KAASAVA HARIDUSE REFORMIST

 SISSEKANNE # 211

Kontseptsioon. Taust.

Kaasav haridus on haridusfilosoofia ja -praktika, mis rõhutab kõigi õpilaste, sealhulgas erivajadustega õpilaste, õigust ja võimet õppida ühises õpikeskkonnas. Selle lähenemise juured ulatuvad tagasi 1970-80. aastatesse, kui saadi aru, segregatsioon ja eraldatus haridussüsteemis ei toeta tõhusalt kõikide laste õppimisvajadusi ja sotsiaalset integratsiooni. Kontseptsioon tugineb võrdõiguslikkuse, mitmekesisuse tunnustamise ja individuaalsete vajadustega arvestamise põhimõtetele hariduses.

Kaasava hariduse verstapostid rahvusvahelisel tasandil:

·         Salamanca deklaratsioon ja tegevusraamistik erivajadustega laste hariduse kohta (1994, UNESCO): koolid peaksid kohanduma kõikide laste vajadustega, mitte vastupidi. Kaasav haridus on kõige tõhusam viis diskrimineerimise vastu võitlemiseks ja kõigile lastele võrdsete õppimisvõimaluste loomiseks.

·         ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon (2006, Eesti ratifitseeris 2012): kvaliteetse hariduse kättesaadavus on inimõigus. Konventsioon toetab kaasava hariduse põhimõtet.

·         Kaasava hariduse kontseptsiooni mõjutanud teoreetilised arutelud: Thomas ja Loxley (2007) kritiseerivad traditsioonilist erihariduse mudelit, mis põhineb meditsiinilisel diagnoosil ja segregatsioonil, ning toetavad kaasavat lähenemist (sh õpikeskkonna kohabndamist)

Kaasava hariduse arengut Eestis on mõjutanud mitmed rahvusvahelised lepped ja suunised, lähtekohaks EL direktiivid, OECD ja Euroopa Nõukogu soovitused. Policy transfer: rahvus-vaheliste trendide ja eeskujude mõju.

 

Strateegiad kaasava hariduse rakendamiseks:

·         Kaasavat haridust toetava poliitikate ja seadusandluse väljatöötamine;

·         õppekavade, õppematerjalide ja hindamismeetodite kohandamine, et need vastaksid HEV õpilaste vajadustele;

·         õpetajate jt. haridustöötajate koolitamine kaasavate õpetamisstrateegiate ja diferen-tseeritud õpetamise osas;

·         tugiteenuste, nagu eripedagoogika ja sotsiaalteenuste, pakkumine HEV õpilastele;

·         õpilaste, lastevanemate ja kogukonna kaasamine haridusprotsessi.

 

Kaasava hariduse reform: osapooled ja nende suhestumine omavahel

Kaasava hariduse reformi osapoolteks on õpilased (HEV ja mitte-HEV), õpetajad, lapsevanemad, haridusametnikud, kohalikud omavalitsused, eripedagoogid, tugispetsialistid ning haridus- ja sotsiaalpoliitika kujundajad. Nendevahelised suhted võivad olla keerulised, sest rollid, vastutusalad ja võimutasandid on erinevad. Need suhted võivad olla sõltuvalt kontekstist ja rakendatavast lähenemisviisist  nii hierarhilised kui tasapinnalised.

Haridussüsteemi traditsiooniline struktuur kipub olema hierarhiline, kus otsustusprotsessid ja poliitika kujundamine toimuvad peamiselt kõrgemal tasandil, näiteks ministeeriumides ja omavalitsustes, ning seejärel rakendatakse neid poliitikaid koolide ja klassiruumide tasandil. See struktuur võib kajastuda ka ressursside jaotuses ja juhtimises, kus ülemised tasandid otsustavad, millised ressursid jaotatakse kaasava hariduse toetamiseks.

Kuna kaasava hariduse filosoofia ja praktika rõhutavad koostööd, osalusdemokraatiat ja koosloome-võrgustikke, siis selle lähenemisviisi järgi peaksid suhted olema rohkem tasapinnalised, soodustama avatud dialoogi ja huvirühmade vahelist  koostööd. Koolid ja lapsevanemad võiksid olla partnerlussuhtes, kus kumbki pool panustab ühisesse eesmärki – laste hariduslike vajaduste rahuldamise nimel. Ideaalis peaks õpetajad ja tugispetsialistid (eripedagoogid, logopeedid, psühholoogid) töötada meeskonnana iga õpilase individuaalse arengu toetamiseks. Kaasava hariduse eelduseks on  erinevate osapoolte võimestamine ja nende aktiivne osalus otsustusprotsessides (Kattai, Sootla, & Viks, 2023).

 

Väljakutsed:

Peamised väljakutsed kaasava hariduse rakendamisel Eestis on:

·         ressursside piiratus: Kattai, Sootla ja Viks (2023) rõhutavad, et koolidele ja õpetajatele vajalike tugiteenuste pakkumine, nagu eripedagoogika ja kohandatud õppematerjalid, nõuab olulisi investeeringuid. Ressursside piiratus võib oluliselt pärssida  kaasavate praktikate rakendamist ja erivajadustega õpilaste toetamist;

·         personali ettevalmistus  ja suhtumine kaasava hariduse kontseptsiooni: Kattai, Sootla ja Viks (2023) toovad välja, et õpetajate ettevalmistus kaasavate meetodite rakendamiseks on sageli ebapiisav, mis võib takistada nende võimet rahuldada kõikide õpilaste vajadusi. Lisaks võib mõningate haridustöötajate kõhklus või vastumeelsus kaasava hariduse suhtes piirata reformi edukat rakendamist;

·         andmete ja teabe kättesaadavus: Kattai, Sootla ja Viks (2023) juhivad tähelepanu probleemile, et otsustajatel puudub sageli vajalik informatsioon kaasava hariduse mõju, kulude ja kasude kohta, mis võib takistada tõhusate poliitikate väljatöötamist ja rakendamist.

 

Soodustavad tegurid:

Kaasava hariduse reformi elluviimist Eestis soodustavad mitmed tegurid, mis on välja toodud Kattai, Sootla ja Viksi (2023) artiklis:

·         riikliku ja rahvusvahelise poliitika toetus: Eesti on võtnud kohustuse järgida rahvusvahelisi lepinguid ja suuniseid, mis toetavad kaasavat haridust, sealhulgas ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooni. Poliitiline tahe ja rahvusvaheline toetus loovad soodsa aluse kaasava hariduse põhimõtete rakendamisele..

·         haridustöötajate koolitus ja professionaalne areng: investeeringud õpetajate ja tugipersonali koolitusse kaasava hariduse valdkonnas on oluline soodustav tegur.

·         kogukonna kaasamine ja toetus: kaasava hariduse edukus sõltub suuresti kogukonna, sealhulgas lapsevanemate, kohalike omavalitsuste ja erinevate huvigruppide toetusest. Kogukonna kaasamine otsustusprotsessidesse ja hariduslike erivajadustega õpilaste toetamisesse loob positiivse õhkkonna, mis soodustab kaasavuse põhimõtete rakendamist;

·         tugiteenuste ja ressursside kättesaadavus: piisavate ressursside, sealhulgas rahaliste vahendite ja tugiteenuste, nagu eripedagoogika ja logopeedia, tagamine on oluline kaasava hariduse elluviimiseks.

·         teadlikkuse tõstmine ja hoiakute muutmine: aitab vähendada eelarvamusi ja stereotüüpe, mis võivad takistada kaasava hariduse rakendamist (Kattai et al., 2023).

 

Kaasava hariduse plussid ja miinused:

 

Plussid	Miinused
võrdsemad õppimisvõimalused kõigile õpilastele	ressursside piirangud (rahalised, inimressursid)
mitmekesisuse ja kaasatuse edendamine ühiskonnas	õpetajate ebapiisav ettevalmistus
õpilaste sotsiaalsete oskuste ja empaatiavõime arendamine	andmete ja teabe puudumine kaasava hariduse mõju kohta
positiivne mõju õpilaste enesehinnangule ja -tundele	võimalikud kõhklused ja vastuseis kogukonnas
haridussüsteemi paindlikkuse ja innovaatilisuse suurendamine	vajadus kohandada õppekavasid ja hindamismeetodeid

 

Ideaalpilt:

Ideaalis võiks kaasava hariduse reform mõjuda Eesti haridussüsteemile ja –maastikule võimestavalt ja korrastavalt. Pööraksin tähelepanu järgmisele:

·         Oluline on tegelik kaasamise printsiip, s.o. kõigi osapoolte huvide ja vajaduste arvestamine  - alus kaasava hariduse jätkusuutlikkusele.

·         Ressursside (inimesed, finants, materjal)  piisav olemasolu: investeeringud koolide füüsilisse ja õppimiskeskkondadesse peavad olema stabiilsed ja põhinema kindlatel allikatel.

·         Paindlikud õppekavad ja koormused, mis arvestavad õpilaste individuaalseid võimekusi ja vajadusi ega kuhtuks jäikadesse normidesse ja reeglitesse;

·         Laiapindne kogukondlik toetus, KOVide ja kogukondade progressiivne koostöö, loob soodsa õpikeskkonna, positiivse aura ja kuuluvustunde.

Kokkuvõtteks:

Kaasava hariduse teema Eesti kontekstis hõlmab laia spektrit alates kontseptsiooni mõistmisest ja rahvusvaheliste ning kohalike põhimõtete rakendamisest kuni konkreetsete väljakutsete, soodustavate tegurite, potentsiaalsete riskide ning miks mitte ka ideaalse reformi visiooni väljatöötamiseni.

Kaasava hariduse kontseptsioon keskendub kõikide õpilaste, sealhulgas hariduslike erivajadustega (HEV) õpilaste õigusele kvaliteetsele haridusele, ning põhineb võrdsuse, mitmekesisuse ja kaasatuse väärtustamisel.

Kuna Eesti kuulub EL poliitikaruumi, siis on ootuspärane poliitikate ülekanne (policy transfer), kus juhindutakse rahvusvahelistest lepetest ning soovitustest, kuid lähtutakse kohalikust kontekstist ja vajadustest.

Loomulikult kaasnevad kaasava hariduse rakendamisega väljakutsed, nagu ressursside piiratus, ettevalmistuse küsimused, teabe ja andmete puudus, võib-olla ka kogukonna vastupanu.

Soodustavad tegurid on rahvusvaheline ja riiklik soosiv foon, haridustöötajate süsteemne koolitamine, positiivsete hoiakute kultiveerimine kogukonna tasandil.

 

.*         *          *

Allikad:

·         Kattai, K., Sootla, G., & Viks, M. (2023). Challenges of inclusive education in Estonia. Eesti Haridusuuringute Instituut.

·         Thomas, G., & Loxley, A. (2007). Deconstructing Special Education and Constructing Inclusion (2nd ed.). Buckingham: Open University Press.

·         United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization (UNESCO). (1994). The Salamanca Statement and Framework for Action on Special Needs Education. Retrieved from https://unesdoc.unesco.org/ark:/48223/pf0000098427.

 

·         United Nations. (2006). Convention on the Rights of Persons with Disabilities. Retrieved from https://www.un.org/development/desa/disabilities/convention-on-the-rights-of-persons-with-disabilities.html.