SISSEKANNE # 207
I POSTHUMANISM
M. Vallee. Posthumanistlik sotsioloogia – mis, kas, milleks?
Memo.
Mickey Vallee’ artikkel võtab vaatluse alla posthumanistliku sotsioloogia ning uurib, milline ühiskondlik kasutegur ja perspektiiv võiks sellel teadusharul olla. Vallee’ väitel võib see anda meile väärtuslikke metodoloogilisi ja teoreetilisi teadmisi sotsioloogilisest tööriistakastist, eriti kui pidada silmas suuri globaalseid häireid, mida põhjustas COVID-19 pandeemia. Posthumanistlikku sotsioloogiat esitatakse mitte kui distsipliini, mis püüab tasandada ontoloogiaid (flattened ontology), omistades hoolimatult agentsust nii elavatele kui mitte-elavatele entiteetidele, vaid pigem kui valdkonda, mis käsitleb inimese olemust ajastul, mil toimub n-ö. inimese erakordsuse kriitiline ümberhindamine. See persektiiv on oluline, et mõista inimeste ja mitte-inimlike toimijate, st eri süsteemide relatsioonilist seost, mis on teravalt esile kerkinud pandeemiliste kriiside taustal.
Posthumanism on teoreetiline lähenemine, mille keskseks uurimisobjektiks on inimene – Lääne mõtlemise ja teadustraditsioonide dominant. Posthumanism aga püüdleb kaugemale humanismi piirangutest, mille rõhuasetus lasub inimmõistusel, inimese autonoomial ja erilisusel, ent tunnistab, nagu juba mainitud, inimeste põimunud suhteid ja vastastikust sõltuvust teiste eluvormide ning keskkonnaga. Posthumanismi keskmes on idee, et inimesed ei eksisteeri isolatsioonis, vaid on osa laiemast ökoloogilisest ja tehnoloogilisest võrgustikust, kus kõigil osalistel – nii elusatel kui elututel – on oluline roll.
Relatsioonilise suhte kõrval seab posthumanism küsimärgi alla inimliigi erilisuse ja domineeriva staatuse meie arusaamades ja teooriates. Käsitletakse tehnoloogia ja bioloogia üha suurenevat lõimumist, uurides, kuidas see mõjutab inimidentiteeti, kehalisust ja inimkogemust. Posthumanistlikku skoopi mahub ka uurimus sellest, kuidas traditsioonilised arusaamad soost, liigist ja identiteedist on muutumas ajastul, mida iseloomustavad mõisted nagu „cross-over“, „trans-gender“ ja „re-design“.
Vallee vaatleb juhtumiuuringuna COVID-19 pandeemiat, asetades selle posthumanistlikku konteksti. Pandeemia on lausa punasega alla jooninud reaalsuse, kuidas silmaga hoomamatu viirusbakter mõjutab drastiliselt inimese argielu, mõtteviisi, veelgi enam – riikidevahelisi poliitikaid, majandussidemeid ning tehnoloogilist arengut. Tõele au andes ei oleks meil selle bakterita ei „Zoomi-revolutsiooni“ ega ka lõputul hulgal vandenõuteooriad, üks väike viirus suutis välja tuua globaalsete suhetevõrgustike haavatavuse ning riikide egoistlikud hoiakud (piirid lukku, kaubad lattu).
Vallee annab mõista, et täielik naasmine "normaalsuse" juurde on keeruline, kuna pandeemia on jätnud püsiva jälje ühiskonnale ja inimeste suhtlusviisidele, muutes meie arusaama tervisest, turvalisusest ja vastastikusest hoolitsusest. Toimunud on paradigmaatiline muutus. Teisalt võb muidugi küsida, kas meil ongi vaja tagasipöördumist vana normaalsuse juurde, kui meil on uued arusaamad ja hoiakud ning uued tehnoloogilised vahendid. Progress on sündinud peaaegu alati mitte mugavustsooni foonilt, vaid lämmatavast vajadusest, reageeringuna valulikele sündmustele ja ebamugavatele olukordadele.
Vallee’ hinnangul on pandeemia muutnud sotsiaalsed ruumid kontaktivabadeks tsoonideks, lõhkudes individualismi ja autonoomia tunnet. Tootestrateegiad, mis soodustavad sotsiaalset distantseerumist ettevõtetes, meditsiinikeskustes ja ühiskondlikes organisatsioonides, hõlmavad „uute normaalsuse“ riistvara, nagu kätepuhastusvahend, seep, desinfitseerivad salvrätikud, maskid, kindad, testikomplektid, pleksiklaas, isikukaitsevahendid, ühekordselt kasutatavad pliiatsid jne. Sotsiaalselt distantseerivate siltide ja põrandateibi kasutamine on muutnud vaba aja kultuuri "järjekorrakultuuriks" või "ootekultuuriks". Posthumanlikust seisukohast naaseme inimeste sotsiaalsuse ja kommunikatsiooni põhialuste küsimuste juurde, mis on üles ehitatud kahele eeldusele: (1) antropotsentriline väljatõmbumine ja laienemine on muutnud planeedi suunda ning (2) interdistsiplinaarne suhtlus loob usaldusväärsust sotsiaalsetele ja kultuurilistele teooriatele, mis käsitlevad inimväliseid tegureid. Posthumanistlik raamistik seab kahtluse alla, mis moodustab inimese, arvestades nende tingimuste mõju, nagu see ilmneb puudutuse puudumises ja sotsiaalse kogemuse uues riistvaras.
Vallee vaatleb COVID-juhtumi ja posthumanistliku sotsioloogia kontekstis esiteks keha rolli ühiskonnas, kus on kinnitust leidnud, et a) meie kehad mõjutavad teisi ja on teiste poolt mõjutatud; b) keha sotsioloogias on arenenud inimvälised tegurid, sealhulgas atmosfääriimpulsid ja tundmatud mikroobid; c) kõik entiteedid on arenenud oma keeruliste suhtlusmehhanismide kaudu - biosemiootika üks eeldusi.
Teiseks analüüsib Vallee keha rolli teabe edastamisel: a) kehaline info on laialdaselt saadaval erinevatel platvormidel (nt CNN, BBC, Google, Twitter ja TikTok), b) meie kehad ei ole suletud ega atomistlikud süsteemid, nad edastavad üksteisele palju teavet.
Kokkuvõtteks leiab Vallee, et posthumanistlik sotsioloogia keskendub kehale kui laiemale kodeerimisprotsessile, mis läheb kaugemale diskursiivsetest ja keelelistest aspektidest. See lähenemine on eriti tõhus transdistsiplinaarsete suhete loomisel (teadus ó kunst ó kirjandus). Kaasaegne kogemus on meid alandanud spekulatiivsete andmete ja hirmudega, mis on viinud sotsiaalse isolatsiooni ja distantseerumiskampaaniateni. Posthumanistlik lähenemine pakub võimalust mõelda kehast läbi ristumis- ja keskpunktide, kohtumispunktide ja kontakttsoonide võrgustiku tegelike entiteetide vahel, otsides tähendust inimeseks olemisele Hiljutised ülemaailmsed sündmused rõhutavad, et keha on näiline koht, kus kõik loodusjõud on taandatud konkreetseks üksuseks.
II POSTHUMANISM
K. Peggs. Loomade õiguste eestkoste ja sotsioloogia
Artikkel keskendub sotsioloogia rollile loomade (täpsemalt: non-human animals) õiguste eestkostes. Autor Kay Peggs identifitseerib siin kolm probleemi:
1) aktsepteeritava sisu probleem: mis on sotsioloogilise uurimistöö "aktsepteeritav" sisu. Traditsiooniliselt on sotsioloogia keskendunud inimühiskondadele, jättes loomad tihtipeale uurimistöö äärealadele või täielikult kõrvale. Peggs osutab, et selline piirang on kunstlik ja ei kajasta ühiskondade tegelikku mitmekesisust ega inimeste ja loomade vahelisi keerulisi suhteid. Probleemi juur peitub sotsioloogilise uurimistöö piiritlemises viisil, mis välistab loomade olulised rollid ja nende kogemused meie ühiskonnas.
2) eestkoste-sotsioloogia (advocacy sociology) „lubatavuse“ probleem, st sotsioloogia roll eestkoste tegemisel. Kuigi sotsioloogia on järk-järgult hakanud rohkem tunnustama oma võimekust, võimalusi ja kohustust seista erinevate rõhutud gruppide eest, on loomade (non-human animals) kaasamine sellesse diskursusesse endiselt vastuoluline. Peggs küsib, kas ja kuidas peaks sotsioloogia laiendama oma eestkoste ülesannet neile, kes samuti kogevad rõhumist ja ekspluateerimist.
3) Loomade kaasatuse probleem eestkoste-sotsioloogias: Peggs rõhutab vajadust sotsioloogia järele, mis pelgalt ei tunnista üksnes loomade olulisust ühiskondades, vaid teeb aktiivselt eestkostet nende heaolu ja õiguste eest. Probleem hõlmab laiemaid küsimusi sellest, kuidas ja millistel alustel määratletakse sotsioloogilise uurimistöö piire ning milliseid teemasid ja rühmi peetakse piisavalt "olulisteks", et pälvida akadeemilist ja ühiskondlikku tähelepanu.
Peggs tõstatab kaks keskset küsimust: kas sotsioloogia peaks hõlmama mitteloomade uuringuid ja kas sotsioloogia võib eestkostet teha mitteloomade eest? Artikkel jõuab järeldusele, et mõlemale küsimusele saab vastata jaatavalt, rõhutades, et sotsioloogial on palju pakkuda inimese ja mitteloomade suhete uurimisel.
Oluline on välja tuua, et loomad on sotsiaalsed olendid, kellel on inimühiskondades oluline roll, mistõttu peaks sotsioloogia hõlmama nende uuringuid. Aga tõsiasi on, et loomade käitumisuuringud on sotsioloogilises kirjanduses asetatud n-ö. autsaideri positsioonile, mis on tõsine faux-pas. Autor möönab, et kuigi sotsioloogias on eestkoste-printsiip kui asi iseeneses muutunud üha vastuvõetavamaks, on loomade eestkoste ikkagi veel sageli tabu.
Peggs arutleb sotsioloogia funktsionaalse ja moraalse eesmärgi üle, kritiseerides seisukohta, mis näeb sotsioloogiat vaid faktide kogumise vahendina, ilma väärtushinnangute ja eestkostva sekkumiseta.
Peggs rõhutab vajadust loomauuringute integreerimiseks sotsioloogia peavoolu (nn mainstreaming), osutades, et see võib aidata paremini mõista ja käsitleda inimeste ja loomade interaktsiooni ja nende suhete komplekssust.
Autori arvates on mitmeid põhjuseid, miks paljud sotsioloogid, kes muidu pooldavad aktivistlikku lähenemist ja püüavad tuua esile marginaliseeritud inimgruppide perspektiive, asuvad seisukohale, et sotsioloogia ei peaks tegelema loomade ja inimeste-looma suhetega ühiskonnas. Need põhjused tulenevad nii distsipliini ajaloolistest konventsioonidest kui ka praktilistest ja filosoofilistest kaalutlustest:
1) esiteks, inimkesksuse traditsioon, kus sotsioloogia on ajalooliselt keskendunud inimühiskondade uurimisele, pöörates tähelepanu inimkäitumisele, sotsiaalsetele institutsioonidele ja kultuurilistele normidele. Inimkeskne vaade on juurdunud distsipliini alustaladesse, mistõttu võib loomade kaasamine tunduda kõrvalekalde või laiendusena, mis ei kuulu traditsioonilise sotsioloogilise uurimistöö valdkonda.
2) teiseks, prioriteetide küsimus: Aktivistliku sotsioloogia eesmärk on sageli tuua esile ja võidelda inimeste sotsiaalse õigluse ja võrdõiguslikkuse eest. Seega võidakse tajuda, et loomade kaasamine uurimisvaldkonda hajutab tähelepanu inimeste probleemidelt või vähendab ressursse, mis on mõeldud inimõiguste ja sotsiaalse õigluse edendamiseks.
3) kolmandaks, teoreetilised ja metoodilised väljakutsed, sealhulgas küsimused loomade subjektiivsuse, teadvuse ja kommunikatsiooni kohta. Seesugused väljakutsed võivad tunduda ületamatuna või väljaspool sotsioloogilise uurimistöö traditsioonilist ulatust, mis võib põhjustada kõhklusi loomade kaasamise osas.
4) väärtuskonfliktid: kahtlemata esineb sotsioloogias kui tundlikus teadusdistsipliinis erinevaid väärtushinnanguid ja eetilisi veendumusi seoses loomade kasutamisega teaduses, toiduna, meelelahutuses ja muudes valdkondades. Tõstatuvad küsimused, kas ja kuidas peaks inimeste-looma interaktiivseid suhteid uurima.
5) lõpuks, seesuguste suhete marginaliseerimine, mis on osaliselt tingitud eelarvamusest, et loomad on vähem olulised uurimisobjektid. Eelarvamus põhineb antropotsentrilistel ja hierarhilistel vaadetel, mis seab inimesed loomadest kõrgemale, mõjutades seeläbi seda, mida peetakse sotsioloogiliselt relevantseks.
Peggs kritiseerib väärtustevaba sotsioloogia kontseptsiooni, väites, et iga sotsioloogiline uurimus on mingil määral väärtustest lähtuv. See tähendab, et sotsioloogide valikud, mida nad uurivad ja kuidas nad seda teevad, on mõjutatud nende endi väärtushinnangutest ja eeldustest. Peggsi arutelu kohaselt on sotsioloogia eesmärk mitte ainult maailma kirjeldamine, vaid ka parema maailma loomine, mis eeldab aktiivset sekkumist ja väärtustel põhinevat lähenemist.
Artiklis viidatakse kaudselt mõistele "asetunud teadmine" (situated knowledge), seda arutluses posthumanistliku ja feministliku sotsioloogia ühisjoonte üle. Asetunud teadmine on Donna Haraway teoreetiline kontseptsioon, mille järgi on kõik teadmised asetunud ehk spetsiifilisest perspektiivist ja kontekstist lähtuvad. See tähendab, et teadmiste loomine ei ole kunagi täiesti objektiivne või neutraalne protsess, vaid on alati mõjutatud teadlase positsioonist, taustast, väärtustest ja eelarvamustest.
Posthumanistlik sotsioloogia, nagu ka feministlik sotsioloogia, tunnistab vajadust ületada traditsioonilisi piire ja hierarhiaid, mis on seotud teadmusloomega, kaasates ja tunnustades mitmekesiseid perspektiive ja kogemusi – sealhulgas loomade omi. Peggsi töö väljakutse sotsioloogiale on laiendada oma uurimisvaldkondi ja metodoloogiaid, et hõlmata ja kaitsta nii inimeste kui ka mitteloomade hääli ja õigusi, pakkudes seeläbi rikkamat ja mitmekülgsemat arusaama ühiskonnast. Mõlemad suunad rõhutavad teadmiste loomisel väärtuste ja positsioonide tähtsust, ning seega lükkavad tagasi idee väärtustevabast teadusest.
Kokkuvõttes jõuab autor artiklis järeldusele, et loomade kaasamine ja nende eestkoste on sotsioloogia jaoks oluline mitte ainult eetilisest vaatenurgast, vaid ka selleks, et pakkuda täielikumat ja mitmekülgsemat arusaama ühiskondadest, milles elame.
* * *
Allikad:
· Vallee, M. (2022). "Do we need a posthumanist sociology? Notes from the COVID-19 pandemic." Current Sociology. DOI: 10.1177/00113921221090253
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar