Loen Arnold Toynbee
„Uurimusi ajaloost“. Kardan, et ma sellega lõpuni ei jõua, kuna see on väga
süvitsiminev ning Toynbee enda
kinnituste kohaselt ka aeguv (kirjutatud 1972). Raamatu juhatab sisse mõttetera
ajaloo relatiivsusest, mis pärineb Xenophaneselt:
„Etiooplased ütlevad, et nende jumalad on nösuninalised ja
mustanahalised, traaklased, et nende omad on sinisilmsed ja punapäised. Kui
härgadel ja hobustel oleksid käed, ja nad tahaksid joonistada või teha
kunstiteoseid, mida teevad inimesed, siis joonistaksid hobused oma jumalaid
hobustetaolistena ja härjad härjataolistena – nad vooliksid nende kehad oma
keha järgi.“
Mõte seisneb siin lihtsas tões, et igaüks tunnetab ajalugu
isemoodi, olgu siis individuaalsel või kollektiivsel tasandil. Iga rahvus
uurib, kirjutab ja tunnetab ajalugu läbi iseenda prisma ja sellest johtubki
ajaloo relatiivsus: ei ole olemas ühte suurt dogmaatilist ajaloo tõde. On
erinevad ajalookäsitlused, mis on välja kujunenud erinevais maailmanurkades ja
kultuuriruumides. Ja kuna see on relatiivne, siis muutub see ajas ja ruumis,
mistõttu iga generatsioon peaks ajalugu uuesti uurima ja läbi kirjutama, et ei
jäädaks kivinenud müütide vangi.
Mõtlen, kuivõrd
suhteline on Eesti vanem ajalugu, kuna see tugineb nii vähestele allikatele.
Eesti ajalugu on müüte täis. Meil on Läti Henriku kroonika, mõned vanad
riimkroonikad, letopisid. Nendest on laotud meie ajaloo alusmüür ja sealt
toituvad müüdid. Näiteks vägevast vanemast Lembitust. Läti Henrikul oli
viimasega kõvasti kana kitkuda, sest Lembitu malev rüüstas Henriku valdusi.
Teadagi, mis meelel, see keelel. Lembitu ja Henriku maailmad põkkusid ning
sünnitasid müüdi, mille kütkes on kõik sajandid elatud, mis on toitnud eestlase
rahvusromantismi. Aga kõik võinuks minna teisiti, kui Henrik kohtunuks mõne
teisega. Suhteline ajalugu, eks. Piisab mõnest uuest arheoloogilisest leiust,
et kõik seniõpitud teooriad uppi lendaks. Sellised mõtted siis pärast Toynbee
taasavastamist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar