taotletakse süsteemsust.

Sissejuhatus - tekstide traditsiooniline element.  Sissejuhatuse eesmärk on anda vastus lugeja põhiküsimusele: miks ma pean seda teksti lugema, aktiviseerida lugejat, luua eeldused, et ta saaks omavahel seostada vana ja uut infot;  Sissejuhatust kasutatakse ka selleks, et:

®    osutada käsitletavale teemale või probleemile      

®    äratada lugejates huvi ja köita tähelepanu

®    luua usalduslik suhe ja meeleolu.

Põhiosa. Tekst koosneb lõikudest. Eristatakse vormilõike ja sisulõike. Sisulõik on ühe (juht)mõtte terviklik esitus. Publitsistlikes ja teadustekstides on sisulõik ja vormilõik kattuvad mõisted. Sisulõik koosneb kahest osast: tuummõttest e. peaideest ja seda arendavatest ja toetavatest tugimõtetest. Tuummõte asub tavaliselt lõigu alguses või lõpus. Mõnel juhul tuumlause puudub. Lõigu keskmine pikkus on 5-7 lauset. Kasutatakse ka ühelauselisi lõike. Tavaliselt on nendeks tuummõtted. Nendega saab rõhutada põhiteesi, teha kokkuvõte, tuua esile mõttepöörded. Lõike jaotatakse  sisu- ja sidelõikudeks. Sidelõik seob omavahel sisulõike. See võimaldab kirjutajal sujuvalt üle minna ühelt mõttelt  (teemalt) või väitelt teisele; võib sisaldada näiteid ja detaile, selles kasutatakse sidesõnu niisiis, seega, näiteks jt. Sisulõik muudab teksti tihedaks, sidelõik – hõredamaks, jättes lugejale aega teksti mõtestamiseks. Lõike võib liigitada vastavalt nende funktsioonile: defineeriv, analüüsiv, võrdlev, vastandav jt.

Lõpetus. Lõppsõna eesmärgid on: võtta kirjutatu kokku (kokkuvõte);  teravdada tähelepanu millegi või kellegi suhtes; tuua esile teksti tuum, põhiidee; kinnistada teadmisi, hoiakuid, luua meeleolu.

 

Lugemise mõiste, funktsioonid ning lugemisviisid

Lugemise mõiste kitsamalt - sõnade kokkulugemise oskus ja elementaarne loetust arusaamine. Lugemise mõiste laiemalt - vaimsete oskuste kogum, mis on seotud teksti mõistmise ja töötlemisega

Lugemine põhineb füüsilise ja vaimse tegevuse sünteesil: silmaläätse abil projitseeritakse kujutis silma võrkkestale, nägemisnärv annab selle edasi ajju, kust kujutuis saab tähenduse.

• Kommunikatiivne lugemine – saada vahetut informatsiooni. Vaatlev lugemine (ajalehtede, ajakirjade). Kommunikatiivne lugemine, mille üldine eesmärk on saada vahetut informatsiooni. Tähtsaim ülesanne on leida autori mõte ja seda kohe kasutada või talletada mälus, et igapäevaelus toime tulla.
• Juhtiv lugemine – juhtida ja toetada mingit tegevust
• Õpilugemine – pikaajaliste teadmiste hankimine, millegi uue omandamine ja mälus säilitamine. Põhjalik lugemisstiil, keskendutakse olulisele, loetakse korduvalt
• Loov lugemine – tähenduse taasloomine, keskustelu tekstiga. Loetakse süvenenult. Ilu ja teadusteksti lugemine. Kujundlikud, tähendused edastatud sümbolite abil. Otsitakse neile sümbolitele ja kujunditele tähendust. Kognitiivsete ja emotsionaalsete hoiakute põimumine.

 

Teksti mõistmine

Teksti mõistmine sõltub keeleliste vahendite tundmisest ja psüühiliste protsesside toimumisest -  lugeja (tajuja) teadmistest, hoiakutest, elukogemustest, haridusest, sõnavarast, motivatsioonist tekstianalüüsi strateegiate valdamisest; tekstist (funktsioon ebaselge, liialdatakse abstraktsete sõnadega, fragmenteeritus, keskse probleemi puudumine jms.); kontekstist, teksti mõistmise strateegiatest (mõistmise jälgimine, ennustamine, eneseküsitlus, kokkuvõtte tegemine, raske lõigu ülelugemine, olulise allajoonimine/ märgistamine jm.)

Mõistmiseks peab lugeja tegema vahet: - olulistel ja ebaolulistel detailidel - adekvaatsetel ja mitteadekvaatsetel tõenditel - põhjendatud ja põhjendamata järeldustel - faktidel ja arvamustel- hüpoteesidel, järeldustel, tõendusmaterjalil - eesmärkidel, põhjustel, tagajärgedel

 

Annotatsiooni mõiste, tunnused ja tüübid:

Annoteerimine on teavikuid ja nende osi iseloomustavate lühitekstide koostamine ja bibliograafilistele kirjetele lisamine. Koostatud lühitekste nimetatakse annotatsioonideks. Raamatukogusõnastik: väljaande, artikli vm lühitutvustus, mis sisaldab sisu ja vormi lühiiseloomustuse, vahel ka lugejamäärangu.

Annotatsioone koostatakse erinevatel eesmärkidel ja sellest tulenevalt võime rääkida annotatsioonide eri tüüpidest. Annotatsioonide tüpiseerimise aluseks saab võtta mitmeid tunnuseid. Kõige enam levinud tunnused seostuvad annotatsiooni otstarbega, annoteeritava materjali ulatusega. Otstarbemäärangu alusel eristatakse: 

®    teatme- e. informatiivannotatsioone: põhieesmärk lisainformatsiooni esitamine teaviku kohta, mis annab lisaks kirjes peegeldatud andmetele lisaks täpsema ettekujutuse selle autorist, sisust, lugejamäärangust.

®    soovitus- e. tutvustusannotatsioone, mille põhieesmärgiks huvi äratamine mingi teaviku vastu, hinnangu andmine, lugema kutsumine. 

Need kaks annotatsioonitüüpi erinevad nii pikkuse kui sõnakasutuse poolest.

Teatmeannotatsioonile on iseloomulik: 

·         sobib kasutamiseks eri tüüpi teavikute sisu avamiseks (ametlike ja teaduspublikatsioonide, õppe-, tarbe- ja aimeraamatute korral); 

·         sobib kasutamiseks erinevates vahendusinfo allikates (bibliograafiates, bibliograafilistes andmebaasides, Interneti teemakataloogides/teemaväravates);

·         sõnastatakse üld- ja oskus-kirjakeeles lakoonilise sõnastusega infotekstina;

·         soovitusannotatsiooniga võrreldes lühem;

·         ei tooda tsitaate annoteeritavast teavikust

Soovitusannotatsioonile on iseloomulik

·         kasutatakse ilukirjanduse, publitsistlike ja aimetekstide, eriti lastekirjanduse tutvustamisel ja soovitamisel;

·         kasutatakse harrastustegevuse toetamiseks koostatavates või lastele ja noortele koostatavates bibliograafiates (soovitusnimestikes);

·         koostamise eesmärgiks on: anda teavikule hinnang, äratada huvi, mõjutada selle lugejat emotsionaalselt;

·         “pehmem”, üldkirjakeelne sõnakasutus, lubatud on ka publitsistlikud ja kõnekeele väljendid;

·         epiteetide, metafooride, küsilausete kasutamine;

·         algtestist võetud tsitaatide esitamine.

Annotatsiooni elemendid  ja  tekst

Annotatsiooni elemendid on kirje - info autori kohta, sisu kohta; sisaldab sisu ja vormi lühiiseloomustuse, vahel ka lugejamäärangu; märkus töö sisu või vormi kohta.

Näide teatmeannotatsioonist:

Valge, Jaak; Sepp, Kalev. Üleilmastumine ja globaalprobleemid. - Tallinn : Koolibri, 2009. - 191 lk.

Ajaloolane Jaak Valge ja maastikuökoloog Kalev Sepp analüüsivad raamatus üleilmastumise lätteid ning selle kulgu 19. sajandi algusest tänapäevani.

Käsitletud on selle valdkonna tunnustatud autorite Ronald Findley, Kevin O’Rourke’i, Jan Aart Scholte, Angus Maddisoni, David Reynoldsi, Jean-Francois Rischard’i jt kontseptsioone. Püstitatud on ka uus, ühiskondade demograafilise ülemineku eriüheaegsusel põhinev lähenemine.

Näide soovitusannotatsioonist:

Danielou, Alain. India ajalugu. – Tallinn : Valgus, 2011.

Alain Daniélou teos pajatab India ajaloost enam kui 10 000 aasta vältel, varasest muinasajast kuni tänapäevani. See raamat on loominguline teejuht läbi Hindustani poolsaare kultuuride, ajastute, riikide, rahvaste, usundite, jumalate ja valitsejate rägastiku, milles teetähisteks India tsivilisatsioonile ainuomased ja igikestvad pidepunktid.

„Tänu oma asukohale, ühiskondlikule ülesehitusele ning tsivilisatsiooni jätkuvusele on India omamoodi ajaloomuuseum, mille erinevad osakonnad säilitavad kultuure, rahvaid, keeli ning usundeid, mis on sellel tohutul maal ilma segunemata ja üksteist lämmatamata kokku juhtunud. Ükski sissetungija pole suutnud täielikult hävitada varasemate rahvaste kultuuri ning uued uskumused ja teadmised pole ealeski asendanud varasemate aegade uskumusi ja teadmisi“ (A. Daniélo).

Annoteeritava materjali ulatusest lähtuvalt võib koostada :

®    üldannotatsiooni

®    analüütilise annotatsiooni või

®    koondannotatsiooni, mida nimetatakse ka ülevaateannotatsiooniks ja/või rühmaannotatsiooniks.

Üldannotatsioon iseloomustab annoteeritavat teavikut või selle osa (artiklit) teksti sisu tervikuna.

Analüütiline annotatsioon juhib aga tähelepanu ja iseloomustab mitte teavikut või selle osa (artiklit) tervikuna, vaid selle mingi peatüki, paragrahvi, alajaotuse sisu või ka ainult ühte käsitletud aspekti. Näiteks kui kirjest selguv raamatu pealkiri on tunduvalt laiem kui bibliograafia alaosa, mille sees raamatu andmed paiknevad, juhitakse analüütilise annotatsiooni tekstis bibliograafia kasutaja tähelepanu, et alaosa aspekti on käsitletud raamatu ühes peatükis.

Koondannotatsioon iseloomustab mitut teemalt lähedast teavikut. Annotatsioonis iseloomustatakse iga teaviku aspekti, millest lähtuvalt teemat käsitletakse. Koondannotatsioonid paigutatakse näiteks bibliograafiate temaatiliste alaosade algusesse. Sellele järgnevad teavikute kirjed antud teemal.

 

Annoteerimise protsess

Annoteerimise kolm põhireeglit:

1)      Annotatsioonis ei korrata pealkirja andmeid;

2)      Mida vähem, seda parem, ehk, Rääkimine on hõbe, vaikimine kuld;

3)      Lugeda annotatsioon 2–3 korda läbi.

Kui artikli pealkiri on selge ja ammendav, pole mõtet annoteerida. Tavaliselt on nii kogumiku või ajakirja artikliga, ajaleheartiklid vajavad selgitusi.Kui on vaja annoteerida, siis võiks seda teha nii lühidalt ja neutraalselt kui võimalik.

Annotatsiooni koostamine. Täpsustamist vajavad, kui ei selgu pealkirjast:

·         teema,

·         sündmus(t)e toimumise aeg ja koht,

·         raamatu, lavastuse jms. nimetused,

·         isikute nimed, nende tegevusalad (näiteks intervjueeritute tegevusalad),

·         riigiasutuste nimed,

·         kollektiivide ja rühmituste nimetused,

·         ettevõtete nimetused,

·         preemiate nimetused jne.

Publitsistliku teksti iseloomulikud jooned (võrreldes teadustekstiga)

Publitsistliku teksti ülesanne: osutada ühiskondliku elu probleemidele, veenda lugejaid, panna neid kaasa elama ja mõtlema. Probleeme käsitletakse sageli hinnanguliselt, st. autor avaldab oma suhtumist.

Teadustekst	Publitsistlik
Sõnavara: Kasutatakse käsitletava teadusala terminoloogiat ning järjekindlust toonitavaid sõnu (esiteks, näiteks, järelikult jt.)	Sõnavara: Kasutatakse peamiselt kirjakeelt. Võib esineda slängi ja kõnekeele väljendeid
Iseloomulik: tekst on maksimaalselt loogilise ülesehitusega ning täpselt liigendatud lõikudeks, lähtutakse käsitletavastainestikust	Iseloomulik: tekst on loogilise ülesehitusega, lähtutakse tegelikkuse sündmustest ja faktidest
Kasutusala:  Teaduskirjandus: uurimus, artikkel, konverentsi ettekanne	Kasutusala: Publitsistika: ajaleheartikkel, reportaaž, uudis jt.

Referaadi mõiste, funktsioonid ja tüpoloogia

Refereerimine (abstracting), referaat (abstract) => Teksti (nt artikli) sisu analüüsimine ja sünteesimine, mille tulemusena valmib vahendusinfo tekst – referaat.

Referaat on pikema kirjutise kokkusurutud versioon, mis toob välja selle olulisemad käsitletud seisukohad, annab ülevaate sisust lühendatud kujul. Refereerimise eesmärgiks on teadustekstide sisu iseloomustamine sisukokkuvõtte e. referaadi vormis ja seeläbi vajaliku informatsiooni otsingu efektiivsuse tõstmine.

Referaat on kujunenud põhiliseks teadustekstide sisu avamise komponendiks infovahenduses. Referaadi paigutamine teadusartikli algusesse võimaldab kasutajal kiiresti veenduda, kas artikli sisu vastab tema infovajadusele. Referaadi põhjal saab lugeja otsustada, kas artiklit peaks lugema või ei. Seega on referaat teaduse “rüpes” tekkinud teadusteksti sisu kokkuvõttev infovahenduslik lühitekst. Refereeritakse valdavalt teaduspublikatsioone (teadusajakirjade artikleid). Referaate kasutatakse:  teadusajakirjades,  referaatväljaannetes ja  bibliograafilistes ning täistekst andmebaasides.

Põhilised referaaditüübid on:  indikatiivreferaat;  informatiivreferaat ja  kriitiline referaat.

Indikatiivreferaat, mida nimetatakse ka osutavaks või kirjeldavaks referaadiks, osutab algdokumendi sisu põhiaspektidele. Selle eesmärgiks on informeerida kasutajat algdokumendi ainestikust ja anda võimalus otsustada, kas algdokument (nt teadusartikkel) pakub huvi, kas sellega peab lähemalt tutvuma. Reeglina indikatiivreferaadi teksti ei liigendata ja see on võrreldes informatiivreferaadiga tunduvalt lühem, üldistatum ja kompaktsem.  

Informatiivreferaat on algdokumendi sisu kokkuvõtlik esitus, mis sisaldab algdokumendi põhilist faktograafilist informatsiooni. Informatiivreferaadis kontsentreeritakse algdokumendi sisu võimalikult täielikult. Tuuakse ära nii palju kvalitatiivset ja kvantitatiivset teavet algdokumendi sisust kui referaadi maht võimaldab. Informatiivreferaat sisaldab ka algdokumendis toodud statistilisi andmeid ja olulisi tabeleid.

Kriitilises referaadis antakse algdokumendile hinnang, esitatakse referaadi koostaja poolseid arvamusi ja kommentaare. Tänapäeva teadusinformatsiooni süsteemis on see referaaditüüp oma tähtsuse kaotanud. Hinnangud, arvamused ja kommentaarid kuuluvad retsensiooni kui teose kriitilise analüüsi juurde.

Arvestades, et nii informatiiv- kui indikatiivreferaadil on oma tugevad küljed ja oma puudused, saab heaks referaadiks pidada sellist, mis koondab endasse mõlema ülalnimetatud referaaditüübi positiivsed omadused. Praktikas on taolised indikatiiv-informatiivreferaadid üsna laialt levinud. Igal juhul on igale informatiivreferaadile omased ka teatud indikatiivreferaadi jooned, näiteks refereeritava allika laadi märkimine (artikkel, raamat väitekiri, teadustöö aruanne). Indikatiivsete tunnuste hulka võib arvata ka kõik üldistava iseloomuga sõnad ja sõnaühendid.

Nii indikatiiv- kui informatiivreferaat võib olla koostatud ajakirja või andmebaasi toimetuse poolt etteantud struktuuri alusel, mis lihtsustab teadustekstide kindlate sisuelementide leidmist.

Referaate tüpiseeritakse ka muude tunnuste alusel, nt koostaja järgi – eristatakse inimese poolt koostatavaid ja arvutiprogrammide poolt koostatavaid referaate. Referaatide koostajateks võivad olla kas teaduspublikatsioonide autorid ise või infospetsialistid. Nii eristataksegi autorireferaate ja referendireferaate.

Referaat on niisiis pikema kirjutise kokkusurutud versioon, mis toob välja selle olulisemad käsitletud seisukohad, annab ülevaate sisust lühendatud kujul. Refereerimise tasemed: igapäevane, poolprofessionaalne, professionaalne.

 

Masinrefereerimise arendamine

Kaks lähenemist: kas kasutatud laused on tekstist välja võetud (väljavõtte meetod) või uuesti genereeritud.

Väljavõte (Extraction): saadud sisukokkuvotte laused on originaaltekstist valja valitud. Väljavõtte laused on täielikult kopeeritud originaaltekstist ning sisu antakse edasi autori täpses sõnastuses.

Programmid on kohandatud iseloomulike fragmentide ülesleidmisele teatud fraasi ülesehituse, kõige relevantsemate leksiliste ühendite alusel. Kasutatakse lineaarsete kaalukoefitsientide mudelit. Analüütilise etapi aluseks selles mudelis on kaalu koefitsientide määramine igale tekstiplokile seostatuna niisuguste tunnustega nagu ploki paiknemine originaalis, tekstis kordumise sagedus, võtmelausetes kordamise sagedus, statistilise olulisuse tunnused. Individuaalsete kaalude summa, mis määratakse pärast täiendavaid modifikatsioone vastavuses spetsiaalsete parameetritega, mis on seotud iga kaaluga, annab kokku tekstiploki üldise kaalu.

Skooride näiteks võtame märgusõnade skoori. Märgusõnadeks või fraasideks loetakse sõnu, mis viitavad, et autor ise on selles lauses sisu kokku võtnud, nt “kokkuvõtteks”, “järelikult”, “selles artiklis” aga ka kesk- ja ülivõrdes omadussõnad “parim”, “edukam”, kõikvõimalikud hinnangut väljendavad sõnad (“õnnestus”, “edukas”) jpt. Kui sellised sõnad või fraasid esinevad lauses, siis saab see lause lisapunkte. Kui aga lauses leidub sõnu, mis võivad välistada lause sobimise sisukokkuvõttesse, nt “juhuslik”, “vaevalt”, siis lause kaalu vähendatakse. Mitmed hilisemad uuringud on näidanud, et märgusõnade ja –fraaside kasutamine on eriti õigustatud teaduslike tekstide sisu kokkuvõtmisel. Ainult seda meetodit kasutades on võimalik leida 55% olulistest lausetest tekstis.

Teine lähenemine ülevaade (Abstraction) lähtub eeldusest, et kui õnnestub mõista teksti tähendust, siis on seda lihtsam lühendada, järelikult on ka annotatsioon kvaliteetsem. See eeldab võimsa andmebaasi kasutamist, mis sisaldab reegleid, mis luuakse või adapteeritakse uute rakenduste ja keeltetarvis. On olemas ka hübriidseid lahendusi. Ülevaate puhul on sisukokkuvõttes lauseid, mida originaaltekstis ei esine. Tavaliselt on ülevaadetes kasutatud parafraseerimist (asesõnade asendamist, osalausete eemaldamist jms). Üldiselt võimaldavad ülevaated sisu tihedamini kokku pakkida kui väljavõtted, samas on neid automaatselt keerulisem genereerida.

Lühikese kokkuvõtte esitamise meetodites on vajalikud võimsad arvutisüsteemid loomulike keelte läbitöötamiseks (NLP – natural language processing), sealhulgas grammatika ja sõnaraamatud süntaksist arusaamiseks ja loomuliku keeles konstruktsioonide loomiseks. See mudel vajab ontoloogilisi teatmikke, mis väljendavad valdkonna ülesehitust, aitavad mõista selle olemust ja mõisteid.

See meetod kasutab omakorda kaht lähenemist:

•  esimene tugineb traditsioonilisele lingvistilisele meetodile lausete süntaksist. Sel juhul kasutatakse semantilise informatsiooni puusid, hierarhiaid, võrreldakse neid omavahel, et osi kõrvaldada ja neid ümber grupeerida struktuuriliste kriteeriumite alusel, nagu sulud, põimlaused, tinglaused. Selleläbi jääb puu lihtsamaks, algteksti kokkusurutud esituseks. 

•  teine lähenemine kasutab lühikese kokkuvõtte loomiseks tehisintellekti ja toetub loomulike keele mõistele. Süntaktiline analüüs kuulub ka selle meetmete hulka, kuid puud, hierarhiat ei looda. Formeeritakse alginformatsiooni kontseptuaalsed representatiivsed struktuurid, mis akumuleeritakse tekstilises teadmiste baasis. Struktuurina võidakse kasutada predikaatide loogikat, semantilist võrgustikku või freimide komplekti. Näiteks sellest on pangatehingute šabloon (varem kindlaksmääratud sündmus), milles loetakse üles organisatsioonid ja isikud, kes selles osalevad, kuupäevad, ülekannete summad, tehingu tüüp jne.

Mõlema meetodi puhul on piiranguks nõue teksti kokku suruda. Annotatsiooni või referaadi maht ei tohi olla enam kui 5-30% algtekstist. Sageli on vaja veelgi enam teksti lühendada. Kasutaja peab olema veendunud, et annotatsioonis on esile toodud originaali olulisim mõte.

Infoülevaate mõiste, omadused ja funktsioonid

Infoülevaade on infodokument, mis sisaldab aluseks olevate teemakohaste dokumentide analüüsimise, süstematiseerimise ja üldistamise teel saadud ülevaatlikku ja kokkuvõtlikku informatsiooni teema või probleemi eelneva ja nüüdisseisundi, arengutendentside vms. kohta, mis on vajalik ja piisav infovoos orienteerumiseks ning mis võib olla aluseks otsustamise protsessis.

Oma olemuselt on see algdokumentide kogumi analüüsi tulemusena koostatud vahendusdokument, millesse on koondatud algdokumentides sisalduv teemakohane informatsioon.

Infoülevaate omadused:

• Probleemikesksus – algallikate analüüsi eesmärgiks on probleemide esiletoomine, probleemsituatsiooni peegeldamine, erinevate seisukohtade esitamine, mida erinevad autorid selle nähtuse kohta on välja toonud.
• Originaalsus – järelduslik info, mida ülevaate aluseks olevates dokumentides ei ole, vaid see on tuletatud nende võrdleva analüüsi alusel, mida teeb ülevaate autor.
• Prognostilisus – ülevaade sisaldab sageli ka informatsioonilist oletust, prognoosi.  Analüüsides, sünteesides ja üldistades alusdokumentides sisalduvat teavet näidatakse teema/probleemi võimalikke arengutendentse.
•  Süsteemsus – teksti terviklikkus ja ülevaatlikkus

Infoülevaate funktsioonid:

• Aitavad teadlastel ja spetsialistidel ohjata infovoogu. See on informatsiooni ülekülluse tingimustes oluline abivahend, mis võimaldab kiiresti ja hõlpsalt teemasse/probleemi sisse elada. Loodav teaduslik teave on hajutatud arvukates dokumentides (monograafiates, teadusajakirjades, teadustöö aruannetes). Ülevaateinformatsiooni koostamine on nüüdisajal strateegilise tähendusega tegevus.
• Infoülevaade on infojuhtimise vahend. Ülevaate alusel saab orienteeruda valdkonna infovoos ja vastu võtta põhjendatud juhtimisotsuseid (rea infoülevaates analüüsitud dokumentide alusel).

Infoülevaadete tüübid

Bibliograafiaülevaade 

• Võrdlev ülevaade konkreetsetest artiklitest või muudest dokumentidest. Eesmärk – anda teada teemakohaste dokumentide olemasolust ja iseloomustada nende sisu. Ülevaate tekstis nimetatakse ja iseloomustatakse konkreetseid dokumente (autorit või koostajat ja pealkirja). Sellele vaatamata lisatakse tekstile ka kasutatud allikate loetelu.
• Koosneb põhitekstist ja dokumentide (algallikate loetelust) 

Referaatülevaade

• ·   Võimaldab orienteerumist mitte dokumendi-, vaid infovoos (faktides, kontseptsioonides, seisukohtades). Ehkki varustatakse alati tekstisiseste viidetega ja lisatakse dokumentide loetelu, “vaadatakse ülevaatetekstis üle” mitte dokumente, vaid neis sisalduvat informatsiooni. Koostamisel ammutatakse algallikast ainult ülevaate 3 teemale vastav informatsioon, muu sisu jäetakse kõrvale. See eristab seda tüüpi dokumendikesksest bibliograafiaülevaatest.

• ·         Lugeja võib, aga ei pea pöörduma ülevaate aluseks olevate dokumentide poole, ta peaks saama kogu küsimuse mõistmiseks vajaliku teabe ülevaate tekstist.

Referaatülevaate juurde kuulub samuti algallikatele viitamine ning viiteallikate loetelu töö lõpul. Samas sissejuhatuses ja kokkuvõttes võib sisalduda ka infoülevaate autori analüüsi tulemusel moodustatud teksti, milles esitatud üldistusi ja järeldusi ei ole võimalik konkreetsete allikatega siduda. Infoülevaate autor ei tohi anda käsitlevale materjalile kriitilist hinnangut, esitada omapoolseid seisukohti, vaid esitama niisuguse üldistuse, mis võimaldab lugejal teha iseseisvaid järeldusi oma vajadustest lähtuvalt. Faktide esitamine ja kontseptsioonide tutvustamine peab olema objektiivne ja piisav, et lugeja saaks esitatut iseseisvalt hinnata ja mõtestada.

Organisatsioonide infoanalüütikud koostavad valdavalt referaatülevaateid.

Analüütiline ülevaade

Luuakse eesmärgiga aidata tarbijal mitte üksnes orienteeruda infovoos teatud teema või probleemi kohta, vaid anda ühtlasi hinnang probleemi käsitlemise seisundile, selgitada välja tendentsid selle arengus, tõlgendada teemaga seostuvat. Seega selle tüübi puhul ei piirduta ainult faktograafilise analüüsiga nagu bibliograafia- ja referaatülevaate puhul, vaid tegemist on nn kontseptograafilise ülevaatega, milles selle autor esitab ka omapoolse seisukoha ja tõlgenduse. Hinnang antakse alati teatud eesmärgiga. Seetõttu pole lihtsalt analüütilisi ülevaateid, vaid need jagunevad vastavalt funktsioonile:

• Põhjendusülevaated: neis antakse hinnang küsimuse seisundile, põhjendatakse probleemi lahendamise vajalikkust, samuti hinnangud alternatiivsetele lahendusvariantidele ja meetoditele. Selliseid ülevaateid koostatakse juhtkonnale, nende alusel võetakse vastu otsus, põhjendatakse teadusuuringu või rakendusuuringu vajalikkust jms.
• Seisundi e. tulemusülevaated: antakse küsimuse/teema uurimisseisundi hinnang koos saavutatud taseme iseloomustusega, tuuakse välja lahendamata probleemid. Kokkuvõte näiteks teadus- või rakendusuuringu teatud etapist (perioodist) ja võimalikest edasistest töösuundadest. Avaldatakse spetsiaalsetes ülevaateväljaannetes, nt “Annual Review of Information 4 Science and Technology” (American Society for Information Science), ВИНИТИ «Итоги науки и техники». 
• Prognoosülevaated: olemasoleva situatsiooni kirjeldus, arengutendentside ja -tempo hinnang ning argumenteeritud prognoos. Tavaliselt moodustab prognoosülevaade prognoosi ühe osa, milles on ära toodud meetmete ja ettevõtmiste loetelu, mis tuleb realiseerida eesmärgi saavutamiseks. Prognoosülevaated koostatakse firmade ja ametkondade planeerimisega tegelevatele struktuuridele. Suure väärtusega on nad ka uurimisorganisatsioonide teemade ja uurimissuundade juhtidele.
• Meedia- ehk ajakirjandusülevaade: see on mingi teema kajastamist ajakirjanduses (meedias) peegeldav tekst. Põhimõtteliselt eristub see omaette tüübiks just käsitletava materjali valiku tõttu, milleks on meedias avaldatu. Teksti käsitluslaadilt on tegemist eelkõige referaatülevaadetega. Sissejuhatavas osas sõnastatakse materjali valikupõhimõtted: millistes väljaannetes, kui pika perioodi vältel ilmunud artiklid (kas kõik või valikuliselt). Vajadusel ja tellija soovil võib lisada kvantitatiivse analüüsi andmed (artiklite ajaline, väljaannete kaupa jagunemine, tekstide autorid jms). Üht tüüpi ülevaade võib sisaldada ka teise elemente. On võimalikud analüütilised ülevaated, millel on eeltoodust erinevaid funktsioone, näiteks populariseerida. Analüütiline ülevaade kannab uut informatsiooni, mida varem sellisel kujul pole, selles on olemas oma probleem. Referaatülevaade seevastu on kiretu, objektiivne. Analüütilise ülevaate autoril peab olema käsitletavas küsimuses mingi oma seisukoht.

Infoülevaate koostamise etapid

1.      Teema valik (juhul, kui tegemist pole tellitud tööga teatud teemal), teemaga tutvumine, teemat avavate põhiterminite määratlemine (allikate loetelu, otsisõnade loetelu), valikupõhimõtete fikseerimine Ettevalmistav etapp sisaldab ka temaatilise plaani koostamist – milliseid alateemasid on vaja peegeldada, milliseid aspekte käsitleda, millistele küsimustele peab vastused leidma. Nii luuakse ülevaate esialgne ülesehitus.

2.      Teemakohaste publikatsioonide otsing, valik ja korraldamine (nt pöördkronoloogiline lähenemine). Selles etapis määratakse allikad, kust otsida (andmebaasid, esmased ja teisesed allikad, vahendusdokumendid) ning otsingusse kuuluva materjali loomise ajavahemik. Nii valmib käsitletavate dokumentide loend.

3.      Dokumentide esialgne läbilugemine.

4.      Dokumentide analüüsiv lugemine ja olulise infosisu eristamine (analüüsimise, hindamise, eristamise teel), märkmete tegemine (olulisemate sisu elementide eristamine märksõnadena, fraasidena, tuumlausetena).

5.      Ülevaate teemat loogiliselt avava kava koostamine e. ülevaate struktuuri kindlaksmääramine (sissejuhatus, põhiosa, kokkuvõte) .

6.      Ülevaateteksti valmiskirjutamine, kasutades eristatud infoelementide sünteesimise ja interpreteerimise võtteid; järeldusliku teabe formuleerimine. Kirjutamine võib toimuda induktiivselt või deduktiivselt, liikudes kas konkreetsetelt faktidelt või seisukohtadelt üldistuste poole (induktiivne) või vastupidi. See soodustab vastuvõtjal materjali tajumist.

7.      Infoülevaate teksti toimetamine ja kujundamine, arvestades inforetseptsiooni alaseid teadmisi.

Annoteerimiseks ja refereerimiseks vajalikud lingvistilised ja mittelingvistilised oskused

Lingvistilised oskused: väljendusoskus, kirjutada selgelt ja täpselt.

Mittelingvistilised oskused:

•  üldised intellektuaalsed oskused, kognitiivne võimekus – efektiivne lugemine, analüüs/süntees, argumentatsioon, mõtlemine;
• meta-kognitiivsed strateegiad (enesereflektsioon, oma tegevuse planeerimise, kontrollimise ja jälgimisega seotud oskused, keskendumine, enesehindamine)
• informatsiooni organiseerimine ja struktureerimine, dokumentide tüüpide tundmine jne.

KASUTATUD MATERJAL

·         Möldre, A. (2020). Kursuse „Indekseerimise ja sisu analüüs“ õppematerjalid Moodle’is. Loetud https://moodle.hitsa.ee/course/view.php?id=11252.

·         Uverskaja, E. (2017). Peatükid indekseerimisest ja refereerimisest: Infoteadused teoorias ja praktikas. Tallinna Ülikooli Kirjastus.

·         Uverskaja, E. (2012). Refereerimise mõiste ja eesmärk. Õpiobjekt. Tallinna Ülikooli Infoteaduste Instituut. Loetud http://www.tlu.ee/opmat/in/Refereerimine/.

·         Uverskaja, E. (2011). Annoteerimise mõiste ja eesmärk. Õpiobjekt. Tallinna Ülikooli Infoteaduste Instituut. Loetud http://www.tlu.ee/opmat/in/Annoteerimine/.