Digitaalne
kirjandus on Elektroonilise Kirjanduse Organisatsiooni (Electronic Literature
Organization) definitsiooni järgi oluliste kirjanduse tunnustega teos, mille
loomisel on kasutatud kas üksiku või võrku ühendatud arvuti võimalusi.
Digitaalne kirjandus on digitaalselt sündinud (digital born), selle loomise ja lugemise eelduseks on
arvutitehnoloogia. Sellise kirjanduse näidetena saab tuua hüpertekstikirjanduse,
multimeedialuule, interaktiivse proosa, kollektiivsed online-romaanid,
luulegeneraatoritega loodud luule, eri meediumide (tekst, pilt, heli, video)
ühendamisel loodud keerulisemad kübertekstid jms (Viires; Larm, 2018).
Digitaalset
kirjandust on loodud 1980. aastate lõpust. Uuemal ajal saab digitaalse
kirjanduse hulka lugeda ka ühismeediakirjanduse (nt Facebooki-luule,
tviteratuur) ja internetipõhise fan fiction’i. Niisugust kirjandust on loodud
ka virtuaalreaalsuse tehnoloogiat kasutades (nt CAVE-luule, mida on arendatud
USAs Browni ülikoolis). Näiteid on ka digitaalsest kirjandusest, mis on loodud
liitreaalsuse tehnoloogia abil (Viires; Larm, 2018).
Digitaalse
kirjanduse mõiste kõrval on kasutatud sünonüümina mõistet „elektrooniline kirjandus“. P. Viirese eestvõttel on Eestis
kasutusele ka küberkirjanduse mõiste,
mis eesti keeles kõlab hästi, mujal maailmas aga pole tuntud. Digihumanitaaria
kontekstis eelistatud termin on „digitaalne
kirjandus“, mis haakub paremini mainitud valdkonnaga (Viires; Larm, 2018).
Digitaalne
kirjanduse sünonüümid: elektrooniline kirjandus (electronic literature), e-kirjandus (e-lit).
Scott
Rettbergi definitsioon („Electronic
Literature as Digital Humanities“, 2016): „Elektrooniline kirjandus on
katusmõiste, mida kasutatakse erinevate kirjandusloomingu vormide kirjeldamiseks,
mis kasutavad tänapäevaste arvutite arvutustehnoloogilisi, multimeedia ja võrguvõimalusi,
et luua digitaalseid narratiivseid või poeetilisi teoseid, mille spetsiifika
vastab nende loomise kontekstile.“
·
E-kirjanduse näiteid:
·
hüpertekstikirjandus
·
kineetiline multimeedialuule
·
interaktiivne proosa
·
generatiivne luule ja proosa
(luulegeneraatorid)
·
tekstipõhised uue meedia
kunstiinstallatsioonid
·
suhtlemisvõrgustikes sündinud uued
·
kirjutamispraktikad (sotsiaalmeedialuule,
nt Facebooki luule, tviteratuur).
Rettbergi
järgi (2016) on digitaalse
kirjandusel ja digihumanitaarial mitmeid lõikumispunkte:
1) digitaalsete
kirjandusteoste loomine, digitaalse meedia loominguline kasutamine sel
eesmärgil;
2) spetsiaalsete
platvormide arendamine, mis võimaldavad luua digitaalset kirjandust;
3) digitaalse
kirjanduse teoreetiline mõtestamine ja analüüs, et arendada uusi
arusaamu tekstuaalsusest ja „digitaalsest keelest“;
4) digitaalse
meedia uurimiskeskkonna loomine: uurijate võrgustikud, publikatsioonid,
sotsiaalsed võrgustikud;
5) elektroonilise
kirjanduse metaandmetel põhinev metaanalüüs ja visualiseerimine.
ELO
– Electronic Literature Organization – on 1999. a. S. Rettbergi poolt asutatud
digikirjanduse platvorm, mille missiooniks on edendada ja tutvustada
digitaalses keskonnas areneva kirjanduse lugemist, kirjutamist, õpetamist ja arusaamist.
Praegu asub see Massachusetts Institute of Technology’s (MIT), USAs.
ELO
eesmärgid:
·
tuua digitaalses keskkonnas sündinud
kirjandus kirjanike, uurijate ja lugejate tähelepanu keskmesse,
·
luua asjassepuutuvate asutuste ja
organisatsioonide võrgustik,
·
korraldada temaatilisi konverentse,
·
koordineerida erinevate elektroonilise
kirjanduse teoste kogumist ja säilitamist
·
Electronic Literature Collection’i
väljaandmine ja säilitamine.
Aadress:
http://eliterature.org/ (ELO veebileht), http://collection.eliterature.org/
(kollektsioon).
Kuidas periodiseerida digitaalset
kirjandust?
Esimesed
digitaalse kirjanduse teosed loodi USAs 1980.aastate lõpus ja samal ajal algas
ka nende teoreetiline mõtestamine. Euroopas oli Prantsusmaal loodud digitaalset
kirjandust juba 1970ndatel.
Ameerika
kirjandusteadlane, juhtiv e-kirjanduse uurija ja teoreetik N. Katherine Hayles
on digitaalset/elektroonilist kirjandust kõige süstemaatilisemalt analüüsinud
teoses „Electronic Literature. New Horizons
for the Literary“, 2008. Ta on elektroonilist kirjandust periodiseerinud järgmiselt:
1) 1987–1995
– varane ehk klassikaline periood, n-ö esimese generatsiooni elektroonilise
kirjanduse teosed;
2) 1995
– ... – kaasaegne ehk postmodernne periood, n-ö teise generatsiooni
elektroonilise kirjanduse teosed (Hayles 2008: 6–7).
P.
Viires on lisanud ka kolmanda perioodi:
3) 2006/2007
- ... kolmas generatsioon, sotsiaalmeedia kirjanduse periood (Viires
2017, Digitaalse kirjanduse defineerimisest ja periodiseerimisest. Philologia
Estonica Tallinnensis, nr 2, lk 129–145).
Varane periood
tähendas ennekõike hüpertekstikirjandust,
mille põhitunnuseks olid hüperteksti linkide kaudu ühendatud erinevad
tekstiosised (ehk leksiad). Enamasti puudusid pildid, graafika, helid,
videod, kuna tolleaegne arvutitehnoloogia seda ei võimaldanud.
Varase
hüpertekstikirjanduse loomiseks kasutati spetsiaalseid programme, nagu Storyspace ja Hypercard. Storyspace oli
populaarne programm, selles kirjutatud kirjandust hakati nimetama „Storyspace
School“ – paljud 1980-1990-ndate autorid kasutasid just seda programmi. Storyspace oli mõeldud eraldiseisvatele
arvutitele (mitte võrgustatud arvutitele) ja teda levitati nagu arvutiprogrammi
CD-del, nii PC kui Macintoshi versioonidena.
Varase
ehk klassikalise hüpertekstikirjanduse olulisemad esindajad:
·
Michael Joyce, a afternoon: a story (1990; varasem versioon juba 1987):
o
Erinevad looliinid, vastavalt sellele,
kuidas lugeja valikuid teeb,
o
Peategelane Peter avastab ühes loo
variandis, et ta poeg suri autoõnnetuses, ja teises variandis, et ta poeg ei
surnud autoõnnetuses.
o
Lugejal on võimalus navigeerida tekstikohani,
kus selgub, et Peter võis ise olla juht selles autoõnnetuses ja tekkinud
kahetisus on tema psüühikas – ta eitab toimunut.
o
Samas see võib olla lihtne lahendus ja
kindel loo lõpp, samas on võimalik ka teisi hargnemisi.
o
Kirjutatud Storyspace’iga, väga lihtne
tekst: minimaalne graafika, puudub animatsioon, heli, värv, samuti puuduvad ka
välislingid (www-d veel polnud, kui see loodi).
o
Lingitud on väikesed lõigud ja lugeja
peab läbi nende navigeerima, kuid autori kontroll nende lõikude üle on nähtav,
üks kindel valik toob järgmise.
o
Samas võib lugeja muutuda ka rahutuks
–ta satub samasse lõiku uuesti ja peab tegema uusi valikuid.
o
Loomisajal oli Michael Joyce’i „a
afternoon: a story“ täiesti uuenduslik -multilineaarneninteraktiivne lugu,
mille lugemiseks pidi lugeja ise tegema valikuid ja vastavalt sellele hargnes
ka lugu.
·
Stuart Moulthrop, Victory Garden (1995)
·
Shelley Jackson, Patchwork Girl (1995)
Hüpertekstikirjandus
sai laialdast teoreetilist tähelepanu, esimesed käsitlused digitaalse
kirjanduse kohta lähtusid just hüpertekstist (Nt George Landow „Hypertext. The
Convergence of Contemporary Critical Theory and Technology“ 1992).
Hüpertekstikirjanduse
teoreetilise mõtestamise üks oluline põhjus on 1990. aastate alguse
poststrukturalistlike teooriate võidukäik. Varase hüpertekstikirjanduse
analüüsimiseks sobisid teooriad, mis keskendusid:
·
erinevatele narratiiviliinidele
·
avatud lõppudele
·
lugeja rollile navigeerimisel läbi
tekstiosiste
·
autori rollile nende erinevate radade
loomisel
·
loo erinevale interpreteerimisele.
Hüpertekstikirjandusele
olid iseloomulikud multilineaarsus, intertekstuaalsus, interaktiivne
lugemine, autori ja lugeja rolli muutumine ning lugeja muutumine autoriks.
Esimese
generatsiooni digikirjanduse hulka saab arvata ka vähesed Eesti hüpertekstikirjanduse näited:
·
Roman Leibov „Roman“ (1987-1997)
·
Nelli Rohtvee võrguluule (1996)
·
Aare Pilve hüpertekstuaalne luulekogu
„Üle“ (1996)
·
Hasso Krulli „Trepp“(1996)
Täiesti
kättesaadav ja seniajani loetav on nendest ainult Hasso Krulli „Trepp“. Aare
Pilve tekst on kättesaadav veebiarhiivi kaudu ja kuigi mitmed lingid töötavad,
siis paraku osa linke ei toimi.
Shelley
Jacksoni „Patchwork Girl“ (1995) on varase
hüpertekstikirjanduse komplitseerituim teos, kus lisaks tekstiosistele on
lingitud ka väga minimalistlik graafika. Lugu naisest, keda luuakse
surnuaiast saadud inimkeha tükkidest; algimpulsiks ja -viiteks on Mary Shelley
„Frankenstein“ (1818). Tegemist on keerulisema struktuuri ja
lingitud graafikaga, mis meenutab varaseid arvutimänge. Lugeja roll on liikuda
mööda linke, mille kaudu on võimalik lugeda erinevaid narratiive.Kuigi
visuaalselt veel üksluine ja primitiivne, andis „Patchwork Girl“ üldiselt
suuna, kuhu digitaalse kirjanduse areng edasi liikus – eri meediumide (tekst,
pilt, heli, video) ühendamine.
Teise generatsiooni teosed
olid dünaamilised, visuaalsed ning animeeritud ja kasutasid uute, 1990.
aastate teise poole arvutiprogrammide võimalusi. Kõige valdavam oli nende
hulgas Flash, mis võimaldas luua multimodaalseid ja interaktiivseid multimeedia
teoseid. Graafika, animatsiooni, värvide ja helide kombineerimine. Näited:
·
Caitlin Fisheri „These Waves of Girls“
(2001, kombineeritud heli, kõne, animeeritud tekst, graafika)
·
Stuart Moulthropi multimodaalne teos
„Reagan Library“ (1999, kombineeritud filmilõigud ja tekstigeneraator).
·
“CAVE poetry” Brown University, USA.
Luule virtuaalse reaalsuse keskkonnas. Virtuaalse reaalsuse tehnikat (sh
projektsiooniruumi, spetsiaalseid prille) on kasutatud CAVE-luule loomiseks ja
kogemiseks. Carman McNary : FEELING A POEM (final project). Juhendaja: John
Cayley. Kasutaja on kolmemõõtmelise luuleteose keskel ja kogeb seda nii
visuaalselt spetsiaalsete prillide abil kui ka ruumiliselt. Tavapärane
lugemiskogemus muutub niimoodi kehaliseks.
Eesti
näiteid teisest generatsioonist:
·
Tõnis Tootseni veebiplatvormil
„Mõttelõke“ leiduv „Jonnakas laul“,
·
Märt Väljataga „Sonetimasin“ (2000),
raamat „Sada tuhat miljardit millenniumisonetti“: veebis sonetigeneraator
(kadunud), hiiglaslik installatsioon kunstigaleriis, praeguseks säilinud ainult
raamat.
KÜBERTEKSTID JA KÜBERTEKSTI TEOORIAD
Digitaalse
kirjanduse keerulisemaks ja eri meediaid ühendavaks muutumine andis aluse ka
uutmoodi teoreetilistele lähenemistele. Üheks võimaluseks oli küberetekstiteooria
väljatöötamine, mille keskseid autoreid on norralane Espen Aarseth:
·
Espen Aarseth „Cybertext. Pespectives on
Ergodic Literature“ (Johns Hopkins University Press, 1997)
Kübertekst
on keerulisema ehitusega kui tekstipõhine hüpertekst ning ühendab omavahel
kirjandust, visuaalkunsti, filmi, muusikat.
Espen
Aarsethi definitsioon: Kübertekstid on programmeeritud tekstid, mis toimivad
erineval dünaamilisel moel.
Teksti
näeb ta masinana (mitte metafoorselt) vaid ka tegeliku mehhaanilise vahendina
verbaalsete märkide tootmiseks ja tarbimiseks. Kübertekstid on masinad, mida
lugejad/kasutajad käsitlevad/tööle panevad. See „tööle panemine“ toimub
navigeerimise, muutmise, osavõtu kaudu.
Küberteksti
sünonüümiks kirjandust käsitledes on Aarsethil ergoodiline tekst, mis tähendab, et lugeja peab lugedes tegema
kogu aeg tavapäratuid pingutusi, otsustusi, liigutusi. Tavapärasteks
pingutusteks peab Aarseth lihtsalt silmade liikumist realt reale ja lehtede
pööramist.Tavapäratu on siis tekst, kus lugeja peab ennast rohkem pingutama,
tegema valikuid, teksti liigutama jne. Lugeja roll Aarsethi järgi ergoodilise
teksti lugemisel:
·
interpreteerimine
·
navigeerimine
·
konfigureerimine
·
kirjutamine.
FAN FICTION: FÄNNIKIRJANDUS
Fan studies,
nn. fänniuuringud, on suhteliselt uus uurimisala, mis seotud mõistega "osaluskultuur"
(participatory culture), mis omakorda tähistab kultuuri nn
demokratiseerumist küberruumis (kuid mitte ainult küberruumis). Osaluskultuur
haarab kirjandus-ja ka teisi kultuuritekste, mida luuakse digitaalses
keskkonnas ja ennekõike mitteprofessionaalsete autorite poolt.
Osaluskultuuri
mõistet on arendanud ja propageerinud eriti Henry Jenkins (endine MIT
kirjanduse ja võrdleva meedia professor, praegune University of Southern
California professor). Tema teoseid:
·
Jenkins, H. (1992). Textual Poachers. Television
Fans and Participatory Culture. New York, London: Routledge.
·
Jenkins, H. (2006) Fans, Bloggers,
Gamers. Exploring Participatory Culture.New York, London: New York University
Press.
Fan
studies hõlmab:
·
fännide tegevus kogukondadena,
(interneti)foorumites ja sotsiaalmeedias
·
fännide kokkutulekud (conventions ehk
cons)
·
rollimängud (LARP –Live Action Roleplay)
·
fännilooming (pildid, videod, kirjandus)
·
fan fiction – fänniloomingu üks alaliik
Head
ülevaated fan fiction’ist ja selle ajaloost:
·
Kristina Busse, Karen Hellekson
(editors) “Fan Fiction and Fan
Communities in the Age of Internet “. Jefferson, London: McFarland Publishers,
2006.
·
Karen Hellekson, Kristina Busse
(editors) „Fan Fiction Studies Reader“. Iowa City: University of Iowa Press,
2014
Fan fiction (ehk fanfic)
ühendab korraga populaarkultuuri ja kirjanduse ning põimib need iselaadsesse
sümbioosi. Fan fiction’iks nimetatakse enamasti tekste, mis on loodud mõne
raamatu, koomiksi, anime, TV-seeria või filmi n-ö pseudojärjena ja mis pole
kirjutatud professionaalsete kirjanike, vaid amatöörautorite, fännide poolt.
Tegelasteks on tavaliselt vastava raamatu või filmi tegelased, ka tegevuspaik võib olla sama (mitte küll alati).
Fan fiction’i autor kirjutab juurde uusi tegevusliine. Mõnikord kirjutab autor
sisse ka uusi tegelasi või ka iseennast. (nt Mary Sue fenomen, enamasti
naisautor sekkub ise tegvusliinidesse, on õilis ja ilus).
Peamiseks
põhjuseks, miks fan fiction’i luuakse, on armastus fännimisobjektide vastu ja
soov näha oma lemmiktegelasi rohkemates stseenides, kui nende raamatute või
filmide tegelikud loojad on ette näinud. Teiseks põhjuseks on meelelahutus ja
suhtlemine fännkonna, fan community’iga, kellele kõigile meeldib üks või teine
raamat, film vms.
Fan fiction’i ajalugu
on tegelikult raskesti määratletav, sest paljud materjalid pole dokumenteeritud
ega säilinud. Alguseks võib pidada 19. sajandit, kui Lewis Carrolli fännid
kirjutasid järgesid tema lugudele. Ka näiteks Jane Austeni austajad kirjutasid
1920–30-ndatel lugusid Jane Austeni tegelastega.
Oluliseks
pöördeks loetakse aga 1930-ndaid, kui loodi Sherlock
Holmes Literary Society ja see hakkas publitseerima ka Sherlock Holmes’i fan
fiction’it. Ulmekirjanduse fännikogukond arenes välja aga 1926. aastal
ajakirjas Amazing Stories – kirjasaatjate leheküljel. Tavaliselt avaldati fan
fiction’it spetsiaalsetes ajakirjades –fanzine’ides (fan+ magazine) ja
adressaadiks olidki vastava teose austajad. Teiseks pöördepunktiks ja kaasaegse
fan fiction’i alguseks loetakse aastat 1967, kui avaldati esimene ulmelise
teleseeria “Star Trek” fan fiction –fanzine “Spockanalia”.
Täielik
plahvatus fan fiction’i maailmas toimus aga koos interneti arenguga 1989–1992. Fan fiction muutus kättesaadavaks
kõigile, kellel oli vaid võrguühendus, ja samamoodi said ka fan fiction’i
autorid oma loomingut levitada üle terve maailma. See omakorda inspireeris uusi
autoreid fan fiction’it kirjutama. Tekkisid postituslistid ja foorumid. 1998.
aastal loodi võrguleht FanFiction.Net, mille eesmärgiks oli fan
fiction’it koondada ja süstematiseerida. ning mis tegutseb siiamaani (http://www.fanfiction.net/). FanFiction.Net
püüab kirjutatud tekste süstematiseerida ja on teinud eraldi alajaotused anime,
koomiksi, filmide, raamatute, teleseriaalide, mängude jms jaoks. Kokku on fan
fiction’it ainuüksi FanFiction.Net’is miljoneid ühikuid. Raamatutest
juhib “Harry Potter”, millele oli 2019.
aastal FanFiction.Net’is registreeritud 802 000 järge. Järgnesid „Twilight“
(220 000), „Percy Jackson and the Olympians“ (75 800), „Lord of the Rings“ (56
900), „Hunger Games“ (45 800). Fan fiction’it kirjutatakse aga ka kõige
eriskummalisematele raamatutele – näiteks võib leida fan fiction’it Piibli
(4200), Romeo ja Julia (296) aga ka Punamütsikese (178), karupoeg Puhhi (163)
ja Bridget Jones’i päevaraamatute (306) kohta.
Eraldi
liik: crossover fan fiction - ühendab
eri lugusid ja eri tegelasi, nt Harry Potter and Twilight Crossovers.
Lisaks
alustekstide-järgsele liigitamisele liigitatakse fan fiction’it ka lähtuvalt
harilikest kirjandusžanritest: romaan, jutustus, novell, luuletus, stsenaarium.
Fan fiction’i autorid järgivad üldiselt tavalisi žanrireegleid.
Omaette
liigi moodustab pildiline fanfic. Näiteks
joonistatakse arendusi oma lemmik-koomiksitele, mis eriti on levinud jaapani
koomiksi mangapuhul. On ka eriti rafineeritud ilminguid, mille hulka kuulub
näiteks “Fanimatrix”–fännide tehtud lühifilm “Matrixi” teemadel, kus mängivad
amatöörnäitlejad, kuid kogu õhustik ja butafooria on algsele “Matrixile”.
Täiesti
omalaadne on aga real person fic–tekstid,
mida on kirjutanud erinevate pop-või rockansamblite austajad. Tegemist on
“reaalseid isikuid” kujutavate fan fiction’itega. Pop- või rockiidolid
tegutsevad neis lugudes vastavalt autori tahtele kas täiesti uues keskkonnas
või on lood mõnikord seotud ka nende muusikutegevusega.
On
aga juhuseid, kus lemmiklauljad pannakse tegutsema fan fiction’i autori
elukohas või kujutatakse näiteks, et Britney Spears on stjuuardess. Autorite
fantaasia on siin täiesti vaba, säilitatakse aga iidoli isikuimago,
iseloomujooned ja välimus, nii et lugejal on kergem sündmustikku sisse elada.
Keskseks on armastusteema, sageli on popiidolitega lood vägagi romantilised,
vastavalt kirjutaja sündsustundele kaasnevad erootilised stseenid. Peale
popiidolite võivad real person fic’ides tegutseda ka näiteks filmitähed,
sportlased või poliitikud (nt leidub fanfic’i George Bushist, Condoleezza
Rice’ist). Real
person fiction ongi kõige põnevam ja komplitseeritum fan fiction’i liik -siin
põimuvad korraga nii reaalsus, autorite fantaasia abil loodud fiktsioon kui ka
popstaaride enda poolt loodud märgilised imagod.
Fännikirjandus ja lugejad:
fan fictioni puhul on muutunud tavapärane autori roll. Juba fan fiction’i
olemasolu tõstatab küsimuse: kes on tegelikult autor? Algteksti autor? Või
seda ümberkirjutava fan fiction’i autor? On fan fiction’i autor kaasautor? Või
on lihtsalt tegemist plagiaadiga? Fan fiction’i autorid kirjutavad enamasti
varjunimede all ja nende tegelikud isikud on teadmata, seega on lugeja
olukorras, kus ta ei tunne autori tagapõhja, vaid suhtleb ainult puhta
loominguga, tekstiga.
Muutunud
on ka tavapärane lugeja roll – lugejad sekkuvad vahetult oma
kommentaaridega kirjutamisprotsessi. Fan fiction’it tavaliselt postitatakse
peatükkide kaupa ja eriti fan fiction’i foorumites on võimalik jälgida lugejate
reaktsioone. Kuigi enamik reageeringuid on kiidulaul, kui hea fan fiction’iga
on hakkama saadud, leidub ka korralikke analüüse ja tõsist kriitikat. FanFiction.Net’is
on ka eraldi beetalugejate sektsioon, võib anda tagasisidet ja nõuandeid, mida
mõnikord autor ka arvesse võtab.
Niisiis
aktiviseerib fännikirjandus ka oma lugejat, kes peale
lihtsa lugemise sekkub autori
loomeprotsessi. Omaette liik on küberkirjandusele tüüpilised kollektiivsed
fan fiction-romaanid, kus mitu autorit kirjutavad ühte lugu. Ka siin on
lugejatel suurem roll, sest näiteks üks või teine lugeja võib sujuvalt autorite
kollektiiviga ühineda ja nii muutuda lugejast autoriks.
Busse
ja Hellekson on leidnud fan fiction’i analüüsimiseks toe Roland Barthes’ilt,
nimelt sellest, kuidas Barthes eristab teoses S/Z “readerly” text ja
“writerly” text –loetav tekst, kirjutatav tekst. Kuna fännikirjandust loob
Busse ja Helleksoni järgi autorite kollektiiv, võrgustik, siis näevad nad, et
fan fiction’it saaks definerida
Barthes’i järgi writerly-tekstina.
Fan fiction kui taasleitud süütus,
ehk olemuslikult võiks seda nimetada ka “süütuks kirjanduseks”. Fan fiction’i
puhul pole autorite kui fännide suhtumine oma loomingu algtekstidesse või siis
reaalsetesse isikutesse mitte irooniline, vaid harras. Isegi fan fiction’is
esinevate paroodiate algimpulss on ikkagi imetlus ja armastus oma
lähteobjekti (raamatu, filmi, koomiksi, popiidoli) vastu. Iroonia on fan
fiction’i puhul välistatud.
Umberto
Eco nägi postmodernistlikus kirjanduses, mida iseloomustab aga just iroonia,
irooniline re-writing, uuestikirjutamine ja viited teistele kultuuritekstidele,
“kaotatud süütust” Ecot parafraseerides võib fan fiction’is näha aga taasleitud
süütust – fan fiction on tagasipöördumine süütu ja mänguvaba kirjanduse
poole, kus puudub iroonia. Nii võiks näha fan fiction’itka kirjanduse
puhta, eksperimentidest, teadmistest ja kultuurilademetest vaba vormina.
Fan fiction kui digitaalse
kirjanduse eriliik, mida iseloomustab:
·
interaktiivsus
·
fragmentaarsus, tekstide postitamine
lõikude kaupa (vrd hüpertekstikirjandus)
·
autori kontseptsiooni muutumine
·
autori/lugeja rollide muutumine ja
segunemine, lugeja aktiivsus
·
kollektiivsus
·
anti-originaalsus (kirjutatakse
etteantud raamistikus)
·
kirjanduse ja populaarkultuuri piiride
segunemine
·
kirjanduse demokratiseerumine (ei pea
olema „autor“, et kirjutada), osaluskultuur
·
kirjanduse piiride laienemine.
WEB 2.0 JA DIGITAALNE KIRJANDUS
Web 1.0 oli
esmane lähenemine veebiruumile, põhiliselt aastatel 1995-2001, mida
iseloo-mustasid staatilised ja suhteliselt harva muutuvad veebilehed
ning ühesuunaline info: reeglina sai infot vaid tarbida, mõnel harval
lehel oli ka näiteks „külalisteraamat“. Esialgne ja tavaline Web 1.0 sai tugeva
tagasilöögi 2001. aasta paiku plahvatanud IT-mulli ajal.
Web 2.0
on teise põlvkonna veebidisain, mis võimaldab inimestevahelist infovahetust
ja koostööd sotsiaalvõrgustike, vikide, veebipäevikute, ühistarkvara,
veebi-programmiliideste ning mitmesuguste veebiteenuste kaudu (nt Facebook,
Wikipedia, blogid). Mõiste loodi 1999 Tim O’Reilly’ poolt, levinud alates 2004.
Web 2.0
lahendused lasevad kasutajatel sisu loomisesse ise panustada, tõstes sellega
veebikeskkonna väärtust - see on üks Web 2.0 põhiteese. Kasutatud on ka
termineid osalusveeb ja kollektiivne intelligents: igaüks saab
osaleda ja luua – kasutaja loodud sisu (user
generated content).
Web
2.0 suhe digikirjandusega väljendub bloginduses, tviteratuuris, Facebooki
luules ja proosas.
Blog
= weblog (n.ö veebi logiraamat) eksisteerib aastast 1994, mil tekkisid esimesed
online-päevikud. 1997 kasutati esmakordselt weblog’i sõna – soovituslike
linkide kogumi tähenduses. 1999 lühendati sõna weblog „blogiks“. Varased
blogijad kirjutasid html koodi käsitsi või kasutasid html-editor’e.
·
1998-1999 tekkis vabavara, millega oli
võimalik oma veebipäevikuid kergemini uuendada
·
1998 Open Diary – päevikute vaba ja
kerge loomine ja vaba serveriruum
·
1999 Blogger.com – esimene suurem
blogide haldamise ja levitamise platvorm, mis tegi blogimise populaarseks ja
levinuks: nn. „push-button publishing“.
·
2003 –100 000 blogi (2004 –3 miljonit
blogi)
·
2004 –Merriam-Webster Dictionary väitis,
et ‘blog’ on kõige otsitum sõna
·
2007. a. aprilli seisuga oli juba 70
miljonit blogi ning 2011– 156 miljonit blogi.
Pärast
Facebooki tulekut blogide tähtsus langes.
Eesti
kirjanikest on/olid blogijad: Vahur Afanasjev,
Contra, Aapo Ilves, Andrus Kasemaa, Kivisildnik, Jaan Kaplinski, Igor Kotjuh,
Diana Leesalu, Jaan Pehk, Paavo Piik; Aare Pilv, Aarne Ruben, Olavi Ruitlane,
Ivar Sild, Andra Teede, Elo Viiding, Heiki Vilep, Toomas Vint, Wimberg, Tõnu
Õnnepalu jt.
Eesti
kirjanike blogides:
1) Autorid
avaldavad arvamusi mõne kirjandusküsimuse, mõne leheloo või mõne ühiskondliku
nähtuse kohta. Nii oleksid need omamoodi lugemispäevikud või kommentaarid
parajasti maailmas toimuva kohta.
2) Autorid
reklaamivad oma uusi teoseid või jagavad infot oma esinemiste kohta. Sel juhul
saaks blogi vaadata kui reklaamikanalit.
3) Autorid
avaldavad blogis oma arvustusi ja muid kirjutisi, mis on perioodikas varem
avaldatud. Sel juhul võiksime blogi võrrelda lihtsalt veel ühe avaldamiskohana.
4) Autorid
avaldavad blogis oma uusi teoseid, mis pole trükis ilmunud ja millest osa ei
pruugigi ilmuda. Enamik n-ö “päriskirjanikke” eeldavad aga siiski vaikimisi, et
nende loomingu lõplik faas oleks raamat. Sel juhul me saaksime blogis ilmunut
vaadata mustandina.
5) Autorid
kirjeldavad oma isiklikke tundeid, kirjeldavad igapäevaelu ja pihivad
lugejatele. Sel juhul saaksime blogi võtta sügavalt isikliku päevaraamatuna.
Dominandid
eesti kirjanike blogides: 1) blogi kui lugemispäevik või mõne kultuuri- või
ühiskondliku nähtuse kommenteerimine; 2) oma teoste ja tegevuse reklaam.
Blogid kui kirjandus? Blogiuurija Jill Walker Rettberg („Blogging“
Polity Press, 2008):
·
Blogidel on fiktsionaalne olemus
·
Saab analüüsida blogide narratiivseid
struktuure
·
Blogide ja hüpetekstikirjanduse vaheline
sarnasus -omavahel seostatud teksti-fragmendid, avatud lõpud, võimalus
narratiivi katkemiseks.
·
Blogide tahtlik fiktsionaalsus ning mäng
reaalsuse ja fiktiooni piiridel.
·
Blogijate ja lugejate vaheline
interaktsioon = Espen Aarsethi aktiivne küberkirjanduse lugeja.
·
Lisaks interpreteerimisele blogi lugeja
ka navigeerib, konfigureerib ja kirjutab.
·
Küsimused: Kas ja kui palju on blogid
mõjutanud ka n-ö päriskirjandust? Kas blogivad autorid kasutavad blogidele
omast fragmentaarsust ja isiklikkust ka oma muus loomingus?
Kirjandusportaalid
on heaks osaluskultuuri näiteks - arutletakse kirjanduse üle ja kus autorid
saavad ise tekste lisada/kommenteerida. Eesti kirjandushuviliste seas kõige
tuntum portaal – Poogen (http://www.poogen.ee/)
=> interaktiivne kirjandusklubi „Pole Oluline Olla Geenius Et Näha“, 2017.
aasta seisuga: registreeritud kasutajaid 2988 ja ilukirjanduslikke tekste 29
141. Poognast
välja kasvanud mitmed autorid, kes on avaldanud ka trükikirjanduses: nt Kaur
Riismaa, Helena Läks, Liina Tammiste, Lauriito Meriloo.
Poognaga
analoogiliste funktsioonidega oli kirjandusklubi Kloaak (enam ei tegutse). Samasugune
portaal oli Bahama Press, mis koondas kirjandusteemalisi veebiressuresse ja
võimaldas kirjandusarutelu (ei toimi enam). Sarnase eesmärgiga oli ka
kirjandusajakirja Värske Rõhk veebileht, kus lisaks ajakirja ja seal
kirjatavate autorite tutvustusele oli tegutsemas foorum (praegu suletud).
Twitter
on web 2.0 rakendus ja sellisena osaluskultuuri ehe näide, loodi 2006 San
Franciscos (2018 aastal – 321 miljonit kasutajat). Olemuslikult – sotsiaalvõrgustik
+ mikroblogimine. Selle kaudu on sündinud nn Twitteri-kirjanduse žanr - twitterature, eesti keeles tviteratuur.
Tviteratuuri kui žanri suurim väljakutse oma autoritele: ikkagi ära
jutustada just lugu, mille puuduvad osad lugeja juurde oskab mõelda. Tegemist
ei ole aforismidega, sündmustik on kohustuslik. Alexander Aciman, Emmett
Rensin, University of Chicago üliõpilased kirjutasid 80 maailmakirjanduse tähtteost
ümber tviteratuuri vormis, ilmunud raamatus „Twitterature“ (Penguin, 2009):
·
„The
Bible“ -- God makes
man. Man is bad. God punishes man. God sends Son. Man punishes Son. All is
forgiven. Unless you’re gay.
·
"Gone
with the Wind" -- I'm
so rich & pretty, what could go wrong? Ashley! Rhett! Tara! Uh, Rhett? Aw,
crap. Oh well; tomorrow.
·
"Jane
Eyre"-- Abused
child grows up to narrowly escape marrying husband of madwoman. Then, reader,
she marries him.
Facebook:
Eesti kirjanikest on aktiivselt Facebookis ca 150 kirjanikku. Nagu blogide
puhulgi kasutakse Facebooki oma loomingu ja ürituste reklaamiks, kultuuri-ja
poliitikasündmuste kommenteerimiseks, arutlusteks erinevatel teemadel, uue
loomingu tutvustamiseks. Kõige huvitavam ongi uue loomingu postitamine
Facebooki - ennekõike teevad seda luuletajad ja väikevormide kirjutajad, keskkond
vahetu, äsjaloodud luule ja muu loomingu lugemiseks.
Kaur
Riismaa on sotsiaalmeedia rolli oma loomingus oluliseks
pidanud ja on soovitanud ka teistel alustavatel kirjanikel kõigepealt veebis
avaldada. Kaur Riismaa: „Internetis
pidevalt tagasisidet saades ja andes, teiste autoritega suheldes, kes on
enamasti samade asjadega hädas, leiab, mulle tundub, isikupärase hääle
kergemini, kasvõi trotsist teiste arvamuse suhtes“ (intervjuus Gerli Ööpikule
2015).
Facebook
nõuab kirjutajalt tähelepanu osutamist teksti vormile, kuna sellele on omane
kiire infovahetus ning sinna postitatu peab olema võimalikult selge. Seetõttu
peab sinna üles pandud tekst olema kohe võimalikult hästi vormistatud ning sisult
ligitõmbav.
Facebookis
sündinud kirjandus:
·
Janar Ala „Ekraanirituaalid“ (2014)
·
Juku-Kalle Raid, raamat „Eelarve“ (2013)
koosneb FB postitustest, mida Juku-Kalle kirjutas Riigikogu ööistungite ajal
·
Veronika Kivisilla „Kuni armastus peale
tuleb“ (2018)
Kaur
Riismaa, Mart Kangur ja Jüri Kolk on kasutanud Facebooki esmase filtrina
tekstide testimiseks.
Alt Lit – sotsiaalmeedia kirjanduse
paradoks: mõiste Alt Lit (Altenative Literature) tuli
kasutusele USA-s 2010. aasta paiku ja see tähistab nii kogukonda, meediumit,
stiili kui ka teatud ideestikku ja sisu. Alt Lit iseloomustab noori autoreid,
keda seob aktiivne Interneti ja sotsiaalmeedia kasutamine. Kirjutatakse
Internetile ja sotsiaalmeediale omases stiilis ja teemadel. Teoseid luuakse
koostöös lugejatega, avaldadatakse jooksvalt ja muudetakse tekste vastavalt
lugejatelt saadud tagasisidele. Mitmed Alt Lit’i eestkõnelejad näevad selles
võimalust vabastada kirjandus juhtivate trükimeedia kirjastuste hierarhilisest
ja kontrollitud maailmast. Kirjandus peaks kuuluma tänapäevasesse vabasse
võrguellu.
Digitaalses
maailmas on lihtne kirjutada ja avaldada. Samas – kuna tekstide hulk Internetis
on suur, siis on kõige olulisem püüda lugejate tähelepanu. Tuntuimad Alt Lit
autorid on need, kes veedavad enamiku ajast online ja postitavad oma tekste
pidevalt. Väljakutse sotsiaalmeedia autoritele - kuidas leida lugejat ja kuidas
olla originaalne.
Sotsiaalmeedia kirjandus ja
trükimeedia: Luuletajad saavad oma Facebookis
avaldatud luuletusi raamatuna avaldada, nende jaoks võiks täita Facebook
mustandi rolli. Ka tviteratuur on loetav paberile trükituna, ta ei ole
tehnoloogilistest platvormidest piiratud.Mis aga jääks trükiraamatus edasi
andmata, oleks Facebooki ja teiste sotsiaalmeedia platvormide põhiolemuse
moodustav: pidev aktiivne dialoog eri osalejate vahel; eri meediavormide
segunemised; erinevate agentide ootamatud lisandused; kollektiivne looming; tekstiline
ja narratiivne dünaamika, tekstide polüfoonia.
DIGITAALSE KIRJANDUSE KOLMAS PERIOOD (P. Viires)
Seotud
ennekõike Web 2.0 arenguga ja rakendustega, mis lähtuvad kasutaja loodud
sisust. Ajaliselt võib seda siduda ennekõike sotsiaalmeedia platvormide, nagu
Twitter, Facebook ja Tumblr loomisega aastatel 2004–2007, samuti nutitelefonide
ja tahvelarvutite massilise kasutuselevõtuga alates aastast 2007, kui Apple tõi
turule iPhone’i esimese mudeli.
Kolmanda
generatsiooni digitaalset kirjandust iseloomustab tehnoloogiliste rakenduste
kasutamise lihtsus - ei ole vaja omada teadmisi programmeerimisest või muid
spetsiifilisi arvutialaseid oskusi. Seetõttu on kolmanda generatsiooni
digitaalne kirjandus olemuselt demokraatlik, seda saab luua igaüks,
kellel on vaid ligipääs sotsiaalmeedia võrgustikele ja Internetile. Samas
vastab seda tüüpi kirjandus digitaalse kirjanduse põhitunnustele, on
„digitaalselt sündinud“ ja vastab ka ELO definitsioonile: „Oluliste
kirjanduslike tunnustega teos, mis kasutab ära kas üksiku või võrku ühendatud
arvuti võimalusi ja konteksti“
Sellise
kirjanduse loomiseks ja levikuks on vajalikud võrku ühendatud arvutid või
nutiseadmed, vajalik on ümbritsev veebikeskkond, tagasiside ja edasiarendused lugejatelt.
Kolmanda generatsiooni digitaalse kirjanduse üks põhitunnus võiks olla pidev
aktiivne dialoog eri osalejate vahel, eri meediavormide segunemised, sageli ka
kollektiivne looming. Seega saab öelda, et kolmanda generatsiooni digitaalne
kirjandus on demokraatlikum, kollektiivsem ja dialoogilisem kui varasematel
eteppidel loodud digitaalne kirjandus. ii
Kokkuvõtteks,
digitaalse kirjanduse sisu ja olemus ei sõltu niivõrd autorite tahtest,
loomingulistest impulssidest või kirjandussisestest liikumistest, vaid
ennekõike arvutitehnoloogia arengutest. Digitaalse kirjanduse
definitsioonid ajas dünaamilised ja sõltuvad sellest, millised tehnoloogilised
lahendused tekivad ja milliseid digitaalse kirjanduse liike ja teoseid need
uued tehnoloogiad võivad inspireerida.
Kasutatud kirjandus:
·
Larm,
P-R. (2018, 5. jaanuar). Millal on
kirjandus veel üldse kirjandus? Sirp. Loetud aadressilt https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/millal-on-kirjandus-veel-uldse-kirjandus/.
·
Viires,
P. (2020). Digitaalne kultuuriloome. Loengumaterjalid. Tallinna Ülikooli
Humanitaarteaduste Instituut. Loetud https://moodle.hitsa.ee/course/view.php?id=21485.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar