KUIDAS MÕJUTAB INDIVIIDI ARENGUT DEMAGOOGILINE JA MANIPULATIIVNE KÄITUMINE. Mõtted etteantud teemal.

SISSEKANNE # 58

Hommikupohmeluses teemasse kaevudes tabas mind äkki mõte, et hetkest, mil madu paradiisiaias Eevat kõnetas ja teda keelatud puust sööma ärgitas, oli ilmselt maailma esimene manipulatsiooni- ja demagoogiaakt sündinud. Piiblist me teame, et see õnnestus suurepäraselt – oli vaja vaid huvipakkuvat lubadust saada tundma tõde heast ja kurjast ning turvalist kinnitust, et midagi halba ei juhtu. Eeva, va kergeusklik, sirutaski käe keelatud vilja järele ning Aadamgi oma lihtsameelsuses sai sellest osa. Mis edasi sai, seda me teame ka hästi. Kohutav kukkumine õndsast paradiisi-teadmatusest painavasse argireaalsusesse. Ja muidugi võib küsida, mis selles halba oli, kui inimene esmakordselt avastas, et riides käia on huvitav ning et alasti mees/naine on erutav? (Pärast seda toimus ilmselt esimene suguakt). Aga… Aga madu ei kõnelnud meile ajalikust elust, rängast orjatööst, rikkusest ja vaesusest, vennatapusõdadest, börsikrahhidest, higist ja vaevast. Ta ütles vaid, et saame teada tõde, oskame eristada hea ja kurja. Niisiis raju demagoogia, pooltõed ja ullikeste kuritahtlik ärakasutamine.

Kõlab nagu „Vahitorn”? Andestage. Piibel on lihtsalt ammendamatu materjal niisugustele mõttekäikudele.

Seega on demagoogia ja manipulatsioon meie ühiskonna lahutamatu pärisosa, aegade algusest saati. Masside liigutamiseks ja ajaloo suursündmuste mahamärkimiseks asendamatud vahendid. Mõelgem hetkeks, kas oleks saanud ükski sõda nendeta toimuda? Sellesama Piibli abil, pooltõdede ja valede rõhuasetustega, pandi liikuma kirjaoskamatud massid, kes tormasid ristisõtta siiralt ja jumalakartlikult, uskudes oma teguviisi olevat jumalale meelepärane. Lev Trotski raius demagoogia abil masside teadvusesse idee permanentsest maailmarevolutsioonist. Ja haritud tehnokraat, suurepärase lastetoaga ja loomupärane individualist Albert Speer tunnistas oma mälestustes, kuidas ta ühe hetkega sai lummatud Hitleri maailmakontseptsioonist, nähes-kuuldes viimast rahvale kõnelemas (loe: räuskamas) – ning olgugi, et sisimas olevat Speer pidanud Hitlerit kõige ehedamaks manipuleerijaks, astus ta järgmisel päeval natsiparteisse. Sest idee oli pompöösne, ilus.

Viimaseks näiteks olgu toodud George W. Bush ja Iraagi sõda. Tsiviliseeritud komme nõudis ajendit ja selleks olid olematud tõendid keemiarelvast - masside jaoks vettpidavad küllalt. Küsimusi ja kahtlusi hakati esitama hiljem, aga sõjamasin oli juba käima lükatud. Sorry, but no sorry… Järeldagem siis, et kogu maailmapoliitika ongi üks suur manipulatsioon.

Aga jäägu maailmapoliitika sinnapaika, siirduksin isiksuse tasandile. Siia ilma sündides on inimene puhas leht, mida hakatakse kohe täis kirjutama. Loomulikult avaldab demagoogiline ja manipulatiivne käitumine isiksuse arengule suurt mõju – seda suuremat, mida varem sellega kokku puututakse. Näiteks avaldub see lapse ja lapsevanema suhtes. Toon isikliku näite. Mäletan, et ühe jonnituuri ajal viskas emal närv üle ja ta ütles, et kui ma kohe ei lõpeta, siis läheb ta minu juurest minema. Vakatasin ja küsisin, kas päriselt. „Päriselt ikka, otsin endale uue lapse. Hea lapse.”  Ma kisasin millegipärast veel kõvemini ja hüsteerilisemalt, solvumistundest ja lapselikust raevust tiivustatuna. Siis ema läks kodust ära, vaikselt ja sõnalausumatult. Loomulikult ei öelnud ta mulle, et läheb korraks naabrinaise juurde – minul tekkis hüljatu hirm, mis oli sedavõrd massiivne, et kui hiljem juhtus ema kasvõi kümme minutit töölt kojutulekuga hilinema, tekkis minus paanika, et äkki ema ei tulegi enam tagasi. Koos sellega tekkis süütunne, et äkki ei olnud ma hea laps. Äkki emal sai minust kõrini? Äkki…?

Teinekord hakkasin tänaval jonnima. Ema kannatas ja kannatas, siis murdis lähima kase otsast vitsa ja ütles: jõuame koju, siis vaatame… Ausalt, ma olin kohe hüper-super-megasõnakuulelik pailaps. Koju jõudes pani ema vitsakese välisukse juurde vaasi. Järgmine kord läksime jälle jalutama. Olin pahuras tujus, no lapse asi… Ema võttis siis selle vitsakimbu ja ütles pahaendeliselt: vaat selle peaks kah täna kaasa võtma. Hakkasin siis kohe paluma, et pole tarvis võtta ühti, et vaasis on tal hea küll… Aga ema võttis ikkagi – ja pani kummalisel kombel vitsa sama puu juurde tagasi. Pole vaja vist öeldagi, et olin korralikkuse etalon, alandlikkuse musternäide kogu selle aja… ning natuke ka edaspidi. Muuseas, vitsaandmisest ei kõnelnud ta sõnagi, aga mulle oli kõik niigi selge. Hirm ja arm.

Lapsepõlvest on meeles veel üks saaga. Et mind armsast põidlalutsimise kombest võõrutada,  mõtles ema välja võlupadja-idee. Ma pidin padjast kahe käega kõvasti kinni hoidma ja öö otsa nii-öelda „võluma” – hommikul oli padja all mingi lahe asjake kukekommi, tinasõduri vms. jublaka näol. Ühel päeval oli lausa mudelauto. Vau! Ma olin nii õnnelik. Nojaa, olin ju ka kõvasti-kõvasti öösel „võlunud”. Aga hiljem ei olnud midagi, võib-olla mõnel paremal päeval oli kukekomm. Solvusin hingepõhjani, hakkasin demonstratiivselt „esinema” ja nõudma suuremaid-paremaid-kallimaid asju, sest ma sain aru küll, et võlupadi ja ema on kuidagi seotud, aga ma ei tahtnud aru saada, et võlupadja ülalpidamiseks emal sugugi raha polnud. Algas igaõhtune jauramine, mis tipnes sellega, et sain oma tahtmise – uue mudelauto. Kuid nagu selgus, võitsin lahingu ja kaotasin samas sõja – „võlupadi” rändas kapi otsa ning seda ei võetud enam kunagi alla.

Eelnevaga tahtsin rõhutada tõsiasja, et põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega. Perfektne võõrutusplaan toimis vaid niikaua, kuni ma aru sain, et võin hoopis ise selle enda teenistusse rakendada. Selline mõnus väljapressimise vorm oli, arvan praegu.

Hiljem manipulatsiooni- ja demagoogiavõtted ainult täiustuvad ja indiviidi ülesandeks on need üles leida ja vastavalt oma nõrkusele/tugevusele kas alistuda/alluda või enda huvides ära kasutada. Lapsena manipuleerib meiega ema-isa, kelle retoorika kõlab umbes nõnda, et juhul kui sa hea laps oled, siis…  Või vanaema, kes kommiga lapselast peenraid rohima meelitab – ja sealjuures alati on tehtud töö ja kommi väärtuse suhe lapse kahjuks. Koolis manipuleeritakse lapsi hinnetega ja eriti „õudne” salarelv on käitumishinde alandamine. Tööle minnes hakkab toimuma manipuleeriv alluva-ülemuse positsioonisõda. Riik manipuleerib meiega, sundides meid pensioni-fondi raha koguma ja ähvardades vastasel korral näljapajukiga. Pank manipuleerib meiega, andes heldelt laenu, kuniks inimene avastab, et ongi sunnitud töötama vaid pangaorjuses. Tagatipuks korrutab meedia inimesele päevast päeva, mis on in ja kes on cool. Ah et ei vaata „Tantsud tähtedega”? Järelikult elukauge. Dolce & Gabbana ning Louis Vuitton ei huvita? Mõttetu inimene. Aga kampaaniast „Erinevus rikastab” oled kuulnud? Ei ole ja ei tahagi? C’mon, inimene, pane end põlema! Homofoob!

Kas indiviidil on mingeid śansse? Raske öelda. Vaino Vahing astus protsesside vastu teatavasti śpiilimise abil. Spiel on kõige alus, kui sa ei taha, et ühiskond sind oma normatiivide ja käitumismalliga ahistab. Alusta ise mängu, arendades enda teadmisi. Mulle isiklikult meeldib jehoovatunnistajate idee, et Piiblit tuleb ise lakkamatult uurida – sest vastasel juhul lajatatakse sulle endale Piibliga kanooniliselt kiriku kantslist. 

Parim lahendus on ilmselt kiretu vaatlemine ning samas makjavellilik printsiip: segui il tuo corso e lascare dir’ le genti (käi oma teed ja las inimesed räägivad, mis tahavad). Demagoogia ja manipulatsioon meis ja meie ümber ei kao mitte kuskile – ja et selles veenduda, PALUN SIIRDUGE TEKSTI ALGUSSE TAGASI.

Ⓒ 2011