"KESKPÄEVANE TANKER" ehk OLUKORD HORMUZIL

 SISSEKANNE # 418

Trump nõuab oma NATO liitlastelt ja Aasia riikidelt, kes sõltuvad Hormuzi väina läbivast naftast, panustamist USA-Iisraeli ühisoperatsiooni, mis muidu on kulgenud väga suurepäraselt ja filigraanselt – nagu presidendi TruthSociali konto kuulutab. Et asi ei näeks välja abipalumisena – mida MAGA machoeetika ei luba -, sõnastas Trump selle nõudmise vormis – ja  mitte sellepärast, et ameeriklastel oleks nii väga abi vaja, vaid lihtsalt tõestamaks liitlaste lojaalsust. Teisisõnu, truudust tuleb vahel tegudega kinnitada. Nagu ikka see maffias käib – capo di tutti capi ja tema lojaalsed caporegime’d, the boss of all bosses and underbosses.  „We helped you for 40 Years, now help US."

CNN-News18, 17.03.2026

Muidugi tekib küsimus, kes üldse on see bosside boss selles suures mängus tegelikult. Ma arvan, et ta ei istu Valges Majas, vaid kuskil Lähis-Idas ning tõmbab oskuslikult niite. Kõrvaldab Iraani kurjameid one by one. Näiteks likvideeriti Iraani julgeolekuülem Ali Larijani (kes enne sõjaväelase karjääri olla olnud muide filosoof, kantiaan). Samuti kõrvaldati Iraani luureminister Esmail Khatab. Aga las Trump arvab pealegi, et tema on bosside boss. Iisraeli seisukohast ei oma see, millist tiitlit keegi näiliselt kannab, erilist tähtsust. Oluline on lõppeesmärk, milles Iisraeli riik kehtestaks end piirkondliku dominandina Lähis-Ida regioonis nii majanduslikus kui sõjalises mõttes, ilma et keegi seda staatust julgeks küsimärgi alla seada. Trumpi administratsioon on tekitanud ideaalse võimaluste akna korraga mängida auti Iraan, Hezbollah, Hamas ja muud prussakad.  Trump on justkui enforcer, ning Iisraeli õnneks ülimast edevusest kannustatud emotional hothead. Meil oli selliste kohta vanasõna: kiida lolli, loll hüppab. Või siis, et jumal hoidku meid aktiivse lolli eest.

J.W. Goethe laskis oma „Faustis“ läbi Mefistofelese kõlada järgmisel:

• „Ma olen osa jõust kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb kuid korda saadab head.“

Euroopa NATO liitlased ei ole olnud ülemäära entusiastlikud, pareerides Trumpi nõuet tulla appi Hormuzi väina lahti hoidma argumendiga, et see battlefield jääb NATO tegevusraadiusest välja. Jaapan on öelnud, et nende laevastiku kasutamist muuks otstarbeks kui otsesest sõjalisest ohust tingitud riigikaitse eesmärgil piirab riigi põhiseadus.

Väike Eesti püüab tuult nuusutades olla ikka võitjate poolel. Tõtt-öelda on see meile eksistentsiaalselt oluline, laveerides oskuslikult eri hoovuste vahel, nagu parvepoiss, ning jäädes diplomaatiliseks. Vajadusel tuleb teha rehepappi. Kui Trump pakub „partners in crime“ tehingut, siis ehk ongi kõige arukam vastus, mida välisminister Margus Tsahkna võib anda, et Eesti valmis USA-ga arutama oma vägede saatmist Hormuzi väina. Ning Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (RE) rõhutas, et kuna Lähis-Idas toimuv on seotud ka Ukraina sõjaga, siis on oluline veenda liitlasi Ühendriikidele appi minema. Meie arch enemy on Putini Venemaa ja kes iganes selle savijalgadel kolossi sambaid murendab, on meie praktiline sõber. Nagu Ukraina. Ergo, see on meie Realpolitik.

Seoses praeguse olukorraga tuleb mulle meelde meie oma kinoklassika. Mis Hollywoodis tehtaks ümber järgmiselt, seega stseen tulevasest blockbusterist „Keskpäevane tanker: läbimurre Hormuzil“ (TBA):

• Kapten Ameerika: Kuulata! Mingit ohtu ei ole! Tuli likvideeritakse! Vööris säilitada rahu!
• Euroopa en corpore: Kui ohtu ei ole, mis sa karjud seal siis!
• Väike vapper Eesti: Just hakkas põnevaks minema!

Keskpäevane praam (Tallinnfilm, 1967, reź. Kaljo Kiisk)

*            *            *

Kasutatud tsitaat:  Johann Wolfgang Goethe. Faust. Tlk. August Sang. Tallinn: Eesti Raamat 1972, II tr, lk. 38.

IRAANI SÕDA. KAHEKSAS PÄEV

 SISSEKANNE # 413

Lähis-Ida eestlased jõudsid kolme lennukiga koju. Ka kaitseminister Pevkur jõudis koju – ei pidanudki kaameliga tulema. Eesti riigist on see kahtlemata kena, sest arenenud riigi üheks tunnuseks ongi see, et omasid hätta ei jäeta. Küll aga hakkab mulle vastu välisminister Tsahkna pidev klähvimine, kuidas see sõda aitab vähendada kurjuse telge regioonis ja kogu maailmas, ning toimuva õigustamine.  Samas, eks meie suurim julgeoleku oht ja vaenlane on Putini Venemaa, mistap kõikide välispoliitiliste avalduste ja seisukohavõttude algus- ning lõpp-punkt ongi seal. „Putini kõik sõbrad on, kas juba taevariigis või põrgus, arvatavasti põrgus, või istuvad vanglas. Mõni on jäänud. Põhja-Korea on jäänud, ütleme Hiina, ehk mõni veel. Aga üldiselt, mis on selle jutu mõte, ilma igasuguse naljata, Putini autoriteet kukub," lausus Tsahkna valitsuse neljapäevasel pressikonverentsil.

Ma ei tea, siin on tegemist vist minu üleüldise antipaatiaga Reformierakonna ja tema puudli, Eesti200, suhtes. Tsahkna ongi puudel, ja Eesti on puudel laiemas kontekstis. Ausalt öeldes on kogu Lääs Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli avantürismi pantvangis ning täidab klähviva puudli rolli. Isegi Saksamaa, eesotsas kantsler Merziga, brittidest ja Starmerist rääkimata. Trumpi loogika on niivõrd lihtsakoeline bullying, kui ta räägib Ameerika nõudmistest, ja kui jutuks tulevad Iraani liidrite tapmine one by one, siis pole seal empaatiast õhkagi. Või veel, vähe on veel tapetud! Nagu Trump endalikult sedastas, siis kaks ringi Iraani juhte on maha löödud, ja nüüd nad panevad ametisse kolmandat, aga ega needki kaua ela. Kui, siis ainult meie armust. See on sõge jutt, hull suurustlemine ning teeb paradoksaalsel kombel sümpaatsemaks just Iraani poole. Sealne välisminister Abbas Aragchi nentis telekanalile al-Jazeera mõrult, et  ‘Israel First’ always means ‘America Last.’   Kui telekanal NBC saatejuht nõudis Araghchilt aru, miks Iraan ründab Laheriike, kes pole asjaga seotud, siis vastas ta, et seal on ameeriklaste baasid, kust meid rünnatakse, ja nagu igal riigil, on ka Iraanil õigus ja kohustus end kaitsta by all means. Väide, millele on raske vastu vaielda.

NBC News, 

Trumpi uus sõda – mis polegi tegelikult sõda, vaid rahutagamise missioon ja erioperatsioon (hear, hear, Putin: nii käib üks kiire eriopp ja režiimi vahetus!) – on läbimõtlematu, pealiskaudne ja ebaseaduslik pealegi, sest Kongressist on üldse mööda mindud. Trump aga ajab oma some kontol säherdust soga, mida ilmselt ei teeks enam ka viienda klassi koolipoiss. Õudne on aga see, et kui viienda klassi poiss saab hindeks mitterahuldava ja tal kästakse asjad ringi teha, siis Ameerika Ühendriikide presidendil – olgu ta siis nii psühho kui tahes – on oma positsioonist lähtuvalt justkui piiramatu õigus möliseda, solvata, mõnitada, suurustleda, hävingut külvata ja tappa.

https://truthsocial.com/@realDonaldTrump/posts/116187586876366061

Mõnikord ma mõtlen, et ajalugu võib tõesti muuta liblika tiivarips… Sest kui 14. juulil 2024 lennanud kuul oleks mõni millimeeter täpsem olnud…

Saved by earshot - messiaanlik Trump 14.07.2024 (Evan Vucci/AP)