KULTUURIAJALOO KOKKUVÕTTEKS ( Ⓒ Marek Tamm, TLÜ 2019)

SISSEKANNE # 52

Kultuur on tuletatud ladinakeelsest nimisõnast cultura (lad.k. colo, colere – harima), mis viitab harimisele, hoolitsemisele, põllundusele (agrikultuur). Kaasaegses tähenduses kasutas sõna „kultuur“ teadaolevalt esimesena Cicero (106-46 eKr), n-ö. metafoorina, kui ta võrdles oma „Tusculumi arutlustes“ inimhinge põlluga, mis õige harimiseta vilja ei kanna, ning järeldas, et „filosoofia ongi hinge harimine“ (cultura autem animi philosophia est).

Renessansiajastul (15-16. saj) hakati „kultuuri“ all mõistma eeskätt vaimu harimist, sõna kinnistub vaimusaavutuste, kunsti, kirjanduse, filosoofia jne külge; oluliseks eeskujuks antiigi kultuuripärand. Euroopa rahvakeeltes (saksa, inglise, prantsuse jne) kinnistub sõna „kultuur“ alates 17. sajandist. Esmalt juurdub see Saksamaal, kus ühena esimestest kasutab seda Gottfried Leibniz (1646–1716) – Cultur (hiljem Kultur).

Eesti kirjakeelde ilmub sõna „kultuur“ tõenäoliselt millalgi 19. sajandi kolmandal veerandil saksa laensõnana, figureerides juba Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu esimeses trükis (1869); samuti kohtab seda mitmel puhul 1870.–1880. aastate perioodikas. Kui esialgu kasutati saksa keele eeskujul vormi „kultu(u)r“, siis 1880. aastatel ilmub sellele a-lõpp: „kultu(u)ra“; arvatavasti on tegemist saksa laensõna latiniseeringuga. Uut sõna püüdis innukalt juurutada Villem Reiman (1861-1917), kelle toimetamisel ilmus 4-köiteline sariväljaanne „Eesti kultura“ (1911-1915). Selle esimeses köites defineeris ta esmakordselt kultuuri mõistet: „Kulturaga tähendame meie edusammude ja võitude hulka, mida inimesesugu aineliste ja vaimuliste varanduste poolest teadmises ja kunstis, viisides ja kommetes, töö ja elu avaldustes esimestest algustest saadik enesele on omandanud.“

Arusaam kultuurist kui tervikust – seosest, mis valitseb uskumuste, kunstide, teaduste, õiguse, keele jne vahel -, sündis 16. sajandi Itaalias ja Prantsusmaal: Kultuur tähendab vaimu kultiveerimist, enese harimist. – Kultuursed inimesed vs. kultuuritud inimesed.

Arusaam kultuuri kollektiivsest iseloomust, mis on olemas ühtedel rahvastel ja puudub teistel, sündis 17. sajandi Lääne-Euroopas, esmajoones Prantsusmaal. – Kultuur tähendab käitumis- ja kõlblusnorme: kultuursed ehk tsiviliseeritud rahvad vs. barbaarsed rahvad.

Rööpselt “kultuuriga” käibib varauusajal ka sünonüümseid mõisteid, ennekõike “vaim” (mens, esprit, Geist), mis samuti laieneb ka kollektiivile (Volksgeist või Zeitgeist, esprit du temps).

Kahe kultuuriareaali vahel hakkas eristus tekkima 18. sajandil. Kultuur on ennekõike saksa mõiste, mis viitab inimese või rahva vaimsetele, hariduslikele saavutusele: kunstile, kirjandusele, muusikale, filosoofilistele süsteemidele jms. Saksa käsituses on Kultur midagi sisemist, samas kui “tsivilisatsioon” käib peamiselt välise kohta. Kui civilisation viitab ennekõike universaalsele, siis Kultur konkreetsele, “kultuur” on seotud peamiselt ühe konkreetse rahvaga (igal rahval on oma kultuur), samas kui “tsivilisatsioon” laieneb kogu maailmale (kus elavad tsiviliseeritud inimesed), otsib seda, mis on ühine kõikidele “tsiviliseeritud” inimestele.

Tsivilisatsioon on pigem prantsuse ja inglise mõiste (Civilisation, Civilization), mis hõlmab nii vaimseid kui ka ainelisi saavutusi – tsivilisatsioon ei puuduta vaid vaimu harimist, vaid niisamuti keskkonna ümberkujundamist. Samuti rõhutab “tsivilisatsioon” ennekõike protsessi, mitte tulemust.

Norbert Eliase meelest oli “kultuuri” ja “tsivilisatsiooni” eristus sotsiaalne ehk nende eristamine sündis sotsiaalsetest erinevustest tingituna: Prantsusmaal kandis kultuuri õukond, sotsiaalne eliit; “tsivilisatsioon” oli seega seotud selgelt õukonnaga; Saksamaal muutus kultuuri kandjaks aga kesklassi intelligents, kes seisis valitsevast ladvikust, õukonnast eemal ja vastandas ennast sellele, seega ka “tsivilisatsioonile”(mille poole püüdles ka saksa õukonnaaadel). Kilbile tõsteti hoopis “kultuur”, kui midagi hinnalisemat kui tsivilisatsioon.

Itaallane Giambattista Vico (1688-1744) oli üks esimesi, kes mõtestas kultuuri rolli ajaloos, ehkki ta kõneles küll rohkem vaimust.  Tema seisukoht oli, et kultuure on palju ja iga kultuur on iseloomult ainulaadne, mis avaldub igasuguses vaimuloomingus, nii müütides kui filosoofias, nii keeles kui kunstis, nii tavades kui õiguses.       Iga kultuur väljendab mingit kollektiivset kogemust, igal inimsoo arengu trepiastmel on omad, teistega võrdselt ehedad väljendusvahendid. Ajalugu on aga kätketud vaimse kultuuri mälestusmärkidesse, jäädvustatud “hieroglüüfidena”, mida tuleb osata lugeda. Oma „Scienza Novas“ (1725) sõnastas ta kultuuriajaloo alusprintsiibi: „Inimühiskond on vaieldamatult inimkonna looming. Järelikult saab ja tulebki selle ühiskonna printsiibid tuletada inimvaimu muutustest.”  Seega, rõhk on inimvaimu ehk kultuuri arengul, muutustel, mitte selle ajatul iseloomul.

Kuni 18. sajandini domineeris arusaam, et kõik kultuurid on ühe puu võrsed ja sirutuvad kõik ühes suunas. Kultuuri areng allus selles käsituses looduse ja/või Jumala seadustele. Varane “kultuuri-ajalugu” oli ennekõike keele ja kirjanduse uurimine; arutati rahvakeele tähtsust kirjanduskeelena, ilmus ülevaateid rahvuse suurtest kirjanikest. Kultuuri arengust räägiti pigem allakäigu ja taassünni võtmes.

Prantsuse valgustus (kõige ilmekamalt Voltaire) mõistis kultuuriajaloo all eeskätt “tsiviliseerumise ajalugu”, eesmärk oli näidata, kuidas kunstide ja kommete areng on aidanud kaasa inimeste tsiviliseerumisele. Valmisid uurimused inimtsivilisatsiooni arengust täiustumise suunas.

Saksa valgustuse rüpes sündis 18. sajandi teisel poolel arusaam kultuuride ühismõõdutusest ja ajaloolisusest. Kultuuri areng allub tema enda sisemisele loogikale, mis ei ole iseloomult tingimata progressiivne. Hakati uurima konkreetsete kultuuride arengut.

Johann Gottfried Herder (1744-1803) oli veendunud, et inimkonna ajaloo ja kultuuriajaloo vahele võib asetada võrdusmärgi, kuna inimeste areng on seotud kultuuri, keele ja mõtlemisega. Kultuuride mõistmiseks on vaja neid tunda nii nende ainulaadsuses kui ka ajaloolisuses. Ükski ajastu ei ole teistest parem ning ükski kultuur pole pelk vahend teel teise kultuuri juurde. Kultuuri kandjaks on rahvas; igal rahvuskultuuril on suur väärtus ning kultuur väljendub (rahva)laulus- ja luules. Möödunud kultuure tuleb mõista n-ö seestpoolt, tuleb suuta ennast nende sisse tagasi mõelda (Einfühlung). Igal kultuuril on oma“raskuspunkt”, mida tabamata me ei suuda seda kultuuri mõista: “Igal rahvusel on tema õnne keskpunkt iseendas, nagu igal keral tema raskuspunkt.”

Omaette teadusliku kultuurivaldkonnana sündis kultuuriajalugu 19. saj. teisel poolel Saksamaal - üldises kontekstis kehtestas just siis ajalooteadus end iseseisva teadusdistsipliinina. Saksa ajaloo-teaduses oli juhtpositsioon poliitilisel ajalool, keskne uurimisobjekt oli riik: kultuuriajalugu sünnib kriitilises dialoogis poliitilise ajalooga. Kui poliitilise ajaloo uurijad süüdistavad kultuuriajaloolasi ebaolulise ja frivoolsega tegelemises, siis viimased heidavad poliitilisele ajaloole ette üksikule ja pinnapealsele keskendumist. Eksisteeris kaks konkureerivat kultuurikäsitlust: 1) kultuur = rahvakul-tuur, argielu, folkloor jne  (Gustav Klemm); 2) kultuur = kõrgkultuur, filosoofia, kirjandus, kunst jne (Jacob Burckhardt).

Śveitslast Jacob Burckhardti (1818-1897) võib tinglikult pidada esimeseks kultuuriajaloolaseks, kui ta juba 1842 kirjas sõbrale mainis, et tahab end täielikult pühendada kultuuriajaloole. Burckhardti hinnangul aitab ajalugu mõista tänapäeva; meie olevik on välja kasvanud minevikust, uurida tasub ainult seda minevikku, mis kõnetab olevikku ja tulevikku. Ajaloos valitseb järjepidevus, ent puudub progress. Ajaloost tuleb otsida tüüpilist, seda, mis kordub. Huvitavaimad ajalooperioodid on üleminekud ühest ajastust teise: üleminek kristlusele, üleminek uusaega jne. Ajalugu pakub lohutust olevikule, võimaldab leida minevikust eeskujusid.

Kultuuriajalugu on Burckhardti mõistes ennekõike ajastu sisemiste seoste otsimine, katse rekonstrueerida vaimset tervikpilti (Weltanschauung). Inimühiskonna kujunemist ja arengut mõjutavad kolm faktorit ehk jõudu (Potenzen):  riik, religioon ja kultuur. Ükski neist ei eksisteeri iseseisvalt, vaid ainult kolmekesi koos ja seotuna.  Kui poliitiline ajalugu tegeleb pinnapealsega, siis kultuuriajalugu tegeleb sisulisega, sellega, mis hoiab kõike koos ja annab kõigele tähenduse. 

Burckhardt: “Kultuuriajalugu uurib inimmineviku sisemust ja kirjeldab, kuidas inimesed elasid, mida nad soovisid, mida mõtlesid, tajusid ja milleks nad võimelised olid. Soovitu ja eeldatu on seega sama tähtsad kui toimunu, kujutlus sama tähtis kui tegevus.”

Burckhardti peateos on kahtlemata „Itaalia renessansikultuur“ (1860), milles ta järeldab, et renessanss moodustab tervikliku vaimuliikumise, tegemist on omaette ajastuga, mis vastandub selgelt keskajale. 

Renessanss ei ole pelgalt antiigi pärandi taassünd, vaid palju sügavam ja laiem muutus inimteadvuse arengus – uue vaimulaadi sünd, nn. “moodsa inimese sünd”. Individuaalsus on renessansi peamine tunnus. Tinglikult on Burckhardt “renessansi leiutaja” – ta andis esimesena sellele ajajärgule selge sisu - isegi kui mõiste ise on vanem, selle tõi käibele prantsuse ajaloolane Jules Michelet (1789–1874). Raamatu ülesehitus pole kronoloogiline, vaid temaatiline, iga alaosa käsitleb ühte inimtegevuse tahku kuues alajaotuses: poliitiline ülevaade, valitsejate galerii; indiviidi-teema; “muinsuse taassünd”; maailma ja inimese avastamine; sotsiaalne suhtlemine; kõlblus ja religioon. Raamatus puudub selge metodoloogia; see on üles ehitatud ilmekate episoodide ja portreede ahelana.

Kuid vaatamata Jakob Burckhardti mõjule ja populaarsusele oli 19. sajandi lõpus–20. sajandi alguses domineeriv ajalookirjutuse vorm endiselt poliitiline ajalugu. Kultuuriajalugu viljeleti eeskätt väljaspool ülikoolide ajalooteaduskondi: asjaarmastajatest ajaloolaste, ent samuti etnoloogide ja folkloristide seas. Kultuuriajaloo varane institutsionaliseerumine saab Saksamaal alguse 20. sajandi esimestel kümnenditel ja on seotud eeskätt Karl Lamprechti (1856-1915) tegevusega.

Lamprecht lähtus nn. totaalse ajaloo printsiibist: ajaloolane peab haarama kõiki mineviku aspekte. Ajalooteadus peab arvestama nii materiaalseid kui ka vaimseid tegureid; olema geograafiliselt haardelt universaalne, võrdlevalt tuleb uurida kõiki maailma kultuure, mitte ainult Lääne kultuuri. Ajalooteaduse alus on psühholoogia: “ajalugu on rakenduslik psühholoogia”. Ajalooteadus peab huvituma pigem kollektiivsest, mitte individuaalsest.

Lamprechti järgi tuleb ajalugu periodiseerida erinevate “kultuuriajastutena” (Kulturzeitaltern), mida kujundab inimeste side (Bund) ümbritsevaga. Saksa ajaloo näitel eristab Lamprecht viit kultuuri-ajastut, kusjuures igal kultuuriajastul on oma “psüühiline raskuspunkt”, oma dominant:

1)      sümbolism ( kuni 350 pKr)

2)      tüpism (350–1050)

3)      konventsionalism (1050–1450)

4)      individualism (1450–1700)

5)      subjektivism (alates 1700)

Saksa kultuuriajastud on Lamprechti arvates universaalsed: “Autori uurimistöö üleüldises ajaloos on jõudnud punkti, kus võib õigustatult väita, et vaimse arengu etapid, mis esialgu leidsid tuvastamist Saksa rahvuse arengus – sümboolne, tüüpiline, konventsionaalne, individuaalne ja subjektiivne ajastu –, kehtivad niisamuti kõikjal mujal ja korduvad eranditult iga meie planeedil elava rahva arengus.”

Lamprechtil oli kahtlemata institutsionaalne mõju, olles 1909 Kultuuri- ja üldajaloo instituudi rajajaks Leipzigis. Kui Saksamaal oli Lamprechti maine vastuoluline, siis mujal maailmas, eriti Prantsusmaal ja Ameerikas hinnati teda väga kõrgelt (ideeline mõju). Temalt ammutavad inspiratsiooni nii prantsuse nouvelle histoire kui ka ameerika new history. Samuti oli ta  üks esimesi, kes püüdis kultuuriajaloo taotlusi teoreetiliselt sõnastada: a) “Was ist Kulturgeschichte? Beitrag zu einer empirischen Historik”, Deutsche Zeitschrift für Geschichtswissenschaft (1896); b) Die kulturhistorische Methode (1900) (teoreetiline mõju)

Saksamaalt alguse saanud kultuuriajalooline suund levis 20. sajandi algul paljudes maades, muutudes eriti populaarseks Prantsusmaal. Üldpildis domineeris siiski endiselt poliitiline ajalugu. Kultuuriajalugu ei olnud selgepiiriline uurimissuund, vaid pigem väga heterogeenne nähtus, mida iseloomustas rõhu asetamine kõrgkultuuri saavutustele. 19. sajandi teisel poolel rajatud kultuuriajaloo vundamendil hakkab 1920.–1930. aastatel esimest korda kuju võtma tänapäevane arusaam kultuuriajaloost. Kõige pikemaajalisema mõjuga on ennekõike Johan Huizinga ja Egon Friedelli tööd. Kultuuriajalugu levis ja muutus populaarseks mitmel pool Euroopas ja Ameerikas; asutati kultuuriajaloo ajakirju, seltse, õppetoole jne. Paralleelselt kultuuriajaloo uute arengutega muutusid väga populaarseks filosoofilised või spekulatiivsed kultuuriajalood, mis püüdsid üldiste skeemide abil seletada nii minevikku kui ka ennustada tulevikku (Oswald Spengler jt.).

Hollandi ajaloolase ja filosoofi Johan Huizinga (1872-1945) ajalookäsituse nurgakivi on idee “ajaloolisest aimust ehk tundmusest”. Esteetiline lähenemine: Huizinga huvitub ennekõike sellest, millised faktorid ühendavad ajaloolist uurimistööd kunstiloome ja esteetilise tajuga: mineviku kunstiteosed loovad võimaluse saada möödunud ajastuga vahetu kontakti; erinevalt loodusteadlastest mõtleb ajaloolane paratamatult kujutluspiltides, ainult kujutlusvõime toel on tal võimalik möödaniku ühiskonda tervikuna hoomata. Morfoloogiline lähenemine: ajaloolase eesmärk on uurida mineviku “elu-, mõtte-, tavade, teadmiste ja kunstivorme”. Kusjuures ajalugu ise on üks kultuurivorme: “Ajalugu on vaimne vorm, mille abil kultuur annab endale aru omaenda minevikust”. Huizinga: “Kultuuriajalugu erineb riigi- ja majandusajaloost selles mõttes, et ta on oma nime väärt ainult siis, kui jääb suunatuks millelegi sügavamale ja üldisemale. (...) Alles siis kui kindlaks teha eluvorme, loomisvorme ja mõttevorme tervikuna, saab juttu olla kultuuriajaloost.“

Loengus „Kultuuriajaloo eesmärgist“ Utrechti ajalooühingus 1926 esitas Huizinga viis teesi:

1)      Ajalooteaduse probleemiks on küsimuste ebapiisav sõnastus (ajaloolaste nõrk eneseteadvus, teoreetiline ettevalmistus, metodoloogiliste probleemide püstitamine).

2)      Mõiste “areng” on ajalooteaduses kahjulik (bioloogilise metafoori ohtlikkusest ajaloos, ajaloos pole “bioloogilist” kasvamist jms).

3)      Ilukirjanduslik ajalookirjutus on ajalooteadusele ohtlik (ajalooliste romaanide halb mõju, tuleb selgemalt eristada ajalooteadust ajalookirjandusest).

4)      Kultuuriajaloo esmane ülesanne on morfoloogiliselt mõista ja kirjeldada kultuure nende erilises ja tegelikus käigus.

5)      Ajaloo jaotamine perioodideks on teisejärguline ja meelevaldne tegevus.

Huizinga üks peateoseid on „Keskaja sügis“ (1919), mis oli sündinud soovist mõista ja mõtestada Madalmaade maalikunsti (Van Eyckide looming), ehk üldisemast soovist ümber hinnata keskaja ja renessansi vahekorda. Hiliskeskaeg ei ole mitte uue algus, vaid vana lõpp, leidis Huizinga. Teost iseloomustab teadlik ja isikupärane keelekasutus: autori sügavam eesmärk on siduda keelekasutus sedavõrd tihedalt maailmaga, et lugejal avaneks võimalus kujutatud tegelikkust justkui vahetult kogeda.  Ülesehitus on temaatiline, mitte kronoloogiline, peateemad on emotsioonid,  armastuse-vormid, kangelaslikkus, surmakäsitused, religioossed arusaamad, fantaasia, mõttevormid, kirjandus, kunst. Huizinga järeldas, et keskaeg sai otsa, sest ammendus seesmiselt ning eristus keskaja ja renessansi vahel on tinglik ja ebamäärane.

Huizinga teine tähtteos „Mängiv inimene“ (Homo ludens, 1938) on väga laia haardega raamat: kultuuri mängulisi elemente uuritakse väga paljudes erinevates kultuurides, erinevatel aegadel ja erinevates valdkondades (õigus, sõda, filosoofia, luule jne).

Austria kultuuriajaloolane Egon Friedell (Egon Friedmann, 1878-1938) kogus tuntust oma esseistliku, följetonliku kultuuriajalooga (1927-1932), eesmärgiga pakkuda mitte niivõrd uusi teadmisi kuivõrd suuri üldistusi, vaimukaid tähelepanekuid ja ootamatuid seoseid. Kultuuriajaloo ülesanne on kaardistada “vaimu” kulgemise ja avaldumise ajalugu (G. W. Hegeli mõju). Orgaanilis-morfoloogiline lähtekoht: suur rõhk orgaanilistel metafooridel ja kultuurivormide otsimisel (O. Spengleri mõju). Romantiline „suurmeeste” mudel: ajalugu viivad edasi suurmehed (Hegeli ja Nietzsche mõju, samuti Thomas Carlyle’i eeskuju). Kultuuriajaloo eesmärk on uurida uskumusi ja ettekujutusi, sest tõed ja tõsiasjad vananevad. Friedelli järgi uurib kultuuriajalugu mineviku uskumusi ja peab tähelepanu pöörama keskpärasusele: “Eelkõige on [ajaloolasele] aga kadunud kõik keskpärane, ja see on kultuuriajaloole alati kõige suurem kaotus; sest just nendes produktides tavatseb argipäeva hääl avalduda paljuütlevamalt ja elavamalt kui igavikuteostes. Kes tahab näiteks tundma õppida saksa õhustikku 1800. aasta paiku, saab Kotzebuelt ja Ifflandilt rohkem teada kui Goethelt, ning tolleaegsetest sentimentaalsetest lugudest ja lööklauludest enam kui Beethovenilt.” Samuti tuleb tähelepanu pöörata keskkonnale.

Omapärane, intrigeeriv seisukoht Friedellilt: kultuur kui varguste ajalugu: “Kogu inimkonna vaimulugu on varguste ajalugu. Aleksander varastas Philipposelt, Augustinus varastab Pauluselt, Giotto varastab Cimabuelt, Schiller varastab Shakespeare’ilt, Schopenhauer varastab Kantilt. Ja kui kord saabub stagnatsioon, siis on põhjus alati selles, et varastatakse liiga vähe. Keskajal varastati ainult kirikuisadelt ja Aristoteleselt – seda oli liiga vähe. Renessansiajastul varastati kokku kõike, mis kirjandusjäänukitest olemas oli – sellest johtus tohutu vaimne puhang, mis haaras tollal Euroopa inimkonda.”

*          *          *

19. sajandi lõpul sünnib uus mõjukas kultuuriajaloo suund, mis loobub progressi-ideest ajaloos ja asub toonitama kultuuride/tsivilisatsioonide arengu allutatust tsüklilistele, spiraalsetele või bioloogilistele seaduspäradele. See suund on laadilt spekulatiivne, s.t. esitab suuri üldistavaid skeeme, mida on raske, kui mitte võimatu kontrollida. Metodoloogiliselt on tegemist morfoloogilise kultuuriajalooga. See nn. spekulatiivne kultuuriajalugu oli üks populaarsemaid ajaloouurimise ja kultuurimõtestamise suundi 20. sajandi esimesel poolel. 20. sajandi teisel poolel kujuneb see mõjukaks suunaks ka sotsioloogias ja politoloogias. Keskne idee seisnes selles, et inimkonda on võimalik jaotada selgepiirilisteks üksusteks – kultuurideks või tsivilisatsioonideks; nende üksuste areng allub teatud loogikale; see loogika võimaldab meil ennustada üksuste tulevikku.

Üks esimesi morfoloogilise ajaloo viljelejaid oli Nikolai Danilevski (1822-1885), kelle arvates iga kultuurilis-ajalooline tüüp allub kindlatele arenguseadustele (neid sõnastab Danilevski kokku viis); nende tüüpide arengut võib võrrelda organismi arenguga. Inimkonna ajalugu saavat jagada kümneks kultuurilis-ajalooliseks tüübiks: 1) Egiptus, 2) Hiina, 3) Assüüria-Babüloonia-Foiniikia ehk Kaldea 4) India, 5) Iraani, 6) Heebrea, 7) Kreeka, 8) Rooma, 9) Araabia,  10) Germaani-Romaani ehk Euroopa. Iga kultuurilis-ajalooline tüüp on iseloomustatav nelja põhijoonega: religioon, kultuur, poliitika ja majanduslik kord.  Sealjuures ei ole tegu sõltumatute tunnustega, mis võivad omavahel vabalt kombineeruda, vaid igale kultuurilis-ajaloolisele tüübile on omane kindel morfoloogia. Danilevski: arvates arenevad kultuurilis-ajaloolised tüübid nagu taimed.

Tuntuim tsüklilise ajaloo eestkõneleja oli sakslane Oswald Spengler (1880-1936) oma peateosega „Õhtumaa allakäik“ (1918, 1922).  Tema eesmärk oli leida ajaloost loogika, mis seletab ära nii olnu kui ka selle, mis tuleb. Ajaloo uurimine pole mitte niivõrd ajalooline, kuivõrd filosoofiline valdkond – üles tuleb leida inimkonna ajaloo metafüüsiline mõõde. Oluline pole uue teabe otsimine, vaid olemasoleva teabe mõtestamine filosoofilise teadmise (“orgaanilise loogika”) abil. Spenglerile on omane pessimistlik hoiak: ajaloos puudub progress, küll aga on olemas saatus: kultuurid alluvad allakäigu loogikale. Ajalugu kui erinevate kultuuride õitsele puhkemine.

Spengleri järgi on maailmaajaloos olnud kaheksa kõrgkultuuri:

·         Egiptuse kultuur

·         Babüloonia kultuur

·         Antiikkultuur

·         Hiina kultuur

·         India kultuur

·         Araabia kultuur

·         Maajade kultuur

·         Õhtumaa kultuur (Lääne-Euroopa–Ameerika kultuur)

Kultuuriajalugu on kui aastaaegade vaheldumine ja tsivilisatsioon kui kultuuri viimane faas: “Sest igal kultuuril on omaenda tsivilisatsioon. Neid kahte sõna (...) käsitatakse siin esmakordselt perioodi tähenduses, ranget ja paratamatut orgaanilist järgnevust iseloomustavate väljenditena. Tsivilisatsioon on iga kultuuri vältimatu saatus. Selles jõutakse kõrgpunkti, mille põhjal muutuvad lahendatavaks ajaloolise morfoloogia viimased ja raskeimad küsimused. Tsivilisatsioon on ülim ja kunstlikem seisund, mille kõrgemat liiki inimene võib saavutada. (...) Ta on lõplik lõpp(...)“ (Spengler, “Õhtumaa allakäik”).

Spenglerile sarnaselt, mõjutatuna (kuid sooviga seda mitte rõhutada) vaatles maailma morfoloogiliselt tsüklilisena inglane Arnold Toynbee (1889-1975) oma 12-köitelises pea-teoses „Uurimusi ajaloost“ (1934-1961): “Tsivilisatsioon” on ajaloo põhiühik ehk “mõistusega haaratav uurimisväli” (intelligible field of study), mis ei sõltu ajaloolase ühiskondlikust ümbrusest. Neid tsivilisatsioone loendab Toynbee maailmaajaloos kokku kuni 37 (see arv ei püsi küll paigal, vaid varieerub “Uurimuse” erinevates köidetes, levinuim on 21). Võrreldes Spengleriga on Toynbee teadmiste ja käsitluse ulatus märksa laiem, hõlmates ka mitmeid Ameerika põliskultuure. Toynbee hinnangul võivad tsivilisatsioonid olla n-ö isetekkelised, võrsudes primitiivsetest kultuuridest (nt. egiptuse ja sumeri tsivilisatsioon), või siis võrsuda mõne varasema tsivilisatsiooni varemetel (nt. Lääne tsivilisatsioon). Tsivilisatsioonide arengumuster on järgmine: tekkimine – kasvamine – murdumine – lagunemine. Arenguteguriks on väljakutse versus vastus (challenge vs. response): edukad on need tsivilisatsioonid, kes suudavad väljakutsetele – olgu need sotsiaalsed või looduslikud – loovalt vastata. Tsivilisatsiooni arengu “rütmiks” on katkematu vastamine üha uutele väljakutsetele ja langus saab alguse siis, kui tsivilisatsioon pole suuteline enam loovaid vastuseid välja mõtlema.

Pitirim Sorokin (1889-1968) arendas välja oma kultuurisüsteemide teooria, mille kohaselt jagunevad kõik ühiskonnad vastavalt nende “kultuurimentaliteedile” kolmeks sotsiokultuurili-seks süsteemiks: ideatsiooniliseks, meeleliseks ja idealistlikuks, mis on eelmise kahe süntees.

Kultuurimentaliteet põhineb neljal põhieeldusel: 1) tegelikkuse olemus; 2) vajaduste ja eesmärkide iseloom; 3) vajaduste ja eesmärkide rahuldamise/saavutamise määr; 4) vajaduste ja eesmärkide rahuldamise/ saavutamise viisid.

Euroopas valitses viimane ideatsiooniline kultuurisüsteem 6.-12. sajandil, sellele järgnes idealistlik süsteem (13.-14. saj.) ja alates 15. sajandist meeleline süsteem, mis on ammendumas.

Maailma ajalugu koosneb nende kolme kultuurisüsteemi lakkamatust ja paratamatust vaheldumisest. Üleminekud ühelt süsteemilt teisele on keerulised, tihti konfliktsed ja täis vapustusi. Ajaloos seega puudub progress, valitseb tsüklilisus.

Ideatsioonilises kultuuris tajutakse tegelikkust kui mittemeelelist ja mittemateriaalset igavest olemist, vajadused ja eesmärgid on põhiliselt vaimsed, nende rahuldamise/saavutamise määr on väga kõrge – põhineb vabatahtlikul füüsiliste vajaduste piiramisel või elimineerimisel. 

Meelelise kultuuri tegelikkus on ainult meeleorganitele antu, mida kujutatakse ette saamisena, protsessina, muutumisena, hoovusena, evolutsioonina, progressina; vajadused ja eesmärgid on põhiliselt füüsilised, nende rahuldamise/saavutamise määr on väga kõrge – baseerub välis-maailma ümberkujundamisel ja ekspluateerimine.

Tänapäeval on morfoloogilised kultuuri- ja tsivilisatsiooniteooriad levinud ennekõike sotsioloogias ja politoloogias; neid leidub ka ajalooteaduses, kuid nende maine kutseliste ajaloolaste seas on madal. Üks viimaste aegade enim tähelepanu pälvinud näiteid tsivilisatsiooniteooriate valdkonnas on Ameerika politoloogi Samuel Huntingtoni (1927-2008) teos “Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine” (1996).

Huntingtoni tsivilisatsiooniteooria järgi jaguneb tänapäeva maailm põhiosas seitsmeks tsivili-satsiooniks, mis on omavahel suuresti vaenujalal. Poliitilised protsessid tänapäeva maailmas on suuresti ära määratud konfliktsetest suhetest erinevate tsivilisatsioonide vahel. Tsivilisatsiooni määratlemisel on peamiseks lähtekohaks religioon ja maailmavaade; samas jooksevad nende piirid suuresti mööda riigipiire. Tänapäeva peamised tsivilisatsioonid on

1) Hiina (sinoiline)
2) Jaapani
3) Hindu
4) Islami
5) Lääne (Euroopa, Ameerika, PõhjaAmeerika, Austraalia, Uus-Meremaa)
6) Ladina-Ameerika
7) Aafrika. Lisaks võib veel eristada: 8) Õigeusu tsivilisatsiooni 9) Budistlik tsivilisatsiooni.

Kokkuvõtteks seisavad morfoloogilise ajalookäsitluse nõrkused tõsiasjas, et minevik pole tervikuna hoomatav: seega ei ole tõenäoline esitada seletusi, mis kehtivad kogu mineviku kohta.     Minevik pole ka vahetult hoomatav: seega kehtivad minevikku seletavad mudelid eeskätt ajaloolaste rekonstruktsioonide, mitte mineviku enda kohta. Minevik ei luba ennustada tulevikku: kui on olemas skeem, mis seletab ära mineviku, siis peaks see kehtima ka tuleviku kohta, mis ei ole aga loogiliselt võimalik. Kultuuri/tsivilisatsiooni piirid pole selged, mistõttu on nende eristamine, piiritlemine ja nimetamine reeglina tinglik.  

Tähelepanu pööramine inimeste mõttemaailma uurimisele ulatub tagasi 18. sajandisse, mil tulid käibele mõisted, nagu “mõttelaad” (pr. manière de penser), “mõtlemiskunst” (sks. Denkungsart), “rahvavaim” (Volksgeist) jne.  19. sajandil kujunes Saksa filosoofias ja kultuuriajaloos mõjukaks “maailmapildi” ehk “maailmataju” (sks. Weltanschaaung) mõiste, mis pärines Immanuel Kantilt ja mida kasutas teiste seas ka Jacob Burckhardt. Maailma käsitati millegi sellisena, mis moodustus läbi subjekti kaemuse.  20. sajandi esimestel kümnenditel levis mõiste “mõttevormid”, mida teiste seas kasutas ka Johan Huizinga (gedachtensvormen) – need on teatavad kategooriad, mis ajas muutuvad ja mille abil inimene ümbritsevat tajub ja mõtestab.

Prantsusmaal levib alates 19. sajandi lõpust sotsioloogias mõiste “kollektiivsed ettekujutused” (représentations collectives), mida kasutab Emile Durkheim. Antropoloogias juurutab Lucien Lévy-Bruhl 20. sajandi alguses mõiste “mentaliteet” (mentalité), mille abil ta uurib nn. primitiivsete kultuuride mõttemaailma (La mentalité primitive, 1922).

Selgemal kujul sündis mentaliteediajalugu prantsuse ajaloolaste, eeskätt nn. Annales’i koolkonna asutajate, Marc Blochi ja Lucien Febvre’i töödes 1920.–1940. aastatel, kuid nemad ei kasuta veel omaette mõistet “mentaliteediajalugu”. Mõiste  1950. aastate lõpus Prantsusmaal, eeskätt ajaloolaste Robert Mandrou ja Georges Duby algatusel.

Mentaliteediajaloo peamised lähtekohad seisnesid selles, et ajaloos on ettekujutustel ja eelarvamustel sama suur osatähtsus kui tegelikel tegudel ja tõsiasjadel; mentaliteedid on samuti realiteedid. Inimeste mentaliteet on ajas muutuv; me ei tohiks minevikuinimeste tegusid mõtestada tänasest mõttelaadist lähtudes.  Oluline on uurida kollektiivsed ettekujutusi, jagatud tähendusi, sõltumata inimeste sotsiaalsest kuuluvusest jms. Kollektiivseid kujutelmi ehk mentaliteeti saab uurida ka kvantitatiivsete meetoditega, umbes samamoodi nagu majandust ja ühiskonda.

Jacques Le Goff: “Mentaliteediajaloo tasand on kõik igapäevane ja automaatne […], kõik see, mis on ühine Caesarile ja tema leegionite viimasele sõdurile, Püha Louis’le ja tema valduste talupojale, Kolumbusele ja tema karavellide madrusele.”

Peter Burke sõnastas mentaliteediajaloo kolm tunnust: “Esiteks, rõhuasetus pigem kollektiivsetele kui individuaalsetele hoiakutele ning niihästi harilike inimeste kui ka koolihariduse saanud eliitide mõtlemisele. Teiseks, rõhuasetus pigem vaikivatele ja alateadlikele eeldustele, tajumisviisile, „argimõtlemise“ või „praktilise mõistuse“ toimimisele kui teadlikele mõtetele ja väljaarendatud teooriatele. Ja lõpuks, huvitumine niihästi tõekspidamiste struktuurist kui ka sisust, ehk teisisõnu: kategooriatest, metafooridest ja sümbolitest, niihästi sellest, kuidas inimesed mõtlevad, kui ka sellest, mida nad mõtlevad.”

Kriitiliselt vaadates paneb mentaliteetidevaheliste suurte erinevuste otsimine ajaloolasi käsitlema võõrapäraseid hoiakuid ühetaolisena, üle hindama vaimse konsensuse määra uuritavas minevikuühiskonnas ja alahindama sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid. Ka ei suuda mentaliteediajalugu ei suuda seletada mentaliteetide muutumist ja varieerumist ajas, seda, miks ja kuidas toimub üleminek ühelt ettekujutustesüsteemilt teisele. Mentaliteediajalugu käsitleb ettekujutuste süsteeme auto-noomsetena ega suuda neid adekvaatselt seostada ühiskonna, majanduse ja poliitikaga ning kipub tegema liiga selgeid vastandusi erinevate mentaliteetide vahel, eriti nn. loogilisel ja eelloogilisel mõtteviisil, tuginedes aegunud evolutsionismimudelile. Ka allikad on ebamäärased ja puudub korralik allikakriitiline hoiak (kuidas uurida vaimseid väärtusi ja ettekujutusi?).

Mentaliteediajalugu on viljelenud eeskätt annaalide koolkond, mis koondus Blochi ja Febvre’i poolt 1929. aastal asutatud ajakirja “Majandus- ja sotsiaalajaloo annaalid“ ümber. Põhilised seisukohad olid: eemaldumine suurte sündmuste ja isikute uurimisest; probleemajalugu versus jutustav ajalugu; pikad protsessid versus sündmused; rõhk sotsiaalsete, majanduslike ja mentaalsete protsesside uurimisel; huvitutakse pigem kollektiivsusest, mitte individuaalsusest, pigem ühiskonnast ja majandusest, mitte poliitikast. Eesmärgiks oli kõikehõlmav, “totaalne ajalugu” (histoire totale), otsiti tihedat koostööd teiste humanitaar- ja sotsiaalteadustega (eriti majandusteaduse, sotsioloogia, antropoloogia, geograafia, psühholoogiaga).

Lucien Febvre (1878-1956) oli seisukohal, et  iga ajaloouurimus peab saama alguse õigest ja leidlikust probleemipüstitusest. Tuleb vältida “valesti püstitatud probleeme”, ennekõike anakronisme. Ajalooteaduse areng sõltub uute küsimuste juurdekasvust. Üks Febvre’i keskseid probleeme oli üksikisiku ja ühiskonna suhe: kuivõrd suured raamid seab ühiskond üksikisiku mõtteviisile ja ettekujutustele?

Febvre’i hinnangul varustab iga ühiskond oma liikmed teatava “vaimse varustusega” (outillage mentale), mida neil ei ole võimalik ignoreerida: „Igal kultuuril on oma vaimne varustus, veelgi enam, igal kultuuriajastul […] on oma uuenenud varustus, mida on arendatud enam ühtedele vajadustele vastavaks ja vähem teistele: ükski kultuur ega ajastu pole suuteline pärandama täielikult oma vaimset varustust neile, kes talle järgnevad; see varustus teeb läbi mitmeid teisenemisi, muutusi ja märkimisväärseid moonutusi, nagu ka parandusi, täpsustusi ja uusi täiustusi.”

Tuleb vältida ka ideelisi anakronisme  “Me omistame oma esivanematele naiivselt enese teadmised ehk siis eelduseid ideedeks, mis on olemas küll meil, kuid mida ka kõige õpetatumatel neist polnud võimalik enesele hankida. (...) 16. sajandi inimene peab tegelikult olema arusaadav mitte suhestatuna meiega, vaid suhestatuna oma kaasaegsetega. Neid tuleb siduda mitte meie ja meie ideede, vaid nende endi ja nende ideedega.”

Marc Bloch (1886-1944) huvitub mitte inimesest, vaid inimestest; ajalugu on teadus inimestest ajas; inimeste kooslustest, sotsiaalsetest rühmadest jms.  Eesmärk on hõlmata inimeste ühiskondlikku elu kogu täiuses, igakülgsetes vastastikustes seostes. Rõhk koostööle teiste sotsiaalteadustega, eriti majandusteaduse, geograafia, antropoloogia ja sotsioloogiaga. Enda uurimistöös keskendus eeskätt keskaja sotsiaal- ja majandusajaloole, pöörates tähelepanu esmajoones kollektiivsetele nähtustele – ühiskondlikele, majanduslikele ja mentaalsetele struktuuridele.

Bloch oli arusaamisel, et konkreetse minevikuühiskonna igakülgne mõistmine eeldab tollaste mõtlemis- ja tunnetusviiside – “mentaalse atmosfääri” – tundmist. Vaimsed hoiakud on lahutamatud sotsiaalmajanduslikest institutsioonidest; hoiakud sünnivad ühiskondliku tegevuse käigus, ent ühtlasi avaldavad need sellele ka mõju. Mitmed poliitilised või majanduslikud otsused jäävad meile arusaamatuks, kui me ei suuda mõista neid mõtteviise või uskumusi, mis seisid nende taga.

Blochi „Imettegevad kuningad“ (1924) oli mentaliteediajaloo varasem näide. Bloch näitab, et see “kuningavõimu pühadus” põhines uskumusel, mis oli osa tolle ajastu mentaliteedist, usul imetegude toimumisse ja “eriliste ilmikute” ehk kuningate imettegevasse võimesse.

Mentaliteediajaloo keskne probleem on mõiste ‘mentaliteet’ ebamäärasus: kas igal ajastul on üks mentaliteet? kuidas seda mentaliteeti tuvastada? kuidas mentaliteet muutub? jne. Kuna tegemist on algselt prantsuse mõistega (mentalités), siis on probleemid osaliselt ka tõlkelist laadi – mentalités ei ole kadudeta teistesse keeltesse tõlgitav.

Kuigi mõistena ei ole mentaliteediajalugu tänapäeval enam kuigi populaarne, siis mentaliteediajaloo ideed elavad mitmel moel edasi paljudes teistes tänapäeva kultuuriajaloo suundades (ajalooline antropoloogia, tundeajalugu, argipäeva ajalugu jne).

*          *          *

“Rahvakultuur” sündis 18. sajandi Saksamaal (Volkskultur) ja kandis herderlikku ideed sellest, et kultuuri kandjaks on rahvas. Rahvakultuuri uurimine sündis 19. sajandil, ent piirdus peamiselt etnograafiliste kirjelduste ja rahvaluule ning ainelise kultuuri uurimisega. Omaette mõistena sisenes see 1960. a-te ajalooteadusse eeskätt vastandmõistena: rahvakultuur vs kõrgkultuur (vrd. analoogsed vastandused: massikultuur/eliidikultuur; vaimulik kultuur/ilmalik kultuur; valitsev kultuur/allutatud kultuur; ametlik kultuur/kontrakultuur jt). Eri keeltes esineb nimetamise probleeme: popular culture, folk culture,  culture populaire, culture folklorique; Volkskultur.

“Rahvakultuur” on niisiis eeskätt relatsiooniline mõiste, s.t. selle sisu saab piiritleda suhtes tema vastandpoolusega. Laias laastus saab selle all mõista niisiis lihtrahva kultuuri, “vaikiva enamuse” kultuuri, ajaloolises plaanis sellist kultuuri, mis on olnud eeskätt suuline ja jätnud seega vähe kirjalikke tunnistusi. Lähtekohaks on tees, et oma ajalugu on samuti ühiskonna nn. vaikival enamusel, nendel, kes ei jäta endast üldiselt maha kirjalikke jälgi.

Nn eliidikultuuri ei ole võimalik mõista lahutatuna rahvakultuurist, sest need mõjutavad teineteist pidevalt, on omavahel nii dialoogilises kui ka konfliktses vahekorras. Rahvakultuuri ajalugu võimaldab käibele tuua palju uusi allikaid, mis seni oli ära põlatud kui ebaolulised (rahvalik kirjasõna ja pildimaterjal, folkloor, kohtumaterjalid jpm). Rahvakultuuri ajaloo abil muutub meie teadmine minevikust märksa täielikumaks ja mitmekülgsemaks; meie ajaloopilt ei ole enam tänapäevaste sotsiaalsete eristuste küüsis.

Rahvakultuuri esiletõusu tingisid 1960. aastate populaarkultuuri pealetung Lääne ühiskonnas; kontrakultuuri liikumised; ametlike kultuuriinstitutsioonide ja eliidikultuuri kriitika, samuti marksismi ja vasakpoolsete ideoloogiate mõju, soov kirjutada nn. allasurutud või rõhutud klasside ajalugu, uurida ajalugu “altpoolt”: E. P.  Thompson, Eric Hobsbawm jt.  Rolli mängisid kultuuriantropoloogia ja folkloristika populaarsus ning mõju ajalooteadusele. Ajaloolaste tähelepanu hakkasid pälvima rituaalne käitumine, suuline kultuur, sümbolid, kehalisus, karneval, naer jms. 1960. aastate Inglismaal muutus rahvakultuur kahasse popkultuuriga  omaette uurimissuunaks (nn Birminghami koolkond – Centre for Contemporary Cultural Studies, 1964).

Esialgu vastandati selgelt eliidikultuuri ja rahvakultuuri. Selles vastanduses nähti üht peamist kultuuridünaamika mootorit. Hiljem vastandused pehmenesid, rohkem rõhuti dialoogile ja vastastikustele laenudele; kahepooluselise mudeli asemel räägiti mitmepooluselisest mudelist. 

Algul kiputi rahvakultuuri käsitama passiivsena, mis pelgalt laenab oma arusaamu eliidikultuurist. Hiljem hakati toonitama rahvakultuuri aktiivset ja dünaamilist iseloomu, kahe pooluse interaktsiooni.  Ühe enam hakati toonitama kultuuritarbimist kui originaalset ja loovat tegevust. Kui esialgu püüti rahvakultuuri uurida ennekõike n-ö rahvalike objektide põhjal (rahvakirjandus, rahvakunst jne), siis hiljem jõuti arusaamani, et rahvakultuur ei ole omane mitte niivõrd objektidele, kuivõrd iseloomustab objektide tarbimist, kasutamist, s.t. ka elitaarsed objektid võivad leida “rahvalikku” kasutust. 

Kriitilise poole pealt tuleb nentida, et rahvakultuuri on väga keeruline määratleda ja piiritleda, nagu ka eliidikultuuri või kõrgkultuuri. See muudab rahvakultuuri ajaloo uurimise ebamääraseks valdkonnaks. 

Rahva- ja eliidikultuuri vastandus on liiga lihtsustav, tegelikult on mitmeid üleminekuvorme. Samuti ei ole tegemist tingimata konfliktsete poolustega, mis teineteisele paratamatult vastanduksid, nagu tihti leitakse.  Ka rahvakultuuri ajaloo allikad on ebaselged ja ebamäärased. Kas on üldse võimalik uurida “vaikivat enamust”? Kas eliidikultuurist pärit allikate põhjal on võimalik rekonstrueerida rahvakultuuri? Üldse kipub rahvakultuuri ajalugu käsitama rahvakultuuri staatilise ja muutumatuna, ei suudeta seletada selle muutumis- ja arenemispõhjuseid, regionaalseid ja sotsiaalseid erinevusi.

Rahvakultuuri esimene olulisim uurija oli Mihhail Bahtin (1895-1975), kelle märgiline teos oli „François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur” (valmis 1940, ilmus 1965). See oli üks kõige esimesi katseid süstemaatiliselt analüüsida keskaja ja varauusaja rahvakultuuri. Rabelais’ looming on mõistetav pelgalt keskaja rahvakultuuri taustal, millest see on välja kasvanud Bahtini hinnangul on keskaja rahvakultuur  oma olemuselt naeru- ja karnevalikultuur, mida iseloomustab ambivalentsus, grotesksus ja kehalisus.

Aron Gurevitś (1924-2006) püüdis oma peateoses „Keskaja rahvakultuuri probleemid“ (1981) kaardistada keskaja Euroopa rahvakultuuri erinevaid tahke. Peamised teemad: pühakutekultus; teispoolsuse uskumused; rahvausk;  groteskne kirjandus. Lähtub veendumusest, et kiriklikest ja ladinakeelsetest tekstidest on võimalik välja sõeluda lihtrahva uskumusi.

Hiljem arvas Gurevitš, et rahvakultuuri asemel võiks rääkida kõrgest ja madalast kultuurist: “Tänapäeval ei kasutaks ma enam üldse mõistet “rahvakultuur”, vaid pigem räägiksin keskaja kultuuri kahest kihist – kõrgest ja madalast, mis üksnes ei vastandu teineteisele, vaid samuti segunevad ja mõjutavad teineteist. Ma ei leia, et oli olemas kaks keskaja kultuuri, vaid kultuur moodustas ühe terviku ja rahvakultuuri ei tuleks seega käsitada iseseisvana. Teiseks olen ma jõudnud järeldusele, et “rahvakultuuri” mõiste ise on kaunis kahtlane. Keskaja kultuurieliidile ei olnud rahvakultuur võõras ja mitmed kõrgkultuuri elemendid tungisid kirjaoskamatute kultuuri.”

Rahvakultuuri uuris muuhulgas ka inglane Peter Burke (1939-), kelle “Rahvakultuur varauusaegses Euroopas” (1978) oli esimesi katseid kaardistada Euroopa rahvakultuuri erinevaid tahke ajavahemikus 1500–1800. Raamat keskendub eeskätt rahvakultuuri kandjatele ja vahendajatele ning rahvakultuuri arengule ja muutustele. Peamised teemad: karneval,  paasturituaalid,   rahvajutud ja –raamatud, narrid, veiderdajad, rahvamuusikud jt,  reformatsiooni mõju rahvakultuurile.

Prantsuse ajaloolase Jean-Claude Schmitti (1946-) „Püha hurdakoer“ (1979) kujutas endast interdistsiplinaarset uurimust 13. sajandil Prantsusmaal tekkinud uskumusest Püha Guinefort’i, kes suutis ravida lapsi. Püha Guinefort oli tegelikult hurdakoer, kelle peremees oli ebaõiglaselt tapnud ja kelle haud muutus peatselt palverännaku paigaks. Koer-pühaku kultus on näide keskaegsetest rahvauskumustest, mis püsisid visalt, sest püha hurdakoera kummardati veel 19. sajandil. Raamat tugineb ajaloo, arheoloogia, folkloristika, antropoloogia ja kirjandusteooria meetoditele.

Seega oli rahvakultuuri “avastamine” oli väga oluline moment uue kultuuriajaloo kujunemises: loobuti senisest keskendumisest vaid kõrgkultuurile ja hakati kultuuri mõistet avaramalt käsitama. 1970. aastatel oli rahvakultuuri ajalugu üks uue kultuuriajaloo mõjukamaid suundi ja selles vallas teostas ennast suurem osa uuendusmeelsematest kultuuriajaloolastest.

Tänapäevaks on “rahvakultuuri” mõiste esialgsest tähendusest suuresti loobutud, enam ei jagata kultuuri kaheks osaks – eliidi- ja rahvakultuuriks, vaid pigem uuritakse kultuuri sisemist dünaamikat, analüüsitakse kultuuri erinevaid kihte ja pooluseid, rõhutatakse ideede ja mõjutuste ringlust, mitte ühepoolset mõju.

1970. aastatel toimub kaks rööpset arengut: (kultuuri)ajaloolased avastavad (kultuuri)antropoloogia ja antropoloogid avastavad ajaloo. Ajalool ja antropoloogial (kitsamalt kultuuriajalool ja kultuuri-antropoloogial) on suur ühisosa: mõlemad uurivad “kultuurilist teist” – esimene ajas, teine ruumis kaugeid kultuure. Mõlema distsipliini eesmärk on mõista ja eritleda inimeste ja ühiskondade käitumist ja ettekujutusi; mõlemad peavad ennast asetama “teise” perspektiivi, et uuritavat paremini mõista. Kui traditsiooniliselt oli erinevuseks see, et antropoloogia tugines suulistele andmetele ja ajalugu kirjalikele, siis uuemal ajal on see eristus hägustunud, sest nii nagu antropoloogid kasutavad üha enam kirjalikke allikaid, pöörduvad ajaloolased sageli suulise teabe poole (näiteks nn. oral history).

Briti antropoloog E. E. Evans-Pritchard (1902–1973) lajatas: “Antropoloogia peab valima, kas olla ajalugu või olla eimiski (…) Ajalugu peab valima, kas olla sotsiaalantropoloogia või olla eimiski.”

Ajalugu versus antropoloogia põhineb järgmistel eristustel:

·         Diakroonia vs sünkroonia (Claude Lévi-Strauss)

·         Sündmus vs struktuur (Marshall Sahlins)

·         Kirjalik vs suuline (Jack Goody)

Claude Lévi-Strauss (1908–2009) oli seisukohal, et ajalugu uurib teadlikke, antropoloogia ebateadlikke nähtusi.

Kuid esmalt sündis 20. sajandi keskpaiku Ameerikas mõiste “etnoajalugu” (etnohistory), mis tähendas kitsalt Ameerika põliselanike ajaloolist uurimist, katset rekonstrueerida pärismaalaste vaatenurka ajaloole. Mõiste “ajalooline antropoloogia” sündis võrdlemisi üheaegselt 1970. aastate alguses Inglismaal, Prantsusmaal ja Ameerikas (ingl. historical anthropology; pr. anthropologie historique). Mõiste algatajateks olid ajaloolased, ent selle võtsid kiiresti üle ka mitmed antropoloogid. Võib kohata samuti paralleelvormi “antropoloogiline ajalugu” (anthropological history); samuti kasutati alguses ka mõistet “ajalooline etnoloogia”.

Tuleb rõhutada, et pole mitte üks, vaid mitu erinevat arusaama ajaloolisest antropoloogiast. Kõige üldisemalt võiks eristada antropoloogide ja ajaloolaste käsitust:

Ajaloolase vaatenurgast on ajalooline antropoloogia ennekõike nn. ajalooliste ühiskondade uurimine antropoloogiast laenatud meetodite, mõistete ja probleemiasetuste toel, ennekõike tähelepanu pööramine rituaalidele, uskumustele, sümbolitele, argielule jms.

Antropoloogia vaatenurgast on ajalooline antropoloogia ennekõike nn. algeliste ühiskondade uurimine ajalooteadusest laenatud meetodite ja lähenemiste valguses, ennekõike tähelepanu pööramine ajalisele mõõtmele, sündmustele ja (võimalusel) kirjalikele allikatele.

Ajaloolise antropoloogia põhisuunad on bioloogilise antropoloogia (toitumise, elamisviiside, keha, haiguste ajalugu), majandusantropoloogia  (majanduse, kaubanduse, erinevate vahetussüsteemide ajalugu), sotsiaalantropoloogia  (sugulusstruktuuride, pere, ühiskondliku elu ajalugu) ja kultuuri-antropoloogia (uskumuste, kujutluste, mõttesüsteemide, rituaalide ajalugu).

Antropoloogia on panustanud ajalooteadusesse uute uurimisteemadega: uued küsimused, uute uurimisobjektide konstrueerimine; antropoloogia võimaldas oluliselt pikendada “ajaloolaste küsimustikku”; andnud empiirilist võrdlusmaterjali, võimaldades ajaloolastele luua võrdlusi nn. ajalooliste ühiskondade ja nn. traditsiooniliste ühiskondade vahel (majandus, sugulus, rituaalid jne); samuti toonud kasutusse uued meetodid: uued mõisted, uued lähenemisnurgad; ajaloolased leidsid antropoloogide töödest mitmeid ideid ja mõisteid, mida kasutada enda erialases uurimistöös (rituaalid; sugulusstruktuurid, kingivahetus jne). Ajaloolased õppisid antropoloogialt nn. distantseeritud vaatenurka; püüdsid ennast võõrutada enesestmõistetavast.

Ajaloolise antropoloogia kriitika on tähelepanu juhtinud ebavõrdsele dialoogile: ajaloolased ammutavad märksa enam antropoloogidelt, kui vastupidi. Säilinud on ajaloolaste institutsionaalne ülimuslikkus ajaloolises antropoloogias. Samuti on ajaloolaste laenud antropoloogias sageli ebakriitilised ja piiratud; ei arvestata piisavalt algset konteksti ja piirdutakse n-ö moemõistete laenamisega. Ajaloolaste antropoloogia pole sama, mis antropoloogide antropoloogia (nagu pole antropoloogide ajalugu sama, mis ajaloolaste ajalugu). Vaatamata paljudele üleskutsetele on tegelik institutsionaalne koostöö ajaloolaste ja antropoloogide vahel endiselt väga nõrk; peamine suhtlus toimub tekstide vahendusel, mitte vahetult. Ainult mõned erandid (Saksamaal, Ameerikas, Prantsusmaal). Esineb ka allikate probleem: erinevalt antropoloogidest ei uuri ajaloolased ühiskondi vahetult, vaid ainult läbi tekstide; seega on problemaatiline antropoloogilise lähenemise rakendamine ajaloolase töös.

Tuntumad ajaloolise antropoloogia viljelejad on Jacques Le Goff („Keskaja Euroopa kultuur“), Emanuel Le Roy Ladurie („Montaillou“), Robert Darnton („Suur kassitapmine“) ja Marshall Sahlins („Saared ajaloos“), samuti Natalie Zemon Davis („Kink 16. Sajandi Prantsusmaal“).

Ajalooline antropoloogia on tänaseni kaunis mõjukas suund ja paljudele on ta enam-vähem sünonüümne “uue kultuuriajaloo” mõistega.

Ajalooline antropoloogia ei ole selgepiiriline nähtus, vaid pigem hübriidne. Oluline on silmas pidada, et mõiste on levinud nii ajaloolaste kui ka antropoloogide seas, kes omistavad sellele aga tihti erineva tähenduse.

*          *          *

Kommunikatsiooniajalugu uurib kõige üldisemalt sündmuste mõtestamist ja neid käsitleva informatsiooni liikumist. Konkreetsemalt on kommunikatsiooniajaloo eesmärk analüüsida informatsiooni liikumisviise teatud ajas ja ruumis. Ideaalis on taotluseks rekonstrueerida kogu kommunikatsiooniahel: alates info loomisest, selle materiaalsetest kandjatest, selle edastajatest, selle hankimisest kuni selle vastuvõtu ja mõjuni.

Senises praktikas on kommunikatsiooniajalugu tihtipeale katusmõiste seni eraldi käsitletud kultuuriajaloo harudele: raamatuajalugu, lugemisajalugu, ajakirjandusajalugu, meediaajalugu jt. Kommunikatsiooniajalugu võimaldab historiseerida inimeste vahelise suhtlemise ajalugu: info liikumise tehnilisi võimalusi, kirjaliku ja suulise teabe vahekorda, keha ja žestide või siis tehniliste vahendite rolli suhtlemises jne.

1970. aastatel laiema populaarsuse võitnud raamatuajalugu on olnud üks kultuuriajaloo uute otsingute eesliine; selles valdkonnas on ennast teostanud mitmed juhtivad kultuuriajaloolased (Robert Darnton, Roger Chartier jt). Lähtekohaks on siin raamatu valmistamise ja kasutamise historiseerimine; raamatu nii vormiline kui ka funktsionaalne muutumine ajas ja ruumis. Tähelepanu pööratakse nii raamatu välisküljele (kuidas vorm mõjutab sisu?), selle sisule (kas ja kuidas mõjutavad raamatud inimeste mõtlemist ja käitumist?)  kui ka selle sotsiaalsele mõjule (milline on olnud raamatute positsioon ühiskonnas?). Praktilises uurimistöös on tööpõld lai: käsikirjade, trükkimise, kirjastamise, levitamise, tsensuuri, ostmise, tarbimise jne ajalugu.

Robert Darnton selgitab: “Raamatuajalugu on trükisõna kaudu uuritav kommunikatsiooni sotsiaal- ja kultuuriajalugu, mille eesmärgiks on mõista, kuidas ideed trükisõna kaudu levivad ning kuidas on trükisõna mõjutanud inimmõtet ja -käitumist viimase viiesaja aasta jooksul.” Darntoni järgi on peamised küsimused , kuidas raamatud sünnivad, kuidas raamatud jõuavad lugejateni ja midaida lugejad raamatutega teevad.

Esimene ülevaatlik uurimus raamatu ajaloost oli 1958 ilmunud Lucien Febvre’i ja Henri-Jean Martini „Raamatu sünd“, käsitlus trükikunsti sünnist 16 saj. keskel kuni 18 sajandini. Uuritud on levikut, tüpoloogiat, tsensuuri jne.

Lugemisajalugu tõusis kultuuri-ajaloos esile varsti pärast raamatuajalugu ja selle mõjul 1970. aastate lõpul–1980. aastate alguses. Lugemisajaloo eesmärk historiseerida lugemine: lugemine on ajas ja ruumis muutuv aktiivne tegevus, tähenduse loomine, tekstide varustamine sisuga; raamat ärkab ellu alles koos lugejaga. Lugemisajaloo sünd on seotud lugejakesksete käsitluste sünniga 1970. a-te kirjandusteoorias: ameerika reader-response criticism ja saksa ‘retseptsiooniesteetika’ – teksti tähendust hakati otsima lugeja, mitte teksti enda ega autori juurest. Lugemisajaloo kaks aspekti

1)      Empiiriline lugemisajalugu: kuidas on tekste eri aegadel ja eri kultuurides loetud? Peamised uurimisprobleemid: vaikne ja kõvahäälne lugemine; lugemisasendid ja -viisid; lugemine ja sotsiaalsed ning soolised eristused jne.

2)      Teoreetiline lugemisajalugu: kuidas on tekste eri kultuurides tõlgendatud, s.t. loetut mõistetud? Peamised uurimisprobleemid: erinevad lugemise ‘ootushorisondid’, erinevad lugemisstrateegiad, erinevad tähendusloome viisid.

Carlo Ginzburgi arvates oli lugemisviis on olulisem kui raamat: “Kui me hakkame ükshaaval võrdlema Menocchio mainitud raamatute lõike järeldustega, mida ta nende põhjal tegi (või isegi viisiga, kuidas ta neid kohtunikele rääkis), leiame pidevalt lünki ja kohati olulisi vasturääkivusi. Igasugune püüd pidada neid raamatuid “allikateks” tavapärases mõttes, kukub kokku Menocchio lugemisviisi originaalsuse ees. Seega on tema lugemisviis tekstist olulisem. Menocchio asetas alateadlikult enda ja trükitud lehe vahele filtri, mis laskis läbi teatud lõigud ning varjutas teisi, mis laiendas mingi sõna tähendust, rebis selle kontekstist välja ning seejärel tegutses see Menocchio mälus edasi, moonutades teksti enda sõnu. See filter, see tema lugemisviisi võti, viib meid pidevalt tagasi kultuurini, mis on väga erinev sellest, mida on kujutatud trükitud lehel – suulise kultuurini.”(C. Ginzburg. „Juust ja vaglad“).

Raamatuajaloo üks tunnustatuim uurija on Roger Chartier (1945), kes oma teoses “Prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted” (1990) käsitles vaimseid ja kultuurilisi muutusi, mis tegid Prantsuse revolutsiooni puhkemise 1789. aastal võimalikuks. Põhiteemad: valgustus, avalik arvamus, raamatukaubandus, ilmalikustumine, kuningavõimu desakraliseerimine. Kas raamatud teevad revolutsioone? – Pigem ei: arutlus raamatute tähtsuse ja mõju üle 18. sajandi prantslastele. Raamatute hulk mitmekordistub 18. sajandil. Kirjaoskajate hulk kahekordistub 18. sajandil. Keelatud kirjanduse osatähtsuse suur kasv: poliitilised pamfletid, valgustusfilosoofide teosed, pornograafiline kirjandus. Siiski ei toeta Chartier arvamust, et raamatute mõju revolutsiooni puhkemisele oli vahetu.

Seevastu Robert Darnton leidis, et pigem teevad raamatud revolutsioone:“Kas raamatutel on mingi roll selles keerukas asjaolude puntras, mida võib käsitada revolutsiooni põhjustena? Minu arvates on vastus jaatav. Ma usun tänini, et on oluline teada, mida prantslased viimase kahekümne aasta jooksul enne revolutsiooni lugesid, isegi kui me ei tea, kuidas nad lugesid. Chartier oli minu empiiriliste avastustega nõus, aga eitas nende tähtsust, väites, et 18. sajandi lugejad oleksid võinud laimutrükiste mässumeelse sõnumi välja naerda. Aga ta ei toonud selle väite kinnituseks mingeid tõendeid (...). Mina omalt poolt olen möönnud, et tõenäoliselt loeti laimutrükiseid mitut moodi – mõnikord haritud ja skeptilisel, mõnikord naiivsel ja põlastaval pilgul.  Aga haritud lugejadki (...) võtsid selle keelatud kirjanduse sõnumi paljuski vastu ja vormisid ümber peenekoelisemaks reageeringuks 1787. ja 1788. aasta sündmustele. Minu silmis toimub sel revolutsioonieelse kriisi perioodil protsess, mida ma nimetan “radikaalseks lihtsustuseks” – see tähendab piiride mahamärkimine, mille tulemusel tavalised inimesed tunnevad vajadust asuda kas valitsuse poolele või tema vastu. Muidugi mängisid selle poolte valimise protsessi juures otsustavat rolli ideed.”

*          *          *

1970. aastatel võrsus Itaalias uus kultuuriajaloo suund (it. k. microstoria), mis asetas rõhu minevikunähtuste “mikroskoopilisele” uurimisele. Alates 1980. aastatest leidnud järgijaid mitmel pool maailmas. Mikroajalugu ei ole tingimata piiratud vaid kultuuriajalooga, ent praktikas on peamised edendajad olnud kultuuriajaloolased.  Lähtekoht: osa terviku asemel, s.t. veendumus, et ühe seiga, nähtuse või isiku põhjalik analüüs lubab teha üldistusi terviku ehk üldisema kohta. Eesmärk analüüsida n-ö tüüpilisi erandeid, s.t. väga hästi dokumenteeritud episoode ja isikuid, kes on ühtaegu nii erakordsed kui ka tüüpilised.

Esimesi tuntud mikroajaloolasi on Carlo Ginzburg (1939), kelle “Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm” (1976) sai erakordselt populaarseks. See oli inkvisitsiooniprotokollidel põhinev mikroajalooline uurimus ühe 16. sajandi Friuli möldri uskumustest ja arusaamistest, katse rekonstrueerida varauusaegse külainimese maailmapilti, mis on segu erinevatest mõjudest: suuline ja kirjalik kultuur, rahvauskumused ja kirikuõpetus; kirjandus ja teoloogia jne. Tema “Ükski saar pole saar. Neli pilguheitu inglise kirjandusele globaalsest vaatenurgast” (2000, e.k. 2014) pakub neli erudeeritud ja isikupärast sissevaadet inglise kirjandusajalukku. Keskendutakse mõnele konkreetsele tekstile mis autorit inspireerivad (Thomas More’i “Utoopia”, 16.–17. sajandi inglise vaidlused riimi voorustest ja puudustest, Laurence Sterne’i “Tristram Shandy” ja Robert Louis Stevensoni “Kurat pudelis”). Analüüsitakse nende tekstide ajaloolist konteksti ja dialoogi teiste tekstidega, et välja pakkuda “saareülene vaade inglise kirjandusele”, nagu Ginzburg ise oma lähenemist iseloomustab.

Koos Ginzburgiga oli üks esimesi mikroajaloolasi ja olulisemaid mikroajaloo teoreetikuid Giovanni Levi (1939), ühiselt toimetati raamatusarja Microstorie. Ta on kirjutanud ühe tuntumatest mikroajaloolistest uurimustest: “Nähtamatu pärand: ühe 17. sajandi Piemonte eksortsisti käekäik” (1985). Raamat analüüsib ühe Piemontes asuva väikese Santena küla vaimuliku Giovan Battista Chiesa elu ja vaateid 17. sajandil, eeskätt läbi tema suhete teiste külainimestega. Chiesa tegutses külas eksortsistina ja lävis paljude inimestega. Levi eesmärk on avada tollase külaelu spetsiifilist mõttelaadi, majanduslike ja vaimsete tegurite tihedat segunemist.

Huvipakkuv on Natalie Zemon Davise (1928) raamat „Martin Guerre’i tagasitulek” (1983), mis analüüsib tavatut tõsielujuhtumit 1540. aastate Lõuna-Prantsusmaal, kui üks talupoeg jätab maha oma naise, lapse ja varanduse ning kaob jäljetult. Mõned aastat hiljem ilmub ta uuesti välja, et jätkata kooselu oma perega. Kuid varsti hakkavad levima kuulujutud, et tegemist polegi õige Martiniga, vaid kellegi petturiga. Järgnevad ülekuulamised ja kohtuistungid. Mehel õnnestub kohtunikke oma õiguses peaaegu veenda, kui ootamatult ilmub välja tegelik Martin Guerre... Läbi konkreetse juhtumi õnnestub autoril esitada veenev sissevaade 16. sajandi külaellu ja avada tollase rahvakultuuri ja -kommete iseloomu.

Arlette Farge’i ja Jacques Reveli “Mässu loogika. Lasteröövide afäär Pariisis 1750” (1988) analüüsib 1750. aasta kevadel Pariisis levinud hirmulainet, et politsei röövib tänavatelt lapsi. Katse näidata ühe konkreetse episoodi toel varauusaegse linnaühiskonna ja -ruumi toimimist, teabelevikut, ettekujutuste rolli, võimusuhteid jpm. Sügavamal tasandil analüüs lihtrahva ja kuningavõimu vahekorrast, rahva muutunud suhtumisest kuningasse.

*          *          *

1980. aastatel võrsus Saksamaal kultuuri- ja sotsiaalajaloo suund ehk nn argiajalugu (Alltagsgeschichte), mis asetas rõhu minevikukultuuride ja -ühiskondade argielu uurimisele. Sarnaselt mikroajaloole huvitub argiajalugu eeskätt lihtinimestest, eesmärk on vaadata minevikku nende vaatenurgast, uurida tavainimese kogemust ja igapäevaseid eluviise (antropoloogia suur mõju). Argiajalugu püüab siduda suured ajaloolised arengud ja sündmused argipäeva kogemusega (näiteks natsismi uurimine tavainimeste tasandil). Argiajalugu pöörab tähelepanu tavainimeste elukeskkonnale, materiaalsele kultuurile, igapäevastele toimingutele.

Huvi argiajaloo vastu on tegelikult vanem, sellega tegeleti juba alates 19. sajandi lõpust, kuid valdavalt oli tegemist n-ö amatöörajalooga, mis lihtsalt kollektsioneeris teavet mineviku argielust.  Argipäeva uurimine muutus oluliseks teemaks sotsioloogias alates 1950. aastatest (Henri Lefebvre, Norbert Elias, Erving Goffmann). Argipäeva või -elu mõiste oli 20. sajandi alguses oluline fenomenoloogias (Edmund Husserl) ja psühhoanalüüsis (Sigmund Freud, “Argielu psühhopato-loogia”). Alates 1960. aastatest oli ‘argielu’ mõistel oluline roll paljude kultuuriteoreetikute töös (Michel de Certeau, “Igapäevased praktikad”, 1980).

Üks argipäeva ajaloo rajajaid Saksamaal ja esimeste argipäeva ajaloo koguteoste koostaja oli Alf Lüdtke (1943), kes uuris eeskätt 19. sajandi Saksa lihtrahva argipäeva: tööliselu, industrialiseerimise mõju argipäevale (uus ajataju, uued sotsiaalsed rütmid, muutused toitumises, uus töömoraal jne). Käsitlenud samuti bürokratiseerimisprotsesse 19. sajandi Saksamaal, eriti seoses politsei ja võimu-süsteemidega. Kirjutanud mitmeid teoreetilisi käsitlusi argipäeva ajaloost.

Alf Lüdtke koostatud koguteos “Argipäeva ajalugu” (1989) on seitsmest artiklist ja sissejuhatusest koosnev teos, mis kaardistab argipäeva ajaloo empiirilise ja teoreetilisi võimalusi. Käsitletud on empiirilised teemad nagu idasakslaste argielu peale 1945. aastat; natsismi vastuvõtt saksa tööliste seas; ja teoreetilised teemad, nagu argipäev ja soolised vahekorrad; argipäev ja ideoloogia;  argipäeva ajalugu ja marksistlik ajalookirjutus jm. Alf Lüdtke sedastas argiajaloo küsimused: „Mida inimesed teevad ja kuidas nad teevad seda, mida teevad, seda nii töö- kui puhkepäevadel? Kuidas nad teenivad oma igapäevast leiba? Kuidas nad puutuvad kokku aja ja ruumiga ning kuidas nad omastavad ajalisust ja ruumilisust? Kuidas nad loovad (või kaotavad) sõprus- või vaenusuhteid töökaaslaste või naabritega, perekonna ja sugulastega?“

Nii Alltagsgeschichte kui ka microstoria sündisid eeskätt reaktsioonina vastavalt Saksa ja Itaalia varasemale ajalookirjutuse traditsioonile: mõlemate eesmärk oli eemalduda pikkade protsessida ja sotsiaalsete struktuuride uurimisest, et keskenduda tavainimeste kogemusele ja pöörata tähelepanu üksikisiku rollile ajaloos. Neid ajalooteaduse suundi iseloomustab suur rõhk teoreetilisele reflektsioonile. Lisaks empiirilistele uurimustele on mõlemas suuna sees kirjutatud palju manifeste ja teoreetilisi artikleid.

*          *          *

1980.–1990. aastatel esile kerkinud tundeajalugu ei ole selgepiiriline suund, vaid selle all käsitletakse võrdlemisi eriilmelisi nähtusi: meelte, tundmuste, tunnete, tajude jne ajalugu. Ehk siis kõiki psühholoogilisi nähtusi, mida on võimalik historiseerida. “Tundeajalugu” on vaid üks võimalik katusmõiste. Tänapäeval on tundeajalugu üks kultuuriajaloo kõige populaarsemaid suundi. Käibel on mitmeid erinevaid mõisteid, nt. inglise keeles: history of senses, sensory history, history of sensibilities, history of emotions, history of feelings jne.

Tundeajaloo lähtekohaks on, et  inimeste tajud ja tunded on olulises osas kultuuriliselt konstrueeritud ja ajas muutuvad. Tunded ei ole pelgalt bioloogilised nähtused, mida saab analüüsida vaid neuro-keemiliste protsessidena. Tunded on samuti kultuurilised nähtused ja neid saab historiseerida, ajalooliselt uurida. Aistingulisi teateid tajutakse läbi aegade erinevalt, nende väärtustamine ja neist hoolimine on ajalooliselt muutuv. Igal ajastul valitseb oma “tunde- ja tajurežiim”, mille raames me võtame vastu, näitame välja ja tõlgendame erinevaid tundeid ja tajusid.

Tundeajalugu saab uurida kahel tasandil: 1) tunnete endi uurimine, nii nagu neid on kirjeldatud, kujutatud jne (pertseptsioonide uurimine – neuroajalugu); 2) tunnetesse suhtumise uurimine – kuidas on läbi aegade erinevalt reageeritud tunnetega seonduvale, kuidas neid on väärtustatud, varjatud või tõrjutud (representatsioonide uurimine).

Tundeajaloo eelkäijaiks võib pidada Johan Huizingat ja Norbert Eliast. 1941 kaebles Lucien Febvre, et meil pole ikka veel tundeajalugu: “Meil ei ole ikka veel armastuse ajalugu, meil ei ole surma ajalugu; meil ei ole kaastunde ega julmuse ajalugu. Meil ei ole rõõmu ajalugu, meil on vaid põgus ülevaade hirmu ajaloost” Febvre oli üks esimesi, kes sõnastas tundeajaloo uurimisprogrammi, kutsudes aja-loolasi uurima seda olulist valdkonda.

Tundeajaloo peamised suunad on tundmuste ajalugu (naudingute, kannatuste, armastuse, nägemuste jt. tundmuste ja tajude ajalooline uurimine), meelte ajalugu (nägemise, haistmise, kuulmise, maitsmise ja kompimise ajalooline uurimine) ning emotsioonide ajalugu (viha, rõõmu, hirmu jt emotsioonide ajalooline uurimine).

Tundmuste ajalugu kätkeb endas unenägude ja nägemuste ajalugu:  unenägude roll ja funktsioon erinevates kultuurides; unenägude väärtustamine ja tõlgendamine; visioonide ja üleloomulike kogemuste ajalugu jpm; „valurežiimide” ajalugu: vägivalla, haiguste, piinamise jt nähtuste ajalooline uurimine; ajastu valukäsituse ja vägivallanormide rekonstrueerimine; keskkonna ja ilmastiku-tingimuste tajumise ajalugu: maastikud, looduskatastroofid, aastaajad, öö-päev jne.

Meelte ajalugu uurib kuulmis- vs nägemiskultuure (suuline vs kirjalik kultuuur, prillide leiutamine), visuaalmeedia ajastut: televisioon, internet; visuaalset lugemisoskust; värvide ja värvitajumise ajalugu; lõhnade tajumist ja väärtustamist (“võõra” lõhn; “vaese lõhn”; lõhnade moraalne mõõde; konnoteeritud lõhnad, puhtus vs mustus, hügieeninormid kui kultuurinormid); helide tajumist ja väärtustamist (heliline identiteet; heli vs. müra. Suuline kultuur: teabe suusõnaline liikumine ja talletamine, „vaikuse ajalugu”, helid ja sotsiaalsed eristused; heliline koloniseerimine); maitsmismeele konstrueerimist (“hea maitse”, vürtside ajalugu; suhkru kasutuselevõtt; soola ajalugu jne. köögikultuur; maitse ja rahvuse konstrueerimine: rahvustoit; maitse kui identiteedi oluline osa). 

Kõige keerulisem ja vähem uuritud valdkond on kompimine, sest pole seotud konkreetse organiga. Üldisemalt on see seotud keha-ajalooga, s.h. žestide ja žestikuleerimise ajalooga. See hõlmab ka naha ajalugu: tätoveeringud; keha kaunistamine; sotsiaalset suhtlemist: kätlemine, embamine, kallistamine, suudlemine jne. 

Meelte ajaloo teoseid: Michel Pastoureau, “Sinine: ühe värvi ajalugu” (2002); Diane Ackerman, “Meelte lugu” (1990), Vladimir Lapin, “Peterburi lõhnad ja helid”.

Emotsioonide ajaloo üldine eesmärk on historiseerida tundeid (viha, rõõm, kurbus, hirm jne), näidata erinevate emotsioonide erinevat tähendust erinevatel ajastutel ja erinevates kultuurides. Emotsiooniajalugu püüab välja tuua eri ajastute “emotsionaalseid stiile”, rõhutades, et emotsioonid on suuresti õpitud ja kultuurisõltelised, mitte kaasasündinud. Ent ka ühe ajastu sees võib rääkida erinevatest “emotsionaalsetest kogukondadest”, mida liidab sarnane emotsionaalne käitumine. Emotsiooniajalugu rõhutab sedagi, et emotsioonisõnavara on ajastuti erinev; kõik tänapäevased emotsioonid ei olnud sõnastatavad nt. keskajal ja ka vastupidi. Emotsiooniajalugu näitab, et igas kultuuris on oma emotsiooninormid (milliseid tundeid sobib välja näidata ja milliseid mitte) ja valitseb teatud emotsionaalne kontroll (nt. lein ja selle väljendamine).

Ute Frevert jt, koostatud “Emotional Lexicons” (2014) on ühisuurimus emotsioonisõnavara muutumisest Euroopas viimasel kolmel sajandil. Raamatu koostaja Ute Frevert: “Iga ajastu on loonud oma emotsioonimõisted või varustanud teisenenud tähendusega vanad mõisted.”

Tundeajalooga on olulisel määral tegelenud mitmed nimekad ajaloolased. Jean Delumeau (1923-) uurimus “Hirm Lääne-Euroopas” (1978) räägib kollektiivse hirmutunde kasvust Lääne-Euroopas alates 14. sajandist kuni 18. sajandini, käsitledes erinevaid hirmu vorme (katkuga, näljahädadega, kuradiga, nõidadega, ketseritega jt seotud hirmud) uusaja ühiskonnas. Käsitletakse erinevaid hirmu levimehhanisme, s.h. trükimeedia, kunsti ja jutluste mõju. Rõhutab kiriku roll hirmukampaaniate algatamisel, nn. juhitud hirm.

Alain Corbini (1936) “Miasm ja nartsiss: haistmine ja sotsiaalne kujutlusmaailm, 18.–19. sajand” (1982) on pühendatud haistmismeele ajaloole. Peamised teemad: kuidas 18. sajandi teisel poolel tärkab Lääne-Euroopas uus tundlikkus, mis ei talu enam väljaheidete või muskuse lõhna ja pühendab üha enam tähelepanu õhupuhtusele ja erinevatele parfüümidele. Kuidas haistmine ja lõhnad muutuvad olulisteks sotsiaalses kujutlusilmas alates 18. sajandi lõpust ja eeskätt 19. sajandi esimesel kolmandikul. Kuidas “võõra” kujutamises, sotsiaalsete ja rassiliste tüüpide konstrueerimises mängib haistmishinnang alati olulist tolli. Nt. omistati prostituutidele iseloomulikke negatiivseid lõhnu.

Alain Corbini  “Tühjuse territoorium: Lääne-Euroopa ja rannaihalus, 1750– 1840” (1988) on uurimus maastike ja keskkonna tajumisest. Peamine teema – kuidas sündis 18. sajandi keskpaiku Euroopas uus kollektiivne rannaihalus. Kui enne 1750. aastaid ei hoolinud eriti keegi randadest, siis edaspidi hakati neid üha massilisemalt külastama – mereäärseid piirkondi asuti ümber väärtustama, sündis ranna-kultuur (sh ka rannaarhitektuur, rannakostüümid jms).

Alain Corbini “Maakellad: 19. sajandi maapiirkondade helimaastik ja tundekultuur” (1994) on uurimus 19. sajandi helide ja kuulmiskultuurist. Peamine teema: kirikukellade suur tähtsus maaühiskonnas. Corbin toob kasutusele “heliruumi” mõiste, kirjutades, et “kellatorn surub inimestele peale kindla heliruumi” ja “kujundab nende siseilma”. Heliruum määratleb ja kujundab inimeste teatava “helilise identiteedi”. 19. sajandi külainimesed suutsid väga täpselt oma kellaheli ära tunda, see oli just nende kell, mis lõi ja mitte naaberküla oma. Sealjuures on toonitatud maapiirkondade “helilise identiteedi” erinevust linnadega võrdluses, mille “heliruum” oli märka kirevam.

Alain Corbini “Rõõmude harmoonia: naudinguviisid valgustussajandist seksoloogia sünnini” (2007) on uurimus naudingudiskursusest ajavahemikul 1760–1880, sellest, kuidas kirjeldati seksuaal-naudingute iseloomu meditsiinis, teoloogias ja pornograafilises kirjanduses. Autor näitab väga erinevate naudingu tõlgendusmudelite paralleelset eksisteerimist Euroopa kultuuris (rõhuga Prantsusmaal), ometigi joonistuvad välja mõned ühised mustrid, nt. mehe ja naise radikaalne eristamine, mehe ülemuslikkuse rõhutamine jpm. Autori sõnutsi toimus muutus naudingudiskursuses 1840. aastatel, kui senise “rõõmude harmoonia” asemel hakati rohkem kõnelema “seksuaalsuse teadusest”.

Barbara H. Rosenweini “Tundepõlvkonnad. Emotsioonide ajalugu, 600– 1700” (2016)  on esimene ülevaatlik teos emotsioonide ajaloost keskajal ja varauusajal, 7.–18. sajandini; rõhuasetus on käsitletud perioodi emotsioonide üle peetud arutlustel ja tekstides väljendatud emotsioonidel, sh emotsiooni-sõnavaral (mis sõnadega eri aegadel ja eri tekstides emotsioone väljendatakse).

Seega, tundeajalugu võimaldab lisada meie minevikuteadmisele ühe mõõtme, mis on sealt enamasti puudunud, kuid mis meie endi elus on väga oluline: lõhnad, helid, naudingud, emotsioonid jne. Tundeajalugu ei ole selgepiiriline suund kultuuriajaloos, vaid pigem katusmõiste mitmele erinevatele suundumusele; samas liidab neid erinevaid suundmusi lähtekoht, et viisid, kuidas me ümbritsevat tajume ja hindame, on ajas muutlikud ja seega ajalooliselt uuritavad. Tegemist on ühe kõige populaarsema suunaga tänapäeva kultuuriajaloos.

*          *          *

1990. aastate alguses hakati humanitaarteadustes rääkima pildilisest pöördest (pictorial turn), visuaalsest pöördest (visual turn) või ikoonilisest pöördest (saksa ikonische Wende). Lähtekohaks oli mõte, et tänapäeva piltidest üleküllastunud ühiskonnas tuleb õppida pilte paremini „lugema“. Revideerida tuleb ka lääne kultuuriruumis domineerivat lihtsustatud arusaama pildist kui keelele analoogsest ja sellele „alluvast“ väljendusvahendist – keele ja pildi suhe vajab ümbermõtestamist; pildid on tähtsamad, kui siiani arvatud. Pildid ei ole passiivsed objektid, vaid aktiivsed, nt nad üksnes ei illustreeri sõna/teksti, vaid täiendavad seda, on sellega vastuolus või dialoogis. Pildid teatud mõttes “tegutsevad” ja avaldavad vaatajatele mõju. Visuaalse ehk pildilise pöörde käigus kujunes välja uus heterogeenne teadusvaldkond, mida tavaliselt nimetatakse visuaalkultuuri uuringuteks (visual culture studies, ka visual studies); saksa kultuuriruumis ka pilditeaduseks (Bildwissenschaft).

1980.–1990. aastatel kujunes katusmõistena välja kultuuriuuringute mõiste väga erinevatele uurimissuundadele ja -meetoditele, mida ühendas peamiselt keskendumine visuaalsele teabele. Laias laastus võib eristada kahte tähendust: 1) kunstiajaloost välja kasvanud uurimissuund, mis püüab avardada senist kitsapiirilisemat lähenemist ja uurida kõikvõimalikke möödaniku kunstiteoseid ja visuaalset keskkonda; 2) kultuuriuuringutest  välja kasvanud uurimissuund, mis keskendub ennekõike tänapäeva visuaalse keskkonna analüüsimisele (meedia, televisioon, veeb, filmid, reklaam jne). Metodoloogiliselt on tegemist väga kirju ehk hübriidse valdkonnaga, kus kasutatakse meetodeid semiootikast, meediauuringutest, filmiteooriast, reklaamiteooriast, psühhoanalüüsist, soouuringutest, kunstiajaloost jne.

Kultuuriajaloos hakati visuaalkultuuri uurimisest ja “visuaalsest pöördest” rääkima 1980. aastate lõpus, kuid oluliseks on see suund kujunenud umbes viimasel viieteistkümnel aastal. Kultuuriajaloo kontekstis mõistetakse visuaalkultuuri uurimise all katset rekonstrueerida mingi kultuuri visuaalne keskkond: milline oli visuaalse teabe tähtsus, funktsioon ja iseloom mingis kultuuris mingil ajaperioodil.

Visuaalkultuuri ajaloos pole oluline eristada “head” ja “halba” kunsti; eesmärk pole uurida vaid “suuri” kunstiteoseid, vaid mõista mingit visuaalkultuuri – visuaalset keskkonda, mille sees inimesed elasid – võimalikult mitmekülgselt.

Visuaalkultuuri ajaloo erinevad aspektid: a) visuaalkultuuri ajalugu kui uus kunstiajalugu:  katse väljuda anakronistlikust “kunsti” mõistest, mis pärineb alles 18. sajandist ja on suuresti tundmatu väljaspool Lääne kultuuri; eesmärk on kirjutada kunstiajalugu, mis ei tugine uusaegsetele esteetilistele kategooriatele, vaid püüab uurida piltide tähendust omas ajas; b) visuaalkultuuri ajalugu kui visuaalsetel allikatel tuginev kultuuriajalugu: ajaloolaste katse kasutada senisest enam ja kriitilisemalt visuaalseid allikaid (pilte, fotosid, filme jne) oma uurimistöös; c) visuaalkultuuri ajalugu kui kujutluspiltide kultuuriajalugu: viimaste aastate katse hõlmata visuaalkultuuri uurimisse ka n-ö mittemateriaalseid pilte, s.t. mingis kultuuris ringlevaid erinevaid ettekujutusi, visioone, unenägusid jms.

Põhimõtteliselt võib eristada kahte erinevat mineviku taasesitamise viisi: ajalugu sõnades ja ajalugu kujutistes, ehk teisisõnu: verbaalne ajalugu ja visuaalne ajalugu. Hayden White on pakkunud välja analoogse eristuse: historiofootia ja historiograafia (“Historiography and Historiophoty”, The American Historical Review, vol. 93, no 5, 1988, pp.1193–98).  Samas pole see eristus lõpuni täpne, sest tegemist pole kahe päriselt võrdväärse mineviku esitamise viisiga: üldreeglina on visuaalne ajalugu allutatud verbaalsele või siis lähtub verbaalsest. Samas pole võimatu, et see traditsiooniline vahekord mängitakse lähitulevikus ringi.

Visuaalkultuuri uurimine on võimaldanud kultuuriajaloos tuua käibele palju senikasutamata allikaid – ikonograafilist materjali, mida varem ei teatud või ei osatud kasutada. Selle käigus on püütud välja töötada visuaalsete allikate kriitikat,  kasvanud ajaloolaste teadlikkus visuaalse representatsiooni eripärast ja loogikatest: pildid ei ole enam pelgalt illustratiivne materjal, vaid võrdväärses positsioonis kirjalike allikatega. 

Esimene süstemaatiline sissejuhatus pilditeadusesse kui omaette uurimisvaldkonda on Gustav Franki ja Barbara Lange “Sissejuhatus pilditeadusesse: pildid visuaalkultuuris” (2010), mis defineerib pilditeadust kui igat liiki visuaalsete artefaktide loomise, levitamise ja kasutamise uurimist, kirjeldamist ja peegeldamist ajalooliselt muutuvates kultuurikontekstides.

Peter Burke’i arvates vajavad visuaalsed allikad allikakriitikat. Tema “Silmaga tunnistamine: piltide kasutamine ajaloolise tõendusmaterjalina” (2001) on esimesi katseid töötada välja n-ö pildikriitika alused ajaloolastele. Peamised teemad: pildid kui tunnistajad; pildianalüüsi alused (ikonograafia ja ikonoloogia); portreekunst ajalooallikana; fotograafia ajalooallikana; liikuvad pildid ajalooallikana; võõra kujutamine; visuaalsed narratiivid jpm.

Visuaalkultuuri ja ühtlasi kommunikatsiooniajaloo seisukohast on märgiline Peter Burke’i teos “Louis XIV valmistamine” (1992): uurimus Louis XIV “visuaalsest tootmisest” – “päikesekuninga” kõik-võimalikest kujutistest nii müntidel, kunstis, pitsatitel kui ka kirjasõnas ja teatrilaval. Burke’i sõnutsi on tegemist esimese sedavõrd süstemaatilise “avaliku kuvandi” loomisega ühest valitsejast, tõeline PR kampaania. Kuningavõim tugineski ennekõike representatsioonidel, tema n-ö surematul kehal, mis oli lahus tema “maisest, surelikust kehast”. Peter Burke: “Selle uurimuse eesmärgi võib võtta kokku ühe tänapäeva kommunikatsioonianalüütiku vormelit kasutades kui katset välja selgitada, kes ütles mida Louis XIV kohta kellele, läbi milliste kanalite ja koodide, millises kontekstis, milliste kavatsustega ja millise mõjuga”

Oluline visuaalkultuuri uurija oli Michael Camille (1958-2002), kes uuris sügavuti “Gooti kunsti” (1995), tegemist oli gootika piire avardava ülevaatega kõrgkeskaja visuaalsest kultuurist. Gootika pole pelgalt uus kunstistiil, vaid “uus viis näha ja tunnetada maailma”; “uue tervikliku ruumi, totaalse keskkonna loomine”. Gootika valitses üle kahe sajandi Euroopa visuaalkultuuri: “teravkaari ja gooti ornamentikat kasutati arhitektuuri kõrval kõikjal, alates lusikatest ja lõpetades kingadega”. Raamatu põhiteemad – gootika kui: uus nägemus ruumist ja ajast; uus nägemus Jumalast; uus nägemus loodusest; uus nägemus iseendast.

Teoses “Pilt serval: keskaja kunsti ääred” (1992) uuris Camille keskaja illumineeritud käsikirju ja arhitektuuri marginaalset kunsti, s.t. joonistusti ja skulptuure, mis jäävad äärele. Katse anda tähendus kõrgkeskaja kunstis väga levinud frivoolsetele või parodeerivatele servakujutistele. Psühhoanalüütiline lähenemisnurk, mis rõhutab servakunsti seksuaalset sümboolikat, sidudes selle põhiteosega. Rõhutab keskaja visuaalkultuuri subversiivset loomust – suurt tolerantsi ametliku kultuuri parodeerimise suhtes.

Saksa pildiajaloolase Hans Beltingi (1935)  “Pilt ja kultus: piltide ajalugu enne kunsti ajastut” (1990) on uurimus religioossete piltide funktsioonist Euroopa kultuuris hilisantiigist renessansini (ca 500–1500). Rõhutab piltide kultuslikku tähendust – uusajaeelsed pildid ei kuulunud mitte kunsti, vaid kultusse valda. Keskendub ikoonikunstile, erinevatele arengutele Läänes ja Idas, ikonoklastiale ja ikonoduuliale. Kritiseerib traditsioonilist kunstiajalugu, mis ei suuda adekvaatselt uurida pilte enne kunstikategooria sündi uusajal

Keskaja visuaalkultuuri, eriti nn imago-kultuuri, on uurinud  Jean-Claude Schmitt. Peamine teos “Piltide keha. Esseid keskaja visuaalkultuurist” (2002) tõstab esiplaanile ikonograafilised allikad. Schmitti järgi kujutas keskaja Euroopa kultuur endast omanäolist imago-kultuuri, kus pilt etendas olulist rolli kolmas tähenduses: 1) inimene kui pildiline olend – Piibel: inimene on loodud ad imaginem Dei (Jumala näo järgi; otsetõlkes “Jumala kujutise/pildi järgi) 2) kristlus kui pildireligioon: piltide suur tähtsus kristluse kujunemises ja arengus. 3) kristlus kui visioonikultuur: nägemuste ja unenägude suur tähtsus keskaja kristlikus kultuuris. 

*          *          *

2000. aastate alguses hakati humanitaarteadustes rääkima materiaalsest pöördest (material turn) või “tagasipöördumisest asjade juurde” (return to things). Kuigi materiaalse kultuuri uurimisel on pikad juured (arheoloogia, etnograafia, museoloogia jne), siis alles viimastel aastatel on asutud materiaalset kultuuri käsitlema tervikuna, sh vaadates asju interaktsioonis inimesega ja omavahel. Loobutud on asjade hindamisest üksnes esteetilistel alustel, nagu varem tavaks.  Materiaalse pöörde sisuks on uus tähelepanu inimelu materiaalse mõõtme vastu, asjade vastu meie elus. See kajastab uut äratundmist, et kultuur ei seisne pelgalt ideedes ja sümbolites, vaid niisamuti asjades ja esemetes.

Objektile orienteeritud ontoloogia (Object-Oriented Ontology) on filosoofiline koolkond, mis seab kahtluse alla inimeksistentsi esmasuse asjade eksistentsi ees. Objektid ei eksisteeri üksnes inimeste jaoks, vaid neil on ka omaette eksistents lahus inimestest ja nende tähendus ei ammendu vaid suhtes inimestega. Asjadel on oma agentsus – toimejõud.  Selle suuna peamine kujundaja on Ameerika filosoof Graham Harman, samuti Levi Bryant (kes 2009. a-l pakkus suunale ka nime). 

Materiaalse kultuuri uuringud tegelevad sellega, kuidas me asju teame ja teeme, aga ka sellega, kuidas esemed on püütud meie individuaalsetesse ja kollektiivsetesse mälestustesse. Niisiis hõlmab see interdistsiplinaarne valdkond asjade tootmise, kasutusviiside ja mitmesuguste mõjude uurimist, mis omakorda raamivad meie igapäevaseid kogemusi.

Materiaalse kultuuriajaloo lähtekohad seisavad tõdemuses, et elutud esemed on sotsiaalse interaktsiooni kandjad ning annavad inimtegevusele sümboolse tähenduse, kuivõrd neil on võime midagi tähistada, inimkogemust vahendada ja täita ühiskondlikke funktsioone. Asjad peegeldavad ja tihendavad sotsiaalseid nähtusi igapäevase “ainevahetusena”, milles neid mõjutavad inimesed. Nad annavad edasi kogemust ja väljendavad tähendust, niisiis võib neid pidada tõendusmaterjaliks, mis võimaldab rekonstrueerida eluviise, kujuteldavaid või konkreetseid inimtegevusi või tegevusetust. Nagu tekste või kujutisi, võib ka asju käsitada tõendusmaterjalina, mis aitab meil sügavamalt mõista neid tootnud ühiskondi.

Teedrajav kogumik materiaalse kultuuri uuringute valdkonnast oli The Social Life of  Things: Commodities in Cultural Perspective, (toimetas Arjun Appadurai, 1986). Rõhk oli antropoloogial ja sotsioloogial, lähtekohaks veendumus, et asjad on aktiivsed, neil on oma “sotsiaalne elu”.  Fookus oli asjade tarbimisel, “asjade kaubastumisel”. Uue kontseptsiooni “asjade eluloo” näol lõi Igor Kopytoff („Cultural Biography of Things”)

Varauusaja materiaalse kultuuri ajaloo tuntumaid uurijaid, üks esimesi, kes hakkas kultuuriajaloo raames pöörama tähelepanu ainelisele kultuurile (riietumine, tarbimine, argiesemed, liiklusvahendeid) oli Prantsuse ajaloolane David Roche (1935).

Varauusaja materiaalse kultuuri ajaloo tuntumaid uurijaid tänapäeval, erilise fookusega asjade globaalsel ajalool (asjade vahetus, asjade ringlus jne) on Giorgio Riello (1974), kes on uurinud süvitsi mitmete materjalide kultuuriajalugu, sh puuvilla kultuuriajalugu.

“Materiaalne pööre” kultuuriajaloos on suuresti reaktsioon eelmiste kümnendite suurele tähelepanule sümbolitele, märkidele, ettekujutustele, diskursustele, tekstidele jne – kujunes soov naasta millegi käegakatsutava juurde. Samas huvitub ka materiaalse kultuuri ajalugu asjade sümboolsest rollist ja tähendusest. 

Materiaalse kultuuri ajalugu on toonud käibele palju uut ainest, aidanud näha uues valguses tekstilisi ja pildilisi allikaid. Tegemist on alles kujunemisjärgus valdkonnaga (vaatamata varasematele katsetele minevikus), mille olulisemad tulemused on usutavasti alles ees.

*          *          *

Kultuuriajalugu on ees ootamas mitmed väljakutsed, mis on nii metodoloogilist laadi: kultuuriajalugu ei ole enam n-ö ajalooteaduse avangard, lisandunud on uued ja atraktiivsemad suunad, nagu globaalne ajalugu, keskkonnaajalugu, digitaalne ajalugu, posthumanistlik ajalugu jt. – kui  epistemoloogilist laadi: kultuuriajaloo rõhk tähenduste uurimisele ei tundu enam piisav, soov on pöörata enam tähelepanu mineviku ainelisele, emotsionaalsele ja afektiivsele mõõtmele, kehalistele praktikatele, loodusele ja keskkonnale, jne.

“Kultuurilise pöörde” kriitikud küsivad, mis tuleb pärast “kultuurilist pööret”. Kuidas väljuda “tähenduste ämblikuvõrgust” ja “keele vanglast”? Kuidas tuua silmapiirile tagasi keha, keskkond, asjad? Kultuuriajalugu on jätnud unarusse “käegakatsutavad asjad” – kehalised praktikad (mis ei ole taandatavad vaid diskursiivsetele praktikatele), materiaalsed asjad, mis ei ole pelgalt representatsioonid, jne. Kultuuriajalugu peab suutma suhestuda uute suundadega ajalooteaduses, rikastama oma “küsimustikku” probleemidega, mis on sõnastatud uutes ajalooharudes, peab võtma arvesse tehtud kriitikat ja lõimima loovalt oma uurimisplatvormi mineviku ainelise, afektiivse, kehalise jne mõõtme, otsima uusi teoreetilisi dialoogipartnereid, et rikastada oma “kontseptuaalset tööriistakasti” – sõnastada uusi (või unustatud vanu) küsimusi ja pakkuda uusi mõisteid - selleks et uuesti mõtestada oma esialgseid eesmärke ja mitte loobuda aluspõhimõtetest.

Üks uus (kasutamata) perspektiiv on kultuurisemiootika ja kultuuriajaloo dialoog, sest nii kultuurisemiootikat kui ka kultuuriajalugu huvitab esmajoones tähendusloome. Mõlema uurimisobjekt on homo culturalis – tähendusi loov, levitav ja kasutav inimene. Nii nagu kultuuriajalugu, nii ei huvita ka kultuurisemiootikat mitte kogu reaalsus, vaid ennekõike selle märgilised mudelid – sümboolsed tähendusloome süsteemid. Juri Lotman: “Kultuuri valdkond on alati sümboolse valdkond.”

Kui kultuurisemiootika on ennekõike teoreetiline distsipliin, mille eesmärk on pakkuda üldiseid kultuurianalüüsi mudeleid, siis kultuuriajalugu on ennekõike empiiriline distsipliin, mille eesmärk on analüüsida konkreetse kultuuri märgilisi mudeleid kindlal ajaperioodil.

Semiootika toob kultuuriajaloo uurimisse uued teemad:  kultuuri märgilised protsessid (nt. rõivastus, aumärgid, žestid, eristavad märgid jne); sümboolne käitumine (rituaalid, duell, salongid jne), jm; uued meetodid ja mõisted: semiootilise analüüsikeele kasutamine kultuuriajaloos – “argikäitumise poeetika”; “semiosfäär”; “tähistamispraktikad” jne; verbaalse ja visuaalse teabe semiootilised analüüsimeetodid. Kõige üldisemalt – semiootikaga kaasneb uus arusaam kultuurist kui kogukondlik tähendustesüsteem, mis annab inimesele vahendid tõlkimaks oma tunge, vajadusi ja muid kalduvusi representatsioonilisteks ja kommunikatiivseteks struktuurideks.

Juri Lotmani hinnangul on iga ajaloolane paratamatult semiootik: “Ajaloolane on mõistetud tegelema tekstidega. Sündmuse „nagu see on” ja ajaloolase vahel seisab tekst, ning see asjaolu muudab teaduslikku situatsiooni täielikult. Tekst on alati kellegi loodud, ta on toimunud sündmuse tõlge mingisse keelde. Üks ja sama reaalsus aga annab eri viisil kodeerituna tulemuseks erinevad – mõnikord vastakad – tekstid. Tekstist fakti, jutustusest sündmuse kättesaamine tähendab dešifreerimisoperatsiooni. Niisiis, kas teadvustades seda või mitte, aga ajaloolane alustab oma tööd semiootilistest manipulatsioonidest lähteainese, tekstiga.”

Ajalooline semiootika uurib seda, kuidas mõtestab oma valikuid mingil möödaniku ajahetkel inimene või inimkollektiiv. Juri Lotman: “See on mõneti sarnane sellega, mida Annales’i koolkond nimetab “mentaliteediks”. Kuid mentaliteedialaste uurimuste tulemused ja nende võrdlus sellega, mida mitmesuguste etnokultuuriliste teadvusetüüpide rekonstrueerimisel on saavutanud vene semiootikud [...], veenavad, et just kultuuri ajalooline semiootika on kõige paljutõotavam tee selles suunas.”

Juri Lotmani “Vestlusi vene kultuurist” (1993) on uurimus vene aadli argielust 18.–19. Sajandil ja tugineb 35-osalisele teleloengute sarjale ETV-s. Rõhk on argielu sümboolsetel aspektidel ja rituaalsel käitumisel, lähenemine temaatiline ja isikukeskne, peamised teemad: ametiastmed ja aumärgid,   naiste maailm, ball, duell, abielu ja lahutus, kaardimäng, surm, dekabristid. Lotmani hinnangul eeldab minevikuinimeste mõistmine nende kultuuri tundmist: “Selleks, et mõista minevikus elanud inimeste ja kirjandustegelaste käitumise tähendust, peab paratamatult tundma nende kultuuri: nende harilikku, igapäevast elu, nende harjumusi ja kombeid, ettekujutusi maailmast jm. (...) Just mõista, sest mingeid fakte teada või neid mõista on ajaloo puhul kaks sootuks ise asja. Sündmusi saadavad korda inimesed. Inimesed aga tegutsevad oma ajastu motiivide ja innustuste ajel. Kui neid ajendeid ei tea, siis hakkavad inimeste teod paistma seletamatud ja mõttetud.”

Lotmani arvates kummitab ajaloolasi retrospektiivne illusioon: kuna midagi on toimunud, siis arvatakse, et see oligi ainus võimalus. Tekib eksiarvamus ajaloolisest paratamatusest. Ajaloolise semiootika vaatenurgast on toimunud sündmus vaid üks võimalikest variantidest ning seega ei taandu ajaloo uurimine pelgalt mingi sündmuse toimumise tingimuste ja paratamatuse välja selgitamisele, vaid pööratakse tähelepanu ka võimalikele alternatiividele ja ollakse teadlik kultuuri ennustamatust iseloomust.  

Tuntud ajaloosemiootik oli ka Tzvetan Todorov (1939-2017), kes  oma uurimuses “Ameerika vallutamine” (1982) pöörab rõhku vallutusele järgnenud koloniseerimisprotsessile: kui tavaliselt on Ameerika vallutamist käsitletud esmajoones sõjalises võtmes, siis Todorovi silmis ei ole tegemist mitte niivõrd sõjalise, kuivõrd semiootilise konfliktiga. Ja konkistatooride edu tagas ülekaal informatsioonis ja selle osavas kasutamises, mitte paremad sõjajõud. Raamat analüüsib erinevaid kommunikatiivseid situatsioone 16. sajandi Ameerikas (täpsemalt Mehhikos), rõhuga kultuurilistel konfliktidel. Hispaanlaste üleolek oli pigem sümboolne, mitte sõjaline: “Kogu sõjakäigu jooksul korraldab Cortés meelsasti vaatemängulisi aktsioone, andes endale nende sümboolsest väärtusest selgesti aru. Näiteks on väga oluline võita esimene lahing indiaanlaste vastu; purustada ebajumalakujud preestrite esimese väljakutsuva sammu peale, et tõestada enda haavamatust; põletada maha just linna keskel asuv palee, et näidata, kui suur on tema üleolek, või tõusta templi tippu, et kõik teda seal näeksid. Cortés karistab harva, aga õpetlikul viisil ja nõnda, et kõik sellest teada saaksid. (...) Isegi Cortési relvade kasutamisel on pigem sümboolne kui praktiline mõju.  Päris ekspeditsiooni algul korraldab ta hobuste ja kahuritega (millel tol ajal muud otstarvet ei olnudki) tõelisi heli ja valguse vaatemänge, hoolitsedes lavastuse eest päris märkimisväärse põhjalikkusega. Ta peidab mära teatud kohta ning viib siis sinna oma indiaani külalised ja sugutäku; viimase valjud häälitsused heidutavad indiaanlasi, kes pole kunagi varem hobust näinud.”

*          *          *

Mida öelda kokkuvõtteks? On kaks võimalikku lähenemist kultuuriajaloole: 1) objekti-keskne: minevik jaguneb valdkondadeks, mida saab eraldi uurida: • majandusajalugu • sotsiaalajalugu • poliitiline ajalugu • kultuuriajalugu jne. Kultuuriajalugu on ennekõike nn. kaunite kunstide, suurte mõtete ja teaduste ajalugu. 2) meetodi-keskne lähenemine: minevikunähtuseid saab uurida kindla metodoloogilise nurga alt, kultuuriajalugu vaatab mievikunähtustele tähendusloome vaatenurgast: • majanduse kultuuriajalugu • poliitika kultuuriajalugu • sõja kultuuriajalugu • kunsti kultuuriajalugu jne. “Uus kultuuriajalugu” on kõikehõlmav ajalugu, st kultuuriajaloo vaatenurgast saab uurida kõiki mineviku valdkondi: poliitikast ja sõjapidamisest söömise ja sugueluni.

Ja lõpuks, kultuuri ja kultuuriajaloo historiseerimine:

·         Mõiste “kultuur” sünd (Vico)

·         Kultuuri “ajaloolisuse” sünd (Herder)

·         Kultuuri “ajaloolise uurimise” sünd (Burckhardt)

·         Kultuuri “ajaloolise uurimise” väljakujunemine (Huizinga, Lamprecht, Friedell, Febvre, Bloch jt.)

Kultuuriajaloo kontseptualiseerimine:

·         Mentaliteediajalugu (Febvre, Bloch)

·         Rahvakultuuriajalugu (Bahtin, Gurevitś, Burke, Schmitt)

·         Ajalooline antropoloogia (Le Goff, Le Roy Ladurie, Sahlins)

·         Mikroajalugu (Ginzburg, Zemon Davis, Revel)

·         Tundeajalugu (Corbin, Rosenwein, Delumeau)

·         Kommunikatsiooni ajalugu (Chartier, Darnton, Levi)

·         Argiajalugu (Lüdtke)

·         Visuaalkultuuri ajalugu (Belting, Camille)

·         Materiaalse kultuuri ajalugu (Roche, Riello)

·         Semiootiline kultuuriajalugu (Lotman, Uspenski, Todorov)