MÄRKMED KULTUURI AJALOOST. MAREK TAMME LOENGUD 9 (Ⓒ Marek Tamm, TLÜ 2019)

SISSEKANNE # 49

9 // VISUAALKULTUURI ja MATERIAALSE KULTUURI AJALUGU

Visuaalne ehk pildiline pööre =>  Lähtekoht: tänapäeva piltidest üleküllastunud ühiskonnas tuleb õppida pilte paremini „lugema“. Revideerida tuleb ka lääne kultuuriruumis domineerivat lihtsustatud arusaama pildist kui keelele analoogsest ja sellele „alluvast“ väljendusvahendist – keele ja pildi suhe vajab ümbermõtestamist; pildid on tähtsamad, kui siiani arvatud.

1990. aastate alguses hakati humanitaarteadustes rääkima pildilisest pöördest (pictorial turn), visuaalsest pöördest (visual turn) või ikoonilisest pöördest (saksa ikonische Wende).

Piltide ümberhindamine: pildid ei ole passiivsed objektid, vaid aktiivsed, nt nad üksnes ei illustreeri sõna/teksti, vaid täiendavad seda, on sellega vastuolus või dialoogis. Pildid teatud mõttes “tegutsevad” ja avaldavad vaatajatele mõju. Visuaalse ehk pildilise pöörde käigus kujunes välja uus heterogeenne teadusvaldkond, mida tavaliselt nimetatakse visuaalkultuuri uuringuteks (visual culture studies, ka visual studies); saksa kultuuriruumis ka pilditeaduseks (Bildwissenschaft).

Mis on visuaalkultuuri uuringud? => 1980.–1990. aastatel välja kujunenud katusmõiste väga erinevatele uurimissuundadele ja -meetoditele, mida ühendub peamiselt keskendumine visuaalsele teabele. 

Laias laastus võib eristada kahte tähendust: 1) kunstiajaloost välja kasvanud uurimissuund, mis püüab avardada senist kitsapiirilisemat lähenemist ja uurida kõikvõimalikke möödaniku kunstiteoseid ja visuaalset keskkonda; 2) kultuuriuuringutest (cultural studies) välja kasvanud uurimissuund, mis keskendub ennekõike tänapäeva visuaalse keskkonna analüüsimisele (meedia, televisioon, veeb, filmid, reklaam jne). Metodoloogiliselt on tegemist väga kirju ehk hübriidse valdkonnaga, kus kasutatakse meetodeid semiootikast, meediauuringutest, filmiteooriast, reklaamiteooriast, psühhoanalüüsist, soouuringutest, kunstiajaloost jne.

Kultuuriajaloos hakati visuaalkultuuri uurimisest ja “visuaalsest pöördest” rääkima 1980. aastate lõpus, kuid oluliseks on see suund kujunenud umbes viimasel viieteistkümnel aastal. Kultuuriajaloo kontekstis mõistetakse visuaalkultuuri uurimise all katset rekonstrueerida mingi kultuuri visuaalne keskkond: milline oli visuaalse teabe tähtsus, funktsioon ja iseloom mingis kultuuris mingil ajaperioodil.

Visuaalkultuuri ajaloos pole oluline eristada “head” ja “halba” kunsti; eesmärk pole uurida vaid “suuri” kunstiteoseid, vaid mõista mingit visuaalkultuuri – visuaalset keskkonda, mille sees inimesed elasid – võimalikult mitmekülgselt.

Visuaalkultuuri ajaloo erinevad aspektid:

 

Visuaalkultuuri ajalugu kui uus kunstiajalugu:  katse väljuda anakronistlikust “kunsti” mõistest, mis pärineb alles 18. sajandist ja on suuresti tundmatu väljaspool Lääne kultuuri. Kirjutada kunstiajalugu, mis ei tugine uusaegsetele esteetilistele kategooriatele, vaid püüab uurida piltide tähendust omas ajas.

Visuaalkultuuri ajalugu kui visuaalsetel allikatel tuginev kultuuriajalugu: ajaloolaste katse kasutada senisest enam ja kriitilisemalt visuaalseid allikaid (pilte, fotosid, filme jne) oma uurimistöös.

Visuaalkultuuri ajalugu kui kujutluspiltide kultuuriajalugu: viimaste aastate katse hõlmata visuaalkultuuri uurimisse ka n-ö mittemateriaalseid pilte, s.t. mingis kultuuris ringlevaid erinevaid ettekujutusi, visioone, unenägusid jms.

Verbaalne ajalugu ja visuaalne ajalugu: 

Põhimõtteliselt võib eristada kahte erinevat mineviku taasesitamise viisi: ajalugu sõnades ja ajalugu kujutistes, ehk teisisõnu: verbaalne ajalugu ja visuaalne ajalugu. Hayden White on pakkunud välja analoogse eristuse: historiophoty ja historiography ehk historiofootia ja historiograafia (“Historiography and Historiophoty”, The American Historical Review, vol. 93, no 5, 1988, pp.1193–98).  Samas pole see eristus lõpuni täpne, sest tegemist pole kahe päriselt võrdväärse mineviku esitamise viisiga: üldreeglina on visuaalne ajalugu allutatud verbaalsele või siis lähtub verbaalsest. Samas pole võimatu, et see traditsiooniline vahekord mängitakse lähitulevikus ringi.

Visuaalkultuuri ajaloo saavutused: 

Visuaalkultuuri ajalooline uurimine on aidanud selgemini esile tuua visuaalse teabe erineva tähenduse ja toime erinevates kultuurides. Pildid pole olnud ainult vaatamiseks, vaid suurema osa ajaloost on piltidel olnud tähtis performatiivne roll: neid on kummardatud, neid on kasutatud rituaalides, pildid on teinud imesid jne.

Visuaalkultuuri ajalooline uurimine on seega aidanud vabastada piltide hindamist ainult esteetilistest kriteeriumitest, võimaldanud saada märksa terviklikuma pildi mineviku visuaalsest keskkonnast.

Visuaalkultuuri uurimine on võimaldanud kultuuriajaloos tuua käibele palju senikasutamata allikaid – ikonograafilist materjali, mida varem ei teatud või ei osatud kasutada. •Selle käigus on püütud välja töötada visuaalsete allikate kriitikat,  kasvanud ajaloolaste teadlikkus visuaalse representatsiooni eripärast ja loogikatest: pildid ei ole enam pelgalt illustratiivne materjal, vaid võrdväärses positsioonis kirjalike allikatega.

Gustav Frank, Barbara Lange,“Sissejuhatus pilditeadusesse: pildid visuaalkultuuris” (2010, e.k. 2015) => Esimene süstemaatiline sissejuhatus pilditeadusesse kui omaette uurimis-valdkonda (Bildwissenschaft). Definitsioon: “Kokkuvõtvalt võiks öelda, et pilditeaduse projekt kujutab endast igat liiki visuaalsete artefaktide loomise, levitamise ja kasutamise uurimist, kirjeldamist ja peegeldamist ajalooliselt muutuvates kultuurikontekstides.”

Peter Burke, “Silmaga tunnistamine: piltide kasutamine ajaloolise tõendusmaterjalina” (2001) => Esimesi katseid töötada välja n-ö pildikriitika alused ajaloolastele. Peamised teemad: pildid kui tunnistajad; pildianalüüsi alused (ikonograafia ja ikonoloogia); portreekunst ajalooallikana; fotograafia ajalooallikana; liikuvad pildid ajalooallikana; võõra kujutamine; visuaalsed narratiivid jpm.

Peter Burke: visuaalsed allikad vajavad allikakriitikat: “Usun, et pildid ja kujutised (sh “kunstiteosed”, kuid mitte üksnes need) väärivad ajaloolaste tähelepanu kui nähtused, millel on ajalugu, aga ka ajaloo (poliitilise ajaloo, sotsiaalajaloo jne) allikana. Visuaalsed allikad vajavad allikakriitikat nii nagu ka kirjalikud dokumendid, ning mina ja teised püüame tänini töötada välja sellise kriitika reegleid, täpselt nagu Mabillon, Ranke jt. töötasid välja allikakriitika reeglid kirjalike dokumentide kasutamiseks. Piltidega ei ole kerge töötada, kui eesmärk on kasutada neid lisatõenditena tekstis, kuivõrd teabe tõlkimine on alati riskantne. Ent ajaloolased ei saa jätkuvalt ignoreerida allikaid, mis sisaldavad tekstides puuduvat informatsiooni või tõstatavad teistsuguseid küsimusi kui tekstid.” M. Tamm, Kuidas kirjutatakse ajalugu? (Tallinn, 2007), lk. 27–28.

Peter Burke, “Louis XIV valmistamine” (1992)  => Uurimus Louis XIV “visuaalsest tootmisest” – “päikesekuninga” kõikvõimalikest kujutistest nii müntidel, kunstis, pitsatitel kui ka kirjasõnas ja teatrilaval. Burke’i sõnutsi on tegemist esimese sedavõrd süstemaatilise “avaliku kuvandi” loomisega ühest valitsejast, tõeline PR kampaania. Kuningavõim tugineski ennekõike representatsioonidel, tema n-ö surematul kehal, mis oli lahus tema “maisest, surelikust kehast”.

Peter Burke: “Selle uurimuse eesmärgi võib võtta kokku ühe tänapäeva kommunikatsiooni-analüütiku vormelit kasutades kui katset välja selgitada, kes ütles mida Louis XIV kohta kellele, läbi milliste kanalite ja koodide, millises kontekstis, milliste kavatsustega ja millise mõjuga” Peter Burke, The Fabrication of Louis XIV (Yale University Press, 1992,) lk. 13.

Ludmilla Jordanova, “Vaade minevikku: visuaalne ja materiaalne tõendusmaterjal ajaloolises uurimistöös” (2012) => Kõrgkooliõpikuna mõeldud praktiline sissejuhatus, kuidas kasutada erinevaid visuaalseid ja ainelisi allikaid mineviku uurimisel. Käsitletud on väga erinevaid materjale, maalid, skulptuur, foto, film, arhitektuur ja näidatud, kuidas neid analüüsida ja kasutada ajaloolises uurimistöös. Pakutud on konkreetseid analüüsinäiteid.

“Visuaalkultuuri ajalugu: Lääne tsivilisatsioon 18.–21. sajandil” (2010) => Esimene ülevaateteos visuaalkultuuri ajaloost Euroopas (varauusajast tänapäevani). 28 artiklist koosnev teos, mis kaardistab väga erinevaid visuaalkultuuri tahke: poliitilised plakatid, tätoveeringud, näitused. muuseumid, fotograafia, kinokunst, videomängud, muusikavideod jne.

MICHAEL CAMILLE (1958-2002)

CV: Sündis 1958 Yorkshire’is. Õppis Cambridge’is kunstiajalugu (doktorikraad 1985). 1986 läks õppejõuks Ameerikasse, Chicago Ülikooli, kuhu jäi elu lõpuni. 2002 suri 44-aastaselt vähki.

Peamised teosed:

 

·         “Gooti iidol: ideoloogia ja pildiloome keskaja kunstis” (The Gothic Idol: Ideology and Image-Making in Medieval Art, 1989)

·         “Pilt serval: keskaja kunsti ääred” (Image on the Edge: the Margins of Medieval Art, 1992)

·         “Gooti kunst: keskaegse maailma nägemused ja ilmutused” (Gothic Art: Glorious Visions, 1995; e.k. 2001)

·         “Surma meister: illuminaator Pierre Remiet’ elutu kunst” (Master of Death: the Lifeless art of Pierre Remiet, Illuminator, 1996)

·         “Keskaja armatuskunst: iha objektid ja subjektid” (The Medieval Art of Love: Objects and Subjects of Desire, 1998)

·         “Peegel pärgamendis: Luttrelli psalter ja keskaegse Inglismaa sünd” (Mirror in Parchment : the Luttrell Psalter and the Making of Medieval England, 1998)

·         “Notre-Dame’i gargod: medievalism ja modernsuse koletised” (The Gargoyles of Notre Dame: Medievalism and the Monsters of Modernity, 2009)

Michael Camille, “Gooti kunst” (1995), e.k. 2001 => Gootika piire avardav ülevaade kõrgkeskaja visuaalsest kultuurist. Gootika pole pelgalt uus kunstistiil, vaid “uus viis näha ja tunnetada maailma”; “uue tervikliku ruumi, totaalse keskkonna loomine”. Gootika valitses üle kahe sajandi Euroopa visuaalkultuuri: “teravkaari ja gooti ornamentikat kasutati arhitektuuri kõrval kõikjal, alates lusikatest ja lõpetades kingadega”. Raamatu põhiteemad – gootika kui: uus nägemus ruumist ja ajast; uus nägemus Jumalast; uus nägemus loodusest; uus nägemus iseendast.

Michael Camille, “Gooti iidol: ideoloogia ja pildiloome keskaja kunstis” (1989) => Uurimus ebajumalakujude – iidolite kujutamisest keskaja kunstis (13.–14. sajand). Sügavamal tasandil uurimus “teise” visuaalsest konstrueerimisest kõrgkeskaja kultuuris: paganate, moslemite, juutide, ketserite, homoseksuaalide negatiivne kujutamisviis. “Visuaalne plahvatus” kõrgkeskaja kultuuris: visuaalse teabe suur juurdekasv, mida kasutati intensiivselt kirikliku ideoloogia juurutamisel.

Michael Camille, “Pilt serval: keskaja kunsti ääred” (1992)  => Uurimus keskaja illuminee-ritud käsikirjade ja arhitektuuri marginaalsest kunstist, s.t. joonistustest ja skulptuuridest, mis jäävad äärele. Katse anda tähendus kõrgkeskaja kunstis väga levinud frivoolsetele või parodeerivatele servakujutistele. Psühhoanalüütiline lähenemisnurk, mis rõhutab servakunsti seksuaalset sümboolikat, sidudes selle põhiteosega. Rõhutab keskaja visuaalkultuuri subversiivset loomust – suurt tolerantsi ametliku kultuuri parodeerimise suhtes.

Michael Camille, “Surma meister: illuminaator Pierre Remiet’ elutu kunst” (1996) => Uurimus 14. sajandi raamatukunstniku Pierre Remiet’ loomingust ja maailmakäsitusest. Unikaalne katse rekonstrueerida ühe kõrgkeskaja kunstniku maailmapilti tema loomingu põhjal, mida Camille on sageli esimesena talle omistanud. Toonitab surmateema olulisust Remiet’ loomingus, näidates ühtlasi kunsti ja surma tihedaid seoseid keskajal.

Michael Camille, “Notre-Dame’i gargod: medievalism ja modernsuse koletised” (2009) => Postuumselt ilmunud uurimus Pariisi Notre-Dame’i katedraali gargodest – väikestest skulptuurikoletistest ehk veesülititest. Camille näitab, kuidas need gargod ei ole mitte tunnistused keskajast, vaid 19. sajandi romantilisest maailmapildist – need valmistati arhitektuuriajaloolase Viollet-le-Duci juhtimisel 19. sajandi keskel. Laiemalt uurimus keskaja-käsitusest 19.– 20. sajandil, nii nagu see peegeldub Nortre-Dame’i rekonstrueerimistöödes.

HANS BELTING (1935)

CV: Sündis 1935 Andernachis. Õppis Mainzis ja Roomas kunstiajalugu. 1969–1980 kunstiajaloo professor Heidelbergis. 1980–1992 kunstiajaloo professor Münchenis. 1992–2002 kunstiajaloo ja meediateooria professor Karlsruhes. 2004–2007 Rahvusvahelise Kultuuriteaduste Instituudi direktor Viinis. Praegu emeriitprofessor.

Olulisemad teosed:

 

·         “Pilt ja selle publik keskajal: Varaste kannatusloo piltide vorm ja funktsioon” (Das Bild und sein Publikum im Mittelalter: Form und Funktion früher Bildtafeln der Passion, 1981)

·         “Kunstiajaloo lõpp?” (Das Ende der Kunstgeschichte?, 1983)

·         “Pilt ja kultus. Piltide ajalugu enne kunsti ajastut” (Bild und Kult. Eine Geschichte des Bildes vor dem Zeitalter der Kunst, 1990)

·         “Nähtamatu kunstiteos: kunsti moodsad müüdid” (Das Unsichtbare Meisterwerk. Die modernen Mythen der Kunst, 1998)

·         “Pildiantropoloogia. Visandeid pilditeadusele” (BildAnthropologie. Entwürfe für eine Bildwissenschaft, 2001)

·         “Hieronymus Bosch: Naudingute aed” (Hieronymus Bosch. Der Garten der Lüste, 2002)

·         “Ehe pilt: pildiküsimus kui usuküsimus” (Das echte Bild. Bildfragen als Glaubensfragen, 2005)

·         “Faces: Näo ajalugu” (Faces: Eine Geschichte des Gesichts, 2013).

Hans Belting, “Pilt ja kultus: piltide ajalugu enne kunsti ajastut” (1990) => Uurimus religioossete piltide funktsioonist Euroopa kultuuris hilisantiigist renessansini (ca 500–1500). Rõhutab piltide kultuslikku tähendust – uusajaeelsed pildid ei kuulunud mitte kunsti, vaid kultusse valda. Keskendub ikoonikunstile, erinevatele arengutele Läänes ja Idas, ikonoklastiale ja ikonoduuliale. Kritiseerib traditsioonilist kunstiajalugu, mis ei suuda adekvaatselt uurida pilte enne kunsti-kategooria sündi uusajal.

Hans Belting, “Pildiantropoloogia. Visandeid pilditeadusele” (2001)  => Uurimus inimese ja pildi vahekorrast ning piltide muutumisest ajas. Teoreetiline analüüs visuaalsest representatsioonist kui inimliigile sügavalt omasest tegevusest. Katse sõnastada üldise “pilditeaduse” (Bildwissenschaft) aluseid. Käsitleb küsimusi: *pildikandjad ja nende muutumine ajas; *inimese seesmised pildid – ettekujutused; *suured pöörded piltide arengus; *piltide kultuurilised erinevused *fotograafia mõju pildikultuurile.

JEAN-CLAUDE SCHMITT (1945)

Keskaja visuaalkultuuri uurija, kes on viimastel kümnenditel väga aktiivselt ja tulemuslikult tõstnud ikonograafilised allikad ajaloolase töös esiplaanile. Peamine teos: “Piltide keha. Esseid keskaja visuaalkultuurist”. (Le corps des images. Essais sur la culture visuelle du Moyen Âge, 2002)

Jean-Claude Schmitt: keskaja imago-kultuur: Keskaja Euroopa kultuur kujutas endast omanäolist imago-kultuuri, kus pilt etendas olulist rolli kolmas tähenduses: 1) Inimene kui pildiline olend – Piibel: inimene on loodud ad imaginem Dei (Jumala näo järgi; otsetõlkes “Jumala kujutise/pildi järgi) 2) Kristlus kui pildireligioon: piltide suur tähtsus kristluse kujunemises ja arengus. 3) Kristlus kui visioonikultuur: nägemuste ja unenägude suur tähtsus keskaja kristlikus kultuuris.

KOKKUVÕTTEKS:

1990. aastatel humanitaarteadustes toimunud nn. visuaalne pööre tõstis ka kultuuriajaloos küsimuse möödaniku visuaalsest keskkonnast ja visuaalsetest allikatest üheks põhiküsimuseks. 

Visuaalkultuuri ajalugu on lubanud ümber hinnata senise kunstiajaloo, mis on põhinenud esteetilistel eristustel, s.t. mingite visuaalsete teoste eristamisel ülejäänud visuaalsest keskkonnast. ‘Kunst’ pole enam enesestmõistetav mõiste, vaid on ise ajaloolise uurimistöö objekt. Suur huvi mineviku visuaalkultuuri vastu on kindlasti seotud ka visuaalse teabe plahvatusliku kasvuga viimaste kümnendite Lääne ühiskondades: see on tõstnud teadlikkust visuaalse keskkonna ja “visuaalse kirjaoskuse” olulisusest.

MATERIAALNE KULTUUR:

Bjørnar Olsen:  asjade tagasivõitmine: “Asjad on tagasi! Pärast sajandipikkust unustust ning keelelisi ja tekstuaalseid pöördeid on ühiskonna- ja kultuuriuurimise vallas palju juttu materiaalsest pöördest: naasmisest asjade juurde. Saussure’i, Derrida ja diskursuse võlu on lahtunud; mateeria on astunud sümbolite asemele; diskursus on asendunud ihuga – ja seda kõike kirjeldatakse ka “reaalsuse tagasitulekuna”. Mitmesugustes uurimustöödes politoloogiast kuni kirjandusteaduseni on esiplaanile tõusnud asjad, objektid, materiaalsus.” B. Olsen, “Asjade tagasivõitmine: mateeria arheoloogia”, Vikerkaar, nr 1-2, 2017 

Materiaalne pööre:

2000. aastate alguses hakati humanitaarteadustes rääkima materiaalsest pöördest (material turn) või “tagasipöördumisest asjade juurde” (return to things).

• Kuigi materiaalse kultuuri uurimisel on pikad juured (arheoloogia, etnograafia, museoloogia jne), siis alles viimastel aastatel on asutud materiaalset kultuuri käsitlema tervikuna, sh vaadates asju interaktsioonis inimesega ja omavahel. Loobutud on asjade hindamisest üksnes esteetilistel alustel, nagu varem tavaks.

• Materiaalse pöörde sisuks on uus tähelepanu inimelu materiaalse mõõtme vastu, asjade vastu meie elus. See kajastab uut äratundmist, et kultuur ei seisne pelgalt ideedes ja sümbolites, vaid niisamuti asjades ja esemetes.

Objektile orienteeritud ontoloogia (Object-Oriented Ontology) => Filosoofiline koolkond, mis seab kahtluse alla inimeksistentsi esmasuse asjade eksistentsi ees. Objektid ei eksisteeri üksnes inimeste jaoks, vaid neil on ka omaette eksistents lahus inimestest ja nende tähendus ei ammendu vaid suhtes inimestega. Asjadel on oma agentsus – toimejõud.  Selle suuna peamine kujundaja on Ameerika filosoof Graham Harman, samuti Levi Bryant (kes 2009. a-l pakkus suunale ka nime). Peamised inspiratsiooniallikad on Martin Heidegger, Gilles Deleuze jt.

Materiaalse kultuuri uuringud (material culture studies) tegelevad sellega, kuidas me asju teame ja teeme, aga ka sellega, kuidas esemed on püütud meie individuaalsetesse ja kollektiivsetesse mälestustesse. Niisiis hõlmab see interdistsiplinaarne valdkond asjade tootmise, kasutusviiside ja mitmesuguste mõjude uurimist, mis omakorda raamivad meie igapäevaseid kogemusi. Materiaalse kultuuri uuringud. 

Asjad on ühiskonna osised ja seetõttu on materiaalse kultuuri uuringute peamine eesmärk aidata mõista seda, kuidas asju konkreetse tähendusega laetakse.  Asjade tähendus küünib nende materiaalsusest kaugemale, moodustades konstrueeritud sotsiaalse ja kultuurilise tähenduse, mis paradoksaalsel kombel sõltub just sellest materiaalsusest. (Francisco Martínez & Patrick Laviolette, “Materiaalse kultuuri uuringud”. – Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia, TLÜ kirjastus, 2016, lk 355–380).

“Materiaalse kultuuri uurimist võib kõige laiemalt defineerida kui inimeste ja asjade vahelise suhte uurimist ajast ja ruumist sõltumatult. Valitud perspektiiv võib olla globaalne või lokaalne, huvituda minevikust või olevikust või nende kahe vahendamisest. Sel viisil defineerituna on ühel või teisel viisil materiaalse kultuuri uurimisse kaasatud tänapäevaste distsipliinide potentsiaalne skaala peaaegu samaulatuslik inim- ja kultuuriteaduste hulgaga.” Daniel Miller, Christopher Tilley “Editorial”, Journal of Material Culture 1, 1, 1996, lk. 5

Materiaalse kultuuriajaloo lähtekohad

 

Elutud esemed on sotsiaalse interaktsiooni kandjad ning annavad inimtegevusele sümboolse tähenduse, kuivõrd neil on võime midagi tähistada, inimkogemust vahendada ja täita ühiskondlikke funktsioone.

Asjad peegeldavad ja tihendavad sotsiaalseid nähtusi igapäevase “ainevahetusena”, milles neid mõjutavad inimesed.

Asjad annavad edasi kogemust ja väljendavad tähendust, niisiis võib neid pidada tõendusmaterjaliks, mis võimaldab rekonstrueerida eluviise, kujuteldavaid või konkreetseid inimtegevusi või tegevusetust. Nagu tekste või kujutisi, võib ka asju käsitada tõendusmaterjalina, mis aitab meil sügavamalt mõista neid tootnud ühiskondi.

The Social Life of  Things: Commodities in Cultural Perspective, ed. Arjun Appadurai (1986) => Teedrajav kogumik materiaalse kultuuri uuringute valdkonnast; rõhk antropoloogial ja sotsioloogial. Lähtekoht: asjad on aktiivsed, neil on oma “sotsiaalne elu”.  Fookus: asjade tarbimisel, “asjade kaubastumisel” • Uus kontseptsioon: “asjade elulugu” (Igor Kopytoff, “Cultural Biography of Things”)

Materiaalse kultuuriajaloo võimalused:

Materiaalne vaatenurk minevikule lubab täiendada seniseid allikaid: kirjalike ja visuaalsete allikate mõistmist toetab sama perioodi ainelise kultuuri analüüs.

Materiaalne vaatenurk minevikule lubab esitada uusi küsimusi, tõstatada uusi probleemiseadeid, luua uusi koostöövõimalusi teiste teadusharudega.

Materiaalne vaatenurk minevikule lubab uurida uusi valdkondi alates sellest, kuidas inimesed on riietunud, milline on olnud nende maitse, kuidas nad on elanud, liikunud, söönud, töötanud jne.

DAVID ROCHE (1935)

Varauusaja materiaalse kultuuri ajaloo tuntumaid uurijaid, üks esimesi, kes hakkas kultuuriajaloo raames pöörama tähelepanu ainelisele kultuurile (riietumine, tarbimine, argiesemed, liiklusvahendeid). Uurinud samuti pariislaste argielu 18. sajandil, valgustusajastu ühiskonda Prantsusmaal, reisimist, sh hobukultuuri ajalugu (16.-19. sajand). Collège de France’i professor alates 1998. aastast.

Daniel Roche, “Välimuse kultuur: riietuse ajalugu” (1989) => Uurimus sellest, kuidas prantslased riietusid 17.–18. sajandil, seda nii Pariisis kui provintsis, nii linnas kui maal; kuidas valiti kangad, värvid, lõiked, eeskujud. Riietumine oli sel perioodil allutatud paljudele sotsiaalsetele, kõlbelistele ja religioossetele normidele. Kehtis üldreegel, et riietus peab peegeldama inimese seisust, kuuluvust, sugu ja olema sünnis. Üldiselt muutub rõivamood aeglaselt, eriti maal, kuid alates 18. sajandist esineb mitmeid erandeid, linnakultuuri tähtsuse kasv suurendab vabadust identiteedi-mängudeks ja moetrendide järgmiseks. Sajandi lõpul tühistatakse riietuskeelud üldse. Daniel Roche, La Culture des apparences. Une histoire du vêtement, XVIIe- XVIIIe siècles (Paris: Fayard, 1989)

Daniel Roche, “Tavaliste asjade ajalugu: tarbimise sünd” => Uurimus tootmise ja tarbimise kiirest kasvust 17.–19. sajandi Prantsusmaal; 18. sajand märgib olulist pööret senises tarbimises ja ainelises kultuuris. Tähelepanu all eeskätt argielu materiaalne kultuur: majad, valgustus, küte, mööbel, veekasutus, riided, leib, vein. Käsitletud on samuti tolle perioodi majandusteadlaste jt õpetlaste vaateid tarbimisele; linnaühiskonna mõju materiaalse kultuuri muutumisele jpm. Daniel Roche, Histoire des choses banales. Naissance de la consommation dans les sociétés traditionnelles (XVIIe- XIXe siècles) (Paris: Fayard, 1997).

GIORGIO RIELLO (1974)

Varauusaja materiaalse kultuuri ajaloo tuntumaid uurijaid tänapäeval, erilise fookusega asjade globaalsel ajalool (asjade vahetus, asjade ringlus jne). Uurinud süvitsi mitmete materjalide kultuuriajalugu, sh puuvilla kultuuriajalugu. Panustanud oluliselt ka materiaalse kultuuri ajaloo metodoloogia ja teooria arengusse. Warwicki ülikooli globaalse ja kultuuriajaloo professor.  Alates 2019. aasta septembrist Euroopa Ülikooli Instituudi (Firenze) varauusaegse globaalse ajaloo professor.

Girogio Riello, “Puuvill: materjal, mis kujundas tänapäeva maailma” (2013) => Uurimus puuvilla kasvatamisest, kaubandusest-transpordist ja kasutamisest (töötlemisest) viimasel kolmel sajandil. Keskne argument: puuvill oli esimene “globaalne” tööstusprodukt, millel oli väga suur roll uusaegse läänemaailma majanduslikus arengus ja uue tarbimis- ning riietuskultuuri kujunemises. Puuvill mängis võtmerolli Euroopa tööstuslikus revolutsioonis. Puuvilla toodi Euroopasse Aasiast, Aafrikast ja Ameeriast; seda töödeldi kohapeal Euroopas. // Giorgio Riello, Cotton: The Fabric that Made the Modern World, Cambridge University Press, 2013.

Giorgio Riello,“Kingad: Ajalugu sandaalidest kuni tossudeni” (koos Peter McNeil’iga, 2011) => Kollektiivne koguteos (19 peatükki) jalatsite ajaloost Vana-Kreekast tänapäevani, hõlmates nii Aasiast, Aafrikat,  Ameerikat kui ka Euroopat. Lisaks jalanõudele vaatluse all ja jalutamine, kõndimine, flaneerimine jms argipraktikad. Käsitletud nii jalanõude materiaalne tahk kui ka nende sümboolne tähendus. //  Shoes:  A History from Sandals to Sneakers, ed. by Giorgio Riello and Peter McNeil (London: Bloomsbury, 2011)

Giorgio Riello,“Luksus: rikas ajalugu” (koos Peter McNeil’iga, 2016) => Uurimus luksuse-idee ja luksusesemete globaalsest kultuuriajaloost Vana-Roomast tänapäevani. Vaatluse all on nii luksuslikud elamud, ehted, käekotid, riided, veinid, autod jne. Eesmärk näidata luksuse-idee arengut ajas ja selle erinevust kultuuriti; eraldi tähelepanu luksuskaupade laiemal levikul alates 18. sajandist. Rõhuasetus 20. sajandi luksuse ajalool. // Peter McNeil and Giorgio Riello, Luxury: A Rich History, Oxford: Oxford University Press, 2016.

“Õigus riietuda: luksusseadused globaalses perspektiivis, u. 1200–1800” (koos Ulinka Rublack’iga)

 (2019) => Kollektiivne uurimus (18 peatükki) riietumispiirangute globaalsest ajaloost 13.–19. sajandini, vaatluse all on nii Euroopa, Ladina-Ameerika, Aasia,  Aafrika jt. piirkonnad. Eesmärk näidata, kuidas riietumine oli erineval moel reguleerid kesk-ja uusaegse maailma eri piirkondades. Väga pikka aega ei olnud riie isikliku maitse väljendus, vaid pigem sotsiaalse staatuse ja positsiooni väljendus; riietumine oli võrdlemisi rangelt reguleeritud, kuigi reeglid olid ajas pidevas muutumises. // The Right to Dress: Sumptuary Laws in a Global Perspective, c.1200-1800, ed. by Giorgio Riello and Ulinka Rublack, Cambridge University Press, 2019. 

KOKKUVÕTTEKS:

Alates uuest sajandist on ajaloolaste, sh kultuuriajaloolaste tähelepanu üha enam pööratud asjade, materiaalsuse uurimisele; see on lisanud minevikukäsitlustele ühe olulise lisamõõtme. 

“Materiaalne pööre” kultuuriajaloos on suuresti reaktsioon eelmiste kümnendite suurele tähelepanule sümbolitele, märkidele, ettekujutustele, diskursustele, tekstidele jne – kujunes soov naasta millegi käegakatsutava juurde. Samas huvitub ka materiaalse kultuuri ajalugu asjade sümboolsest rollist ja tähendusest.

Materiaalse kultuuri ajalugu on toonud käibele palju uut ainest, aidanud näha uues valguses tekstilisi ja pildilisi allikaid. Tegemist on alles kujunemisjärgus valdkonnaga (vaatamata varasematele katsetele minevikus), mille olulisemad tulemused on usutavasti alles ees.