SISSEKANNE # 204
Sissejuhatus
Kõigepealt ma alustaksin Rene Descartes’i lihtsast mõttest, mis sedastab ratsionalismi alusprintsiibi: Mõtlen, järelikult olen (Cogito, ergo sum). See kätkeb endas põhimõttelist soovitust kahelda kõiges, mis on maailmas nähtav: ainult see, kes kahtleb, on kindlalt olemas. Inimesel on võime olla kindel oma vaimuseisundis, võrreldes sellega, mis toimub väljaspool teda (Kahu via Remmel, 2021). Ratsionalistliku inimese tegevus juhindub minu arvates suuresti tavamõistuse (common sense) loogikast, mis võib olla üsna veatu, sujuv kulgemine mingis raamistikus, voolusängis, teljel – eriti, kui tingimused on vaikimisi sobivad. Sõnastaksin selle kui konformistliku ratsionaalsuse. Kui asetada see riigi ja kodaniku konteksti, siis on tegemist sellise olukorraga – minu subjektiivsel hinnangul -, kus kodanik tegutseb mitte kui orjana riigi alluvuses, vaid pojana, kasutades B. Spinoza mõttekäiku (via Morriss, 2006:132, 133), kes tegutseb iseenda huvides vanemate juhtnööride kohaselt. Suhe on nüansirikkam, kuid sellest veel kõrgemal asub subjekt (subditum), kes tegutseb ühishuvides (utile) ja seeläbi ka oma huvide kaitseks. Käsud annab suverään, ja alamsubjekti kuulekus raamitakse üldise heaolu edendamise kontekstis. Suverääni volitus põhineb kõrgeimal võimul (summae potestatis). Mõtlev inimene tegutseb ja allub seega ratsionaalselt, see võib olla kasulik ja toota hüvesid mõlemapoolselt, kuid ta on ka alati kahtlev ja küsimusi esitav, valmis astuma vaidlustesse.
Selle arutluskäiguga tahtsin ma selgitada oma võimaliku magistritöö keskset ideed, et vasakpoolsus Eestis eksisteerib n-ö. varjatud kujul. Eeldan, et vasakpoolne maailmavaade on niisama loomulik kui tsentristlik ja parempoolne maailmavaade, need on poliitilise spektri võrdõiguslikud osad – vähemasti peaksid olema. Mind ajendab teemat uurima isiklik huvi vasakpoolse maailmavaate kuvandi ja narratiivide vastu Eestis, mille ühiskond on läbi elanud traumaatilise kogemuse sotsialistlikus riigikorralduses ning sellest johtuva omariikluse katkestuse pooleks sajandiks. Ma kahtlen ilmses, mis osundab, justkui vasakpoolsus ei ole Eestis teema, millega pürgida võimu juurde, et vasakpoolsusel pole potentsiaali – non habet potestatem! Võib-olla tõesti – aga siis on vaja seda selgitada, tõestada. Ka ilmset on vaja selgitada.
Iseenesest on vasak- ja parempoolsus laiahaardeline kontseptsioon, mille olemuse ja olulisuse üle on palju arutletud ja vaieldud. On esitatud kahtlusi, et vasak- ja parempoolsus võib olla sisutühi mõiste ilma igasuguse selgelt eristatava tähenduseta, mille süvenemisele on kaasa aidanud postkommunistlike demokraatiate teke, kus avalduvad vastuolud ja poliitilise maastiku mõtestamine ei allu varem arenenud demokraatiate alusel välja kujunenud mustrile, kuid sama hästi on tõestatud, et vasak- ja parempoolsus on oluline v ahend enese poliitiliseks määratlemiseks kui valikute tegemiseks. Tavainimese jaoks on vasak- ja parempoolsus eeskätt vahend poliitiliste seisukohtade süstematiseerimiseks (Kivistik, 2007).
Minu uurimistöö teema tõukub Kats Kivistiku 2007. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud magistritööst „Poliitiline teadlikkus ning vasak- ja parempoolsuse sisu areng postkommunistlikus ühiskonnas: Eesti 1991-2007“, kus tõdetakse, et Eesti eripäraks on väga selge parempoolse poliitika ja parempoolsete vaadete ülekaal ning vasakpoolse maailmavaate puudulik väljakujunemine, mis kõige selgemini väljendub tugeva vasakpoolset ideoloogiat esindava erakonna puudumises (Kivistik, 2007). Siinkohal tuleb tõdeda, et olukord Eestis ei ole muutunud – meil ei eksisteeri siiani tugevat vasakpoolset erakonda, kes esindaks vasakpoolsete vaadetega ühiskonnaliikmete seisukohti. Vastupidi, vasakpoolsus kannab endiselt tugevat stigmat ja on poliitilise väljundina marginaliseeritud. Kontekstuaalselt on see mõistetav meie geopoliitilise asukoha ja hapramaks muutunud rahvusvahelise olukorra pärast. Kui K. Kivistik lõpetas oma töö 2007. aastaga, mil ühiskonda vapustasid aprillirahutused (nn pronksiöö), siis minu tööd raamistavad aastad 2007-2022 – ehk 15 aastat, mille vahele jääb lokaalne Pronksiöö ja globaalse mõjuga Venemaa invasioon Ukrainasse veebruaris 2022.
Vasakpoolsel narratiivil on minu subjektiivsel hinnangul halb konnotatsioon nii ühiskondlikult kui poliitiliselt, mis tuleneb postsotsialistlikust traumast, mida ühiskond in corpore on kogenud. Samas vasak- ja parempoolsus peaks poliitskaalal olema võrdväärsed üksused. Vasakpoolsus Eestis kannab pitserit, mida mõjutab Eesti geopoliitiline asukoht, mainitud traumaatilised kogemused ajaloost ning päevapoliitilised sündmused (Venemaa roll).
Siin peitub paradoksaalsus Eesti poliitmaastikul: vasakpoolsus kui mõtteviis peaks kuuluma normatiivsesse poliitilisse spektrisse – kõrvu tsentristliku ja parempoolse maailmavaatega -, ent mitmetel põhjustel, teatud eripärade tõttu, ei ole see Eestis kandepinda leidnud. Minu küsimus, ratsionaalse mõtleva subjektina, on: miks Eestis ei ole tekkinud vasakpoolsel maailmavaatel põhinevat poliitilist jõudu, kes võiks pakkuda alternatiive, dialoogi ja elutervet konkurentsi võimu teostamisel riigis? Või kas ja kuivõrd jätkusuutlik on vasakpoolsus maailmavaatena Eestis, st kas see suudetakse lahti siduda poliitilisest argipäevast, ning millistel tingimustel – kui üldse - laiapindse vasakpoolse partei sünd per se oleks võimalik?
Steven Lukes’i abikäsi
Olen teadlik antud teema ilmselgetest ja nähtamatutest karidest. Vasakpoolsuse uurimine Eesti kontekstis on nagu sissemurdmine lahtisest uksest. Arvame kõik teadvat, miks vasakpoolne mõtteviis poliitilisele tribüünile ausameelselt, st julgelt ja avalikult end eksponeerides, kunagi ei jõua. Sest põhjused on nii- ja niisugused (loe: ajalooline trauma). Seega peab vasakpoolne jõud end tulemuse maksimeerimiseks varjama, rüütama end karnevalikostüümi, võtma võõra identiteedi, näiteks tsentristi oma, ja müüma oma ideid varjatult, selmet olla tema ise. Julgeksin spekulatsiooni tasandil väita, et kui Eestis tekiks poliitiline jõud, mis püüaks võimule (või vähemalt parlamenti) saada näiteks sotsialistliku partei nime all, siis sünniks sellest üksnes furoor: kuu aega meediakära ja kaitsepolitsei huviorbiit. Ning lõpuks kindel koht kaitsepolitsei aastaraamatus ja tõdemus üldsuse jaoks: m.o.t.t. Seevastu „sotsiaaldemokraatlik“ määratlus kõlab turvalise ja pehmena nagu vanaema kaisutus.
Mulle imponeerib politoloogi ja sotsioloogi Steven Lukesi teedrajav käsitlus võimu dimensioonidest, mis esmakordselt nägi ilmavalgust 1974. aastal ja teistkorda oluliselt täiendatuna ilmus 2005. aastal. Lähtekohaks oli debatt, mis arutles Ameerika poliitika üle: kas selles domineerib valitsev eliit või on see pluralistliku demokraatia näide? Lukes püüdis vastata selle debati raames küsimusele, kuidas kehtestavad võimukamad (the powerful) oma võimu nendele, kelle üle nad domineerivad ja mil viisil see kinnistub. Ta käsitles veel keerulisemat probleemi, st kuidas mõelda võimust teoreetiliselt ja kuidas seda empiiriliselt uurida, mis on jätkuvalt sotsioloogia, politoloogia ja rahvusvaheliste suhete teadlaste jaoks põhiküsimus, kes uurivad võimusuhteid mis tahes sotsioloogilisel või poliitilisel areenil. Ühtlasi tõukus sellest raamatust mitmeid empiirilisi uuringuid, mis püüdsid mõõta Lukesi poolt välja toodud nn kolmemõõtmelise võimu mõju inimestele (Lorenzi, 2006)
Lukes’i peamine argument on see, et me peame mõtlema võimule laiemalt ja pöörama tähelepanu võimu nendele aspektidele, mis on vaatlemiseks kõige vähem kättesaadavad või hoomatavamad. Võimu nähakse sisemiste piirangute kehtestamisena, millele allujad võtavad omaks veendumused ning tulemuseks on nõusolek ja kohanemine dominandile kas siis sunniviisilises või mittesundivas (et mitte öelda vabatahtlikus) vormis. Lukes’i radikaalset võimuvaadet peetakse empiiriliselt kasulikuks selles mõttes, et see võimaldab püstitada hüpoteese, mis on põhimõtteliselt kontrollitavad või falsifitseeritavad (Lorenzi, 2006).
Lukes väidab, et võim on üks neist mõistetest, mis on vältimatult väärtusest sõltuv, st nii võimu definitsioon kui iga võimu kasutusala, kui see on määratletud, on lahutamatult seotud hulga väärtus-eeldustega, mis määravad ette selle empiirilise rakenduse ulatuse. Kui võimu hakatakse sotsiaalsete suhete taustal analüüsima, siis lähtutakse kesksest arusaamast, mille järgi A mõjutab mingil moel B-d olulisel määral. Lukesi vaadeldud kolm mõõdet lähtuvad tegelikult ühest samast võimukontseptsioonist, olles lihtsalt alternatiivsed tõlgendused, kus A teostab võimu B üle, kui see A mõjutab B-d viisil, mis on vastuolus B huvidega. (Lorenzi, 2006)
Lukes vaatles kahte võimudimensiooni, millest esimene oli pluralistlik vaade: käsitletakse võimu tahtliku ja aktiivsena, mistap tuleks seda mõõta selle kasutamise uurimise kaudu. Näiteks peegeldub esimene võimudimensioon seadustest, korraldustest ja ametlikest otsustest, mis otseselt kohustavad – ja on vaadeldavad-mõõdetavad. Kui A saab B-d mõjutada ilma vastutasuks midagi pakkumata, võib öelda, et A-l on esimese dimensiooni võim.
Lukes rõhutab, et võim ei piirdu ainult avaliku ja nähtava dimensiooniga. Teise dimensiooni järgi on võim seotud ka sellega, kuidas teatud teemad või küsimused ühiskonnas päevakorda tõstetakse või eiratakse. Ehk siis ilmneb siin võime mõjutada, millised teemad ühiskonnas on arutlusel ja millised mitte. Siinses vaates võib uurida mõnede kodanikurühmituste või lobistide võimekust teatud teemasid päevakorda seada või hoopis varjutada.
Nende kahe klassikalise dimensiooni pinnalt arendas Lukes välja kolmanda dimensiooni, mis on seotud inimeste teadmiste ja veendumuste kontrollimisega. See tähendab võimet mõjutada mitte ainult tegevust ja päevakorda, vaid ka inimeste arusaamu sellest, milline on nende enda huvi. See dimensioon hõlmab varjatud mõjutamist, kus ühiskonnas muudetakse inimeste tajusid nende endi huvides, nii et nad käituvad vastavalt sellele, mida mõjutajad soovivad. Mõistetavalt pidas ta kolmandat vaadet rahuldavamaks, sügavamaks ja täiuslikumaks. (Lukes, 2005: 11-25)
Siinkohal võibki Lukes mulle ulatada abikäe, kes ma püüan leida seletust vasakpoolse agenda paradoksidele Eesti ühiskonnas ja poliitikalaval. Vasakpoolsus kannab teatud väärtusi ja kui võim on väärtustest sõltuv, siis tuleb need väärtused lihtsalt võimuks konverteerida – küsimus on seega ainult operatsionaliseerimises. Mil viisil saavutada võim, st mis on modus operandi? See saab toimuda kas avalikult – Eesti kontekstis eeldatavasti mitteedukalt – või varjatud sümbolite, sõnumite ja identiteedi abil. Teoreetiliselt võiks vasakpoolsuse seeme kukkuda viljakasse mulda ning ühiskond võiks vasakpoolset võimu aktsepteerida per se, ent kas ühiskond julgeb ka seda päriselt tunnistada? Ehk teisisõnu: kui ühiskond tunnistab küll varjatud võimu olemasolu, ent mitte kunagi päriselt, siis kas on tegemist päris võimuga selles tähenduses, mida Lukes määratles kui võimu kellegi üle (power over)? Kindlasti on selles sügavam mõõde kui lihtsalt võimu andmine kellelegi (power to). Lähiajaloolasena ei saa ma lahti kiusatusest tuua siinkohal illustratsiooniks redise ja tomati näide, mida on küll kasutatud pilkelises kontekstis, ent sobitub siia hästi: redis on teatavasti pealt punane ja seest valge, seega võiks mõelda, et „redis“ on inimene, kes on aktsepteerinud – mistahes põhjusel või sundusel – võimu ning teeb vähemalt näiliselt sellega koostööd, jättes muutmata oma sisemised veendumused – see tähendab allumist sisemiste vastuolude kiuste. „Tomat“ seevastu on üdini ühtemoodi – punane – ja võiks siinkohal tähistada inimest, kelle üle on saavutatud tegelik võim (power over). Temal ei ole vastuolusid, tema veendumused on ausalt korrelatsioonis kehtiva võimuga (Mõistagi ma utreerin).
Lukes arutleb, õieti debateerib võimu olemusliku küsimärgistatuse üle. See tähendab, et võim on alati vaidlusalune ja konfliktialdis (Lukes, 2005: 110jj). Kas võim on sellel, kellel on suutlikkus end kehtestada kellegi/millegi üle? See, et inglise keeles tähistab sõna „power“ nii ühtviisi jõudu kui võimu, näib sellele viitavat. Ent Lukesi kontekstis võib varjatud võim olla oluliselt mõjuvam nähtavast jõust, mis on end struktuurselt kehtestanud. Alati eksisteerivad mingid taustajõud, kes üritavad nähtavat võimu ära kasutada, suunata see teenima enda eesmärke. Tuleb meelde kunagise rahvapoliitiku ohang, peaaegu folklooriks muutunud tõdemus, et kusagil struktuurides on kallutatud jõud. See haakub hästi Lukesi teooriaga võimu nähtamatutest niitidest. Ja kui siia lisada veel vana kõnekäänd, et mees on naise pea (nähtav võim, eksole), aga naine on mehe kael (nähtamatu, sageli tegeliku võimu kandja), siis... Sapienti sat!
Väljajuhatus
Minu uurimustöö tõukub niisiis arusaamast, et Eesti poliitmaastikult puudub vasakpoolse maailmavaate esindaja, ehkki loogika järgi ei saa olla, et vasakpoolsust ühiskonnas ei esine, et sotsiaalset tellimust ei ole. Järelikult, ütleb dekartiaan minus, peab see olema esindatud varjatult, mõne muu identiteedi all. Võib olla, et vasakpoolsus on marginaliseeritud või kõrvale jäetud, kuna mõjuvõim võib olla varjatult koondunud teatud huvigruppide kätte, kellel on suurem mõju poliitiliste otsuste kujundamisel.
Lukes’i käsitlus võimaldab ehk avada selle paradoksi mitmekihilisust. Varjatud võim võib luua olukorra, kus vasakpoolsus ei leia kandepinda, kuna domineerivad jõud ja struktuurid soodustavad teisi suundi. Lukesi mõjuvõimu perspektiiv aitab mõista, kuidas inimeste arusaamised ja soovid võivad olla moonutatud või allutatud, mõjutades seeläbi poliitilist maastikku.
Allikad
· Kivistik, K. (2007). Poliitiline teadlikkus ja vasak- ja parempoolsuse sisu areng postkommunistlikus ühiskonnas: Eesti 1991-2007. Tartu Ülikool, Sotsiaal- ja haridusteaduskond, Riigiteaduste instituut, Võrdleva poliitika õppetool. http://hdl.handle.net/10062/2883
· Lorenzi, M. (2006). Power: A Radical View by Steven Lukes. Crossroads: vol 6, no.2, 87-95. https://cpb-eu-w2.wpmucdn.com/caledonianblogs.net/dist/2/77/files/2009/12/Lorenzi-Reading.pdf
· Lukes, S. (2005). Power: A Radical View, second edition. Basingstoke: Palgrave Macmillan.
· Morriss, P. (2006). Steven Lukes on the concept of power. Political Studies Review: vol 4, 124-135. https://doi.org/10.1111/j.1478-9299.2006.000104.x
Remmel, R. (2021, 18.02). Popkultuuri teooriad 7. Louis Althusseri ja Antonio Gramsci ideoloogilised maailmad. T. Kahu loengute põhjal (© T. Kahu, TLÜ). https://raidor75.blogspot.com/2021/02/popkultuuri-teooriad-7-louis-althusser.html
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar