POSTKOLONIALISM JA DEKOLONISEERIMINE. Memod kahest artiklist.

 SISSEKANNE # 208

 

I   POSTKOLONIALISM JA DEKOLONISEERIMINE

J. Go. Postkolonialistlik sotsioloogia

Memo.

 

Julian Go artikkel uurib postkoloniaalse teooria olulisust Põhja-Ameerika sotsioloogias, keskendudes ühiskonnateooriale ja ajaloolisele sotsioloogiale. Esitatakse väide, et postkoloniaalne teooria kritiseerib sotsioloogia kalduvust sotsiaalseid suhteid analüütiliselt kaheks jaotada ning tehakse soovitus nende probleemide lahendamiseks postkoloniaalne sotsioloogia abil, kaasates relatsioonilisi sotsiaalteooriaid, et pakkuda uut kaasaegset arusaama – näiteks Inglise tööstusrevolutsioonist ja Prantsuse revolutsioonist.

Go argumenteerib, et kuigi postkoloniaalne teooria on humanitaarteadustes leidnud laialdast kõlapinda, on sotsioloogia jäänud suhteliselt mõjutamata. Artikli peamine eesmärk on näidata, kuidas ja miks postkoloniaalne teooria võiks olla oluline sotsioloogia jaoks, pakkudes välja uusi vaatenurki modernsuse, sotsiaalsete suhete ja ajaloo mõistmiseks.

Tooksin välja järgmised olulised aspektid Go artiklist.

Esiteks, postkoloniaalne teooria sotsioloogias en general: Go hinnangul on sotsioloogia eurotsentriline, ajalookäsitluses silmakirjalik ning alahindab koloniaalajaloo mõju tänapäeva ühiskondadele. Ajaloolisi protsesse ja sotsiaalseid suhteid tuleks analüüsida globaalsest perspektiivist, kus kolonialism ja imperialism on modernsuse lahutamatud osad. Go viitab sotsioloogia klassikutele, nagu Marx, Weber ja Durkheim, kes (kindlasti oma ajastu esindajatena – R.R.) käsitlesid eurotsentrilises perspektiivis teisi kultuure ja ühiskondi staatiliste ja tagurlikena, jättes tähelepanuta nende dünaamilisuse ja komplekssuse. Ka  heidetakse sotsioloogiale ette metoodilist natsionalismi, mis ignoreerib globaalsete suhete mõju sotsiaalsetele protsessidele.

Go viitab postkoloniaalse teooria olulistele teoreetikutele nagu Edward Said, Homi Bhabha ja Gayatri Spivak, kelle tööd on keskendunud koloniaaldiskursuse, kultuurilise representatsiooni ja episteemilise vägivalla analüüsile. Edward Saidi raamat "Orientalism" on Go sõnul oluline näide sellest, kuidas postkoloniaalne teooria paljastab Lääne diskursuse, mis konstrueerib Ida kui regressiivse ja staatilise "teise". Saidi töö näitab, kuidas selline diskursus mitte ainult ei toeta Lääne imperialismi, vaid ka kujundab Lääne identiteeti ja kultuurilist enesemõistmist.

Episteemiline vägivald – termin, mida seostakse Gayatri C. Spivakiga - viitab sellele, kuidas teatud teadmiste vormid, kultuurid ja perspektiivid marginaliseeritakse või diskrediteeritakse teiste, sageli domineerivate kultuuride poolt pealesurutud teadmiste struktuuride kaudu. Mõiste osutab sellele, kuidas koloniaalajaloo ja neokolonialismi kontekstis Lääne episteemilised struktuurid ja praktikad on peale surunud iseendast lähtuvate teadmiste ja tõlgenduste süsteemi, jättes vähe ruumi kohaikule alternatiivile (mis peaks olema niisama loomulik ja normatiivne).

Homi Bhabha, postkoloniaalse teooria oluline teoreetik, on uurinud kultuurilisi identiteete ja võimusuhteid koloniaal/postkoloniaalsetes kontekstides ning on nende suhete mõtestamisel kasutanud mõisteid nagu „mimikri“, „hübriidsus“ ja „ambivalentsus“. Mimikri viitab koloniseeritud rahvaste praktikale matkida või jäljendada kolonisaatorite kultuuri, keelt ja käitumist. Bhabha näeb selles enamat kui lihtsalt jäljendamist; see on peen vastupanu vorm, mis moonutab ja destabiliseerib kolonisaatori autoriteeti. Mimikri paljastab kolonisaatori soovi "tsiviliseerida" koloniseeritud rahvast, tuues samal ajal esile protsessi ebakindluse ja ebatäiuslikkuse, ehk see sünnib viisil, mis säilitab teatud distantsi või erinevuse ning loob seeläbi uut tüüpi identiteeti, mis ei ole täielikult assimileerunud ega täielikult eraldiseisev -  "peaaegu sama, kuid mitte päris" olukord, mis seab kahtluse alla koloniaalse võimu absoluutsuse.

Hübriidsus viitab uute kultuurivormide loomisele, mis tekivad kolonisaatori ja koloniseeritud kultuuride segunemisest ning seab kahtluse alla kultuuriliste identiteetide puhtuse, rõhutades, et kultuurid on alati segunenud ning protsess ise evib loovat potentsiaali. Ambivalentsus seevastu tähendab koloniseeritud subjektide vastuolulisi tundeid ja hoiakuid nende kolonisaatorite suhtes – samaaegselt imetledes ja põlates neid, ihaldades nende heakskiitu, samas võideldes domineerimise vastu.

Go käsitleb nn sotsiaalsete suhete kaheks jaotamise või eraldamise (bifurcation) temaatikat, protsessi, kus sotsioloogid ja teised teadlased käsitlevad ühiskondi, kultuure või regioone justkui oleksid need täiesti eraldiseisvad, omavahel mitteseotud entiteedid. Probleemsus peitub mitmes asjaolus: esiteks, reaalsuse lihtsustamises, kus ei suudeta adekvaatselt käsitleda globaalsete suhete keerukust ja dünaamilisust, vähendades maailma lihtsateks binaarseteks vastandusteks, nagu Lääs vs Ida või modernsus vs traditsioon; teiseksv võimu ja domineerimise varjamises, kus Lääs etendab aktiivset ja mitte-Lääs passiivset poolt; kolmandaks, juba mainitud episteemiline vägivald, mida seesugune jaotus taastoodab; neljandaks, sotsiaalse tegelikkuse moonutamises, kus see jaotus ignoreerib kultuuridevahelist läbipõimumist ja vastastikmõju ning pärsib tervikliku arusaama kujunemist (globaalsus, kohalik kontekst).

Gayatri C. Spivaki mõiste „strateegiline essentsialism“, mis artiklis käsitlust leiab, on ajutiselt ja teadlikult rakendatav poliitiline taktika marginaliseeritud või alaesindatud rühmi esitleda  kui homogeenseid ja ühtseid entiteete, mille strateegiline eesmärk on tugevdada selliste rühmade positsiooni ja nähtavust poliitilistes ja sotsiaalsetes läbirääkimistes, vaatamata nende sisemisele mitmekesisusele ja keerukusele. Spivak rõhutab, et kuigi essentsialism – idee, et mingi rühma identiteet on kindlaks määratud ja muutumatu – on probleemne (kuna võib kinnistada stereotüüpe ja lihtsustatud arusaamu rühmadest, nagu näiteks naised, postkoloniaalsed subjektid või etnilised vähemused), võib selle strateegiline kasutamine olla kasulik võitluses õigluse ja võrdsuse eest.

Lõpetuseks pakub Go välja, et spetsiifilised modernsed teooriad, näiteks toimijavõrgustiku-teooria (Actor-Network Theory, ANT) ning Pierre Bourdieu’ väljateooria raamistikud aitavad edendada postkoloniaalset sotsioloogiat, kuna mõlemad teooriad rõhutavad suhete, vastastikuste mõjude ja dünaamiliste võrgustike keskset rolli sotsiaalsete protsesside ja struktuuride kujunemisel, mis on kooskõlas postkoloniaalse sotsioloogia püüdlustega mõista globaalsete ja kohalike suhete põimumist. ANT näiteks lükkab tagasi traditsioonilised sotsiaalteaduste piirangud, mis teevad selgeid vahesid subjektide ja objektide, kultuuri ja looduse, inim- ja mitteinimtoimijate vahel, nähes selle asemel kõiki neid elemente võrdselt olulistena võrgustike loomisel, mis kujundavad sotsiaalseid protsesse.

Väljateooria keskendub sellele, kuidas sotsiaalsed väljad (näiteks kunst, haridus, poliitika) on struktureeritud ruumid, kus toimijad konkureerivad ressursside ja võimu pärast, püüdes maksimeerida oma kultuurilist, sotsiaalset, majanduslikku ja sümbolistlikku kapitali. Postkoloniaalses sotsioloogias aitab väljateooria analüüsida, kuidas koloniaalne/ postkolo-niaalne kontekst mõjutab võimusuhteid ja kapitali akumuleerimise võimalusi erinevatel sotsiaalsetel väljadel.

 

 

II   POSTKOLONIALISM JA DEKOLONISEERIMINE

D. Gebrial. Rhodes peab langema.

 

Dalia Gebriali artikkel keskendub Oxfordi Ülikoolis läbiviidud kampaaniale "Rhodes Must Fall" (RMFO), mis kutsus üles ülikooli dekoloniseerima. Algatuse eesmärk oli tuua akadeemilisse keskkonda muutused, mis vähendaksid koloniaalse pärandi mõju haridusele ja teadmiste tootmisele. Autori väitel on teadmiste tootmine alati olnud kolonialismi keskmes ja endised paradigmad, st selektiivsus, milliseid ajalugusid ja teadmisi peetakse oluliseks, mõjutab ühiskondi, täpsemalt akadeemilisi ringkondi endiselt.

Avalikkuse tähelepanu alla sattus kampaania peamine nõudmine - eemaldada Briti kolonialismi suurkuju Cecil Rhodes'i monument Oriel College'i peahoone eest. Selle nõudmise taustal tõusetus narratiivi kontrolli probleem ning ajakirjanduse kalduvus kujutada üliõpilasaktivismi kui miskit üleliia tundlikku ja mõistusevastast. Kampaania vastased esitasid argumendi, et RMFO esindab intellektuaalse ja akadeemilise sõnavabaduse piiramist, väites, et ülikoolilinnakud peaksid olema avatud arutelu ja erinevate vaadete esitamise koht, sealhulgas peaks kõlapinda saama needki, mis võivad olla vastuolulised või ebamugavad. Veel kritiseeriti, et RMFO on osa laiemast trendist, kus üliõpilasaktivism keskendub liialt poliitilisele korrektsusele, luues "ohutuid ruume" ja piirates arutelu. Dekoloniseerimise mõistes nähti katset ümber kirjutada Briti ajalugu, pisendades ajaloolisi saavutusi ja kultuuri-pärandit. Gebrial selgitab, et kampaania eesmärk ei olnud mitte ajaloo kustutamine (tühistamine), vaid kolonialismi ja selle püsiva mõju kriitiline uurimine.

Artikkel käsitleb Briti avalikkuse teadmatust oma koloniaalsest minevikust laiemalt, millel on kahtlemata mõju tänapäeva maailmakorrale. Autor rõhutab, et haridussüsteemi muutmine, mis hõlmab koloniaalse pärandi kriitilist ümberhindamist ja mitmekesisemate perspektiivide kaasamist, võib tuua uut sügavamat mõistmist ja solidaarsust globaalsete kogukondade vahel.

Cecil Rhodes (1853–1902) oli Briti ärimees, poliitik ja kolonialist, kes tegutses märkimisväärse produktiivsuse ja innuga Briti impeeriumi laiendamise huvides Lõuna-Aafrikas. Rhodes oli DeBeersi teemantfirma asutaja, mis nautis maailma teemantitööstuses moniopoolset seisundit, tegutsedes ühtlasi Kapimaa koloonia peaministrina. Tema nime kandis 1970. aastani endine Rodeesia koloniaalriik, tänapäeva Zimbabwe.

Rhodes oli tuntud oma imperialistlike vaadete ja poliitika poolest, sümboliseerides seetõttu oma isiku kaudu paljudele inimestele kolonialismi ja imperialismi negatiivseid aspekte, sealhulgas rassilist üleolekutunnet, ressursside ekspluateerimist, segregatsioonipoliitikat (kurikuulus apartheid) ja põlisrahvaste allasurumist.

Gebrial leiab, et dekoloniseerimise eesmärk ei ole mitmekesisuse triviaalne suurendamine, vaid struktuursete muutuste nõudmine, mis käsitleksid kolonialismi kui rassismi ajaloolist ja materiaalset juurt. See nõuab institutsionaalset muutust hariduses ja teaduses, et kajastust leiaks ka globaalse lõuna ja selle diasporaa filosoofide tööd, ning kriitilist suhestumist kolonialismi kontekstiga, milles paljud kanoniseeritud valged filosoofid oma töid kirjutasid.

Dekoloniaalsest vaatepunktist on viis, kuidas haridussüsteemis ajalugu õpetatakse, oluline mitmes aspektis:

·         esiteks, teadmiste tootmise ja võimu aspekt:  ajaloo õpetamine ja selle käsitluse viisid kujutavad endast teadmiste tootmise protsesse, mis on otseselt seotud võimu ja autoriteediga; dekoloniaalse lähenemise järgi ei ole ajalugu objektiivne ega neutraalne narratiiv, vaid on pea alati kirjutatud võitjate perspektiivist – seega kiputakse glorifitseerima ja patroneerima  imperialistliku mineviku diskursust, varjutades koloniseeritud rahvaste kogemused ja perspektiivid;

·         teiseks, ajalooline õigluse ja esindatuse aspekt: õpetades ajalugu viisil, mis keskendub ainult impeeriumi "saavutustele" ja Cecil Rhodesi taolistele persoonadele, ignoreeritakse koloniaalvõimu all kannatanud inimeste loo tähtsust; dekoloniseerimine tähendab siin kontekstis narratiivide ja lugude mitmehäälsust;

·         kolmandaks, kriitilise mõtlemise ja empaatia aspekt: dekoloniaalne vaatepunkt õpetab kriitiliselt analüüsima seni domineerinud krestomaatilisi narratiive ja perspektiive; ühes sellega suureneb empaatiline ajalootunnetus.

·         neljandaks, ajaloolaste ühiskondliku rolli (vastutuse) aspekt: dekoloniaalne vaade rõhutab ajaloolaste rolli mitte ainult mineviku uurijatena, vaid ka aktiivsete panustajatena  ühiskondlikes aruteludes ja muutustes; ajaloolased aitavad tõlgendada ja uusi perspektiivie avada, olles olulised lülid ühiskondlikus dialoogis ja eneseteadvustamise pidevas protsessis.

*          *          *

 

Allikad:

·         Gebrial, D. (2018). Rhodes Must Fall: Oxford and Movements for Change. In Bhambra, G. K., Gebrial, D., & Nişancıoğlu, K. (Eds.). Decolonising the university. Pluto Press, lk 19-36.

·         Go, J. (2013). For a postcolonial sociology. Theory and Society, 42, 25-55.