SISSEKANNE # 209
I STRUKTUURNE EBAVÕRDSUS
K. Chapman. Võrdsus
Memo.
K. Chapmani peatükk raamatust „Political Science: Theory and Perspectives" (2020) on pühendatud võrdsuse (ja ebavõrdsuse) teemale ning vaatleb seda läbi ajaloolise perspektiivi ning õigluse ja vabaduse relatsioonilise suhte. Autor sedastab, et kõigist sotsiaal-, majandus-, moraali- ja poliitilise filosoofia põhimõistetest pole ükski rohkem segadust tekitav ja segadusse ajavam kui võrdsuse mõiste, kuna see hõlmab kõiki teisi mõisteid nagu õiglus, vabadus, õigused, omand jne.
Viimase paarituhande aasta jooksul on võrdsuse teema olnud kogu aeg kesksel kohal, alates Vana-Kreeka stoikudest kuni postmodernistlike mõttekonstruktsioonideni, Lisandunud on vaid uued dimensioonid, samuti on rõhuasetused võrdsuse eri aspektidele olnud ajaloo eri etappidel erinevad. Võrdsus kui väärtus ja põhimõte on olemuselt kaasaegne ning progressiivne. Kaasaegsete ühiskondade eripära autori hinnangul seisnebki selles, et me ei pea enam ebavõrdsust enesestmõistetavaks ega millekski loomulikuks. Võrdsust kasutatakse ka tänapäevase ja kogu moderniseerumisprotsessi mõõdupuuna poliitilise egalitarismi näol.
Autor markeerib ära olulisemad arengud võrdsuse diskursuses läbi ajaloo, alustades stoikudest, kelle arusaama järgi jagavad kõik inimesed ühist mõistust, mis eristab neid teistest loomadest ja ühendab inimkonda.
Rooma keiser Caracalla andis aastal 212 pKr Rooma kodakondsuse kõigile impeeriumi vabadele elanikele, rõhutades üksikisikute võrdsust.
Keskaja Euroopa ühiskond oli tugevalt hierharhiline ja määratletud suverääni ja vasallide omavaheliste suhetega. Sellega kaasnes sotsiaalne ja õiguslik hierarhiaga, kus ühiskondlik positsioon ja õigused olid määratudi sünni ja pärilikkuse alusel. Renessansi- ja reformatsiooniliikumised vastustasid vaimulike ja aadli sünnipärased seaduslikud privileegid.
XVIII sajandi valgustus rõhutas inimeste loomuomast võrdsust ja õigusi. Võrdsuse printsiip sai keskseks mõtteks poliitilistes manifestides üle kogu maailma, näideteks siinkohal on USA iseseisvusdeklaratsioon ning Prantsuse inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioon.
XIX sajandi tööstusrevolutsioon tõi endaga kaasa uued sotsiaalsete ja majanduslike võrdsuste nõuded (nt Suurbritannia reformiseadused).Sealt edasi, XX sajandil ja eriti peale Teist maailmasõda tekkis sotsiaal-majandusliku liikuvuse tingimusena industriaalühiskondades püsiv võrdõiguslikkuse nõue.
K. Chapman juhib tähelepanu tõigale, et võrdsust, niisamuti kui vabadust, saab vaadelda nii negatiivses kui positiivses võtmes. Esimesel juhul viidatakse peamiselt teatud privileegide puudumisele või nende lõpetamisele, samal ajal kui positiivne võrdsus rõhutab võimaluste kättesaadavust kõigile, nõnda et igaüks saaks oma isiksust täielikult arendada.
Harold Laski’lt pärinevad neli võrdsuse tõlgendust:
1) Eriõiguste puudumine – see tähendab, et ühe inimese tahe on võrdne teise omaga (õiguste võrdsus kõigile). Tõlgendus kuulub negatiivse võrdsuse kategooriasse.
2) Piisavate võimaluste kättesaadavus kõigile - positiivne tõlgendus, mis on selgitatav hariduse tähtsusega: oskus teadmisi rakendada loob hüvesid.
3) Kõigile tuleb tagada juurdepääs sotsiaalsetele hüvedele ja keegi ei tohi olla diskrimineeritud - positiivne tõlgendus, kuivõrd käsitleb sotsiaalset võrdsust, rõhutades, et kõik peaksid saama võrdselt kasu ühiskondlikest hüvedest ilma diskrimineerimiseta.
4) Majandusliku ja sotsiaalse ärakasutamise puudumine – ehkki vaadeldav ka negatiivse tõlgendusena (ärakasutamise puudumine), on see siiski positiivne, sest toetab aktiivsust majandusliku võrdsuse tagamiseks ja sotsiaalse õigluse edendamiseks.
Chapman toob välja ka Bryan Turner käsitluse võrdsusest nelja kategooria abil, millest igaüks vaatleb seda veidi erinevast aspektist:
1) Inimeste põhiline võrdsus (Fundamental equality of persons) - kõik inimesed on oma olemuselt võrdsed, mis on väljendus inimväärikusest ja universaalsest inimõiguste kontseptsioonist. Seda ideed võib leida nii kultuurilistest, religioossetest kui ka moraalsetest traditsioonidest, mis sageli kuulutavad, et kõik on Jumala silmis võrdsed.
2) Võrdsed võimalused (Equality of opportunity) - kõigil peaks olema võrdne juurdepääs olulistele sotsiaalsetele institutsioonidele nagu haridus ja tööhõive. Selline võrdsus põhineb universaalsetel alustel, kus juurdepääsu määravad saavutused ja anded, mitte inimese sotsiaalne taust, rikkus või muud sellised faktorid.
3) Võrdsed tingimused (Equality of conditions) - kõikidele osalejatele tagatakse võrdne stardipositsioon, et nad saaksid võrdselt konkureerida ja oma oskusi rakendada. (siinkohal meenub Rawlsi algpositsioon – R.R.)
4) Võrdne tulemus (Equality of outcome or results) - radikaalseim võrdsuse käsitlus, mis taotleb võrdsete tulemuste saavutamist läbi seadusandlike ja muude poliitiliste vahendite, hoolimata inimeste algsest positsioonist või loomulikest võimetest. See lähenemine nõuab sageli aktiivset riiklikku sekkumist, et muuta algselt ebavõrdsed tingimused sotsiaalselt võrdseteks lõpptulemusteks.
Edasi keskendub Chapman võrdsuse dimensioonidele, milliseid tema eristuses on neli:
1) Õiguslik võrdsus: kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, olenemata nende sotsiaalsest staatusest, rahvusest, soost või muudest isiklikest omadustest. Põhimõte seisab ideel, et õigusriik on ülim ja kõik kodanikud peavad olema kaitstud samade seaduste ja õigusnormidega. Õiguslik võrdsus hõlmab võrdset kaitset seaduse ees ja võrdsust kohtusüsteemis, tagades, et kõigil on võrdne juurdepääs õigusabile ja kohtlemisele.
2) Poliitiline võrdsus viitab kodanike võrdsetele õigustele osaleda poliitilises elus, hääletada ja kandideerida avalikule ametikohale. Põhimõte toetub demokraatia alustele, kus iga täiskasvanud kodaniku hääl on võrdne ja kõigil on võrdne võimalus mõjutada valitsuse poliitikat ja otsuste tegemist. Poliitiline võrdsus hõlmab õigust osaleda poliitilistes aruteludes ja väljendada vabalt oma poliitilisi vaateid.
3) Majanduslik võrdsus keskendub võimaluste ja ressursside õiglasele jaotusele ühiskonnas, hõlmates juurdepääsu tööle, õiglast tasustamist, sotsiaalset kaitset ja võimalusi majanduslikuks edasijõudmiseks. Majanduslik võrdsus püüab tagada, et kõigil inimestel oleks võimalik saavutada majanduslik iseseisvus ja et majanduslikud ressursid jaotatakse viisil, mis ei diskrimineeri ühtegi gruppi.
4) Sotsiaalne võrdsus rõhutab võrdseid võimalusi hariduses, tervishoius ja muudes sotsiaalsetes teenustes. See mõõde käsitleb sotsiaalse kaasatuse ja võimaluste tagamist kõigile ühiskonnaliikmetele, olenemata nende taustast või elutingimustest. Sotsiaalne võrdsus aitab kaasa ühiskonna üldisele heaolule, vähendades vaesust ja sotsiaalset tõrjutust (ideaalis).
On olemas ka viies dimensioon – kultuuriline -, mida Chapman küll ei käsitle, kuid hõlmab erinevate kultuuride, keelte ja traditsioonide austamist ja tunnustamist. See tähendab võrdset juurdepääsu kultuurilistele ressurssidele ja võrdseid võimalusi kultuurilise eneseväljenduse jaoks, mis on oluline iga inimese identiteedi ja enesehinnangu jaoks.
Analüüsides võrdsuse relatsioonilist suhet õigusega, sedastab autor, et õiguslik võrdsus on võrdsuse mõiste üks keskseid alustalasid: kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. See põhimõte on kaasaegsetes demokraatiates põhiseaduslikult tagatud ning see tähendab, et keegi ei tohiks seaduse ees eelist või halvemust saada oma rassi, soo, usuliste veendumuste, sotsiaalse staatuse või muude isiklike tunnuste tõttu.
Võrdsus seaduse rakendamisel tähendab, et kohtusüsteem ja õiguskaitseorganid peavad kohaldama seadusi õiglaselt ja ühtlaselt, tagades kõigi võrdse kohtlemise. Ebaõiglus tekib, kui ebavõrdselt koheldakse võrdseid või võrdselt ebavõrdseid, mis on vastuolus õigusliku võrdsuse põhimõtetega.
Õiguste võrdne kaitse tähendab võrdset juurdepääsu õigusabile ja õiglasele kohtumõistmisele, ka. vaesed, marginaliseeritud grupid ja süüdimõistetud.
Poliitilised ja sotsiaalsed õigused, st hääletamisõigus, võrdne juurdepääs poliitilistele ametitele; õigus haridusele, tervishoiule ja sotsiaalkaitsele loovad aga pinnast paremale elukvaliteedile in corpore.
Teine oluline relatsiooniline suhe toimib võrdsuse ja vabaduse vahel, kus ilmneb teatav vastuolu: vabaduse klassikaline liberaalne mõiste hõlmab individuaalset autonoomiat ja minimaalset riiklikku sekkumist, mis võib põhjustada majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust, kui turujõud mängivad vabalt. Seevastu võrdsus nõuab sageli riiklikku sekkumist, et tagada ressursside õiglasem jaotus ja võimalused, mis võivad piirata teatud tüüpi vabadusi (näiteks majanduslikku vabadust). Vabadus ilma võrdsuseta võib muutuda vaid väheste privileegiks suurte majanduslike ebavõrdsuste tingimustes.
Positiivne liberalism eeldab, et võrdsuse edendamine ressursside jaotuses ja võimalustes aitab luua tingimused, kus vabadust saab täielikumalt nautida, tehes võrdsuse tõeliselt vabadust võimaldavaks väärtuseks. Võrdsuse ja vabaduse suhe nõuab aga loomulikult tasakaalu individuaalse autonoomia ja kollektiivse heaolu vahel.
Siinkohal võib viidata John Rawls’ile, kelle arusaama kohaselt peab õiglane ühiskond leidma viisi, kuidas austada ja edendada mõlemat väärtust, mis võimaldab luua süsteemi, kus nii vabadust kui ka võrdsust peetakse oluliseks ja mille eesmärk on maksimeerida kõigi ühiskonna liikmete heaolu ja võimalusi.
Chapman peatub ka marksistlikul võrdsuse kontseptsioonil, mis on tihedalt seotud klassivõitluse ja klasside kaotamise ideega. Kõigil inimestel on ühiskonnas identsed tingimused, kuid nende tõlgendused ja rakendused võivad erinevates ajaloolistes epohhides ja klasside lõikes varieeruda. Võrdsus on saavutatav üksnes klassivabas ühiskonnas, kus ei eksisteeri ekspluateerimist ega majanduslikku ebavõrdsust. Majanduslik võrdsus - võrdsus tootmise, jaotamise ja tarbimise alal - on saavutatav ainult eraomandi ja tootmisvahendite kaotamise kaudu, mis viib klasside ja ekspluateerimise lõppemiseni.
Lõpetuseks toob Chapman esile mõned põhilised kaasaegsed arengud võrdõigusliku ühiskonna suunas:
· kodanikuõiguste laienemine;
· sotsiaalse heaolu riigi teke;
· üldine hariduse ja tervishoiu kättesaadavus;
· massimeedia ja kaasaegne tarbimiskultuur;
· naiste tööhõive suurenemine;
· sotsiaalne mobiilsus kui traditsiooniliste hierarhiate lõhkuja ja egalitarismi soodustaja.
II STRUKTUURNE EBAVÕRDSUS
Iris M. Young. Struktuurne ebavõrdsus ja erisuste poliitika (2007)
Iris M. Young vaatleb oma artiklis õigluse, sotsiaalsete erinevuste ja erisuste poliitika teemasid sellest aspektist, kuidas erinevad sotsiaalsed grupierisused mõjutavad õigluse struktuuri ja kuidas neid peaks poliitiliselt käsitlema. Young eristab kahte erinevuste poliitika vormi: positsioonilist ja kultuurilist erinevust.
Positsiooniline erinevus keskendub struktuursetele ebavõrdsustele, mis tulenevad inimeste erinevast positsioneerimisest ühiskonnas. Ehk siis sotsiaalsed positsioonid määravad indiviididele erinevad võimalused, võimu ja juurdepääsu ressurssidele. Et võidelda süsteemsete ebavõrdsustega, mis tihti jäävad märkamatuks kultuuriliste erinevuste arutelude varjus, on Youngi arvates äärmiselt oluline mõista ja ka tunnustada neid erinevusi,.
Kultuuriline erinevus käsitleb kultuurilist identiteeti ja selle tähtsust inimeste elus – lähenemine, mis rõhutab kultuuriliste erinevuste mõistmist ja tunnustamist -, kuid Youngi arvates võib tihti varjutada sügavamaid struktuurilisi ebavõrdsusi, mis vajavad samuti tähelepanu ja lahendusi. Kaasaegne poliitiline diskursus ja teooria kipuvad kultuurilisi erinevusi üle rõhutama, ehkki positsioonilised erinevused on sageli palju määravamad inimeste heaolu ja ühiskondliku õigluse aspektist. Young kutsub üles mõlemat lähenemist integreerima.
Puue kui struktuurne ebavõrdsus tähendab Youngi positsioonilise erinevuse kontekstis mitte pelka bioloogilist puuet individuaalsel tasandil, vaid laiemat sotsiaalset ja struktuurset probleemi. Ühiskondlikud struktuurid ja normid loovad takistusi inimestele, kelle kehalised või vaimsed võimed ei vasta "normaalse" määratlusele. Näiteks ehitusnormid ja töökohtade kujundus põhinevad sageli eeldusel, et kõik inimesed on kehaliselt või meeleliselt võimelised teatud viisil toimima, jättes arvestamata need, kelle võimed jäävad sellest raamist välja Kusjuures need probleemid ei piirdu ainult füüsiliste takistustega, vaid ka sotsiaalsete hoiakute ja institutsionaalsete praktikatega, mis süvendavad nende marginaliseeritust ja takistavad nende täielikku kaasatust ühiskonda. Young selgitab, et selline lähenemine ei arvesta puuetega inimeste tegelikke vajadusi ja piirab nende võimalusi osaleda täisväärtuslikult ühiskondlikus elus., ning nõuab, et ühiskondlikud struktuurid tunnustaksid ja kompenseeriksid neid erinevusi, et võimaldada kõigil inimestel arendada oma võimeid ja elada väärikalt.
Rassiline ebavõrdsus on Youngi arvates tihedalt seotud sotsiaalsete struktuuride ja normidega, mis süstemaatiliselt positsioneerivad teatud rassilisi gruppe madalamale sotsiaalsele, majanduslikule ja poliitilisele tasandile. Siin võib välja tuua mitmeid aspekte:
· Rassiline hierarhia: rassiliselt määratletud grupid paigutuvad ühiskondlikus struktuuris hierarhiliselt, sõltudes valitsevatest normidest ja standarditest, mis määravad ühe rühma teisest paremaks või halvemaks.
· Rassiliselt määratletud töö: tihti paigutatud sotsiaalses tööjaotuses madalamale positsioonile, kus see on füüsiliselt raske, räpane, alandav, madalalt tasustatud, vähese autonoomia või prestiižiga.
· Segregatsioon kui struktuurne mehhanism, mis piirab teatud rassiliste gruppide liikumist ja juurdepääsu parematele elamisvõimalustele, haridusele ja tööhõivele. Segregatsioon mitte ainult ei piira füüsilist liikuvust, vaid loob ka sotsiaalseid barjääre, mis takistavad rassiliselt erinevate gruppide vahelist suhtlust ja integratsiooni.
· Rassilised stigmad ja stereotüübid mängivad olulist rolli ebavõrdsete suhete säilitamisel, mõjutades teatud rassiliste gruppide tajumist ühiskonnas tajutakse ja nende juurdepääsu ressurssidele, võimule ja renomeele.
Rassilise ebavõrdsuse vähendamine teadlikku poliitilist ja sotsiaalset sekkumist, et muuta norme, praktikaid ja institutsionaalseid struktuure.
Sooline ebavõrdsus on Youngi vaates käsitletav samuti osana positsioonilise erinevuse poliitikas. Selle mõistmise lähtekoht on struktuurilisted protsessid, mis paigutavad mehed ja naised erinevatesse sotsiaalsetesse positsioonidesse, pakkudes neile erinevaid võimalusi, ressursse, elukvaliteeti. Mõelgem siinjuures väljakujunenud arusaamadele meeste- ja naistetööst, meeste riietusest ja naiste riietusest, asjadest, mis on kohased meestele ja mittesobivad naistele (või vastupidi), arusaamale kolmest K-st (Kinder, Kirche, Küche), patroneerivatele hoiakutele macho-kultuuri ja feminismi suhtes, jne.
Kultuurilise erinevuse poliitika rõhutab kultuuride mitmekesisuse olulisust ja kultuuri- autonoomiate vajadust. See peaks toetama nn kultuurilist pluralismi, milles tunnustatakse ja väärtustatakse erinevaid kultuurigruppe kõigi nende erisustega, püüdmata neid ühtlustada või assimileerida.
Lõpetuseks toob Young kultuurilise erinevuse poliitika piiride üle arutles esile kolm konkreetset aspekti, millele ta osutab kui poliitika piirangutele ja väljakutsetele:
· esiteks, kultuurilise erinevuse poliitika normaliseeriv loogika, mis Youngi kriitilise hinnangu järgi lähtub tihti normatiivsest seisukohast, eeldades, et on olemas "meie" ja "nemad" kategooriad. See lähenemine võib tahtmatult kinnistada teatud kultuurilisi norme ja väärtusi, mis on seotud domineeriva grupiga, samal ajal kui vähemusgrupid jäävad kategooriasse kui kui teised või kõrvalekalded. Selline lähenemine võib põhjustada vähemusgruppide marginaliseerumist ning nende kultuuriliste tavadega seotud tavade ja traditsioonide alahindamist.
· teiseks, riigi ja kodanikuühiskonna eristamine: Young osutab, et kultuurilise erinevuse poliitika keskendub sageli riigi rollile ja poliitikale, jättes tähelepanuta kodanikuühiskonna osa, mis mängib samuti olulist rolli struktuursete ebavõrdsuste säilitamisel ja võimaliku lahendamisel. Ta rõhutab, et poliitilised ja sotsiaalsed arutelud peaksid hõlmama nii riiklikke kui ka mitte-riiklikke institutsioone, sealhulgas kogukondi ja erasektori organisatsioone, kuna need mängivad olulist rolli igapäevaelus ja struktuursete muutuste elluviimisel.
· kolmandaks, sallivuse normaliseeriv mõju: Youngi hinnangul kipuvad tolerantsuse arutelud sageli eeldama, et domineeriva kultuuri normid ja tavad on normaalsed või eelistatavad. Selline suhtumine võib viia kultuuriliste erinevuste taandamiseni ja lihtsustamiseni, kus vähemusgruppide liikmed ei pruugi saada piisavalt võimalusi oma hääle kuuldavaks tegemiseks või oma tavadega seotud probleemide tõstatamiseks. See võib samuti viia vähemusgruppide alavääristamise ja stereotüüpimiseni, mis omakorda võib süvendada olemasolevat ebavõrdsust ja diskrimineerimist.
* * *
Allikad:
· Chapman, K. (2020). Equality. In Political Science: Theory and Perspectives.
· Young, I. M. (2007). Structural injustice and the politics of difference. 79-116. https://d-nb.info/1208196243/34
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar