Emmanuel Le Roy Ladurie. MONTAILLOU, PRANTSUSE KÜLA 1294-1324

SISSEKANNE # 54

www.rahvaraamat.ee

Raamatu autor Emmanuel Le Roy Ladurie nendib, et kuigi mineviku talupojaühiskonnast on olemas põhjalikke uurimusi, on meie käsutuses väga vähe sellist materjali, milles talupojad otse, ilma vahendajateta annaksid teateid iseenda kohta. Niisugust materjali kujutavad endast inkvisitsiooniprotokollid, mille laskis aastail 1318-1325 koostada Pamiers’ piiskopkonna agar ja range piiskop Jacques Fournier, hilisem paavst Benedictus XII, Lõuna-Prantsusmaal Ariége’is. Pragmaatiku ja pedandina hoolitses ta, et kõik inkvisitsioonikohtu istungil antud tunnistused põhjalikult üles tähendataks, mistõttu tänapaeva ajaloolased ja kultuuriuurijad peaksid tänutundes talle küünla panema, olles ühe  tähelepanuväärse allikmaterjali võrra rikkamad. Inkvisitsioonikohtu protokollid on üldse võrratu uurimismaterjal, tänu millele me teame näiteks Põhja-Itaalia Friuli maakonna isemõtlejast möldri Menocchio maailmapilti või baski talupoja Martin Guerre’i müstilist kadumise ja naasmise lugu.

Montaillou on väike oktsitaani küla Püreneedes üsna  Hispaania  piiri lähedal, mille elanikud pooldasid enamjaolt ketserlikku katarite ehk nn albilaste liikumist, mis oli alguse saanud Lõuna-Prantsusmaa Albi linnast. Katarid oli olnud keskaja olulisim ketserlik liikumine ning Montaillou oli selle viimane tugipunkt. Nende õpetus oli rangelt dualistlik: hea versus kuri, valgus versus pimedus, Jumal versus Saatan. Katarid pidasid end tõelistesks kristlasteks, erinevalt ametlikust katoliku kirikust, mis nende meelest oli reetnud õige apostlite õpetuse. Katari õpetuse aluseks oli jaotus „puhtaks“ eliidiks, keda nimetati „täiuslikeks“ (perfecti, parfaits) või „hüvameesteks“ (boni homines, bonshommes) ning tavalisteks usklikeks (credentes, croyants). „Täiuslikeks“ saadi pärast initsiatsiooni, albilaste ristimissakramendi läbimist, mida toimetati mitte vee, vaid raamatu ja sõnade abil (consolamentum, rahvakeeli lihtsalt „ketseriks pööramine“). Selle järel pidi „täiuslik“ jääma puhtaks, vältima liha söömist ja püsima naistest eemal, tal oli õigus leiba pühitseda ja võtta tavausklikelt vastu austav tervitus melioramentum, jagas usklikele õnnistust ja rahusuudlust (caretas). Tavalised usklikud said consolamentumi vastu võtta alles surivoodil, kui lõpp oli juba lähedal – seega said nad elada üpris meeldivat ja vabameelset elu, mida ei piiranud jäigad moraalipiirangud. Kuid consolamentumi järel kohustati neid pidama täielikku paastu endura’t, mis sisuliselt tähendas enesetappu: füüsiliselt polnud võimalik enam pääseda, ent hinge pääsemine oli kindel.

Sissejuhatuseks katarite tausta avanuna võtab Le Roy Ladurie põhjalikult ja pieteeditundega käsitleda Montaillou elanike mõttemaailma ja argielu, olmet, kombestikku, sotsiaalseid suhteid, źeste ja seksuaalelu. Tänu Fournier’le, keda huvitasid pisimadki detailid, avaneb Montaillou lugejale nagu antropoloogiline dokumentaalfilm. Tänapäeva ajaloouurijate meeleheaks on montaillou’laste kõnepruuk hoolega protokollitud. Me saame osa katarite pattulangemismüüdist otse hüvamehelt Jacques Authiélt: Saatan astus Isa riiki ja seletas selle riigi hingedele, et temal, Saatanal, on veel parem paradiis… Saatan ütles: „Mina viin teid oma maailma ja annan teile härgi, lehmi ja palju rikkusi, ka naise kaaslaseks, ja saate endale oma majad ja saate lapsi ja kui teil on ükski laps, rõõmustate enam tema pärast kui kogu selle rahu pärast, mis teil on siin paradiisis“. (lk. 45)

Katarite usku iseloomustas, nagu öeldud, mustvalge dualism: heast sünnib hea, halvast halb. See ilmneb kõiges, ka näiteks suhtumises loomadesse. Talutüdruk Grazide Lizier selgitab Fournier’le: Jumal on teinud kõik selle kehalise, mis on inimese poolt kasutatav  ja kasulik, nagu inimesed ise, loomad, keda inimesed kasutavad toiduks või muul otstarbel, nagu härjad, lambad, kitsed, hobused ja muulad, samuti maa ja puude söödavad viljad. Aga ma ei usu, et hundid, kärbsed, sisalikud ja muud inimesele kahjulikud loomad on Jumala tehtud, samuti ei usu ma, etJumal oleks loonud saatanat, sest ta on paha, ning Jumal ei ole loonud midagi paha. (lk 246) Talle sekundeerib Bernard Franca: Hea Jumal on teinud kõik head olendid: inglid, head inimhinged ja –kehad, taeva, maa, tule, vee ja õhu ning loomad, kes on inimestele kasulikud kas toiduna või koormavedajana, töötegijana või rõivastuse andjana, ja samuti söödavad kalad. Teiselt poolt on kõik deemonid ja kahjulikud loomad, nagu hundid, maod, kärnkonnad, kärbsed ja muud kahjulikud ja mürgised loomad teinud paha jumal. (lk 246).

Ahjaa, abielu, seks ja vabad suhted – kuidas sellega oli? „Täiuslik“ Guillaume Bélibaste annab meile katarite abielufilosoofiast võrratu ülevaate: On täiesti sama ja ühesuurune patt, kas tunda lihalikult oma naist või armukest. On siiski parem, kui mees püsib üheainsa kindla naise juures, kui et ta lendab ühe juurest teise juurde nagu suur kimalane lilli mööda, sest see toob kaasa bastardide sündimise. Kui mees on vaid ühe naisega, aitab see tal hoida oma majapidamise korras, aga kui ta käib paljude juures, siis igaüks neist püüab teda röövida ja võtta temalt, mis aga saab, ning nii teevad nad ta puupaljaks.

On häbiasi magada sellise naisega, kes on mehe veresugulane või sugulane abielu kaudu, ning ma ei soovita seda sugugi usklikele.

Te kaks tahate siis omavahel abielluda? Tõotage teineteisele truudust ja mõlemapoolset hoolitsust nii tervise kui haiguse ajal. Suudelge teineteist, nüüd olete sõlminud abielu. Kirikusse ei ole vaja minna. (lk 169).

Tänapäevaseski mõttes ultraliberaalset mõtteviisi kannab juba tuttava talutüdruku Grazide Lizier’ vastus, mille ta andis ülekuulamisel endise suhte kohta küreega: Sel ajal meeldis see nii mulle kui küreele, et tundsime teineteist lihalikult, ja seetõttu ei teinud ma enda arvates pattu. Aga nüüd see mulle enam ei meeldi ja kui ta nüüd magaks minuga, peaksin ennast patuseks. (lk. 149). Le Roy Ladurie tõdeb, et vastureformatsiooni ranguseni oli veel pikk maa. Kõrvalises maakohas oli säilinud veel teatud süütus. Valdavalt kehtis arusaam, et nauding iseeneses oli patuvaba; kui see meeldis asjaosalistele, siis polnud midagi selle vastu ka Jumalal (eksole, nauding on hea, ja head asjad on jumalikud).

Või vaadelgem kasvõi häbitunde mõtestamist piirkonnas. Raymond Vayssiere Aix-le-Thermes’ist kõneleb: Simon Barral oli olnud kaks õde järjestikku armukeseks ja ta hooples kord sellega Pathau Clergue’i ja minu ees.Kui ma ütlesin, et see on suur patt, vastas Simon: „Pole see mingi patt, aga häbi on küll.“ Siis me hakkasime sööma. (lk 265)

Sabarthèsi kohtunik Guillaume Bayard  läheb oma juttudes veel kaugemale. Ühe tunnistaja sõnul ta jutustas, et on maganud üksteise järel kahe paari õdedega, Gaude’i ja Blanche’i ning Emersende’i ja Arnaude’iga. Kui ma küsisin kuidas ta on võinud teha midagi sellist, Bayard vastas: „Kui mees magab selliste naistega, kes on talle lähedalt sugulased, teeb ta häbiväärse teo. Aga kahe õega – see ei tähenda midagi. See on tühiasi.“ (lk 265).

 

Nii elati ja oldi. See raamat peaks olema kohustuslik lektüür kõigile neile, kes soovivad heita valgust hämaravõitu keskaega – et tõdeda, et polnud see nii pime ühti. Elujõulist Montaillou’ kogukonda lõhestasid muidugi intriigid ja pealekaebused, mis lõpuks päädisid repressioonidega kõigi inkvisitsiooni kaanonite kohaselt, kuid külake siiski ei hävinud. Veel raamatu ilmumisajal, 1970. aastatel, oli kohalik telefoniraamat sisaldanud Clergue’i, kunagise võimsa klanni esindaja nime. Ja nagu elus ikka, ei sünni halba ilma heata: repressioonidele eelnesid kohalike tavade üleskirjutused, külaelanike omalaadsed portreed, mis omas ajas olid mõeldud teenima süüdistusi, kuid praegu mõjuvad antropoloogilise uurimismaterjalina. Eesti keeles on raamat ilmunud mõnevõrra lühendatult, kuid tõlge on ladus ja tagab lugemiselamuse.  Mõneks sulniks hetkeks ärkab pisike Montaillou’ küla taas ellu ning tungib kõigisse meie meeltesse. 10/10.