Hommikupohmeluses teemasse kaevudes tabas mind
äkki mõte, et hetkest, mil madu paradiisiaias Eevat kõnetas ja teda keelatud
puust sööma ärgitas, oli ilmselt maailma esimene manipulatsiooni- ja
demagoogiaakt sündinud. Piiblist me teame, et see õnnestus suurepäraselt – oli
vaja vaid huvipakkuvat lubadust saada tundma tõde heast ja kurjast ning
turvalist kinnitust, et midagi halba ei juhtu. Eeva, va kergeusklik, sirutaski
käe keelatud vilja järele ning Aadamgi oma lihtsameelsuses sai sellest osa. Mis
edasi sai, seda me teame ka hästi. Kohutav kukkumine õndsast
paradiisi-teadmatusest painavasse argireaalsusesse. Ja muidugi võib küsida, mis
selles halba oli, kui inimene esmakordselt avastas, et riides käia on huvitav
ning et alasti mees/naine on erutav? (Pärast seda toimus ilmselt esimene
suguakt). Aga… Aga madu ei kõnelnud meile ajalikust elust, rängast orjatööst,
rikkusest ja vaesusest, vennatapusõdadest, börsikrahhidest, higist ja vaevast.
Ta ütles vaid, et saame teada tõde, oskame eristada hea ja kurja. Niisiis raju
demagoogia, pooltõed ja ullikeste kuritahtlik ärakasutamine.
Kõlab nagu „Vahitorn”? Andestage. Piibel on
lihtsalt ammendamatu materjal niisugustele mõttekäikudele.
Seega on demagoogia ja manipulatsioon meie
ühiskonna lahutamatu pärisosa, aegade algusest saati. Masside liigutamiseks ja
ajaloo suursündmuste mahamärkimiseks asendamatud vahendid. Mõelgem hetkeks, kas
oleks saanud ükski sõda nendeta toimuda? Sellesama Piibli abil, pooltõdede ja
valede rõhuasetustega, pandi liikuma kirjaoskamatud massid, kes tormasid
ristisõtta siiralt ja jumalakartlikult, uskudes oma teguviisi olevat jumalale
meelepärane. Lev Trotski raius demagoogia abil masside teadvusesse idee
permanentsest maailmarevolutsioonist. Ja haritud tehnokraat, suurepärase
lastetoaga ja loomupärane individualist Albert Speer tunnistas oma mälestustes,
kuidas ta ühe hetkega sai lummatud Hitleri maailmakontseptsioonist,
nähes-kuuldes viimast rahvale kõnelemas (loe: räuskamas) – ning olgugi, et
sisimas olevat Speer pidanud Hitlerit kõige ehedamaks manipuleerijaks, astus ta
järgmisel päeval natsiparteisse. Sest idee oli pompöösne, ilus.
Viimaseks näiteks olgu toodud George W. Bush ja
Iraagi sõda. Tsiviliseeritud komme nõudis ajendit ja selleks olid olematud
tõendid keemiarelvast - masside jaoks vettpidavad küllalt. Küsimusi ja kahtlusi
hakati esitama hiljem, aga sõjamasin oli juba käima lükatud. Sorry, but no
sorry… Järeldagem siis, et kogu maailmapoliitika ongi üks suur manipulatsioon.
Aga jäägu maailmapoliitika sinnapaika,
siirduksin isiksuse tasandile. Siia ilma sündides on inimene puhas leht, mida
hakatakse kohe täis kirjutama. Loomulikult avaldab demagoogiline ja
manipulatiivne käitumine isiksuse arengule suurt mõju – seda suuremat, mida
varem sellega kokku puututakse. Näiteks avaldub see lapse ja lapsevanema
suhtes. Toon isikliku näite. Mäletan, et ühe jonnituuri ajal viskas emal närv
üle ja ta ütles, et kui ma kohe ei lõpeta, siis läheb ta minu juurest minema.
Vakatasin ja küsisin, kas päriselt. „Päriselt ikka, otsin endale uue lapse. Hea
lapse.” Ma kisasin millegipärast veel
kõvemini ja hüsteerilisemalt, solvumistundest ja lapselikust raevust
tiivustatuna. Siis ema läks kodust ära, vaikselt ja sõnalausumatult.
Loomulikult ei öelnud ta mulle, et läheb korraks naabrinaise juurde – minul
tekkis hüljatu hirm, mis oli sedavõrd massiivne, et kui hiljem juhtus ema
kasvõi kümme minutit töölt kojutulekuga hilinema, tekkis minus paanika, et äkki
ema ei tulegi enam tagasi. Koos sellega tekkis süütunne, et äkki ei olnud ma
hea laps. Äkki emal sai minust kõrini? Äkki…?
Teinekord hakkasin tänaval jonnima. Ema
kannatas ja kannatas, siis murdis lähima kase otsast vitsa ja ütles: jõuame
koju, siis vaatame… Ausalt, ma olin kohe hüper-super-megasõnakuulelik pailaps.
Koju jõudes pani ema vitsakese välisukse juurde vaasi. Järgmine kord läksime
jälle jalutama. Olin pahuras tujus, no lapse asi… Ema võttis siis selle
vitsakimbu ja ütles pahaendeliselt: vaat selle peaks kah täna kaasa võtma.
Hakkasin siis kohe paluma, et pole tarvis võtta ühti, et vaasis on tal hea
küll… Aga ema võttis ikkagi – ja pani kummalisel kombel vitsa sama puu juurde
tagasi. Pole vaja vist öeldagi, et olin korralikkuse etalon, alandlikkuse
musternäide kogu selle aja… ning natuke ka edaspidi. Muuseas, vitsaandmisest ei
kõnelnud ta sõnagi, aga mulle oli kõik niigi selge. Hirm ja arm.
Lapsepõlvest on meeles veel üks saaga. Et mind
armsast põidlalutsimise kombest võõrutada,
mõtles ema välja võlupadja-idee. Ma pidin padjast kahe käega kõvasti
kinni hoidma ja öö otsa nii-öelda „võluma” – hommikul oli padja all mingi lahe
asjake kukekommi, tinasõduri vms. jublaka näol. Ühel päeval oli lausa
mudelauto. Vau! Ma olin nii õnnelik. Nojaa, olin ju ka kõvasti-kõvasti öösel
„võlunud”. Aga hiljem ei olnud midagi, võib-olla mõnel paremal päeval oli kukekomm.
Solvusin hingepõhjani, hakkasin demonstratiivselt „esinema” ja nõudma
suuremaid-paremaid-kallimaid asju, sest ma sain aru küll, et võlupadi ja ema on
kuidagi seotud, aga ma ei tahtnud aru saada, et võlupadja ülalpidamiseks emal
sugugi raha polnud. Algas igaõhtune jauramine, mis tipnes sellega, et sain oma
tahtmise – uue mudelauto. Kuid nagu selgus, võitsin lahingu ja kaotasin samas
sõja – „võlupadi” rändas kapi otsa ning seda ei võetud enam kunagi alla.
Eelnevaga tahtsin rõhutada tõsiasja, et põrgu
tee on sillutatud heade kavatsustega. Perfektne võõrutusplaan toimis vaid
niikaua, kuni ma aru sain, et võin hoopis ise selle enda teenistusse rakendada.
Selline mõnus väljapressimise vorm oli, arvan praegu.
Hiljem manipulatsiooni- ja demagoogiavõtted
ainult täiustuvad ja indiviidi ülesandeks on need üles leida ja vastavalt oma
nõrkusele/tugevusele kas alistuda/alluda või enda huvides ära kasutada. Lapsena
manipuleerib meiega ema-isa, kelle retoorika kõlab umbes nõnda, et juhul kui sa
hea laps oled, siis… Või vanaema, kes
kommiga lapselast peenraid rohima meelitab – ja sealjuures alati on tehtud töö
ja kommi väärtuse suhe lapse kahjuks. Koolis manipuleeritakse lapsi hinnetega
ja eriti „õudne” salarelv on käitumishinde alandamine. Tööle minnes hakkab
toimuma manipuleeriv alluva-ülemuse positsioonisõda. Riik manipuleerib meiega,
sundides meid pensioni-fondi raha koguma ja ähvardades vastasel korral
näljapajukiga. Pank manipuleerib meiega, andes heldelt laenu, kuniks inimene
avastab, et ongi sunnitud töötama vaid pangaorjuses. Tagatipuks korrutab meedia
inimesele päevast päeva, mis on in ja kes on cool. Ah et ei vaata „Tantsud
tähtedega”? Järelikult elukauge. Dolce & Gabbana ning Louis Vuitton ei
huvita? Mõttetu inimene. Aga kampaaniast „Erinevus rikastab” oled kuulnud? Ei
ole ja ei tahagi? C’mon, inimene, pane end põlema! Homofoob!
Kas indiviidil on mingeid śansse? Raske öelda.
Vaino Vahing astus protsesside vastu teatavasti śpiilimise abil. Spiel on kõige
alus, kui sa ei taha, et ühiskond sind oma normatiivide ja käitumismalliga
ahistab. Alusta ise mängu, arendades enda teadmisi. Mulle isiklikult meeldib
jehoovatunnistajate idee, et Piiblit tuleb ise lakkamatult uurida – sest
vastasel juhul lajatatakse sulle endale Piibliga kanooniliselt kiriku
kantslist.
Parim lahendus on ilmselt kiretu vaatlemine
ning samas makjavellilik printsiip: segui il tuo corso e lascare dir’ le genti
(käi oma teed ja las inimesed räägivad, mis tahavad). Demagoogia ja
manipulatsioon meis ja meie ümber ei kao mitte kuskile – ja et selles veenduda,
PALUN SIIRDUGE TEKSTI ALGUSSE TAGASI.
Ⓒ 2011
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar