MÄRKMED KULTUURI AJALOOST. MAREK TAMME LOENGUD 5 (Ⓒ Marek Tamm, TLÜ 2019)

SISSEKANNE # 44

5 // AJALUGU JA ANTROPOLOOGIA

1970. aastatel toimub kaks rööpset arengut: (kultuuri)ajaloolased avastavad (kultuuri)antropoloogia ja antropoloogid avastavad ajaloo. Ajalool ja antropoloogial (kitsamalt kultuuriajalool ja kultuuriantropoloogial) on suur ühisosa: mõlemad uurivad “kultuurilist teist” – esimene ajas, teine ruumis kaugeid kultuure. Mõlema distsipliini eesmärk on mõista ja eritleda inimeste ja ühiskondade käitumist ja ettekujutusi; mõlemad peavad ennast asetama “teise” perspektiivi, et uuritavat paremini mõista. Kui traditsiooniliselt oli erinevuseks see, et antropoloogia tugines suulistele andmetele ja ajalugu kirjalikele, siis uuemal ajal on see eristus hägustunud, sest nii nagu antropoloogid kasutavad üha enam kirjalikke allikaid, pöörduvad ajaloolased sageli suulise teabe poole (näiteks nn. oral history).

Briti antropoloog E. E. Evans-Pritchard (1902–1973): “Antropoloogia peab valima, kas olla ajalugu või olla eimiski (…) Ajalugu peab valima, kas olla sotsiaalantropoloogia või olla eimiski.” E. E. Evans-Pritchard, History and Anthropology (Manchester, 1961), lk. 20.

Ajalugu vs antropoloogia: tavapärased eristused

·         Diakroonia vs sünkroonia (Claude Lévi-Strauss)

·         Sündmus vs struktuur (Marshall Sahlins)

·         Kirjalik vs suuline (Jack Goody)

Claude Lévi-Strauss (1908–2009): ajalugu uurib teadlikke, antropoloogia ebateadlikke nähtusi “Ajaloo ja antropoloogia põhiline omavaheline erinevus ei seisne objektis, eesmärgis ega ka meetodis; vaid et omades ühist objekti, milleks on ühiskondlik elu, ühist eesmärki, milleks on selgem arusaam inimesest, ning meetodit, milles muutub üksnes uurimistehnikate omavaheline suhe, erinevad nad teineteisest ennekõike täiendavate perspektiivide valiku poolest: ajalooteadus korrastab oma andmeid ühiskondliku elu teadlike avalduste, antropoloogia aga mitteteadlike aluste suhtes.” C. Lévi-Strauss, “Ajalugu ja etnoloogia” (1949)

Mõiste sünd: 

Esmalt sündis 20. saj. keskpaiku Ameerikas mõiste “etnoajalugu” (etnohistory), mis tähendas kitsalt Ameerika põliselanike ajaloolist uurimist, katset rekonstrueerida pärismaalaste vaatenurka ajaloole.

Mõiste “ajalooline antropoloogia” sündis võrdlemisi üheaegselt 1970. aastate alguses Inglismaal, Prantsusmaal ja Ameerikas (ingl. historical anthropology; pr. anthropologie historique). Mõiste algatajateks olid ajaloolased, ent selle võtsid kiiresti üle ka mitmed antropoloogid. Võib kohata samuti paralleelvormi “antropoloogiline ajalugu” (anthropological history); samuti kasutati alguses ka mõistet “ajalooline etnoloogia”.

Mis on ajalooline antropoloogia?

Esmalt tuleb rõhutada, et pole mitte üks, vaid mitu erinevat arusaama ajaloolisest antropoloogiast (edaspidi AA). Kõige üldisemalt võiks eristada antropoloogide ja ajaloolaste käsitust AA-st. 

Ajaloolase vaatenurgast on AA ennekõike nn. ajalooliste ühiskondade uurimine antropoloogiast laenatud meetodite, mõistete ja probleemiasetuste toel, ennekõike tähelepanu pööramine rituaalidele, uskumustele, sümbolitele, argielule jms.

 

Antropoloogia vaatenurgast on AA ennekõike nn. algeliste ühiskondade uurimine ajalooteadusest laenatud meetodite ja lähenemiste valguses, ennekõike tähelepanu pööramine ajalisele mõõtmele, sündmustele ja (võimalusel) kirjalikele allikatele.

Ajaloolise antropoloogia põhisuunad

·         Bioloogilise antropoloogia suund (toitumise, elamisviiside, keha, haiguste jne ajalugu)

·         Majandusantropoloogia suund (majanduse, kaubanduse, erinevate vahetussüsteemide jne ajalugu)

·         Sotsiaalantropoloogia suund (sugulusstruktuuride, pere, ühiskondliku elu jne ajalugu)

·         Kultuuriantropoloogia suund (uskumuste, kujutluste, mõttesüsteemide, rituaalide jne ajalugu).

Antropoloogia panused ajaloouurimisse

·         Uued uurimisteemad: uued küsimused, uute uurimisobjektide konstrueerimine; antropoloogia võimaldas oluliselt pikendada “ajaloolaste küsimustikku”.

·         Empiiriline võrdlusmaterjal: antropoloogia võimaldas ajaloolastele luua võrdlusi nn. ajalooliste ühiskondade ja nn. traditsiooniliste ühiskondade vahel (majandus, sugulus, rituaalid jne).

·         Uued meetodid: uued mõisted, uued lähenemisnurgad; ajaloolased leidsid antropoloogide töödest mitmeid ideid ja mõisteid, mida kasutada enda erialases uurimistöös (rituaalid; sugulusstruktuurid, kingivahetus jne). Ajaloolased õppisid antropoloogialt nn. distantseeritud vaatenurka; püüdsid ennast võõrutada enesestmõistetavast.

Frank Ankersmit: antropoloogia metodoloogiline õppetund ajaloole: “Antropoloogia väärtustas ajaloo jaoks metodoloogilise lähenemise: uurimisaines võib olla kitsas ja näiliselt ebaoluline, ent järeldused üldhuvitavad ja üldise iseloomuga. Ajaloos on väärtustatud tavapäraselt uurimisteemat, ent meetod on olnud teisejärguline. Ajalooline antropoloogia on näidanud, et esmapilgul tühiste või pisiasjade uurimine võib aidata mõista minevikku uue nurga alt ja omada tähendust üldise ajaloopildi paremal mõistmisel.  Ajaloouurimust ei muuda huvitavaks mitte pelgalt uurimisaines, vaid ka see, kuidas seda ainest on uuritud ja milliseid üldiseid järeldusi suudetakse teha.”

Ajaloolise antropoloogia kriitika

 

Ebavõrdne dialoog: ajaloolased ammutavad märksa enam antropoloogidelt, kui vastupidi. Säilinud on ajaloolaste institutsionaalne ülimuslikkus ajaloolises antropoloogias.

Ajaloolaste laenud antropoloogias on sageli ebakriitilised ja piiratud; ei arvestata piisavalt algset konteksti ja piirdutakse n-ö moemõistete laenamisega. Ajaloolaste antropoloogia pole sama, mis antropoloogide antropoloogia (nagu pole antropoloogide ajalugu sama, mis ajaloolaste ajalugu).

Vaatamata paljudele üleskutsetele on tegelik institutsionaalne koostöö ajaloolaste ja antropoloogide vahel endiselt väga nõrk; peamine suhtlus toimub tekstide vahendusel, mitte vahetult. Ainult mõned erandid (Saksamaal, Ameerikas, Prantsusmaal).

Allikate probleem: erinevalt antropoloogidest ei uuri ajaloolased ühiskondi vahetult, vaid ainult läbi tekstide; seega on problemaatiline antropoloogilise lähenemise rakendamine ajaloolase töös.

JACQUES LE GOFF (1924-2014)

CV: Sündis 1924 Toulonis LõunaPrantsusmaal, õppis Ecole Normale Supérieure’is ajalugu. => Täiendas ennast Prahas ja Cambridge’is. => Töötas esialgu Lille’i ülikoolis, 1962 läks õppejõuks Pariisi õppe- ja teaduskeskusesse Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales (EHESS), kus töötas professorina kuni emeriteeerumiseni 1998. •1972–1977 EHESS-i rektor. 

Olulisemad teosed:

·         “Keskaja intellektuaalid” (Les intellectuels au Moyen Âge, 1957) 

·         “Keskaja Euroopa kultuur” (La civilisation de l'Occident médiéval, 1964), e.k. 2000.

·         “Teistsuguse keskaja nimel” (Pour un autre Moyen Âge, 1977)

·         “Puhastustule sünd” (La naissance du purgatoire, 1981) 

·         “Keskaja kujutlusmaailm” (L'imaginaire médiéval, 1985) 

·         “Raha või elu: majandus ja religioon keskajal” (La bourse et la vie, 1986), e.k. 2001 

·         “Ajalugu ja mälu” (Histoire et mémoire, 1988) 

·         “Prantsusmaa religioosne ajalugu” (Histoire de la France religieuse 1988–1992), koostaja; 4 kd. 

·         “Keskaja inimene” (L'Homme médiéval, 1994), koostaja; e.k. 2002) 

·         “Püha Louis” (Saint Louis, 1995)  ▪“Kes Euroopa sündis keskajal?” (L’Europe est-elle née au Moyen Âge?, 2003)

Jacques Le Goff: keskaja Euroopa ajalooline antropoloogia => Peamised uurimisteemad:

→    keskaja ajakäsitus

→    keskaja ruumikäsitus

→    keskaja kehakäsitus

→    keskaja töökäsitus

→    keskaja teispoolsuskäsitus

→    keskaja imedekäsitus

→    keskaja unenäokultuur

→    keskaja rituaalid jpm

Jacques Le Goff: “Ajaloolise antropoloogia puhul ei ole tegu lihtsalt omadussõna “ajalooline” lisamisega “antropoloogiale”, vaid tegelikult on see omadussõna nimisõnast tähtsamgi, ent kuna on võimatu öelda “antropoloogiline ajalugu”, siis kasutasime nimetust “ajalooline antropoloogia”. (…) Kui paarkümmend aastat tagasi oli tegu võitlusliku nimetusega, millega püüti ennast eristada varasemast traditsioonist, siis tänapäeval on ajalooline antropoloogia midagi täiesti tavalist, sellega on harjutud, kuid see on endiselt tegus meetod.” M. Tamm, Kuidas kirjutatakse ajalugu? (Tallinn, 2007), lk. 141.

EMMANUEL LE ROY LADURIE (1929)

CV: Sündis 1929 Moutier-en-Cinglais (Calvados), õppis Ecole Normale Supérieure’is. => 1955–1963 töötas õppejõuna Montpellier’s. => 1963–1973 õppejõud Pariisi õppe- ja teaduskeskuses Ecole des Hautes en Sciences Sociales. => 1973 valiti College de France’i professoriks => 1987–1994 oli Prantsuse Rahvusraamatukogu direktor.

Peamiseid teoseid:

 

·         “Languedoci talupojad” (Les Paysans de Languedoc, 1966)

·         “Kliima ajalugu alates a. 1000” (Histoire du climat depuis l'An Mil, 1967)

·         “Montaillou, prantsuse küla 1294–1324” (Montaillou, village occitan de 1294 à 1324, 1975), e.k. 1996.

·         “Ajaloolase territoorium” (Le Territoire de l'historien, 1973, 1978), 2 kd

·         “Romansi karneval” (Le Carnaval de Romans, 1579-1580, 1980)

·         “Platterite sajand” (Le Siècle des Platter (1499-1628), 1997–2006), 3 kd.

·         “Prantsuse talupoegade ajalugu suurest katkust revolutsioonini” (Histoire des paysans français, de la peste noire à la Révolution, 2002)

·         “Prantsusmaa piirkondade ajalugu” (Histoire de la France des Régions, 2005)

·         “Kliima inim- ja võrdlev ajalugu” (Histoire humaine et comparée du climat, 2004–2009), 3 kd.

„Montaillou“ (1975) => Monograafia ühest Lõuna-Prantsusmaa väikesest külast 30 aasta jooksul: 1294–1324, tuginedes inkvisitsiooniprotokollidele. Raamat jaguneb kaheks suureks osaks, mis kannavad originaalis pealkirju: “Montaillou ökoloogia” ja “Montaillou arheoloogia”. Esimeses osas analüüsitakse külaelanike elukeskkonda, võimustruktuure, majandamis- ja eluviise. Teises osas käsitletakse külaelanike armastuse ja abielu arusaame, seksuaal- ja pereelu, hoiakuid naistesse, lastesse ja vanuritesse, nagu ka nende maailmapilti – aja ja ruumi tajumine, looduse ja maagia vahekord, pühakute ja teisepoolsuse usk.

E. Le Roy Ladurie: inkvisitsioonidokumendid lubavad tungida talupojaühiskonna sügavustesse; “Oma dokumentide abil oleme saanud tungida selle feodaalsuhteist koosneva pindmise kihi alla, millega varasemate aegade talupojaühiskondade uurijad tekstimaterjalide piiratuse tõttu on pidanud kaua aega leppima.” (E. Le Roy Ladurie, “Montaillou, prantsuse küla 1294–1324” (Tallinn, 1996), lk. 287).

ROBERT DARNTON (1939)

Üks ajaloolise antropoloogia pioneere Ameerikas. Koostöös antropoloog Clifford Geertziga pani aluse tõlgendava kultuuriantropoloogia ja kultuuriajaloo ühendamisele.

Klassikaline näide Geertzi mõjutustega ajaloolisest antropoloogiast: artikkel “Tööliste mäss. Suur kassitapmine Saint-Séverini tänaval”, mis ilmus Darntoni raamatus “Suur kassitapp ja teisi episoode Prantsusmaa kultuuriajaloost” (1984).

Artikkel analüüsib kirjalikult talletatud episoodi, kuidas 1730. aastate Pariisis korraldavad ühe trükikoja õpipoisid suure kassitapmise – püüdsid kinni hulgaliselt kasse, osad tapsid kohe, osade üle mõistsid “kohut”, puues nad karistuseks.

R. Darnton: “Kassitapuga mõistsid õpipoisid meistri ja tema pere süüdi nende kurnamises ja kehvas toitmises, hõlbuelus, kuna trükkalid tegid ära kogu töö, süüdi trükikojast eemaldumises, süüdi selles, et meister ei tahtnud nendega koos süüa ja töötada (...). Süüdistus laienes meistrilt majapidamisele ja kogu süsteemile. Võimalik, et õnnetuid kasse süüdistades, hukka mõistes ja puues tahtsid töölised pilgata tervet seadus- ja ühiskonnakorda. Peale vägivalla olid kassid seksi sümbolid, sobides seega meistri naise ründamiseks. (...) Kassi ründamine oli perenaise sümboolne vägistamine. Ühtlasi teotati peremeest. Kassi tapmisega rüvetasid töölised pere suuremaid ja sisimaid väärtusi ning pääsesid terve nahaga. Selles oli asja ilu. Sümboolne rünnak oli piisavalt peidetud, et neid kaitsta.” => R. Darnton, “Tööliste mäss. Suur kassitapmine Saint-Séverini tänaval”, Vikerkaar, 1996/1–2, lk.117–118.

“Suures kassitapus püüdsin ma esile tuua kassidega seonduvate sümboolsete assotsiatsioonide keerukust. Samuti püüdsin ma näidata, kuidas kasside rituaalne tapmine keerukates käitumismustrites koondus teiste rituaalidega – kurjategijate üle kohtumõistmise ja nende hukkamise, nõidade tagakiusamise, bulvariteatrite etenduste ja meeste seksuaalse ärplemisega. (…) Tänapäeval on antropoloogia pöördunud uute probleemide poole. Esiteks on see muutunud ajaloolisemaks. Sageli teevad antropoloogid lisaks välitöödele uurimistööd ka arhiivides, sest nad on hakanud tajuma ka oma uuritavate kultuuride sügavat ajalist mõõdet. Vana vahetegemine – antropoloogid uurivad ruumis, ajaloolased ajas kaugelasuvaid kultuure – enam ei kehti. Niisiis usun ma jätkuvalt antropoloogiat ja ajalugu ühendava uurimistöö viljakusse, isegi kui selle alused on Suure kassitapu ilmumisest möödunud kahekümne aasta jooksul tublisti muutunud.”=> M. Tamm, Kuidas kirjutatakse ajalugu? (Tallinn, 2007), lk.72.

MARSHALL SAHLINS (1930)

Peamiseid teoseid: 

·         “Kiviaja majandus” (Stone Age Economics, 1974)

·         “Kultuur ja praktiline mõistus” (Culture and Practical Reason, 1976)

·         “Saared ajaloos” (Islands of History, 1985)

·         “Kuidas “kohalikud” mõtlevad: kapten Cookist näiteks” (How "Natives" Think: About Captain Cook, for Example, 1995)

·         “Kultuur tegevuses” (Culture in Practice, 2000)

·         “Vabandust, Thukydides: Mõista ajalugu kui kultuuri ja vastupidi” (Apologies to Thucydides: Understanding History as Culture and Vice Versa, 2004).

Marshall Sahlins: ajalugu ja antropoloogia on teineteisele lähenenud: “Praktika on selgesti läinud kaugemale teoreetilistest erisustest, mis oletatavalt lahutavad antropoloogiat ning ajalugu. Antropoloogid on tõusnud abstraktse struktuuri juurest konkreetse sündmuse seletamisele. Ajaloolased on devalveerinud unikaalse sündmuse ning tunnistavad aluspõhiste korduvate struktuuride tähtsust. Ja paradoksaalsel kombel lähtuvad antropoloogid tänapäeval sama tihti diakroonsest vaatenurgast, nagu ajaloolased tänapäeval on sünkroonikud.“   (M. Sahlins, “Saared ajaloos” (Tallinn, 2002), lk. 88).

Marshall Sahlins, “Kapten James Cook ehk Surev Jumal” (1985): Pikk artikkel kogumikus “Saared ajaloos”, mis käsitleb kapten James Cooki saabumist Hawaile 1779. aastal ja tema tapmist havailaste poolt mõned nädalad hiljem. Sahlins näitab, et Cookile sai saatuslikuks tema käsitamine jumal Lono’na. Kui esimesel saabumisel kummardati teda jumalana, siis tagasipöördumisel peeti õigeks ta ohverdada. Cook saatus havailaste müütilisse tsüklisse ja teda tõlgendati religioossete rituaalide raames. Sahlins: “Cook teisendati jumalikust ohvri-saajast ohvriks eneseks.”

Veel märgilisi teoseid ajaloolise antropoloogia vallast:

→    Natalie Zemon Davis “Kink 16. sajandi Prantsusmaal”(2000): Uurimus kingituste ja kingivahetuse tähtsusest varauusaegses ühiskonnas, seda nii pereelus, majandus-suhetes, poliitikas kui ka usukommetes. Esitab antropoloogilisi küsimusi 16. sajandi arhiivimaterjalidele (dokumendid, kirjad, päevikud jms) ja trükitekstidele (raamatud, pildid jms). Näitab kinkide väga eriilmelist iseloomu, need võivad olla omakasupüüdlikud ja praktilised, ent niisamuti sotsiaalse suhtluse, sümboolse käitumise ja heategevuse näited. Kingivahetus oli väga oluline kommunikatsiooniakt ja identiteediloome vahend varauusaja ühiskonnas, mil turuloogika ei olnud veel muutunud üldlevinuks.

→    Marcel Mauss „Essee kingist“ (1925, e.k. 2015): Marcel Maussi (1872–1950) uurimus keskendub vahetustegevusele Melaneesia, Polüneesia ja Loode-Ameerika traditsioonilistes ühiskondades, uurides kinkimise ja vastuvõtmise religioosseid, õiguslikke, majanduslikke ja mütoloogilisi aspekte. Iga kingiga antakse Maussi järgi sümboolne osake endast ja oodatakse kingi saajalt alati midagi vastu – kink  on osa vastastikuste suhete süsteemist, kus on kaalul nii kinkija kui ka kingisaaja au. Kingituste tegemine võib olla nii kogukondadevaheline viis sõja vältimiseks kui ka katse veenda jumalat vastukinki tegema – kinkide vahetamine on inimkonna algusest peale olnud heade suhete garantii.

Natalie Zemon Davis (1928): „Antropoloogiast võib ajaloolastele kasu tõusta kui kohalike ühiskondade sügavuti minevast analüüsist, mis lähtub vahetust vaatlusest ja on mõnikord tänapäeva protsesside osas ilmutuslik, kuid mida on raske mõista või keeruline tõlgendada ajalooliste ühiskondade puhul. Näiteks võib tuua käitumise nn. irratsionaalsed või sümboolsed vormid, salajased või isiklikud suhted, vahetusmudelid, mis võivad olla avalikud või varjatud (...). Nagu te märkasite, kasutan ma rääkides antropoloogia väärtusest ajaloolastele väljendeid “kasu tõusma” ja “abi olema”. Antropoloogia ei suuda pakkuda enamat kui vihjeid ja võrdlusi, mida ajaloolane peab oma allikmaterjalil alati testima. Ajaloolast huvitavad ennekõike muutused. Antropoloogid on tugevamad asjade sünkroonilise külje pealt, ajaloolased diakroonilise külje pealt. Meil on teineteisele palju õpetada.” (M. Tamm, Kuidas kirjutatakse ajalugu? (Tallinn, 2007), lk. 85).

Gerd Althoff (1943): keskaja poliitiliste rituaalide ajaloolis-antropoloogiline analüüs.

·         “Poliitika mängureeglid keskajal” (Spielregeln der Politik im Mittelalter. Kommunikation in Frieden und Fehde. Darmstadt 1997)

·         “Rituaali võim. Sümboolika ja valitsemine keskajal” (Die Macht der Rituale. Symbolik und Herrschaft im Mittelalter, Darmstadt 2003)

·         “Võimu kontroll. Poliitilise nõuandmise vormid ja reeglid keskajal” (Kontrolle der Macht. Formen und Regeln politischer Beratung im Mittelalter. Darmstadt 2016)

KOKKUVÕTTEKS:

Ajalooline antropoloogia on üks 1970. aastate lõpu– 1980. aastate olulisemaid ja mõjukamaid suundi ajaloos üldiselt ja kultuuriajaloos kitsamalt.

Ajalooline antropoloogia on tänaseni kaunis mõjukas suund ja paljudele on ta enam-vähem sünonüümne “uue kultuuriajaloo” mõistega.

Ajalooline antropoloogia ei ole selgepiiriline nähtus, vaid pigem hübriidne. Oluline on silmas pidada, et mõiste on levinud nii ajaloolaste kui ka antropoloogide seas, kes omistavad sellele aga tihti erineva tähenduse.