TOIT KUI RELV, NÄLG KUI REPRESSIOON. Anne Applebaum. PUNANE NÄLJAHÄDA.

SISSEKANNE # 57

www.apollo.ee

”Meile on räägitud, et teie, sm. Terehhov, olete hea oraator. Tuleb välja, et te olete hoopis hea jutuvestja – mõtlesite välja sellise muinasjutu näljast, tahtsite meid hirmutada – ei lähe läbi. Teil oleks parem panna oma sekretäriamet maha ja minna tööle Kirjanike Liitu, hakkate kirjutama muinasjutte, mida lollid loevad.”  (J.Stalini vastus Ukraina K(b)P KK sekretärile, Harkivi oblastikomitee esimehele Roman Terehhovile, 1933.)

 

Lugesin põnevusega läbi Anne Applebaumi uurimuse Ukraina näljahädast 1932-1933 ehk nn. holodomorist („Punane näljahäda“), mis viis hauda miljoneid inimesi – täpset arvu ei tea keegi, sest arvestust ei peetud. Samal teemal kirjutasin ma Tartu ülikoolis oma seminaritöö ja bakalaureusetöö, nii et teema on mulle tuttav. Applebaumil on lihtsalt uuemad ja mitmekülgsemad allikad ning laiem akadee-milisem haare. Ta avab kenasti ka taustsüsteemi: Ukraina rahvusluse probleemid, suhted Venemaaga, kollektiviseerimise raskused, muud eripärad alates keelest kuni mentaliteedini. Midagi nii kolossaalselt õõvastavat ei saa ju tekkida tühjalt kohalt. Applebaum on seisukohal, et tegemist oli poliitiliselt suunatud operatsiooniga Ukraina tasalülitamise eesmärgil – ja toit oli võimas relv. Muidugi tekitas eeltingimuse toidupuuduseks põuast tingitud kehv viljasaak, kuid ressursside kaalutletud ümberjagamisel võinuks hullema ära hoida. Stalin nägi toidupuuduses, mida süvendas forsseeritud viljavarumine, instrumenti isepäise sugulusrahva põlvilisurumiseks ning näljahäda kui asetleidev fakt kaotati ametlikust kõnepruugist. Selle asemel räägiti varumisraskustest üksikutes piirkondades, mille on põhjustatud põikpäised talupojad, kes ei soovi riigile vilja anda ja saboteerivad, igasugused petljuralased ja Mahno käsilased. Teiseks ei võinud tööstusliku progressi laineharjal ja vilja eksportiv Nõukogude Liit kuidagi tunnistada, et rahvas nälgib. Müra summutamiseks kaasati propaganda teenistusse mitmeid nimekaid Lääne intellektuaale ja ajakirjanikke, näiteks väisas Ukrainat mööda GPU hoolikalt ettevalmistatud rada pidi iiri näitekirjanik George Bernard Shaw, kes enda väitel viskas poolakate antud proviandi rongiaknast välja, kuna Nõukogude Liidu piiri ületades sai ta rikkaliku kostituse osaliseks ning lükkas hiljem ümber kõik kuuldused nälgivast Venemaast. Shaw’ sõnal oli kaalu ja nii etendas ta Stalinile meelepärast kasulikku idiooti. Oli muidugi ka isemõtlevaid ajakirjanikke, näiteks ueilsi päritolu Gareth Jones, kes liikus jalgsi ja suuresti inkognito Harkivi ümbruskonna kolhoosides ja linnas. Talle vastandus mõjukas Pulitzeriga pärjatud New York Timesi Moskva korrespondent Walter Duranty, kes oponeeris Jonesile pealkirjaga: Russians hungry, but not starving (Venelased on näljased, kuid ei nälgi). Artiklis mööndi, et Nõukogude Liidus kui uut ühiskonda ülesehitavas riigis esineb kasvuraskusi, ent jutud näljahädast on pahatahtlik liialdus. Paraku Duranty ruupor osutus tugevamaks. Applebaumi raamat on vajalik augutäide selles vastuolulises temaatikas, mida Ukraina püüab enesestmõistetavalt kasutada võimsa ideoloogilise süüdistusrelvana Venemaa aadressil, eriti viimase aja sündmuste taustal, ning Venemaa omakorda üritab seda pehmen-dada. Väärt lugemismaterjal kaasamõtlemiseks ja analüüsimiseks, kohati emotsionaalselt raske lektüür, mis paljastab väikluse, kirjeldamatu julmuse ning apaatsuse. Loed ja mõtled, et inimene on inimesele hunt – see on meil veres. Headel aegadel kipume selle unustama.