SISSEKANNE # 194
Käesolevas ülevaates püüan anda ülevaate Saksamaa paremäärmusliku partei Alternatiiv Saksamaale (Alternativ für Deutschland, AfD) poliitikast ja analüüsida populistlikke aspekte selle juures. Tuginen peamiselt Ralf Havertzi raamatule „Radical Right Populism in Germany“ (kirjastus Taylor & Francis, 2021), mis annab hea sissevaate partei argipäeva koos ajaloolise ülevaate ja programmi lähivaatlusega. Samuti toetun AfD enda veebilehel leitud materjalidele, milleks olulisim on parteiprogramm (nii pikk versioon (96 lk) kui lühike veebiversioon on vabalt allalaaditavad.
AfD on noor partei – tänavu sai 10-aastaseks -, kuid juba praegu võib öelda, et sellest on saanud on vaatamata lühikesele eksisteerimisajale Saksamaa edukaim paremradikaalne populistlik partei. Alates 2014. aastast on erakond ületanud 5 protsendilise valimiskünnise ja saanud kohti kõigil valimistel nii regionaalsel, riiklikul kui ka Euroopa tasandil. Partei valimisedu on olnud püsivam tema parempopulistlike eelkäijate omast.
AfD atribuutika (afd.de)
Taust
AfD asutati 6. veebruaril 2013. Kuid taustsüsteemi mõistmiseks tuleb peatuda Saksa politiku ja majandusteadlase Thilo Sarrazini raamatul „Saksamaa käib maha“ (Deutschland schafft sich ab, 2010, e.k.2013), milles autor maalis üheseltmõistetavalt sünge ja pessimistliku pildi Saksamaa tulevikust. Sarrazini apokalüptilise stsenaariumi järgi ähvardas Saksamaad demograafiline, majanduslik ja kultuuriline allakäik ning ta kritiseeris teravalt ühiskondlik-poliitilisi jõude, kes ei soovi või ei suuda nende väljakutsetega tegeleda. Sarrazini sihtmärgiks olid eeskätt immigrandid Türgist, Araabia riikidest ja endisest Jugoslaaviast. Ta kirjutab: „Jääb arusaamatuks, miks on integreerumine nende jaoks raskem kui teiste sisserändajate jaoks. Nende raskused koolisüsteemis, tööturul ning ühiskonnas tervikuna tulenevad neist gruppidest endist, mitte ühiskonnast, milles nad elavad.“ (Sarrazin, 2013: 59-60). Ta sidus need tähelepanekud sotsiaalbioloogise, st sotsiaaldarvinistliku argumendiga „intelligentsuse pärilikkusest“, mis viitab sellele, justkui ühiskonna alamkihid olid oma staatuses tänu ettemääratusele (Sarrazin, 2013: 91 jj).
Berliinile keskendudes märkis Sarrazin, et linnas elavad sisserändajad (kellest paljud on türgi, araabia või jugoslaavia päritolu) kuuluvad valdavalt alamklassi (Sarrazin, 2010). Sarrazini sõnul näitas teiste immigrantide rühmade edu, et Saksa ühiskonna läbilaskvus oli väga kõrge. Sellest järeldas ta, et need vähesed nõrgematest immigrantide rühmadest, kellel oli potentsiaali ühiskonnas edasi liikuda, pidid olema juba kogenud mingisugust ülespoole suunatud sotsiaalset mobiilsust – nad ei kuulunud enam alamklassi. Ülejäänutel, kes põhja jäid, polnud lootustki, et nad suudavad kunagi oma jõududega oma olukorda parandada. Ta kritiseeris sotsiaalhoolekanderiiki selle ühiskonnakihi taastootmise ja isegi suurendamise eest, andes neile võimaluse elada oma elu turvaliselt, tuginedes sotsiaalhoolekandetoetustele. Sarrazin eeldas ümmarguses sotsiaaldarvinistlikus argumendis, et kasvava ülespoole suunatud sotsiaalse mobiilsuse korral muutub vajalikuks vajadus suurema “negatiivse valiku” järele, mille tulemuseks oleks lõpuks suurem alamklass (Havertz, 2021; Sarrazin, 2013).
Selles narratiivis, leiab Havertz (2021), muutub sotsiaalne ebavõrdsus geneetilise ettemääratuse ja loodusliku valiku küsimuseks. Sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist käsitletakse eelkõige bioloogilise probleemina, mitte niivõrd sotsiaalse nähtusena.
Sarrazin andis häirekella, et nende arv, kes on põhjas, hakkab ületama Saksa põlis-elanikkonda, mistõttu kaotaks Saksamaa vältimatult innovatsiooni ja tootlikkuse potentsiaali. Abinõuna pakkus ta välja, et peaks sündima rohkem nutikaid lapsi; need peaksid loomulikult pärinema ühiskonnagruppidest, kellel on suurem eelsoodumus kõrgel tasemel esinemiseks ja kõrgem keskmine intelligentsuskoefitsient (Havertz, 2021; Sarrazin, 2013).
Sarrazini teos põhjustas hillitsetud Saksamaal elava diskussiooni ja ambivalentsed tunded: ühelt poolt peeti teda panikööriks, teisalt aga aplodeeriti teosele kui ausale ja avameelse käsitlusele Saksamaa probleemidest: vananev rahvas, mittelõimuv immigratsioon, haridus. Saksamaad oli tabanud ülemaailmne majanduskriis, kuid ees seisid veel Kreeka fiskaalkriis, pagulaskriis. Sellelt pinnalt hakkas idanema AfD loomise mõte.
Thilo Sarrazin (endstation-rechts.de)
AfD lugu: ülevaade
AfD asutajaiks oli rühm majandusliberaale, konservatiive ja rahvuslik-konservatiivse maailmavaatega inimesi, kellele ei olnud meeltmööda Saksamaal väljakujunenud paremtsentristlik lähenemine Euroopa integratsioonile. Eelkõige puudutas see eurokriisi käsitlemist, mille keskmes oli Kreeka fiskaalkriis. Osad AfD asutajaliikmeist olid seisnud juba Euroopa majandus- ja rahaliidu (EMU) vastu enne Maastrichti lepingu jõustumist 1993. aastal, olles tugevalt vastu lepingule, mis nägi ette ühise valuuta loomise. Saksamaal oli toetus EMU-le siiski tugev, mistap nad olid vähemuses, ja pidasid seejuures oluliseks lüüasaamiseks, kui kantsler Merkel leppis 25. märtsil 2010 Euroopa Ülemkogu tippkohtumisel kokku Kreeka päästepaketis. Nende vaatenurgast rikkus see Euroopa Liidu asutamislepingus sätestatud mittepäästmisklauslit (no-bail clause) ja seadis ohtu fiskaalpoliitilise stabiilsuse kogu liidus. 2012. aastal koondusid need jõud 2013. a. föderaalvalimisteks valmistudes ja asutasid partei, nimega Valimisalternatiiv (Wahlalternativ), mis oligi AfD otsene eelkäija (Havertz, 2021).
AfD asutamise ajaks, veebruaris 2013, oli partei kõige olulisem fookus euroskeptitsismil, mistõttu AfD sildistati poliitvaatlejate poolt kohe „ühe probleemi/teema parteiks“. Partei deviis lubas olla julge tõe rääkimisel (Mut zu Wahrheit!), millesse oli kodeeritud establishmenti vastasus (AfD, 2016; Bochum, 2020). Esimesel kahel tegutsemisaastal domineerisid parteis majandusliberaalsed küsimused. Peagi hakkas parteis enim positsioone võtma konservatiivne suund, see omakorda tegi partei atraktiivseks uutele liikmetele rahvuskonservatistlikest ja paremäärmuslikest võrgustikest (Havertz, 2021).
2013. a. aprilli parteikoosolekul valiti kolmeliikmeline juhatus: Hamburgi ülikooli majandus-professor Bernd Lucke, farmakoloog ja proviisor Frauke Petry ja mõjuka päevalehe Frankfurter Allgemeine Zeitungi kauaaegne kultuuritoimetaja Konrad Adam. Liikmete hulgas oli palju professoreid ja õppejõude – 64 algliikme seas tervelt 18 -, nii et AfD-d kutsuti naljaga pooleks ka „professorite parteiks“: näiteks kuulus AfD-sse majandusteadlane Hans-Olaf Henkel, kes juhtis aastail 1995-2000 Saksamaa Tööstusliitu ning oli tuntud osaleja riigimeedia väitlussaadetes (Havertz, 2021). Seetõttu pälvis AfD algaastail tähelepanu igati majandus-kompetentse parteina, mis tõmbas ligi kõrgepalgalist valijat (Diermeier, 2020). Nad pooldasid teatud tüüpi saksalikku ordoliberalismi, kus riik loob raamistiku majandusele ja juhib ühiskonda viisil, mis soodustab vaba turu toimimist (Havertz, 2021).
Enamik AfD asutajatest olid endised paremtsentristlike parteide, nagu CDU ja FDP, liikmed. Nad olid nendes parteides pettunud, kuna tajusid ideoloogilist nihet tsentri suunas: Merkeli-aegne CDU moderniseeris oma naiste-, pere- ja immigratsioonipoliitikat, mis kasvatas aga rahulolematust parempoolsel tiival (Havertz 2021).
Bernd Lucke (Süddeutsche Zeitung)
2013-2015 oli partei avalik nägu Bernd Lucke, kes muuseas esines reservatsioonideta ka sellistes Saksa paremäärmuslikus meediaväljaannetes nagu Junge Freiheit, millistele intervjuude andmist peeti üldjuhul tabuks – ja oodatult tekitas see ka skandaale. Havertz (2021) juhib tähelepanu, et Lucke stiil erines vägagi sellest liidrile omasest populismist, mida kirjeldas Moffitt (2016, cit Havertz 2021) halbade kommetena ja mida Ostiguy (2017, cit Havertz 2021) kirjeldas „madala eksponeerimisena“ (flaunting of the low). Bebnowski ja Förster (2014, cit Havertz 2021) eristasid Lucket selgelt teistest Euroopa paremäärmuslastest, nagu Wilders ja Haider, sest tal jäi puudu kõneosavusest ja sarmist ning edevusest – ühesõnaga, karismast. Ta oli pigem kuiv, ebalev, tõsine ja taltsas. Niisamuti polnud karismaatilised ka Petry ja Adam, kes olid Lucke järglased sel positsioonil (Bebnowski & Förster, 2014, cit. Havertz, 2021). Havertz julgeb oletada, et karisma puudumine on ilmselt Saksa paremäärmusliku populismi omapära, mille juuri tuleb otsida II maailmasõjaga kulmineerunud rahvuslikust traumast, mis on raamistanud kogu hilisemat poliitikat.
2013. a. valimistel jäi AfD napilt (4,7 % häältest) alla valimiskünnise, st parlamendist välja, kuid selle tulemusena hakkas parteis tugevnema rahvuskonservatiivne tiib, toimus järkjärguline nihe paremale ja polariseerumine partei sees. Läbimurre saavutati augustis 2014 Saksimaa liidumaa valimistel, kus saadi 9,7 % häältest, ning septembris 2014 Brandenburgi ja Tüüringi liidumaa valimistel, vastavalt 12,2 ja 10,6 protsenti häältest. Tegemist on Ida-Saksamaa liidumaadega; see on ka tugevaim AfD rahvuskonservatiivide ja rahvuspopulistide baas. Nimetatud valimised tähistasid AfD jaoks pöördepunkti, kus vastasseisust majandus-liberaalidega väljusid võitjatena rahvuskonservatiivid ning partei hakkas radikaliseeruma. See tähendas, et Lucket hakati üha enam kritiseerima dominantses hoiakus just Ida-Saksa harude poolt, tekkis nn. völkisch-tiib, Patriootlik Platvorm, mille eestkõnelejaks sai Brandenburgi haru juht Alexander Gauland. Teda peetakse suuresti vastutavaks AfD radikaliseerumises (Havertz, 2021).
Björn Höcke (DW)
Üks vastuolulisemaid juhtfiguure AfD-s on Tüüringi liidumaa haru esimees Björn Höcke, kes oli üks nn Erfurti resolutsiooni autoreid. See dokument deklareeris, et partei peaks ennekõike positsioneerima end "rahvaliikumisena viimaste aastakümnete sotsiaalsete eksperimentide vastu" ja "vastupanuliikumisena Saksamaa suveräänsuse ja identiteedi õõnestamise vastu" Ühtlasi agiteerib see soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise, multikultuursuse ja ükskõikse suhtumise vastu haridusse. Resolutsiooni teine autor, Saksi-Anhalti liidumaa juht André Poggenburg oli loonud partei sees mitteametliku rakukese, nimega „Tiib“ (Der Flügel), mis samuti tegutses majandusliberaalse suuna vastu, kuid saadeti ametlikult paremäärmuslikuks klassifitseerituna laiali märtsis 2020. Höcke on aga jätkuvalt kutsunud üles revideerima Saksa mälestuskultuuri, rõhutama saksa identiteeti ja toetanud PEGIDA liikumist (Patriootlikud eurooplased Õhtumaade islamiseerumise vastu, asut. Dresdenis 2014) (Havertz, 2021).
Lucke omakorda asutas majandusliberaalse tiiva, nn „Äratuskutse 2015“ (Weckruf 2015). Võimuvõitlus päädis Esseni parteikongressil 4. juunil 2015, kui ta sai lüüa vastaskandidaadilt Petry’lt. Pärast seda lõi Lucke oma toetajaskonnaga AfD-st lahku, asutades Uuenemise ja Progressi Alliansi (ALFA, Allianz für Fortschritt und Aufbruch). Koos temaga lahkusid majandusliberaalid Henkel, Starbatty jt. (Havertz, 2021).
Need detailid on siinkohal olulised, näitamaks AfD muutumist suhteliselt lühikese aja jooksul. AfD-st sai nüüd puhtalt parempopulistlik rahvuskonservatiivne partei, ehk nagu Põhja-Rein-Vestfaali haru juht Markus Pretzell sedastas – PEGIDA-partei (Havertz, 2021).
Poliitiline kursimuudatus viis AfD isolatsiooni Saksamaa poliitmaastikul, mis tegutseb teatud mõttes sordiini all. Ent siinkohal tuli parteile õnnistusena – Alexander Gaulandi küünilise remark - kasuks 2015. aastal puhkenud pagulaskriis, tänu millele tõusis taas päevakorda immigratsiooni teema. Mäletatavasti avas kantsler Merkel Saksamaa piirid sadadele tuhandetele põgenikele Süüriast ja Afganistanist. AfD nägi uut võimalust oma sõnumi jõustamiseks. Gaulandi retoorika rääkis Merkelist kui rahva reeturist, Saksamaa „üleujutamisest“ ja „rahvuse väljavahetamisest“. Kasutatakse mõjusaid neologisme, nagu Bevölkerungsaustausch ja Umvolkung (sünonüümid rahvastikuvahetusele) (Havertz, 2021).
Alates 2015. a. suvest, Frauke Petry ja majandustegelase Jörg Meutheni kaksikjuhtimisel, liikus AfD edasi paremale, kaldudes kõrvale Lucke mõõdukamast kursist, mis jättis võimaluse koostööks paremtsentristliku CDU/CSU ja FDP-ga. 2016. a. märtsivalimistel saadi asüüli- ja immigratsiooniagenda tuules head tulemused, saades näiteks mõjult ja rahvaarvult suurtes liidumaades Reinimaa-Pfalzis ja Baden-Württembergis vastavalt 12,6 ja 15,1 % häältest ning Saksi-Anhaltis koguni 24,6 % häältest, jäädes alla vaid CDU-le. Esmakordselt oldi kanda kinnitatud ka Lääne-Saksa liidumaades. AfD valimisedu mõjutas otseselt Saksamaa parteimaastikku, kus peavooluparteid (CDU, CSU, FDP) pidid otsima koostööd rohelistega (Die Grüne) ja vasakpoolsetega (Die Linke) – loodi kolmikkoalitsioone, mis partei värvide järgi said nimeks nt „foorikoalitsioon“ ja „Keenia koalitsioon“ (lipu järgi), eesmärgiga tõrjuda kõrvale AfD-d (Havertz, 2021).
2016. a. aprillis võttis AfD vastu oma esimese parteiprogrammi, mis üldiselt viitab majanduspoliitiliselt neoliberaalsele orientatsioonile, aga sisaldab parempopulistlikke elemente. Sotsiaalpoliitika osa on hõre; kesksel kohal on perede võimestamine ja kasvatustöö väärtustamine.
2017. a. föderaalvalimiste eel positsioneeris AfD end nn „väikese inimese“ huvide eest seisjana, kellele lähevad korda tööhõiveküsimused. Püüti uuesti formuleerida sotsiaalseid küsimusi, nt sedastas Höcke 2016. aastal: „Tänapäeva sotsiaalne küsimus ei seisne rahvusliku rikkuse jaotamises ülalt alla, alt üles, noortelt vanadele või vanadelt noortele. 21. sajandi Saksamaa sotsiaalküsimus on rahvusliku rikkuse jaotamine seestpoolt väljapoole.“ (Havertz, 2021).
Täpsemalt püüdis Höcke rakendada nn väljateenituse (deservingness) põhimõtet, mis jätaks hüvedesaajate ringist välja sisserändajad, panustades vähekindlustatud põliselanike huvidele. Saksa sotsioloog Klaus Dörre (2018, cit Havertz 2021) näeb selles katset õhutada ühiskondlikku konflikti ja vaenu, vastandades n-ö. töökad sakslased ja saamatud ning harimatud, kultuuri suhtes ignorantsed välismaalased, ja nimetab seda diferentsialistlikuks rassismiks. Illustreeriv meede, mida tähendab töösolidaarsuse asendamine rahvusliku solidaarsusega, on pensioniskeem, mille pakkus välja AfD Tüüringis: ettepanek maksta teatud pensionihüvitisi ainult Saksamaa kodanikele, kusjuures välismaalased jääksid üldiselt nendest hüvitistest märkimisväärsest osas välja, ehkki nad maksaksid regulaarselt kindlustusmakseid (AfD, 2018). Höcke pensioniskeemi võib vaadelda kui eksklusiivset solidaarsust, mille rakendudes oleks tulemuseks välismaalaste tulude ümberjagamine sakslastele - ehk selge diskrimineerimine ja õiguste räige rikkumine.
AfD pöördumine Saksa töölisklassi poole pälvis meedialt palju tähelepanu, küsimusega, kas partei on muutumas parempoolseks tööerakonnaks. Sotsiaalpopulistlik sõnum tõi AfD-le töölistelt palju lisahääli 2017. a. föderaalvalimistel. Järsk fookuse nihkumine tööjõu-küsimustele oli vastuolus AfD seniste ordoliberaalsete seisukohtadega, kuid ordoliberalismi põhimõtteid ei hüljatud; vastupidi, ametlikult jäädi programmilise majanduspoliitika kursile. Ent seetõttu seisis partei nüüd kahel vastandlikul positsioonil, olles ühtaegu nii ordoliberaalne kui sotsiaal-populistlik. Seesugust programmiliste seisukohtade vastuokssuse omaksvõtmist võib vaadelda kui AfD ambivalentsuse strateegiat, millest Ralph Ptaki (2018, cit. Havertz 2021) arvates on kujunenud Saksamaa paremäärmusliku populismi oluline tunnus.
24. septembril 2017 toimunud föderaalvalimistel kogus AfD 12,6 % häältest ja sai Bundestagis 94 kohta. Ühtlasi tähendas see tõsiasja, et parlamenti sisenes esimest korda 60 aasta järel paremäärmuslik partei.
AfD-l on huvitav tava määrata korraga kaks või enam esimeest, mis on tingitud partei eri tiibadest. AfD valimisstrateegia osaks on anda kõikidele fraktsioonidele hääl erakonna juhtkonnas või vähemalt tipus mõni tegelane, kellega erineva maailmavaatega potentsiaalsed valijad saaksid samastuda. Majandusprofessori Meutheni puhul eeldati, et et ta meeldib ordoliberaalse vaate toetajatele, Gauland pidi aga kõnetama rahvuslik-konservatiivset ja rahvuspopulismile altit valijat. Sarnane rollijaotus kehtis Bundestagis, kus Gaulandi kõrval tegutses endine ärikonsultant ja prestiiźsse von Hayeki Seltsi liige Alice Weidel majandusliberaalse tiiva esindajana. Deckeri arvates (2016, cit Havertz) on erinevate tiibade olemasolu ühes erakonnas vaid näiliselt vastuoluline; seda tuleb tegelikult pidada AfD "võiduvalemiks". Kuna paremäärmuslikud parteid peavad kasvatama oma valijatebaasi, siis võib esineda ideoloogilisi vastuolusid, mis on teadlikult sisse viidud, AfD puhul siis ühelt poolt majanduslik liberalism ja teiselt poolt autoritaarsus, islamofoobia, etnotsentrism ja rassism.
Alexander Gauland (DW)
Gauland oli esimene AfD juht, kes hakkas Ostiguy määratletud „madala eksponeerimisega“ silma paistma, kuulutades näiteks Merkeli aadressil, et „me jahime teid“. AfD tundis end nii kindlalt, et Gauland kutsus teisi paremäärmuslike parteide liikmeid nendega ühinema, sest „AfD on originaal. Kes taotleb sarnaseid eesmärke, võivad meie juurde tulla.“ See sõnum oli mõeldud eeskätt paremäärmuslikule IBD-le, kes oli Saksa sisejulgeolekuameti BfV (Bundesamt für Verfassungsschutz) uurimise all. Samas sattus AfD paremäärmuslik tiib „Der Flügel“ ise BfV revisionistlike seisukohtade tõttu (juudiküsimus ja pärand) huviorbiiti, mis pärast pikka parteisisest ja ühiskondlikku diskussiooni otsustati partei enda otsusega 2020. aastal laiali saata. Sellegipoolest pidas Höcke vajalikuks rõhutada, et „Der Flügel“ on olnud edulugu ning fraktsiooni vaim jääb AfD-sse alles (Havertz, 2021).
Kokkuvõtteks, AfD kurss paremale on olnud järjepidev protsess, ehkki parteis eksisteerib jätkuvalt kaksisjuhtimine (hetkel Tino Chrupalla ja Alice Weidel, ka parlamendis). Penny Bochum (2020) on AfDi kurssi nimetanuid tabavalt kumulatiivseks radikaliseerumiseks. AfD on poliitilises isolatsioonis, st kõik suuremad Saksa parteid on keeldunud AfD-ga koostööst. AfD omakorda on süüdistanud peavooluparteisid kokkumängus rahva tahte vastu, kuivõrd ka nemad esindavad „rahvast“. Parteil on hetkel 32 000 liiget (tipp oli 2019 – 35 100 liiget). Olgugi et AfD on siiani suurimat valimisedu saavutanud parempopulistlik partei Saksamaal, pärast II maailmasõda, on tema aktsiad langenud eeskätt sellepärast, et partei ja mitmed liikmed on BfV teravdatud seire all, juba see asjaolu iseenesest toodab Saksamaa ratsionaalse mentaliteediga ühiskonnas stigmasid, mis seavad poliitilise edu kestlikkuse küsimärgi alla.
Milles seisneb AfD populism?
Üks populismi tunnusjooni AfD puhul on veendumus, et poliitiline klass on korrumpeerunud, õõnestab rahva suveräänsust ja tegutseb üksnes iseenda ning autsaiderite huvides. Cas Mudde (2017, cit. Havertz 2021) järgi moodustab paremäärmusliku populismi kombinatsioon nativismist ja autoritaarsusest – meenutagem siin Höcke pensioniskeemi ideed. Havertz (2021) näeb AfD ideoloogias segu rahvuslikust (völkisch) natsionalismist ja etnopluralismist. Etnos, nn Volk, on Saksamaal eriti laetud mõiste, mille kasutamisel tekivad tundlikud seosed lähiajaloost. Selle teadlik kasutamine AfD puhul on flirt ühiskondliku pingetaluvusega. Volk’i ideoloogia käsitleb rahvast homogeense etnosena, mitte deemosena, st etnilise, mitte poliitilise kogukonnana. AfD-l on termin Staatsvolk (vrd. natside Volksgemeinschaft - rahvakogukond), homogeensust peetakse kogukonna eeltingimuseks ja iga väljaspool seisev subjekt, kes ei suuda assimileeruda, on selle kogukonna jaoks oht.
AfD paremäärmuslikud populistid on loobunud traditsioonilisest rassismist, mis hõlmab kõrgema rassi mõistet, kuid see on asendatud etnopluralismiga – rassismi eritüüp, mille põhiidee seisneb arusaamas, et kõigi inimeste ja kultuuride põhiõigus on olla erinev. Selle mõtteviisi tulemiks on aga kultuuride segunemise pidamine potentsiaalselt hävitavaks. Multikultuursus lõhub Staatsvolki; immigrandid, eriti moslemid, ohustavad saksa kultuuri ja identiteeti – nn pärandkultuuri (Leitkultur). Islam on peamine ohufaktor; AfD programm sedastab konkreetselt, et islam ei kuulu Saksamaale (AfD, 2016). Islamofoobia peamiseks argumendiks on, et islam on agressiivne ja püüab lääne traditsioonilist elustiili muuta, surudes peale võõrad reeglid. Seda võimestab stereotüüp moslemi mehest, kes on sallimatu, dominantne ja seksuaalselt agressiivne. AfD on seda diskursust pidevalt alal hoidnud (Havertz, 2021).
Kui AfD 2013. aastal loodi, siis oli peamiseks teemaks euroskeptitism, kuid seisukohad on nüüdseks pehmenenud, ja ehkki ideetasandil räägitakse ka „Dexiti“võimalusest, ei ole siin nii selgeid seisukohti võetud kui eelmainitud teemade puhul. Põhimõtteliselt vaigistus see jantliku ja pikaldase Brexiti protseduuri käigus (Bochum, 2020).
Miks on AfD edukas/ebaedukas?
M. Diermeier (2020) analüüsib oma artiklis AfD edu põhjusi ning leiab, et partei pakub selget ümberjagamisvastast poliitikat, mis vastab AfD valijate eelistustele: isegi kõige vähem jõukamatel AfD toetajatel on tugevamad eelistused väiksemale ümberjagamisele kui kõige jõukamatel mitte-AfD toetajatel. Madalama sotsiaal-majandusliku positsiooniga AfD toetajate jaoks tähendab see, et nad toetavad tegelikult majanduspoliitikat, mis on vastuolus nende majandushuvidega. Äärmiselt autoritaarne kultuuripoliitika, mida vürtsitatakse kriitikaga institutsioonide vastu ja kombineeritakse seda vastuseisuga ümberjagamisepoliitikale, võib pidada AfD võiduvalemiks (Diermeier, 2020). See ühtib põhimõtteliselt eelpool mainitud Deckeri (2016; cit. Havertz) seisukohaga. Diermeier leiab, et see võiduvalem, mis on suunatud madalama sotsiaalmajandusliku positsiooniga toetajatele, on erand Euroopa paremradikaalsete populistlike parteide (PRRP) hulgas. Bochum (2020) leiab, et AfD sihtgrupiks on arvestav hulk sakslasi, eriti Ida-Saksa liidumaades, kes tunnetavad end Saksamaa ühinemisprotsessis kaotajatena. Seetõttu näiteks mindi Tüüringis, Saksimaal ja Brandenburgis 2017 valimistele loosungiga „Lõpp ühinemispöördele!“ (Vollende die Wende!), viidates majanduslikule lõhele Ida ja Lääne vahel, rõhutades samas, et need liidumaad on olnud Saksa kultuuri süda-alad (Bochum, 2020).
Kuid AfD kiirele tõusule vaatamata leiavad poliitanalüütikud, et partei populaarsus võib olla saavutanud haripunkti ning valijate mobiliseerimisel põrkutakse vastu „klaaslage“, mis on palju madalam ja palju paksem kui mõnel teisel Bundestagis esindatud parteil: küsitlused näitavad, et teatud saksa valija ei hääleta kunagi AfD ega teiste paremäärmuslike parteide poolt. Bochumi arvates (2020) ei pruugi populistlik võte – immigrantide patuoinastamine –lõpuni töötada saksa ratsionaalses poliitmõtlemises, kuna mõistetakse, et see ei paku lahendusi tegelikele probleemidele, vaid süvendab üksnes lõhesid ühiskonnas.
 |
Kokkuvõtteks
AfD tegutsemisloogika keskendub sõnumile, et Saksamaa ühiskonda – homogeenset Staatsvolki - tuleb kaitsta migratsiooni, globaliseerumise ja Euroopa integratsiooni negatiivsete mõjude eest. Keerukatele probleemidele pakutakse lihtsaid lahendusi sageli demagoogilise retoorika abil. Kritiseeritakse Saksamaa majanduslikku ja poliitilist eliiti ning Euroopa Liitu kui institutsiooni. Rõhutatakse Saksamaa suveräänsuse ja pärandkultuuri tähtsust, milleks on vaja kehtestada oma riiklikud piirid nii kaudses kui otseses mõttes – kontrollimaks sisserännet ja kaitsmaks majandust.
* * *
Allikad:
· Diermeier, M. (2020). The AfD’s Winning Formula – No Need for Economic Strategy Blurring in Germany. Intereconomics. Leibniz Information Centre for Economics. DOI: 10.1007/s10272-020-0868-2.
· Bochum, P. (2020). We are the People ([edition unavailable]). Haus Publishing. https://www.perlego.com/book/2801384/we-are-the-people-the-rise-of-the-afd-in-germany-pdf.
· Havertz, R. (2021). Radical Right Populism in Germany (1st ed.). Taylor and Francis. https://www.perlego.com/book/2188560/radical-right-populism-in-germany-afd-pegida-and-the-identitarian-movement-pdf.
· Manifesto for Germany. Political Programme of the Alternative for Germany. (2016)
· Sarrazin, T. (2013). Saksamaa käib maha. Ohtlik mäng oma riigiga. Kirjastus: Hea Lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar