SISSEKANNE # 62
Digihumanitaaria
on sedavõrd uus valdkond, et selle lahtimõtestamise erinevaid variante on
hetkel välja käidud 817 (https://whatisdigitalhumanities.com/). Juba see number ütleb, et valdkonna piire on
keeruline hoomata ja tähendust raske üheselt mõista. See hõlmab väga harali ja
mitmekesiseid asju - tekstikorpuste, andmebaaside koostamist ja kasutamist,
statistilisi meetodeid, uurimistulemuste visualiseerimist ja populariseerimist,
aga ka igasuguste digitoodete ja võrgunähtuste uurimist, kirjeldamist,
arendamist jne (Väljataga, 2017) – ning kahtlemata ei
ole tegevusväli kaugeltki ammendunud, vaid paisub pidevalt omamoodi
universumina edasi. Kuid punase joonega
võib alla kriipsutada väite, et tegemist on väga interdistsiplinaarse
teadusharuga, mis omakorda annab lootust helgele tulevikule. Juba 2002. aastal
rõhutas globaalmajanduse analüütik Jeffrey D. Sachs, et
interdistsiplinaarsus on ainus viis maailmaprobleemide lahendamiseks, mistõttu
on vaja keskenduda mitte distsipliinidele, vaid probleemidele ning omavahel suhtlema
panna viis peamist valdkonda: maateadused, ökoloogiateadus, inseneriteadus,
rahvatervishoid ja sotsiaalteadused, rõhuasetusega majandusteaduse poole (Davidson & Goldberg, 2004). Sachs jättis
fookusest välja humanitaarteadused - ja tõtt-öelda polnud ta ainus, kes mööda vaatas.
Humanitaarteadlased, kelle tööpõld oli pikki aegu kulgenud suhteliselt
turvalises voolusängis, leidsid end ühtäkki olukorras, kus võidakse hakata
positsioone kaotama. Parim taktika unustamise ja etableerumise vastu on
ümbermõtestamine, äkkraputus, restart – protseduuriline sekkumine, mis peaks
piltlikult öeldes taaselustama nii info üleküllusesse hangunud arvutisüsteemi
kui ka klassikalised humanitaarteadused. Digihumanitaaria võikski olla selle
protsessi tulemus, kus paberile ja pliiatsile rajanev teadus on ühtäkki omaks
võtnud tehnoloogilised vidinad, mille abil pea ees põhjatutesse
andmemassiividesse kaevuda. Ehk siis dimensionaalne hüpe 3D-maailma. Mõistagi
nõuab see humanitaaridelt rohkem häälekust, isegi ülbust, et iga päev pildil
püsida. Sest iseenesest pole digihumanitaaria midagi muud, kui digiajastu
tehnoloogiliste võimaluste kasutamine tavapärases humanitaarses teadustöös (Tamm, 2017). Aga kui läheb
arengukavade koostamiseks, rahaküsimiseks jm tähtsaks teadustegevuseks, tuleb
seda terminit lööksõnana igas lõigus mõned korrad kasutada (Väljataga, 2017). Hea, kui
põuetaskust on välja võtta lööv manifest, kindlam veel, kui neid on terve
kohvritäis.
USA
teadlased C. N. Davidson ja D. T. Goldberg on põhjaliku digihumanitaaria
manifesti kirja pannud juba aastal 2004, milles positsioneeritakse ennast
meelekindlalt „kõige keskele“, otse
keset teaduse skeenet: Just tänasel
päeval on ühiskondlik vajadus humanitaarsete uurimisviiside järele kõige
suurem. Rohkem kui eales vajab ühiskond
humanitaarteaduste süvitsiminevat ajaloolist vaatenurka ning eriteadmisi teiste
kultuuride, piirkondade, usundite ja traditsioonide kohta. Just teaduse ja
tehnoloogia kiire arengu tõttu peame hoolikalt mõtlema inimloomuse, teadusliku
uurimise eetika ja tehnoloogiliste muutuste globaalsete mõjude üle. Need
eluliselt tähtsad küsimused kuuluvad
humanitaarteaduste kompetentsi ning ülikoolid, kogu laiem ühiskond ja eeskätt
humanitaarid ise peavad neid sellisena tunnustama (Davidson & Goldberg,
2004).
Manifest
esitab kolm põhiküsimust: a) kas tänapäeva ülikoolis on humanitaarteadustele
oma koht?, b) kui jah, siis milline?, c) mida kujutavad endast
humanitaarteadused? Kuigi humanitaarid on sageli kaasatud mitmeautoriliste multidistsiplinaarsete
projektidesse, kohanevad ülikoolid uute institutsionaalsete struktuurimuudatustega
liiga aeglaselt – vajaka jääb ka motiveerivast tasusüsteemist (ametiaeg, edendamine jne). Manifest
sedastab, et humanitaarteaduste uute väljundite eest tuleb võidelda, nii et
nende eluõigus ja olulisus oleks ülikoolides üheselt mõistetav ning
intellektuaalseid muutusi peavad toetama uued institutsionaalsed struktuurid ja
väärtused (Davidson & Goldberg, 2004).
Tõsi,
viimase kahe aastakümne jooksul on humanitaarteadused ülikoolides juba läbi
teinud mitmeid muutusi. Näiteks ühiskonnaõpetuse valdkonnad, mida sageli
nimetatakse loomu poolest narratiivseks või tõlgendavaks ja seetõttu
sildistatakse „pehmeks teaduseks“, on
omaks võtnud kirjandusteoreetilisi aspekte. Performance-teooria
on aga murdnud barjääri humanitaarse kunstikirjutamise ja tegeliku kunstilise
produktsiooni - loovkirjutamine, tants, muusika, kujutav kunst,
performance-kunst, multimeediumikunst - vahel. Teadusuuringud, kriitiline
õigusteooria ning teaduse- ja teabeuuringud on kõik humanitaarteaduste
tegevusraadiuses. Kujutlegem, milline sünergia võib tekkida näiteks
klassikaliste ajalooteaduste eriharude epigraafia ja papüroloogia ühendamine moodsa digimaailmaga,
3D-digitaalse kujutamise ja visualiseerimistehnikaga ja kuidas võivad laieneda
antiikmaailma poliitgeograafilised piirid. Kriitiline rassiteooria ja
soouuringud võimaldavad samuti minevikku uurida läbi uute perspektiivide. Siit
ka loogiline (ja jõuline) järeldus: kui eri valdkondade teadlased teevad
koostööd, võidab sellest nii eriala kui interdistsiplinaarne teadustöö
tervikuna (Davidson &
Goldberg, 2004).
Humanitaarteaduste
jaoks on suure tähtsusega tähenduslikkuse, väärtuse ja olulisuse küsimused.
Tähendus hõlmab andmete, tõendite ja tekstide tõlgendamist, väärtus puudutab
kõiki kultuurilisi, esteetilisi, sotsiaalseid ja teaduslikke investeeringuid.
Olulisus tõstatab
representatsiooniküsimused: kuidas me andmeid kogume ja arvestame, kuidas me kirjeldame, kuidas me
väiteid esitame (üldistamine). Vanad väärtused ja uued teadmised tuleb põimida
21. sajandi teaduse nõuetele vastavaks moodsaks terviklahenduseks (Davidson & Goldberg, 2004).
Seejuures
tuleb silmas pidada humanitaarteaduste karakteristikat, mis seisneb ajaloo
tähtsustamises (näiteks ei saa me analüüsida AIDSi epideemiat Aafrikas
ajaloolist konteksti arvestamata) ja relatiivsuses. Levinud käibetõde, et
Ameerika naistel on rohkem vabadust kui ühelgi teisel naisel maailmas, lausa
kohustab meid mõtestama naiseks olemise
erinevaid kontseptsioone mujal maailmas. Miks on vägistamismäär mõnes riigis
märkimisväärselt madalam kui Ameerika Ühendriikides? Miks on paljudes riikides, kus naistel näib
olevat vähe õigusi, sellegipoolest naisjuhid? Asi pole mitte pelgas väites, et
ameeriklannad naudivad vabadusi, vaid mõistmises, mis on selle taga, mis on
taustsüsteem. Selleks on vaja mõista üksikasju
ning globaalseid seoseid ja võrdlusi (Davidson &
Goldberg, 2004).
Samuti
on oluline kriitilise ajaloomälu rakendamine. Just humanitaarteadlaste
kompetents on uurida tundlikke küsimusi, näiteks kas Saksamaa ülikoolid
vastustasid natsionaalsotsialismi esilekerkimist, kohanesid erapooletult
oludega või olid altid koostööle (Davidson & Goldberg, 2004).
Manifesti
autorid pööravad suurt tähelepanu ka loovusele, sedastades, et humanitaarteadused
ja kunst on teineteise jaoks eluliselt tähtsad, nad sõltuvad omavahel üksteist
toetades, kujundades ja inspireerides. Humanitaarteaduste suhe kunstiga ei saa
aga olla lihtsalt subjekt ja objekt (esteetiline lavastus kui humantaaride
uuritav objekt). Kunstnikel on väljendus-, hääle- ja performatiivsuse
traditsioonid, millest humanitaarteadlastel on palju õppida. Kõrgeim koostööstandard
on see, mida tantsutrupid, näitlejad ja muusikud iseenesest-mõistetavalt
teevad, s.o. individuaalsed talendid teevad koostööd terviklahenduse nimel. Ja ehkki kunstnikud ja
humantaarid konkureerivad sageli samade piiratud rahaliste vahendite pärast –
ja mööndes, et ekspressiivsed kunstnikud on sageli oskuslikumad sõnumiedastajad
-, võivad just sellisest interaktiivsest koostööst sündida ühiskonda kõnetavad
suurprojektid (Davidson & Goldberg, 2004).
Mõistagi
seisab digihumanitaaria silmitsi paljude väljakutsetega nii tehnoloogilises kui
institutsionaalses plaanis. Millisel määral võtta üle uued tehnilised
väljundid, kuidas töötada suurte andmebaasidega, eraldada oluline
vähemolulisest, kuidas väärtustada digikeskkonnas valminud (born digital) töid? Ja kõige lõpuks
pedagoogiline aspekt: humanitaarteadused peavad jätkuvalt pakkuma oma teadmisi sotsiaalkultuuriliste kontekstide mõistmiseks
ja propageerima kriitilist teaduslikku mõtteviisi (Davidson &
Goldberg, 2004).
Ainult puhtalt masinjõul tehtud filoloogilised üldistused jäävad triviaalseks,
võrreldes inimtõlgendustega (Väljataga, 2017).
Ülaltoodud
refereeringud pärinevad vaid ühest, Davidsoni ja Goldbergi manifestist.
Põhjalikkuse mõttes sellest ühest võib-olla piisakski, samas – 817
definitsiooniga uuele teadusharule juba põhimõtte pärast kindlasti mitte.
Jeffrey
Schnapp ja Todd Presner UCLA-st leiavad, et interdistsiplinaarsus on tühi
sõnakõlks, kui nad ei muuda teaduspraktikate, teaduslingvistika, metodoloogia
ja väljundite olemust. Kõige aluseks on vaba juurdepääs andmetele ja lähtekoodidele
ning kõike, mis seavad piiranguid, tuleb vaadata digihumanitaaria idee
vaenlasena. Digihumanitaaria ideaalne kese oleks avatud, fikseerimata, lõpmatud
ja ekspansiivsed andmekogumid, mis ei oleks kapitaliseeritud kellegi omandiks
ja kängitsetud autoriõigustega. Digihumanitaariale tuleb anda elujõud läbi
kõikvõimalike kanalite ja meediumite, üht teisele eelistamata ja välistamata,
infoküllus on parem kui selle defitsiit ning koopiat tuleb väärtustada
kõrgemalt kui originaali, sest just see seisab infoajastu läbipaistvuse
teenistuses. Prioriteediks on meeskonnatöö, mis võimaldab läbi
katse-eksitusmeetodite ja riskide võtmise, võimalike ebaõnnestumiste kaudu teha suurepärast koostööd ja jõuda ka
suuremate õnnestumisteni. Meelelahutusliku faktori lisandumist pedagoogikasse
ei tuleks näha millegi skandaalse või triviaalsena, vastupidi – publikuga tuleb
häälekalt ja igal võimalikul moel dialoogi astuda. Teadus tuleb ülikoolide
suletud seinte vahelt välja tuua ning kaasata kõiki omalaadsesse Wikinoomikasse,
milles info remiksimine ja mash-up on
loomulik tegutsemisviis (Schnapp & Presner,
2008).
Siit õhkub siirast protestivaimu, see on noorte vihaste meeste testosteroonist
läbiimbunud digitaal-anarhismi manifest – ja mis seal salata: niisugusena väga
lööv. Hiljem on nad manifestile lisanud mõned seksikad atribuudid piltide ja
loosungite näol, mis haakuvad kenasti päikeselise (ja trenditeadliku)
California kuvandiga (Schnapp & Presner,
The Digital Humanities Manifesto 2.0, 2009). Ja kui nüüd eelnev lause tundus mingil moel
pejoratiivsena, siis vastupidi, tuleb tunnustada manifestis kajastuvat edevust
ja deklaratiivset ülbust, kuna sellisel moel tehaksegi suuri läbimurdeid.
Lõppeks, kas digihumanitaaria ei võikski olla siis teadusmaailma Quentin
Tarantino, kes rikub kõiki reegleid, remiksib ja mash-up’ib häbitult ning ometi
ei kujuta me Hollywoodi ilma temata ette. Piltlikult öeldes, teadusmaailma punane vaip lausa karjub digihumanitaaria järele. Aga isegi kui
see pikas perspektiivis osutub suureks haibiks – eks iga manifest kujutab
endast ju ainult soovmõtlemist mingite eesmärkide suunas -, siis on selle suur
teene juba tänasel päeval mõttemustrite avardamine, humanitaaria mitmekesistamine
ja andmepõhisemaks muutmine.
Kasutatud allikad
Davidson, C. N., & Goldberg, D. T.
(13. February 2004. a.). A Manifesto for the Humanities in a Technological
Age. Kasutamise kuupäev: 21. september 2019. a., allikas The Chronicle
Review: http://chronicle.com/free/v50/i23/23b00701.htm
Schnapp,
J., & Presner, T. (15. December 2008. a.). A Digital Humanities
Manifesto. Kasutamise kuupäev: 22. september 2019. a., allikas
http://manifesto.humanities.ucla.edu:
http://manifesto.humanities.ucla.edu/2008/12/15/digital-humanities-manifesto/
Schnapp,
J., & Presner, T. (29. May 2009. a.). The Digital Humanities Manifesto
2.0. Kasutamise kuupäev: 22. september 2019. a., allikas
http://manifesto.humanities.ucla.edu:
http://manifesto.humanities.ucla.edu/2009/05/29/the-digital-humanities-manifesto-20/
Tamm,
M. (jaanuar 2017. a.). Noppeid digihumanitaariast III. Kasutamise
kuupäev: 21. september 2019. a., allikas www.vikerkaar.ee:
http://www.vikerkaar.ee/archives/20832
Väljataga,
M. (jaanuar 2017. a.). Noppeid digihumanitaariast, I. Kasutamise
kuupäev: 21. september 2019. a., allikas www.vikerkaar.ee:
http://www.vikerkaar.ee/archives/20769
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar