Kokkuvõte/refleksioon M. Archeri artiklile (The Morphogenetic Approach; Critical Realism’s Explanatory Framework Approach)

 SISSEKANNE # 205

Kriitiline realism on sotsioloogiline teooria, mis püüab ühendada realismi ja kriitilise teooria põhimõtteid ning rõhutab sotsiaalsete struktuuride ja inimeste teadvuse vahelist vastastikust mõju, analüüsides võimu ja ebavõrdsuse dünaamikat ühiskonnas.

Teooria lähtepunktiks on arusaam, et ühiskond koosneb struktuuridest ja indiviididest, mis toimivad omavahel keerulises interaktsioonis. Struktuurid, olgu siis need  poliitilised, majanduslikud või sotsiaalsed,  mõjutavad inimeste käitumist ja teadvust, aga niisamuti kujundavad inimesed neid struktuure oma tegevuste ja refleksioonide kaudu.

Teooria pöörab tähelepanu ühiskondlik-sotsiaalsetele muutustele, eesmärgiga parendada ühiskonda kriitilise analüüsi ja teadliku sekkumise meetodil.

Kriitilise realismi põhiteoreetikud on vaadeldava artikli autor Margaret Archer ning Roy Bhaskar, kellele autor  mitmel korral ka viitab. Teooria on rakendatav kõikidele teadusharudele, sealhulgas majandusele, ehkki viimases valdkonnas on seda suures osas – mõnede eranditega – ignoreeritud.

Kriitilise realismi selgitava raamistiku kolm sammast on

-          ontoloogiline realism;

-          episteemiline relativism;

-          hinnanguline ratsionaalsus.

Archeri väljapakutud morfogeneetiline/morfostaatiline selgitus pakub interdistsiplinaarset lähenemisviisi muutuste ja stabiilsuse arvestamiseks kõigis sotsiaalsetes vormides ja institutsioonides. Seda ei tuleks Archeri enda hinnangul pidada teooraks, vaid n-ö. tööriistakomplektiks, mis aitab arutleda-teoretiseerida  sotsiaalsete protsesside, praktikate ja poliitikate arengu üle.

 

Morfogenees ja morfostaas.

Morfogenees viitab protsessile või mehhanismile, mis kujundab ja mõjutab struktuuride, vormide või musteruste kujunemist ja arengut. Sotsioloogias viitab morfogenees ühiskondlike struktuuride, institutsioonide ja kultuuriliste vormide kujunemisele ja muutumisele aja jooksul. Kontseptsioon keskendub sellele, kuidas ühiskondlikud struktuurid ja süsteemid arenevad, muutuvad ja kohanevad vastavalt sotsiaalsetele, kultuurilistele ja majanduslikele teguritele ning individuaalsetele otsustele ja tegevustele.

Morfostaas on morfogeneesi vastand ning viitab struktuuride stabiilsusele ja püsivusele.

Kriitiliste realistide vaade sotsiaalsele reaalsusele.

Sotsiaalset reaalsust seletatakse kindlatel aegadel või kohtades erinevate põhjuslike jõududega.

Mehhanismid, mis arvestavad sotsiaalseid kontuure, säilitavad sotsiaalseid konfiguratsioone ja muudavad sotsiaalseid tüüpe, erinevad loomulikus korras leiduvatest.

Ühiskonnateaduste „morfogenees” erineb bioloogiast, mitteteadlikust protsessist, tulenevalt nende kahe reaalsuse järgu erinevatest koostisosadest.

Sotsiaalne reaalsus on olemuslikult „inimestest” ja tegevusest sõltuv, seejuures olulisimad tegurid on kultuur ja struktuur.

Sotsiaalsete muutuste tekitamiseks peab protsess hõlmama struktureeritud inimsuhteid, inimtegevusi ja inimlikke ideid.

Need nõuded muudavad ühiskonnateooria mittenaturalistlikuks, loodusteadusest erinevaks.

*

Ühiskondliku korra teooria peab hõlmama struktuuri, agentuuri (st toimijaid) ja kultuuri (SAC), kusjuures probleem määrab kindlaks, millisele elemendile pööratakse kõige rohkem tähelepanu. Viimase 25 aasta jooksul on aga SAC-i eitajate read oluliselt kasvanud. Eituse metateoreetiline seisukoht toetub nende kolme elemendi segamisele, mis võib viia komponentide kokkuvarisemiseni üheks ontoloogiliseks teguriks ja teiste eitamiseni.

Näiteks tõstab Rom Harré majanduse kontekstis esile, et institutsioonid ei ole ontoloogiliselt põhilised või struktureeritud entiteedilaadsed olendid. Selle asemel on need näivus, illusioon, mille esitab sotsiaalset reaalsust moodustavate sotsiaalsete tegude suhteline stabiilsus. "Pangandussüsteemi" kokkuvarisemine illustreerib vajadust selge ontoloogilise vaatenurga järele, kuna see tõmbab tähelepanu sotsiaalsete tegude voo tegelikkusele, mida sooritab lõdvalt piiratud aktiivsete agentide rühm, järgides ebajärjekindlaid diskursusereegleid. Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik kolm elementi on sotsiaalse korra mõistmiseks hädavajalikud.

Juhtiv metafoor sotsiaalses SAC analüüsis  on "voolud" või "likviidsus", mis sõltub kõigi kolme komponendi lahustumisest ("likviidne kaasaegsus“). Selle metafoori kohaselt kirjeldatakse ühiskonda kui pidevalt muutuvat ja voolavat keskkonda, kus struktuurid, kultuur ja inimeste tegutsemine on omavahel lahtiühendatud ja ebakindlad. See omakorda viib ideeni, et ühiskond on muutunud kontrollimatuks ning kaotanud võitluse domineerimise ja kontrolli üle, kuna puuduvad kindlad struktuurid ja selged identiteedid.

Realistlik ühiskonnateooria nõuab nii sotsiaalset ontoloogiat kui ka morfogeneetilist lähenemist. Igaühel on sotsiaalne ontoloogia, mis määratleb sotsiaalse maailma koostisosad. Sotsiaalne ontoloogia täidab kontseptuaalse reguleerimise rolli, reguleerides mõisteid, mis on kirjelduses ja selgituses lubatavad. Ehkki sotsiaalne ontoloogia ei selgita midagi, jätab see sageli välja teatud selgitused, mis on sõnastatud "ebaõigetesse" terminitesse.

R. Bhaskari panus filosoofiasse.

·         Bhaskar rõhutas vajadust eristada ontoloogiat (kuidas maailm on) ja epistemoloogiat (kuidas me seda tajume).

·         Väide, et me ei saa sellele küsimusele vastata üheski empirismil põhinevas teaduses, mis on kättesaadav meie viie meele kaudu.

·         Väide, et "tõelise" tasand on olemas ja seda saab teada ainult selle põhjusliku mõju, mitte otsese vaatluse kaudu.

·         Ta rõhutas, et ühiskonnakorraldus on keeruline ja seda võivad mõjutada mitmesugused tegurid, mis teeb prognoosimise keeruliseks.

 

Morfogeneetiline lähenemine annab juhised materjali jagamiseks kolmeks ajaliseks faasiks, moodustades ühtse morfogeneetilise tsükli. Uurija lisab selgitatava materjali ja probleemi, luues praktilise ühiskonnateooria. Selgitav raamistik abistab sotsiaalse tegevuse komponentide (SAC)  järjestamisel,( „kes”, „ mis“, „millal”, „miks”)

 

Kriitiline realism ja praktiline ühiskonnateooria teadusuuringutes

Praktiline ühiskonnateooria evib otsustavat rolli kriitilise realismi arendamisel, keskendudes huvipakkuvatele valdkondadele. Uurimisküsimuse kujundamine on uurimisprojekti võtme-element, mis soodustab realistliku teoretiseerimise arengut.

Analüütiline dualism võimaldab eraldada "struktuur", "toimijaid" ja "kultuuri" nende koosmõju uurimise eesmärgil.  Need on iseenesest erinevad üksused, kuid  olulised üksteise kujunemise, jätkumise ja arengu jaoks, toimides diakroonselt erinevatel ajaperioodidel.

 

Sotsiaalteooria evolutsioon ja morfogenees

·         Ükski ühiskonnateooria pole igavene, kuna selle seletused ajas sageli muutuvad.

·         Likviidsuse mõistel on vigu, eriti seoses ressursside ülemaailmse jaotusega.

·         Sotsiaalse ontoloogia keskuse sotsiaalse morfogeneesi seeria hoiatab morfogeense ühiskonna eest uute sotsiaalsete moodustiste tekkevõimaluse tõttu.

·         „Morfonekroos” (Ismael al-Amoudi), st. sotsiaalsete vormide ja protsesside väljasuremine, on kriitilise realistliku teoretiseerimise oluline laiendus. Selle laienduse ülim väljendus oleks inimkonna täielik väljasuremine.

 

Realistlik vaade sotsiaalsele jätkusuutlikkusele

·         Sotsiaalsed üksused on isemajandavad, eristades neid looduslikust maailmast.

·         Agentsed „teod”, nagu mõtlemine, uskumine ja kujutlemine, toetavad kõrgema taseme sotsiaalseid üksusi.

·         Mitte kõik tegevused ei aita kaasa terviku säilitamisele, mõned on ebaolulised, mõned on olulisemad ja nende vahel on pinge.

·         Morfogeneetiline lähenemine viitab sellele, et püsivad relatsiooniomadused ei ole tingitud säilitavate toimijate tasakaalust.

·         Morfogeneetilise tsükli protsess muudab struktuuri ja toimijaid, seda protsessi nimetatakse topeltmorfogeneesiks.

·         Toimija kujundab ümber struktuursed ja kultuurilised suhted, kujundades end ümber domineerimise, alluvuse, organiseerituse, kombineerimise ja liigendamise mõttes.

 

Makroskoopilised muutused ja ühiskonnakorralduse ümberkujundamine

·         Makroskoopilised muutused muudavad sotsiaalse korra nelja tasandit: süsteemset, institutsionaalset, rollide massiivi ja positsioonilist tasandit.

·         Huvid on sotsiaalsetesse positsioonidesse sisse ehitatud nende suhte kaudu süsteemi teiste positsioonidega.

·         Toimijad on motiveeritud tegutsema oma huvides, mis on nende sotsiaalse positsiooni funktsioon.

·         Oluline on ka morfostaas ehk struktuuride ja kultuuride suhteliselt püsiv olemus.

·         Topeltmorfogeneesi oht näitab, kuidas sünkroonsed (morfostaasi taastootvad) "jõud" on pigem toimijakeskne saavutus, mis on pidevalt ohustatud, mitte ei soodusta mis tahes sotsiaalse vormi igavest elu.

 

Institutsionaalne muutus ja morfostaatiline analüüs

·         Institutsioonilised muutused hõlmavad sageli kaotajaid, kes jätkavad võitlust ja võivad võita järeleandmisi.

·         Morfostaatiline analüüs peab kohanema muutustega, nagu globaalne tootmine, finantseerimine ja digitaliseerimine.

·         Need muutused määravad kindlaks uued kaotajate rühmad, kellel on piiratud majanduslikud võimalused, kuid kes on teadlikud sissetulekute/rikkuse jaotusest.

·         Vastupidavuse ja muutuste küsimus taandub rühmade koostöövõimele.

·         Struktuurne "konditsioneerimine" toimub toimijate (agentide) reaktsioonide vahendusel.

 

 

 

Kriitiline realism: aeganõudev lähenemine

Kriitilist realismi kritiseeritakse sageli selle kiirete „pöörete” pärast, mis ei pruugi olla teoreetilised edusammud, vaid pigem empiiriliste nähtuste äkiline populaarsus. Need „pöörded” jagunevad sageli kolmeks eksituseks:

a)      automaatne põhjuslik esiletõstmine vaieldamatutele sotsiaalsetele tunnustele,

b)      teadmiste segamine kultuuriga, ja

c)      tautoloogilised uurimisparadigmad.

Diskursus võib avaldada põhjuslikku jõudu, kuid konflatsioon ei selgita, kuidas need komponendid kokku said.

M. Archer väidab, et 'relatsioonilisuse' mõistet mõistetakse sageli valesti, kuna see tähistab reaalseid suhteid, mille koosmõju loob esilekerkivaid omadusi. Archer (koos Pierpaolo Donati’ga) eristab end "relatsionismist" ja peab end "relatsioonirealistiks", toetudes oma argumendile suhtelisusest tulenevatele omadustele ja jõududele.

Archer märgib üldist sammu epistemoloogia taastamiseks ontoloogia asemel, millel on filosoofilised tagajärjed, mida nende eksponendid sageli ei hinda. Selle nihkega kaasnevad muutused akadeemilises ringkonnas, millel on sotsiaalteadustele negatiivsed tagajärjed.

Akadeemilise elu võistluslik iseloom on toonud kaasa väljakutsete puudumise ja eakaaslaste vaadete kriitika puudumise.

Argument asendub sageli väitega, mis on kriitilise realismi puhul ülioluline.

Kohtuotsuse ratsionaalsuse rakendamine on kriitilises realismis kesksel kohal, kuna tegelikkus ei saa teoreetiliste väidete üle otsustada.

 

Sotsioloogiline reaktsioon praegusele kriisile (Archeri hinnang)

·         Sotsiolooge on süüdistatud vaikivas reaktsioonis tänastele kriisidele.

·         Kliimamuutus oli hilinemise suurepärane näide, kuna sotsioloogid on viimase 20 aasta jooksul tootnud vaid 3% ülemaailmsetest keskkonnamuutustega seotud analüütilisest materjalist.

·         Sotsioloogilisi reaktsioone omavahel seotud kriisidele, nagu 2008. aasta majanduskriis, džihadismi kasv, rändekriis ja paremäärmuslaste taassünd, on iseloomustanud vaoshoitus.

·         Kriitilist realismi ja morfogeenset lähenemist on kritiseeritud selle pärast, et nad ei ennusta täpselt plahvatuslikke sotsiaalseid muutusi.

·         Suutmatus ennustada plahvatust praeguses globaalses ühiskonnakorralduses on tingitud konkreetsete utoopiate ja düstoopiate, akadeemilise spetsialiseerumise ja eurotsentrismi puudumisest.

·         Globaalselt plahvatusohtlik konjunktuur võib põlvili suruda kogu ühiskonna-korralduse ning et teoreetilise lähenemise lunastus seisneb selles, kuidas mõtestada meie purunenud maailma tükkide kokkupanemist.

*

 

Kokkuvõte

 

Artikkel pakub ülevaadet kriitilisest realismist ja morfogeneetilisest lähenemisest sotsioloogilises teoorias ning nende rakendamisest ühiskonnauuringutes. Autor selgitab põhjalikult kriitilise realismi põhikontseptsioone -ontoloogilist realismi, episteemilist relativismi ja hinnangulist ratsionaalsust - ning näitab, kuidas need moodustavad aluse sotsiaalsete nähtuste mõistmiseks ja uurimiseks. Lisaks tutvustatakse morfogeneetilist / morfostaatilist selgitusprogrammi, mis pakub interdistsiplinaarset raamistikku muutuste ja stabiilsuse analüüsimiseks ühiskonnas.

Artiklist saab kaasa võtta mitmeid olulisi mõtteid ja kontseptsioone, mis aitavad paremini mõista ühiskondlikke nähtusi ning nende muutumist ja püsivust ajas ja ruumis:

·         kriitiline realism ja morfogeneetiline lähenemine: Mõlemad lähenemised pakuvad raamistikke sotsiaalsete struktuuride ja protsesside mõistmiseks ning aitavad seletada nende muutusi ja stabiilsust.

·         ontoloogiline realism: oluline on mõista, et ühiskond koosneb nii struktuuridest kui ka indiviididest ning nende vastastikune mõju kujundab sotsiaalset reaalsust.

·         Episteemiline relativism: teadmine ja arusaam sotsiaalsest maailmast on suhteline ning sõltub uurija vaatepunktist ja kontekstist.

·         hinnanguline ratsionaalsus: inimeste otsused ja tegevused põhinevad hinnangutel ning nende mõistmine on oluline sotsiaalsete nähtuste analüüsimisel.

·         morfogenees ja morfostaas: need kontseptsioonid aitavad selgitada sotsiaalsete struktuuride ja protsesside dünaamikat ning nende muutumist ja püsivust.

·         sotsiaalse reaalsuse komplekssus: ühiskond koosneb mitmest tasandist ja aspektist ning nende omavaheline koostoime määrab sotsiaalse korra ja dünaamika.

·         praktiliseks ühiskonnateooria vajadus: kriitilise realismi ja morfogeneetilise lähenemise rakendamine ühiskonnauuringutes võimaldab paremini mõista ja sekkuda ühiskondlikesse probleemidesse.

*          *          *

Allikas:

Archer, M. S. (2020). The Morphogenetic Approach; Critical Realism’s Explanatory Framework Approach. In Agency and Causal Explanation in Economics (pp. 137-150). Loetud: Moodle.