Kirjandus
seostub mulle isiklikult millegi äärmiselt traditsioonilisega, mille tuumaks on
paberile kätketud mõtted, ideed ja süźeeliinid. Kirjandus on miski, mis püsib
kaante vahel, paberil. Sealjuures ei ole vahet, kas ta on kirja pandud hariliku
pliiatsigajupiga, kuldse sulepeaga või trükimasinal, millel mõni iluviga. Või
moodsal ajal arvutis. Tulemuseks on ikkagi vana klassikaline koodeks, mida
loetakse lineaarselt, millel on algus, keskpaik ja lõpp ning mille puhul
lugejal on täpselt niipalju voli, et lugeda rida realt või siis diagonaalis,
jättes vahele mõned igavamad lõigud. Klassikaline vorm ei eelda meilt, et
saaksime lugeda tagant ettepoole või hoopis peatükid juhuslikus järjekorras,
nii nagu me võime kuulata CD-plaati. Seega, traditsiooniline kirjandus on
loomupäraselt just vormilt väga
konservatiivne, kuna ta on nii või teisiti paberile trükitud, käegakatsutav suurus,
mida saab raamaturiiulile asetada.
Kuna
me oleme XXI sajandil jõudsalt astumas digiajastu suunas, siis tekib õigustatud
küsimus, et millal siis kirjandus analoogilisest maailmast välja murrab. Elektroonilise
muusika puhul on meil päevselge, et kui muusika sündis elektrooniliste
vahendite abil, siis oli ta ka olemuslikult elektrooniline. Näiteks Saksa
klassikaliselt koolitatud heliloojad Karlheinz Stockhausen ja Conrad Schnitzler
hakkasid muusikat valama elektroonilisse vormi, rakendades insenerteaduslikku
mõtteviisi. „Kuulatavamaks“ lihvisid selle Düsseldorfi pop-avangardistid Neu!
ja Kraftwerk. Pole kahtlustki – see on elektrooniline muusika par excellence!
Aga
kuidas on lood elektroonilise kirjandusega? Andrus Kivirähk on kunagi öelnud, et tema
toksib oma kirjanduslikud tekstid otse arvutisse, nii et loomeprotsess on
elektrooniline, aga väljund on ikka klassikaline kirjandus paberraamatu näol.
Mõistagi ei ole see elektrooniline kirjandus, isegi kui see anda välja
e-raamatuna. Ameerika kirjandusteadlane, tunnustatud elektroonilise kirjanduse
uurija N. Katherine Hayles (2007) on defineerinud seda kui esmalt digitaalses
keskkonnas eluõiguse saanud kirjandusloomingut, mis ei ole avaldatud trükitud
kujul ning millega suhestumiseks on nii
autoril kui lugejal vaja arvutit. Hayles: „Electronic
literature, generally considered to exclude print literature that has been
digitized, is by contrast "digital born," a first-generation digital
object created on a computer and (usually) meant to be read on a computer.“
Elektroonilise Kirjanduse Organisatsiooni (Electronic
Literature Organization) definitsiooni järgi kirjanduse tunnustega teos,
mille loomisel on kasutatud kas üksiku või võrku ühendatud arvuti võimalusi.
Digitaalne kirjandus on digitaalselt sündinud, selle loomise ja lugemise
eelduseks on arvutitehnoloogia. Sellise kirjanduse näidetena saab tuua
hüpertekstikirjanduse, multimeedialuule, interaktiivse proosa, kollektiivsed
online-romaanid, luulegeneraatoritega loodud luule, eri meediumide (tekst,
pilt, heli, video) ühendamisel loodud keerulisemad kübertekstid jms (cit
Viires; Larm, 2018).
Lihtsam
on siit edasi mõelda, kui piirid on paigas. Definitsioone on teisigi, kuid
mulle meeldivad eelmainit määratlused. E-kirjanduselt ootan ma
hüpertekstuaalsust, heli- ja videolinke. See tähendab, et minul kui lugejal
peaks olema võimalus kogeda multidimensio-naalsust ja mittelinaarsust, aga
mõistagi peaks see sisaldama mingit hoomatavat mõtet ja olema mingil määral
siiski determineeritud – et ta ei taanduks pelgalt amorfseks lingikoguks ja
efektide virvarriks. Sest vastasel juhul ei saa ka kunagi väita, et ma olen ühe
või teise e-kirjandusteose algusest lõpuni läbi töötanud, nagu see käib
traditsioonilises kirjanduses – kaanest kaaneni. Elektroonilise platvormiga on
nagu on: lingid võivad kord töötada ja siis jälle mitte, flash-vidinad vajavad
uuendamist vms. Sel juhul on lugemiselamus umbes sama, nagu paberraamatust
oleks välja rebitud mõned lehed. Nii et
arvuti abil digitaalsesse kesk-konda valatud teos on ühtaegu äärmiselt
intrigeeriv ja tehniliselt põnev, kuid sealsamas üks ebapüsivamaid asju üldse.
See on nagu pensionifondide müümine kolmekümneaastase perspektiiviga – kõik
väga tore, aga millised prioriteedid siis ühiskonnas valitsevad, ei tea keegi.
E-kirjandus, mis täna luuakse, võib homme olla aegunud ning mitte oma sisu
poolest, vaid vormilt. Ja kuidas apdeitida tänast kirjandust tulevaste põlvede
jaoks? Majakovskit võib traditsiooniliselt välja anda mitmet-setmet korda,
läikival paberil ja löövama kujundusega. Kuid mida teha e-kirjandusega, mis on
loodud niisuguste tehniliste vahenditega naasugususte arvutite jaoks, kus
täieliku lugemiselamuse tagab teatud tarkvara versioon? Jah, teos võib jääda küll
veebikeskonda alles, kuid hüperlinkidele klõpsides võid end tabada olukorras,
kus tekst kuvaril teatab kiretult „Error
404“. Või: This page/format is no
longer supported... Digimaailma argireaalsus. Paradoksaalsel kombel on
e-kirjandus seeläbi justkui vangistatud kitsasse aegruumi, mille maagia on
üürike nagu liblika tiivalöök.
Mulle
jäi silma huvitava e-kirjandusliku teosena silma Illya Szilaki elektrooniline
teos Reconstructing Mayakovsky (a Novel of the Future), mille tegevus
toimub tulevikus, kus lahatakse minevikku, et mõista kaootilist olevikku.
Autorit on inspireerinud vene futuristlik poeet Vladimir Majakovski ja tema
suitsiid kesk loomingulist kõrgperioodi. Teos asetub düstoopilisse nartsisistlimi-
ja individualismiühiskonda, millest tehnoloogia abil on kõrval-datud ebakindlus ja traagika ning kõik
kulgeb – sellesama tehnoloogia abil – turvalist, kuid rangelt determineeritud
rada pidi. Teose peategelane on reklaamiagent Vera X, kelle töö teenib süsteemi
– kujundab rahulolu. Ühtäkki kukub maale meteoriit, mis lööb kogu selle
ettemääratud korrapärasuse uppi. Ootamatu, juhusliku sündmuse ajel hakkab ta
lahti mõtestama oma kontrollitud elu ning kuuleb hääli kollektiivsest
minevikust, mis jõuavad temani läbi mässumeelse Majakovski kirglike sõnade.
Olles poeedi lummuses, püüdes teda nii-öelda „rekonstrueerida“, palub Vera abi
sõltumatult akadeemikult Nadjalt, kellel on juurdepääs salastatud ajaloolistele
dokumentidele. Selline on lühike
sisukokkuvõte.
Nagu
näha, sobib aines väga hästi elektroonilise vormi jaoks; mälu flashback, korrapärasus vastandub
juhuslikkusega, mida väljendab hüpertekstuaalsus. Lineaarsus ei sobitugi teose
esteetikaga, mis ammutab ju jõudu hoopis juhuslikkusest, spontaansusest. Teos
on veebis (www.reconstructingmayakovsky.com/)
kujundatud galaktikana, millesse lugeja saab siseneda kursoriga teemaportaale
jahtides. On võimalik kuulata audiofaile ja vaadata videosid, linkide kaudu
minna teosest välja jne. Et saada aimu, millega teos õigupoolest algab, peab
lugeja (vaataja) mõnevõrra vaeva nägema: peatükid podcastidena on näiteks
pidevas liikumises ja neid õiges järjekorras lugeda on omaette kutsumus. Mis
iseenesest teose struktuuri seisukohalt ei oma mingit tähtsust, kuna lineaarsus
polegi olnud autori taotlus.
Teos
valmis 2008. aastal ning on pälvinud mitmeid auhindu, ühtlasi on seda kasutatud
näidis-materjalina uue meedia ja kirjanduse koostoimest. 2011. a. valiti teos ELO veebiantoloogia teise
kollektsiooni (www.illyaszilak.com;
collection.eliterature.org/2/).
E-kirjandus
on minu meelest praegu veel paljuski n-ö. asi iseeneses, mida on keeruline mingi
valdkonna alla paigutada. Ühest küljest on see loomulikult kirjandus
ultramoodsas vormis, mis, naljakas küll, tahab hüljata vanad raamid, et
aheldada end kohe uute külge. Või kas ikka tahab? Sest 2012. aastal anti Reconstructing Mayakovsky välja paberil,
246-leheküljelises paperback-formaadis,
mida on võimalik Amazonist endale soetada (niisiis, ka sina, Brutus!), ja sel juhul me ei saa enam rääkida
e-kirjandusest, vaid kõige tavalisemast moodsast kirjandusest, millel on ekstraordinaarne
tekkelugu. Vahest on selle taga lihtsalt soov kindlustada teosele kindel
kestvus Kongressi Raamatukogu kogudes, mis niiviisi mõeldes on igati mõistlik
varuplaan.
Teisest
küljest on tegemist visuaalse kunstiga, veebikeskkonnas eksisteeriva installatsiooniga.
Kui vaatlen teisi ELO kollektsioonis esindatud teoseid, tekib mul mõne puhul
küll rohkem assotsiatsioone kunsti kui kirjandusega. Moodsa kunsti
installatsioone iseloomustab niisama suur kaduvuse hõng: see suur ime, mis
sünnib siin ja praegu; see tänane elamus, mis homme hakkab mälestusi
genereerima, sest juba ta kadunud ongi.
Lõpetuseks
ma usun elektroonilise kirjanduse tulevikku sellisel kujul, mis säilitaks
traditsioo-nilise kirjanduse põhitunnuse nagu loetavuse. „Tuled ja viled“ on põnevad,
kuid ühtaegu orjastavad lisandid, sest ühel hetkel nad lakkavad tehnilise toe
puudumisel töötamast ning muutuvad kasutuks ballastiks. Ma usun hüperteksti,
mis võimaldab sellel klõpsides avada teise kihi elik korraks „ära käia“. Nende
abil võiks avada taustu, nende taha võiks peita karakterite või tegevuspaikade
kirjeldused vms, mida lugeja saaks soovi korral eirata. Mingi lineaarsus,
determineeritus võiks säilida, et see ei oleks kõigest little piece of art. Mulle
meeldiks, kui kirjandus säilitaks oma traditsioonilised tunnusjooned ega läheks
liiga crossoveri arenguteed, et tuum ei lahustuks. Kirjandus võiks jääda
äratuntavalt kirjanduseks ning tehnoloogial oleks vaid abistav roll, aitamaks
mõnda ideed efektsemalt esile tuua, aga mitte domineeriv. Ma olen kindlasti
vanamoodne, kuid ma tahan ka tulevikus endiselt lugeda, mitte surfata
kirjandusteose põhjatuis kihtides, nii nagu ma tahan tulevikus endiselt ka
autoga sõita, mis samal ajal ei etendaks mulle pesumasina või külmkapi rolli.
* * *
KASUTATUD JA INSPIREERIVAD ALLIKAD
·
Hayles, N. K (2007, January 02). Electronic Literature: What is it? The
Electronic Literature Organization. Retrieved from https://eliterature.org/pad/elp.html.
·
Larm, P-R. (2018, 5. jaanuar). Millal on kirjandus veel üldse kirjandus?
Sirp. Loetud aadressilt https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/millal-on-kirjandus-veel-uldse-kirjandus/.
·
Tillewein, B. (2013). New media objects: the future of electronic
literature and its influence on print stylistics influence on print stylistics.
College of Liberal Arts & Social Sciences Theses and Dissertations. 148.
Retrieved from https://via.library.depaul.edu/etd/148.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar