MÄRKMED KULTUURI AJALOOST. MAREK TAMME LOENGUD 7 (Ⓒ Marek Tamm, TLÜ 2019)

SISSEKANNE # 47

7 // MIKROAJALUGU ja ARGIAJALUGU

MIS ON MIKROAJALUGU?  1970. aastatel Itaalias võrsunud kultuuriajaloo suund (it. k. microstoria), mis asetas rõhu minevikunähtuste “mikroskoopilisele” uurimisele. Alates 1980. aastatest leidnud järgijaid mitmel pool maailmas. Mikroajalugu ei ole tingimata piiratud vaid kultuuriajalooga, ent praktikas on peamised edendajad olnud kultuuriajaloolased. 

Lähtekoht: osa terviku asemel, s.t. veendumus, et ühe seiga, nähtuse või isiku põhjalik analüüs lubab teha üldistusi terviku ehk üldisema kohta. Eesmärk analüüsida n-ö tüüpilisi erandeid, s.t. väga hästi dokumenteeritud episoode ja isikuid, kes on ühtaegu nii erakordsed kui ka tüüpilised.

Mikroajaloo olulisemad teoreetilised tekstid: 

           ·           Carlo Ginzburg, “Microhistory: Two or Three Things That I Know about It”, Critical Inquiry 1993, kd. 20, lk. 10–34.

           ·           Giovanni Levi, “On Microhistory”. – Peter Burke (ed.), New Perspectives on Historical Writing (Cambridge, 1991), lk. 93–113.

           ·           Edward Muir and Guido Ruggiero (eds.), Microhistory and the Lost Peoples of Europe (Baltimore, London, 1991).

           ·           Hans Medick, “Mikro-Historie”. – Winfried Schulze (Hg.) Sozialgeschichte, Alltagsgeschichte, Mikro-Historie. Eine Diskussion, (Göttingen, 1994), lk. 40–53.

           ·           Jacques Revel (éd.), Jeux d’échelles. La micro-analyse à l’experience, Paris, Gallimard-Seuil, 1996.

Sigurður Gylfi Magnússon, István M. Szijártó, What is Microhistory? Theory and Practice (2013) Esimene põhjalikum ülevaade mikroajaloost; käsitlus mikroajaloo erinevatest traditsioonidest Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal, USAs jm. Analüütilised näited mikroajaloolisest metodoloogiast ja selle võimalustest; näitlikud juhtumuuringud. Kriitiline arutlus mikroajaloo võimalustest ja piiridest.

CARLO GINZBURG (1939)

CV: Sündis 1939 Torinos (ema kirjanik Natalia Ginzburg, isa slavist ja kirjastaja). Õppis Pisa ülikoolis (1961 ajaloodoktor). Õpetas pikka aega Bologna Ülikoolis. 1988–2006 ajalooprofessor California Ülikoolis Los Angeleses. 2006–2012 Euroopa kultuuride ajaloo professor Pisa Scuola Normale Superiore’s; praegu emeriitprofessor.

Olulisemad teosed:

             ·           “Benandandid: uurimus nõiausust ja viljakuskultusest 16.–17. sajandil” (I benandanti. Ricerche sulla strego-neria e sui culti agrari tra Cinquecento e Seicento, 1966)

             ·           “Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm” (Il formaggio e i vermi,1976), e.k. 2000

             ·           “Uurimused Pierost” (Indagini su Piero, 1981)

             ·           “Ajaloo ööpoolel” (Storia notturna, 1989), e.k. 2009

             ·           “Kohtunik ja ajaloolane” (Il giudice e lo storico, 1991)

             ·           “Müüdid, embleemid, jäljed” (Miti emblemi spie, 1992)

             ·           “Puust silmad” (Occhiacci di legno, 1998)

             ·           “Jõuvahekorrad” (Rapporti di forza, 2000)

             ·           “Ükski saar pole saar. Neli pilguheitu inglise kirjandusele” (Nessuna isola è un'isola. Quattro sguardi sulla letteratura inglese, 2000), e.k. 2014

             ·           “Lõng ja jälg” (Il filo e le tracce, 2006)

Carlo Ginzburg: “Mikroajaloo rahvusvahelise eduga on kaasnenud ka mõningaid ebameeldivaid külgi, mis on küll tõenäoliselt paratamatud. Tihti seostatakse eesliidet “mikro” uurimisobjekti suurusega, justnagu peaks mikroajalugu tingimata käsitlema teisejärgulisi või unarusse jäänud nähtusi, kuigi meie arusaama järgi seostus see eesliide mikroskoobiga, analüütilise lähenemisviisiga. Tänapäeval kiputakse mikroajalugu samastama rohkem või vähem värvika pealiskaudse jutustava ajalookirjutusega: meie jaoks aga tähendas mõõtkava vähendamine teoreetilist kihlvedu (ning väljakutset).” M. Tamm, Kuidas kirjutatakse ajalugu? (Tallinn, 2007), lk. 98–99.

Carlo Ginzburg, “Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm” (1976) => Inkvisitsiooni-protokollidel põhinev mikroajalooline uurimus ühe 16. sajandi Friuli möldri uskumustest ja arusaamistest. Katse rekonstrueerida varauusaegse külainimese maailmapilti, mis on segu erinevatest mõjudest: suuline ja kirjalik kultuur, rahvauskumused ja kirikuõpetus; kirjandus ja teoloogia jne.

Carlo Ginzburg,  “Ajaloo ööpoolel. Nõiasabati lahtimõtestamine” (1989, e.k. 2009) => Uurimus nõiasabati uskumuse ajaloost, selle ajaloolistest lätetest ja levikust. Kaks teineteist täiendavat vaatenurka: mikro- ja makroajalooline, ehk ajalooline ja morfoloogiline. Esimene osa analüüsib nõiauskumuste ja nõidade tagakiusamise esiletõusu 14. sajandi Prantsusmaal ja selle levikut. Teine osa analüüsib väga laialdasel mütoloogilisel ja folkloorsel materjalil nõiauskumuste sügavamaid ajaloolisi juuri.

Carlo Ginzburg,  “Ükski saar pole saar. Neli pilguheitu inglise kirjandusele globaalsest vaatenurgast” (2000, e.k. 2014) =>  Raamat pakub neli erudeeritud ja isikupärast sissevaadet inglise kirjandusajalukku. Keskendutakse mõnele konkreetsele tekstile mis autorit inspireerivad (Thomas More’i “Utoopia”, 16.–17. sajandi inglise vaidlused riimi voorustest ja puudustest, Laurence Sterne’i “Tristram Shandy” ja Robert Louis Stevensoni “Kurat pudelis”). Analüüsitakse nende tekstide ajaloolist konteksti ja dialoogi teiste tekstidega, et välja pakkuda “saareülene vaade inglise kirjandusele”, nagu Ginzburg ise oma lähenemist iseloomustab.

Carlo Ginzburg: indeksiaalne ehk jälje paradigma: “Käsitus indeksiaalsest paradigmast (paradigma indiziario) lähtus kolmest tegelasest, kaks neist olid reaalsed, kolmas väljamõeldud: Sigmund Freud, kunstiasjatundja Giovanni Morelli ja Sherlock Holmes. Nende lähenemine oma uurimisobjektile – milleks olid vastavalt psüühika nähtused, vanade meistrite kunstiteosed ning mõrvad – tundus mulle lähtuvat ühisest meetodist, mis põhineb imeväikestel tõenditel ja kõrvalistel detailidel. Freud on sealjuures ise kaudselt tunnistanud oma vaimset võlga Morelli ees, kes suutis tähtsusetuks peetud detailide, nagu küüned ja kõrvanibud, võrdlev-morfoloogilise analüüsi kaudu eristada originaalmaale koopiatest. Sellise meetodi viljakust rõhutades püüdsin samas varjatud moel iseendale selgeks teha, kuidas ma töötan: mulle tundus, et minugi uurimismeetod põhineb näiliselt kõrvalistel detailidel, morfoloogilistel seeriatel jne.” M. Tamm, Kuidas kirjutatakse ajalugu? (Tallinn, 2007), lk. 103.

GIOVANNI LEVI (1939)

Koos Ginzburgiga üks esimesi mikroajaloolasi ja olulisemaid mikroajaloo teoreetikuid. Toimetas koos Ginzburgiga aastaid raamatusarja Microstorie. 

Kirjutanud ühe tuntumatest mikroajaloolistest uurimustest: “Nähtamatu pärand: ühe 17. sajandi Piemonte eksortsisti käekäik” (L'eredità immateriale. Carriera di un esorcista nel Piemonte del seicento, 1985). Raamat analüüsib ühe Piemontes asuva väikese Santena küla vaimuliku Giovan Battista Chiesa elu ja vaateid 17. sajandil, eeskätt läbi tema suhete teiste külainimestega. Chiesa tegutses külas eksortsistina ja lävis paljude inimestega. Levi eesmärk on avada tollase külaelu spetsiifilist mõttelaadi, majanduslike ja vaimsete tegurite tihedat segunemist.

NATALIE ZEMON DAVIS (1928)

CV: Sündis 1928 Detroitis (vanemad pärit Leedust). Õppis ajalugu Harvardi ja Michigani ülikoolis; PhD 1959. Ajalooprofessor Princetoni Ülikoolis 1978–1996. Praegu elab Kanadas ja töötab Toronto ülikooli juures.

Olulisemaid teoseid:

           ·           “Ühiskond ja kultuur varauusaegsel Prantsusmaal” (Society and Culture in Early Modern France,1975)

           ·           “Martin Guerre’i tagasitulek” (The Return of Martin Guerre, 1983), e.k. 2002

           ·           “Väljamõeldud lood arhiivis” (Fiction in the Archives. Pardon Tales and Their Tellers in Sixteenth-Century France, 1987)

           ·           “Naised ühiskonna serval” (Women on the Margins. Three Seventeenth-Century Lives, 1995)

           ·           “Kink 16. sajandi Prantsusmaal” (The Gift in Sixteenth-Century France, 2000)

           ·           “Orjad kinoekraanil” (Slaves on Screen: Film and Historical Vision, 2002)

           ·           “Riukamehe reisid” (Tricksters Travels, 2006)

Natalie Zemon Davis, “Martin Guerre’i tagasitulek” (1983): Raamat analüüsib tavatut tõsielujuhtumit 1540. aastate Lõuna-Prantsusmaal, kui üks talupoeg Martin Guerre jätab maha oma naise, lapse ja varanduse ning kaob jäljetult. Mõned aastat hiljem ilmub ta uuesti välja, et jätkata kooselu oma perega. Kuid varsti hakkavad levima kuulujutud, et tegemist polegi õige Martiniga, vaid kellegi petturiga. Järgnevad ülekuulamised ja kohtuistungid. Mehel õnnestub kohtunikke oma õiguses peaaegu veenda, kui ootamatult ilmub välja tegelik Martin Guerre... Läbi konkreetse juhtumi õnnestub autoril esitada veenev sissevaade 16. sajandi külaellu ja avada tollase rahvakultuuri ja -kommete iseloomu. Raamatu järgi on tehtud menukas film Gérard Depardieuga nimiosas (1982).

JACQUES REVEL (1942)

CV: Sündis 1942 Avignonis. Õppis Ecole Normale Superiéure’is ajalugu. 1978 sai õppejõuks Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales’is (EHESS), kus õpetab tänaseni. 1981 valiti Annales’i ajakirja kaaspeatoimetajaks, kuulub praeguseni ajakirja toimetusse. 1995–2004 oli EHESS-i rektor. Praegu EHESS-i emeriitprofessor.

Peamised teosed:

 

           ·           Une politique de la langue. La Révolution française et les patois. L'enquête de Grégoire (1790-1794) (Paris, 1975) (koos Michel de Certeau ja Dominique Julia’ga).

           ·           Logiques de la foule. L’affaire des enlèvements  d’enfants, Paris, 1750 (koos A.rlette Fargeiga)     (1988), e.k. 2005.

           ·           Histoire de la France, 4 kd, 1989-1993 (toim. koos André Burguiere’iga).

           ·           Jeux d'échelle. Le micro-analyse a l’éxpérience (Paris, 1996)

           ·           Histories. French Constructions of the Past (New York, 1995) (toim. koos Lynn Hunt’iga).

           ·           Les usages politiques du passé, Enquête (Paris, 2001) (toim, koos Francois Hartog’iga).

           ·           Un parcours critique. Douze essais d'histoire sociale (Paris, 2006).

Arlette Farge, Jacques Revel, “Mässu loogika. Lasteröövide afäär Pariisis 1750” (1988) => Analüüs 1750. aasta kevadel Pariisis levinud hirmulainest, et politsei röövib tänavatelt lapsi. Katse näidata ühe konkreetse episoodi toel varauusaegse linnaühiskonna ja -ruumi toimimist, teabelevikut, ettekujutuste rolli, võimusuhteid jpm. Sügavamal tasandil analüüs lihtrahva ja kuningavõimu vahekorrast, rahva muutunud suhtumisest kuningasse.

Jacques Revel: ajaloo erinevad skaalad: “Ma ei usu, et on olemas vaid kaks uurimis-skaalat: üks mikro-, teine makroanalüütiline. Mulle tundub kõige olulisem idee skaalade varieerumisest ja võimalusest nendega heuristiliselt mängida. Minu arusaam on õigupoolest kaunis lihtne: erinevas mõõtkavas koostatud geograafilised kaardid ei kujuta sedasama tegelikkust pelgalt suurema või väiksemana, vaid nad toovad samuti esile erinevaid objekte. Kui sedasama põhimõtet rakendada ühiskonna uurimisele, siis püüab skaalade varieerimine välja tuua sotsiaalseid situatsioone ja konfiguratsioone, mis võivad olla eripärased igal konkreetsel analüüsitasandil.  Ajaloolase ülesanne on leida üles need analüüsitasandid ehk -skaalad, mis on sobivad vastavale objektile.” M. Tamm, Kuidas kirjutatakse ajalugu? (Tallinn, 2007), lk. 150.

ARGIAJALUGU – MIS SEE ON?

1980. aastatel Saksamaal võrsunud kultuuri- ja sotsiaalajaloo suund (Alltagsgeschichte), mis asetas rõhu minevikukultuuride ja -ühiskondade argielu uurimisele. Sarnaselt mikroajaloole huvitub argiajalugu eeskätt lihtinimestest, eesmärk on vaadata minevikku nende vaatenurgast, uurida tavainimese kogemust ja igapäevaseid eluviise (antropoloogia suur mõju). Argiajalugu püüab siduda suured ajaloolised arengud ja sündmused argipäeva kogemusega (näiteks natsismi uurimine tavainimeste tasandil). Argiajalugu pöörab tähelepanu tavainimeste elukeskkonnale, materiaalsele kultuurile, igapäevastele toimingutele.

Kujunemise taust: Huvi argiajaloo vastu on tegelikult vanem, sellega tegeleti juba alates 19. sajandi lõpust, kuid valdavalt oli tegemist n-ö amatöörajalooga, mis lihtsalt kollektsioneeris teavet mineviku argielust.  Argipäeva uurimine muutus oluliseks teemaks sotsioloogias alates 1950. aastatest (Henri Lefebvre, Norbert Elias, Erving Goffmann). Argipäeva või -elu mõiste oli 20. sajandi alguses oluline fenomenoloogias (Edmund Husserl) ja psühhoanalüüsis (Sigmund Freud, “Argielu psühhopatoloogia”). Alates 1960. aastatest oli ‘argielu’ mõistel oluline roll paljude kultuuriteoreetikute töös (Michel de Certeau, “Igapäevased praktikad”, 1980, jpt).

ALF LÜDTKE (1943) => Üks argipäeva ajaloo rajajaid Saksamaal, esimeste argipäeva ajaloo koguteoste koostaja. Uurinud eeskätt 19. sajandi Saksa lihtrahva argipäeva: tööliste elu, industrialiseerimise mõju argipäevale (uus ajataju, uued sotsiaalsed rütmid, muutused toitumises, uus töömoraal jne). Käsitlenud samuti bürokratiseerimisprotsesse 19. sajandi Saksamaal, eriti seoses politsei ja võimusüsteemidega. Kirjutanud mitmeid teoreetilisi käsitlusi argipäeva ajaloost.

Alf Lüdtke koostatud koguteos “Argipäeva ajalugu” (1989, Alf Lüdke (Hrsg.) Alltagsgeschichte. Zur Rekonstruktion historischer Erfahrungen und Lebensweisen (Frankfurt, 1989). Seitsmest artiklist ja sissejuhatusest koosnev teos kaardistab argipäeva ajaloo empiirilise ja teoreetilisi võimalusi. Käsitletud on empiirilised teemad nagu idasakslaste argielu peale 1945. aastat; natsismi vastuvõtt saksa tööliste seas; ja teoreetilised teemad, nagu argipäev ja soolised vahekorrad; argipäev ja ideoloogia;  argipäeva ajalugu ja marksistlik ajalookirjutus jm.

Alf Lüdtke: argiajaloo küsimused: „Mida inimesed teevad ja kuidas nad teevad seda, mida teevad, seda nii töö- kui puhkepäevadel? Kuidas nad teenivad oma igapäevast leiba? Kuidas nad puutuvad kokku aja ja ruumiga ning kuidas nad omastavad ajalisust ja ruumilisust? Kuidas nad loovad (või kaotavad) sõprus- või vaenusuhteid töökaaslaste või naabritega, perekonna ja sugulastega?“ Alf Lüdtke (ed.), Everyday Life in Mass Dictatorship. Collusion and Evasion (Houndmills: Palgrave Macmillan, 2016), lk. 4

Paul Steege, “Must turg, külm sõda: Argielu Berliinis 1946–1949” (2008)  =>Uurimus, mis kirjeldab suure põhjalikkusega berliinlaste argielu sõjajärgsetel aastatel, raskusi toidu ja muu eluks vajaliku hankimisel; näitab, kuidas toimub sõjajärgse eriolukorra samm-sammuline normaliseerumine, sellega kohanemine. Raamat näitab samuti, kuidas igapäevatoimingute käigus võttis kuju külma sõja ideoloogia; kuidas see ei kujunenud üksnes ülevalt alla, vaid niisamuti alt üles, argipraktikate käigus. Uurimus sõjajärgsest Berliinist, selle jagunemisest kaheks pooleks, kujunemisest üheks külma sõja sümboliks

.

KOKKUVÕTTEKS:

Nii Alltagsgeschichte kui ka microstoria sündisid eeskätt reaktsioonina vastavalt Saksa ja Itaalia varasemale ajalookirjutuse traditsioonile: mõlemate eesmärk oli eemalduda pikkade protsessida ja sotsiaalsete struktuuride uurimisest, et keskenduda tavainimeste kogemusele ja pöörata tähelepanu üksikisiku rollile ajaloos.

Nii Alltagsgeschichte kui ka microstoria on ajalooteaduse suunad, mida iseloomustab suur rõhk teoreetilisele reflektsioonile. Lisaks empiirilistele uurimustele on mõlemas suuna sees kirjutatud palju manifeste ja teoreetilisi artikleid.