SISSEKANNE # 193
Populistlike parteide ja liikumiste sattumine riburada poliitikaareeni proźektorite vihku, eriti viimasel paaril kümnendil, ei ole ilmselt juhuslik sattumus, vaid see on instseneeritud turbulentsetest aegadest, või nagu Albertazzi ja McDonnell (2008, cit Peters & Pierre, 2019) sedastavad: populism on kaasaja poliitilise ajastuvaimu kehastus.
Cas Mudde defineerib populismi kitsapõhjalise ideoloogiana, mis jagab ühiskonna kaheks homogeenseks ja antagonistlikuks rühmaks, kus ühel pool on „puhtad” ja teisel pool „korrumpeerunud eliit”. See soovib, et poliitika kujutaks endast „rahva” üldist tahet. See ei ole ainult poliitikastiil võimule saamiseks, vaid puudutab ka seda, mida teha siis, kui ollakse võimule saadud. Teiseks on populism monistlik selles mõttes, et ühiskonda käsitletakse homogeensete, ühesuguste huvide ja väärtustega monistlike rühmadena. Kolmandaks ei ole populism ainult ideoloogia, mis seab vastamisi „rahva” ja „eliidi” – võtmetähtsusega eristuseks on kõlblus. Populism tugineb kõlblusele ja see loob täiesti teistsuguse vahekorra, sest kui sina oled „puhas” ja teine on „rikutud”, siis kompromiss toob kaasa puhta ärarikkumise. Korrumpeerunud inimesed ei ole legitiimsed oponendid ja selles peitub oluline vahe. (Hanso, 2018).
Cas Mudde: „Populism on väga lai mõiste ja kuna see on kitsapõhjaline, saab seda siduda igasuguste ideoloogiatega. Populistliku radikaalse parempoolse ideoloogia raames on see kombineeritud nativismi ja autoritarismiga. Ma nimetan seda populistlikuks radikaalseks parempoolsuseks, mitte radikaalseks parempoolseks populismiks. See võib tunduda semantilise sõnamänguna, aga sel on oma tähendus: see on pigem radikaalse parempoolse poliitika populistlik vorm, mitte populistliku poliitika radikaalne parempoolne vorm. Populistliku radikaalse parempoolsuse tuum on nativism, natsionalismi ksenofoobne vorm.“ (Hanso, 2018)
Populistid lähtuvad poliitikate valikul üldsuse hoiakutest ja teemade positsioonist avalikus arutelus, valides pigem selliseid, mille osas on senini valitsenud poliitilise eliidi sisene konsensus või selge ideoloogiline tasakaalustatus, ning mis suudavad kõnetada ka nende valijat – “tavalist inimest” (Jakobson, 2023; slaidid).
Populistid armastavad end seostada rahvaga ja kõneleda tema nimel, või ollagi rahva representatsioon nagu arvas end olevat Venezuela liider Hugo Chavez. Mudde tähendab, et „rahvas” on konstrueeritud suurus, nagu klass, nagu rahvus: „Sotsialistid leiutasid klassi, natsionalistid leiutasid rahvuse, populistid leiutavad nüüd „rahva”. Tegu on identiteediga – kõik identiteedid on loodud ja ükski neist ei ole täiuslik. Paljud väidavad, et sugu, eriti just kaheks sooks jaotumine, on loodud. Rahvas on loodud, poliitika aga puudutab väga tugevasti just sellist laadi loomingut. Juba rahva defineerimine ise on populistidele suurel määral poliitiline võitlus – ja vastupidi.“ (Hanso, 2018)
Omaette küsimus on populistide jaoks, kuidas selgitada „teist poolt“ polariseerunud, mustvalges ühiskonnas (Erdogani Türgi, Trumpi/Bideni Ameerika ühiskond). Mudde leiab, et „rahvast“ saab mõtestada nii etniliselt kui kultuuriliselt. Populism ise etnilisust ei defineeri, paremradikaalse populismi näol on tegemist nativismiga, mis panustab kultuurilisele lõhele: kui sa ei jaga nende kultuuri, siis sa ei kuulugi „rahva” sekka, ehk sa võid küll olla kodanik, aga sind ei arvata „rahva” hulka (Hanso, 2018).
Veel üks huvitav tähelepanek Mudde’lt: „Nad [populistid] jõuavad sageli millenigi, mida marksistid nimetaksid valeteadvuseks, süüdistades kirikut inimeste allutamises. Parem-radikaalse populismi puhul on tegu poliitkorrektse establishment’iga, mis takistab inimestel näha „tõelisi probleeme”. (...) [I]nimestele tegelikult ei meeldi immigrandid, aga nad ei söanda establishment’i tõttu seda välja öelda. Selle pooldamine on aga aastakümneid kestnud sallivuskampaania tulemus. Nii et tegu on kombinatsiooniga: ühelt poolt arvatakse välja see osa, mis ei jaga sinu väärtusi, sest nad ei ole „tõeline rahvas”, ja siis teisel pool on need, kes tegelikult jagavad neid väärtusi, aga ise seda ei tea.“
Mõned rakenduspoliitikad:
Rändekriis oli see X-faktor, mis andis populismile hapnikku juurde: AfD vaatles seda kui „õnnistust“, mis aitas partei jaoks fookused taas teravdada ja oma sõnumile publikut leida.
Karistuspoliitiline populism (penal populism) – seaduse ja korra tagamine, kusjuures populistlik prisma on siin pöördumises mitte niivõrd ekspertide poole, vaid heakskiitu küsitakse rahvalt otse, a la „politseinikuler palka, pätile malka“: tulemuseks on karistusõiguse karmistumine ja vanglate täitumine. Ka „surmanuhtlus“ võib-olla populistide teema, eriti pärast mõnda ühiskonda raputanud kuritegu.
Heaoluśovinism, nn. deservingness-printsiibi ärakasutamine: nt AfD üks poliitilisi juht-figuure, Björn Höcke tuli välja pensioniskeemiga: maksta teatud pensionihüvitisi ainult Saksamaa kodanikele, kusjuures välismaalased jääksid üldiselt nendest hüvitistest märkimisväärsest osas välja, ehkki nad maksaksid regulaarselt kindlustusmakseid (AfD, 2018).
Mida võim populistidega teeb? Kas nad kohanevad võimu järele? Kas võim kohaneb nende järele?
On olemas kahesugused teesid, millest ühed räägivad mõõdukusest ja teised radikaliseerumisest: mõõdukad hüpoteesid sedastavad, et koalitsioonivalitsustesse kaasatud populistid võivad muutuda oma nõudmistes mõõdukamateks (nt Põlissoomlaste juhtum), nad on võimekamad opositsioonis kui koalitsioonis (nt EKRE), ka bürokraatial on modereeriv mõju. Radikaliseerumise hüpoteesid ütlevad pole mingit põhjust, miks erakonnad peaksid oma põhilubadustest täielikult taganema, nt paremradikaalsed populistid rändereeglite karmistamisest (Mudde 2013, cit Jakobson, 2023); ka viljelevad parempopulistid “ühe jalaga
valitsuses, ühe jalaga opositsioonis” lähenemist, et hoida oma hääle-[1]ja võimutaotlusi tasakaalus (Albertazzi & McDonnell 2005, cit Jakobson 2023).
* * *
Allikad ja viited.
· Guy Peters, B; Pierre, J. (2019). Populism and Public Administration: Confronting the Administrative State. Administration & Society 2019, Vol. 51(10) 1521–1545.
· Hanso, H. (2018). Cas Mudde: populism põhineb moraalil. Loetud https://diplomaatia.ee/cas-mudde-populism-pohineb-moraalil/
· Havertz, R. (2021). Radical Right Populism in Germany (1st ed.). Taylor and Francis. https://www.perlego.com/book/2188560/radical-right-populism-in-germany-afd-pegida-and-the-identitarian-movement-pdf.
· Jakobson, M-L. (2023). Riigiteaduste erikursus „Populism“. Loengumaterjalid. Loetud https://moodle.edu.ee/course/view.php?id=25805.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar