SISSEKANNE # 206
I
Charles Taylor. Tunnustuspoliitika
Memo.
Charles Taylor (sünd. 1931) on Kanada filosoof, kelle tööd on oluliselt mõjutanud politoloogiat, filosoofiat ja sotsioloogiat. Ta on tuntud oma kriitilise suhtumise eest kitsapiirilisesse ratsionaalsuse ja objektiivsuse mõistesse, millist ta peab lääne filosoofia kitsendavaks ja piiravaks aspektiks. Üheks tema uurimise objektiks on tunnustus, õieti nn tunnustuse poliitika, mille puhul ta rõhutab indiviidi identiteedi tunnustamise ja austamise on üliolulisust õigluse ja võrdsuse saavutamiseks ühiskonnas. Seda teemat, koos multikultuursuse aspektiga, käsitleb ta ühes oma peateoses „Multiculturalism and "The Politics of Recognition"" (1992).
Antud töö uurib, mil määral mõjutab tunnustuse vajadus individuaalseid ja kollektiivseid identiteete kaasaegses poliitikas. Taylor rõhutab, et tunnustuse puudumine või negatiivne tunnustus võib identideedile põhjustada tõsist kahju ja seda moonutada. Näiteks feministliku liikumise kontekstis võib patriarhaalsete ühiskondade poolt naistele pealesurutud alavääristav enesekuvand piirata nende võimalusi isegi siis, kui objektiivsed takistused eemaldatakse. Samamoodi võivad mustanahalised kannatada valges ühiskonnas ajalooliselt loodud alandavate kuvandite all, mis mõjutavad nende enesehinnangut ja sotsiaalset positsiooni.
Vaatluse all on ka "au" mõistest "väärikuse" mõisteni liikumine, autentsuse ideaali küsimus ning dialoogilise identiteedi olulisus.
Tooksin Taylori tööst välja järgmised teemad:
· Seos tunnustuse ja identiteedi vahel - Taylor rõhutab nende kahe mõiste sügavat omavahelist seost. Kaasaegses ühiskonnas on tunnustus muutunud keskseks teemaks, põhjusel, et läbi selle peegeldab inimene arusaama iseendast. Negatiivne tunnustus või tunnustuse puudumine võib indiviidi või grupi identiteeti negatiivselt mõjutada, põhjustades alaväärsustunnet ja enesehinnangu langust.
· Liikumine "au" juurest "väärikuse" juurde - Taylori hinnangul kajastab ajalooline üleminek "au" juurest "väärikuse" juurde demokraatliku ühiskonna põhiväärtusi, kus iga inimese väärikust tunnustatakse võrdselt. "Au" seostus traditsiooniliselt ebavõrdsusega, samas kui "väärikuse" mõiste põhineb universaalsusel ja egalitaarsusel, eeldades, et igaüks omab seda väärikust.
· Indiviidide ja kogukondade unikaalsus – Taylor rõhutab mõtet, et iga inimene ja kogukond on unikaalne ja kordumatu, viidates Rousseau'le ja Herderile, kes mõlemad filosofeerisid autentsuse idee üle. Jean-Jacques Rousseau oli üks neist varaseist mõtlejaist, kelle arvates tuli inimesel truuks jääda oma sisemisele loomusele. Rousseau nägi probleemi inimese sõltuvuses teiste arvamustest, mis viib eemaldumiseni oma tõelisest minast. Oluline oli seega, et inimene leiaks tagasitee autentsele moraalsele kontaktile iseendaga, mida ta nimetas „olemasolu tundeks“ (le sentiment de l´existence). Sisemise rahu ja rahulolu seisundi saavutamine on väärtuslik ja peaks olema iga inimese eesmärk, leidis Rousseau.
Johann Gottfried Herder läks autentsuse mõistega veelgi kaugemale, väites, et iga inimene ja iga kultuurrahvus evib oma unikaalset "mõõtu" või viisi, kuidas olla inimene. Herderi arusaama kohaselt ei ole olemas universaalset viisi, kuidas inimene peaks elama, vaid igaüks peab leidma ja järgima oma eripärast eluviisi. See tähendab, et autentsuse ideaal nõuab individuaalset eneseavastust ja -väljendust, mis on vastand ühiskondlikele normidele või jäljendamisele.
· Autentsuse ideaal – XVIII sajandi filosoofilisest mõttest välja kasvanud arusaam tähendab seega truudust oma sisemisele minale ja oma ainulaadsele olemis-/elamisviisile, hõlmates enda tõeliste tunnete, soovide ja väärtuste uurimist ning nende järgi elamist, sõltumata välisest survest või välistest ootustest. Kaasaegsele autentsusideaalile on iseloomulik rõhuasetus individuaalsele eripärale ja originaalsusele, mis nõuab, et me ei tugineks oma identiteedi määratlemisel väliselt etteantud rollidele või mudelitele, vaid looksime need ise omaenda sisemistest veendumustest ja kogemustest lähtuvalt.
· Dialoogiline identiteet - Taylor rõhutab, et meie identiteet kujuneb interaktsioonis teistega, s.o. läbi dialoogi, mitte monoloogilise enesevaatluse kaudu. Teised mõjutavad alati meie enesetaju. Siit tuleneb ka tunnustuse vajadus. Dialoogilise iseloomu tähtsus aga seisneb mitmes aspektis: esiteks loob see vastastikust mõistmist ja seeläbi tunnustust, mis on oluline inimese sotsiaalsele ja psühholoogilisele heaolule; teiseks toimub läbi dialoogi identiteedi pidev areng - identiteet ei ole staatiline nähtus, vaid pidevalt kujunev ja muutuv interaktiivses, relatsioonilises protsessis; kolmandaks toetab dialoog autentsuse ideaali, aidates inimestel leida oma ainulaadset häält ja väljendada oma tõelist mina; neljandaks tõstab dialoog sotsiaalset integratsiooni ja kuuluvustunnet, st arendab sotsiaalset sidusust; viiendaks aitab see kaasa konfliktide lahendamisele ja mõistmisele.
· Võrdse väärikuse poliitika – selle keskmes on idee, et inimväärikus ei tulene inimese saavutustest või staatusest, vaid on kõigi inimeste universaalne omadus. Universalism peegeldub arusaamast, et kõik inimesed on võrdselt austust väärt, sõltumata nende isikuomadustest või staatusest, ja tuleneb eelpool mainitud "au" mõistest liikumisest "väärikuse" mõistesse. Selle poliitika sisuks on olnud õiguste ja õigusnõuete võrdsustamine, vältides "esimese klassi" ja "teise klassi" kodanike olemasolu. Võrdsustamise ulatus on varieerunud kodaniku- ja valimisõigustest sotsiaalmajandusliku sfäärini, kus rõhutatakse, et vaesuse tõttu ressurssidest ilma jäänud inimesed ei tohiks seetõttu olla teise klassi kodanikud. Põhimõte on universaalne; suurim võit saavutati selles 1960. aastate Ameerika Ühendriikide kodanikuõiguste liikumise abil.
· Erinevuspoliitika on aga eelnevale vastandlik kontseptsioon, mis toetab inimeste ja kogukondade ainulaadsuse ideed, rõhutades erisuste tunnustamise vajadust ja nõudes sageli erikohtlemist, et austada ja säilitada igaühe unikaalset identiteeti ja kultuurilist eripära. Taylor sedastab, et erinevuspoliitika tuleneb orgaaniliselt universalistlikust väärikuse poliitikast, rõhutades, et tõeline tunnustus saab toimuda ainult siis, kui tunnustatakse nii seda, mis on universaalne (igaühel on identiteet), kui ka seda, mis on eriomane igale üksikisikule või rühmale. Erinevuspoliitika kontekstis võib tuua näiteks teatud rühmade - põliselanike, vähemuste või kultuurikogukondade liikmete – eriõigused, mis eristavad neid teistest ühiskonna liikmetest, isegi kui need lähevad mingil moel vastuollu traditsioonilise väärikusepoliitika põhimõtetega. Seetõttu võib erinevuspoliitika tekitada ühiskondlikke konflikte ja dilemmasid (võrdsus, õiglus, diskrimineerimine).
· Kultuuriliste erisuste mõistmine (mõtestamine) nõuab Taylori järgi "horisontide ühtesulamist," mille käigus arendame välja uued võrdlussõnavarad kultuuridevahelite kontrastide väljendamiseks. Seejuures peab Taylor vajalikuks hoiatada, et liiga suurte kultuurierinevuste puhul võime esialgu vaid aimata nende väärtusi, kuna meie arusaam väärtuslikkusest ei pruugi ühtida teise poole arusaamadega (kultuurikonflikti tekkimine võõra ja veidra tavaga kokkupuutel). Lõplik otsus kultuuride võrdväärsusest sünnib protsessi käigus ning eeldab meie enda standardite ja arusaamade muutumist.
Taylori arutleb kultuuridevahelise dialoogi ja respekteerimise üle, mis ei eelda automaatset võrdväärset tunnustust kõigile kultuuridele ilma kriitilise ja avatud uurimiseta. Iga kultuuri lähemalt vaatlema asudes tuleks eeldada selle potentsiaalset väärtust, mis ei tähenda automaatselt kõigi tavade lõplikku võrdväärsust.
· Tunnustus kui universaalse ja kontekstipõhise sümbioos – Taylori järgi on tunnustus põhiline inimlik vajadus, mis on tihedalt põimunud identiteedi, vabaduse ja võrdsuse mõistetega. Tunnustus ei ole mitte ainult pelk viisakusavaldus, vaid eluliselt tähtis vajadus, mis mõjutab inimese arusaama endast ning oma kohta ühiskonnas; selle puudumine või moonutus võib põhjustada indiviidile või kogukondadele tõsist maine- ja enesehinnangukahju.
Taylor näib pooldavat integreeritud lähenemist, mis ühendab nii universaalse kui kontekstist tuleneva tunnustuse aspektid. Ta leiab, et kuigi inimestevaheline tunnustus põhineb universaalsetel inimlike vajaduste ja väärikuse tunnustamisel, on oluline ka kontekstipõhine lähenemine, mis arvestab iga indiviidi ja rühma ainulaadsust ning eripärasid. Seega peaks tunnustus olema paindlik ja kohanduv, tunnistades ühtaegu nii inimeste ühiseid jooni kui ka erinevusi.
Kokkuvõtteks
Taylori "Tunnustuspoliitika" võimaldab meil mõista, milline on tunnustuse mõju individuaalsele ja kollektiivsele identiteedile kaasaegses poliitilises kontekstis, kus hierarhiliselt "au" kontseptsioonilt on üle mindud egalitaarsele "väärikuse" mõistele ning kuivõrd oluline on autentsuse ideaal ning dialoogile tuginev identiteet. Taylori analüüs selgitab, miks tunnustus on eluliselt tähtis inimlik vajadus ühtviisi nii individuaalse eneseväljenduse kui sotsiaalse sidususe jaoks kaasaegses ühiskonnas.
II
Liiga valge? BLM-i liikumine ja valge antirassism (intervjuu Airi Triisbergi ja Tarun Gidwaniga; Vikerkaar, okt 2020)
Airi Triisberg ja Tarun Gidwani arutlevad rassismivastase liikumise Black Lives Matter (BLM) mõju ja kajastuse üle Eestis ning keskenduvad esindatuse, kaasamise ja rassismi-vastaste praktikate kohalikele eripäradele.
· BLM Tallinnas: meeleavaldus 10. juunil 2020 tekitas ühiskonnas vastakaid reaktsioone, kriitikat väljendati peamiselt sotsiaalmeedias: mustanahaliste ja migratsioonitaustaga inimeste hääl ei olnud kuulda. Airi Triisberg tõi esile, et kuigi Eestis on rassismivastaseid algatusi, nagu Eesti Pagulasabi ja Eesti Inimõiguste Keskus, siis paljud neist ei defineeri ennast otseselt rassismivastastena. Enamik tuntud rassismivastaseid algatusi Eestis koosneb peamiselt valgetest, jättes mustanahaliste ja tumedanahaliste inimeste osaluse erandiks.
· Esindatuse probleem: Tarun Gidwani sõnul on mittevalgete häälte esindatus keeruline küsimus. Esindatuse probleem viia tokenismi ehk näilise kaasamiseni, mis ei pruugi tegelikkuses peegeldada kõiki rassismist mõjutatud kogukondade hääli ja kogemusi.
· Kohaliku konteksti tähtsus: Nii Triisberg kui Gidwani rõhutasid, et rassismivastases töös on oluline kohaliku konteksti ja erinevate kogukondade ainulaadsete probleemide mõistmine. Näiteks erinevad mustanahaliste ameeriklaste ja Tallinnas resideeruvate nigeerlaste mured märkimisväärselt.
· Kriitiline eneserefleksioon: valge antirassism Eestis nõuab kriitilist eneseanalüüsi, eriti teadmiste piiangute ja kaasamispraktikate küsimustes. Oluline on mitte ainult kaasata, vaid ka võimestada rassismist mõjutatud kogukondade liikmeid juhtivatel positsioonidel.
· Rassismi mitmepalgelisus: Gidwani sõnul on rassism nähtusena mitmekülgne ning seetõttu on oluline käsitleda rassismi erivorme, mis mõjutavad eri kogukondi, sh madalama sotsiaalmajandusliku staatusega inimesi ja erinevatest rahvustest sisserändajaid.
Kokkuvõttes seisneb Triisbergi ja Gidwani arutelu põhituum empaatilisema ühiskonna vajaduses, mille poole püüdleb ka rassismivastane kodanikualgatus. Seejuures tuleb silmas pidada kohalikku konteksti ning tegelda pideva enenesefleksiooniga.
* * *
Allikad:
· Gidwani, T. & Triisberg, A. (okt. 2020). Liiga valge? BLM-liikumine ja valge antirassism. Vikerkaar. Loetud: https://www.vikerkaar.ee/archives/26531
· Taylor, Ch. (1994). Tunnustuspoliitika. Tõlk. T. Vallimäe (toimetamata tõlge). Loetud: Moodle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar