MÄRKMED KULTUURI AJALOOST. MAREK TAMME LOENGUD 6 (Ⓒ Marek Tamm, TLÜ 2019)

SISSEKANNE # 45

6 // KOMMUNIKATSIOONI-, RAAMATU JA LUGEMISE AJALUGU

MIS ON KOMMUNIKATSIOONIAJALUGU? Kõige üldisemalt uurib kommunikatsiooniajalugu sündmuste mõtestamist ja neid käsitleva informatsiooni liikumist. Konkreetsemalt on kommunikatsiooniajaloo eesmärk analüüsida informatsiooni liikumisviise teatud ajas ja ruumis. Ideaalis on taotluseks rekonstrueerida kogu kommuni-katsiooniahel: alates info loomisest, selle materiaalsetest kandjatest, selle edastajatest, selle hankimisest kuni selle vastuvõtu ja mõjuni.

Kõige üldisemalt uurib kommunikatsiooniajalugu sündmuste mõtestamist ja neid käsitleva informatsiooni liikumist.

Senises praktikas on kommunikatsiooniajalugu tihtipeale katusmõiste seni eraldi käsitletud kultuuriajaloo harudele: raamatuajalugu, lugemisajalugu, ajakirjandusajalugu, meediaajalugu jt. Kommunikatsiooniajalugu võimaldab historiseerida inimeste vahelise suhtlemise ajalugu: info liikumise tehnilisi võimalusi, kirjaliku ja suulise teabe vahekorda, keha ja žestide või siis tehniliste vahendite rolli suhtlemises jne.

Kommunikatsiooniajaloo suunad: raamatuajalugu =>  1970. aastatel laiema populaarsuse võitnud raamatuajalugu on olnud üks kultuuriajaloo uute otsingute eesliine; selles valdkonnas on ennast teostanud mitmed juhtivad kultuuriajaloolased (Robert Darnton, Roger Chartier jt).

Raamatuajaloo lähtekoht: raamatu valmistamise ja kasutamise historiseerimine; raamatu nii vormiline kui ka funktsionaalne muutumine ajas ja ruumis. Tähelepanu pööramine nii raamatu välisküljele (kuidas vorm mõjutab sisu?), selle sisule (kas ja kuidas mõjutavad raamatud inimeste mõtlemist ja käitumist?)  kui ka selle sotsiaalsele mõjule (milline on olnud raamatute positsioon ühiskonnas?). Praktilises uurimistöös lai valdkond: käsikirjade, trükkimise, kirjastamise, levitamise, tsensuuri, ostmise, tarbimise jne ajalugu.

Robert Darnton: “Raamatuajalugu on trükisõna kaudu uuritav kommunikatsiooni sotsiaal- ja kultuuriajalugu, mille eesmärgiks on mõista, kuidas ideed trükisõna kaudu levivad ning kuidas on trükisõna mõjutanud inimmõtet ja -käitumist viimase viiesaja aasta jooksul.”

Raamatuajaloo peamised küsimused Darntoni järgi: 1) Kuidas raamatud sünnivad? 2) Kuidas raamatud jõuavad lugejateni? 3) Mida lugejad raamatutega teevad?

(Robert Darnton,  ““What is the History of the Books” Revisited”, Modern Intellectual History, kd. 4, nr. 3 (2007), lk. 495–508).

Esimene ülevaatlik uurimus raamatu ajaloost oli 1958 ilmunud Lucien Febvre’i ja Henri-Jean Martini „Raamatu sünd“, käsitlus trükikunsti sünnist 16 saj. keskel kuni 18 sajandini. Uuritud on levikut, tüpoloogiat, tsensuuri jne.

Kommunikatsiooniajaloo suunad: lugemisajalugu => Lugemisajalugu tõusis kultuuri-ajaloos esile varsti pärast raamatuajalugu ja selle mõjul 1970. aastate lõpul–1980. aastate alguses. Lugemisajaloo eesmärk historiseerida lugemine: lugemine on ajas ja ruumis muutuv aktiivne tegevus, tähenduse loomine, tekstide varustamine sisuga; raamat ärkab ellu alles koos lugejaga.

Lugemisajaloo sünd on seotud lugejakesksete käsitluste sünniga 1970. a-te kirjandusteoorias: ameerika reader-response criticism ja saksa ‘retseptsiooniesteetika’ – teksti tähendust hakati otsima lugeja, mitte teksti enda ega autori juurest.

Lugemisajaloo kaks aspekti

1)      Empiiriline lugemisajalugu: kuidas on tekste eri aegadel ja eri kultuurides loetud? Peamised uurimisprobleemid: vaikne ja kõvahäälne lugemine; lugemisasendid ja -viisid; lugemine ja sotsiaalsed ning soolised eristused jne.

2)      Teoreetiline lugemisajalugu: kuidas on tekste eri kultuurides tõlgendatud, s.t. loetut mõistetud? Peamised uurimisprobleemid: erinevad lugemise ‘ootushorisondid’, erinevad lugemisstrateegiad, erinevad tähendusloome viisid.

Guglielmo Cavallo, Roger Chartier (koostajad), “Lugemise ajalugu läänemaailmas”, 1995. => Üks esimesi kollektiivseid katseid esitada ülevaade lugemisajaloost antiigist tänapäevani. Kokku 13 peatükki, rõhuga Lääne-Euroopal. Esmatrükk itaalia keeles, Storia della lettura (1995), kuid tõlked mitmesse teise keelde, s.h. inglise keelde: A History of Reading in the West (1999).

Alberto Manguel, „Lugemise ajalugu“ (1996) => Katse kokku võtta lugemise ajalugu antiigist kuni tänapäevani; esseistlik, laadilt pigem temaatiline kui kronoloogiline. Peatub lugemisviiside ajalool, raamatute väliskujul, tõlkimisel, raamatute varastamisel, lugemise sümboolsel mõõtmel.

Carlo Ginzburg: lugemisviis on olulisem kui raamat: “Kui me hakkame ükshaaval võrdlema Menocchio mainitud raamatute lõike järeldustega, mida ta nende põhjal tegi (või isegi viisiga, kuidas ta neid kohtunikele rääkis), leiame pidevalt lünki ja kohati olulisi vasturääkivusi. Igasugune püüd pidada neid raamatuid “allikateks” tavapärases mõttes, kukub kokku Menocchio lugemisviisi originaalsuse ees. Seega on tema lugemisviis tekstist olulisem. Menocchio asetas alateadlikult enda ja trükitud lehe vahele filtri, mis laskis läbi teatud lõigud ning varjutas teisi, mis laiendas mingi sõna tähendust, rebis selle kontekstist välja ning seejärel tegutses see Menocchio mälus edasi, moonutades teksti enda sõnu. See filter, see tema lugemisviisi võti, viib meid pidevalt tagasi kultuurini, mis on väga erinev sellest, mida on kujutatud trükitud lehel – suulise kultuurini.” C. Ginzburg, “Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm” (Tallinn, 2000), lk. 79.

ROGER CHARTIER (1945)

CV: Sündis Lyonis 1945. Õppis Ecole Normale Supérieure’is. 1978–1984 lektor Pariisi õppe- ja teaduskeskuses Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales’is. 1984–2006 sealsamas professor. Alates 2006 uusaegse Euroopa kirjakultuuri professor Collège de France’is.

Olulisemaid teoseid:

           ·          “Prantsuse kirjastamise ajalugu” (Histoire de l’édition française) (kaastoim. Henri-Jean Martin), 4 kd (1983–1986)

           ·          “Lugemised ja lugejad vana korra aegsel Prantsusmaal”  (Lectures et lecteurs dans la France d’Ancien Régime,1987)

           ·           “Prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted” (Les Origines culturelles de la Révolution française, 1990), e.k. 2002.

           ·           “Raamatute kord. Lugejad, autorid, raamatukogud Euroopas, 14.–18. saj.” (L’Ordre des livres. Lecteurs, auteurs, bibliothèques en Europe entre XIVe et XVIIIe siècle, 1992)

           ·           “Lugemispraktikad” (Pratiques de la lecture, 1993), toim.

           ·          “Lugemise ajalugu läänemaailmas” (Histoire de la lecture dans le monde occidental (kaastoim. Guglielmo Cavallo, 1997).

           ·           “Kuristiku serval. Ajalooteadus kindluse ja ebakindluse vahel” (Au bord de la falaise. L’histoire entre certitudes et inquiétude, 1998).

           ·          “Kirjutada ja kustutada. Kirjakultuur ja kirjandus (11.–18. saj.) (Inscrire et effacer. Culture écrite et littérature, 2005).

Roger Chartier, “Prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted” (1990)  => Uurimus vaimsetest ja kultuurilistest muutustest, mis tegid Prantsuse revolutsiooni puhkemise 1789. aastal võimalikuks. Käsitletud põhiteemad: valgustus, avalik arvamus, raamatukaubandus, ilmalikustumine, kuningavõimu desakraliseerimine.

Roger Chartier: Kas raamatud teevad revolutsioone? – Pigem ei. => Arutlus raamatute tähtsuse ja mõju üle 18. sajandi prantslastele. Raamatute hulk mitmekordistub 18. sajandil. Kirjaoskajate hulk kahekordistub 18. sajandil. Keelatud kirjanduse osatähtsuse suur kasv: poliitilised pamfletid, valgustusfilosoofide teosed, pornograafiline kirjandus. Siiski ei toeta Chartier’ arvamust, et raamatute mõju revolutsiooni puhkemisele oli vahetu.

Robert Darnton: Kas raamatud teevad revolutsioone? – Pigem jah  => “Kas raamatutel on mingi roll selles keerukas asjaolude puntras, mida võib käsitada revolutsiooni põhjustena? Minu arvates on vastus jaatav. Ma usun tänini, et on oluline teada, mida prantslased viimase kahekümne aasta jooksul enne revolutsiooni lugesid, isegi kui me ei tea, kuidas nad lugesid. Chartier oli minu empiiriliste avastustega nõus, aga eitas nende tähtsust, väites, et 18. sajandi lugejad oleksid võinud laimutrükiste mässumeelse sõnumi välja naerda. Aga ta ei toonud selle väite kinnituseks mingeid tõendeid (...). Mina omalt poolt olen möönnud, et tõenäoliselt loeti laimutrükiseid mitut moodi – mõnikord haritud ja skeptilisel, mõnikord naiivsel ja põlastaval pilgul.  Aga haritud lugejadki (...) võtsid selle keelatud kirjanduse sõnumi paljuski vastu ja vormisid ümber peenekoelisemaks reageeringuks 1787. ja 1788. aasta sündmustele. Minu silmis toimub sel revolutsioonieelse kriisi perioodil protsess, mida ma nimetan “radikaalseks lihtsustuseks” – see tähendab piiride mahamärkimine, mille tulemusel tavalised inimesed tunnevad vajadust asuda kas valitsuse poolele või tema vastu. Muidugi mängisid selle poolte valimise protsessi juures otsustavat rolli ideed.” M. Tamm, Kuidas kirjutatakse ajalugu? (Tallinn, 2007), lk. 69–70.

Roger Chartier, raamatuajalugu kui osa kirjakultuuri ajaloost  => “Raamatuajalugu on minu arvates niisiis lahutamatu kirjakultuuri ajaloost: raamat on lõppkokkuvõttes vaid üks kirjakultuuri ilminguid, üks kirjakultuuri eripärane materiaalne väljund, mis on osa palju suuremast kirjamaailmast. Mulle näib, et praegune huvi raamatuajaloo vastu on seotud nende uute püüdlustega siduda raamat teiste kirjakultuuri väljenduste ja praktikatega.” M. Tamm, Kuidas kirjutatakse ajalugu? (Tallinn, 2007), lk. 40.

ROBERT DARNTON (1939)

CV: Sündis 1939 New Yorgis. Õppis Harvardi ülikoolis ajalugu, hiljem täiendas ennast Oxfordis, kus kaitses 1964 doktorikraadi. •1964–1965 töötas reporterina New York Times’is. •1968–2007 professor Princetoni Ülikoolis. 2007 valiti Harvardi Ülikooli Raamatukogu direktoriks ja Harvardi Ülikooli professoriks. Praegu sealsamas emeriitprofessor.

Peamised teosed:

 

           ·           “Valgustuse äri: Encyclopédie kirjastamisajalugu 1775–1800” (The Business of Enlightenment:  A Publishing History of the Encyclopédie, 1775-1800, 1979)

           ·           “Vana korra põrandaalune kirjanduselu” The Literary Underground of the Old Regime, 1982)

           ·           “Suur kassitapp ja teisi episoode Prantsuse kultuuriajaloost” (The Great Cat Massacre, 1984)

           ·           “Lamourette’i suudlus: arutlusi kultuuriajaloost” (The Kiss of Lamourette: Reflections in Cultural History, 1989)

           ·           “Revolutsioonieelse Prantsusmaa keelatud bestsellerid” (The Forbidden Best-Sellers of Prerevolutionary France, 1995)

           ·           “Keelatud kirjanduse korpus Prantsusmaal, 1769–1789” (The Corpus of Clandestine Literature in France, 1769-1789, 1995)

           ·           “George Washingtoni valehambad: tavatu teejuht 18. sajandisse” (George Washington's False Teeth: An Unconventional Guide to the Eighteenth Century, 2004), e.k. 2004. 

           ·           “Kurat ristimisvees, ehk laimukunst Louis XIV-st Napoleonini”    (The Devil in the Holy Water, or the Art of Slaner from Louis XIV to Napoleon, 2010) 

           ·           “Luule ja politsei: suhtlemisvõrgustikud 18. saj. Pariisis” (Poetry and the Police: Communication Networks in Eighteenth-Century Paris, 2010)

→    Robert Darnton, “Valgustuse äri: Encyclopédie kirjastamisajalugu 1775–1800” (1979) Mahukal arhiivimaterjalil tuginev uurimus sellest, kuidas nägi ilmavalgust Valgustusajastu suurim ettevõtmine: “Entsüklopeedia”. Huvikeskme on raamatu trükkimine ja levitamine, intellektuaalse ettevõtmise materiaalne külg: kuidas ametlikult keelatud teos sai sedavõrd massiliselt levida. “Entsüklopeediast” kujunes 18. sajandi edukamaid kirjastamisprojekte, tõeline bestseller, mida trükiti Šveitsis.

→    Robert Darnton, “Vana korra põrandaalune kirjanduselu” (1982) Kuuest artiklist koosnev kogumik 18. sajandi prantsuse raamatumaailmast. Rõhk keelatud kirjanduse trükkimisel, levitamisel ja lugemisel. Käsitletakse tsensuuri ja järelvalvega seonduvat, seda kuidas tollane politsei luuras kirjameeste järel ja pidas nende kohta toimikuid. Osutab tähelepanu sellele, et 18. sajandi loetumad teosed polnud mitte valgustajate looming, vaid pigem pornograafilise sisuga teosed.

→    Robert Darnton, “Revolutsioonieelse Prantsusmaa keelatud bestsellerid” (1995) Ülevaatlik käsitlus keelatud kirjanduse iseloomust, levikust ja vastuvõtust 18. sajandi Prantsusmaal. Kõige populaarsem kirjandus oli tollal poliitilise sisuga pamfletid ja pornograafilise sisuga romaanid. Mõlemaid nimetati koondnimetusega “filosoofilised raamatud”. Esitab erinevate allikate põhjal koostatud edetabelid 18. sajandi bestselleritest

→    Robert Darnton, “Luule ja politsei: suhtlemisvõrgustikud 18. sajandi Pariisis” (2010)

Analüüs 1749. aastal kirjutatud poliitilise, kuningavastase luuletuse (autor François Bonis) retseptsiooni ja leviku analüüs. Eesmärk näidata informatsiooni leviku viise ja võimalusi Prantsuse revolutsiooni eelses Pariisis. Käsitlus hõlmab nii kõikvõimalikke luuletuse levimisviise kui ka selle vastuvõttu, tsenseerimist, autori tagakiusamist jne. Taotlus näidata kommunikatsiooniajaloo võimalusi.

→    Robert Darnton, “Tsensorid töös: kuidas riigid on kujundanud kirjandust” (2014) Võrdlev-ajalooline analüüs tsensuuri rollist raamatumaailmas ja kirjanduses kolme näite põhjal: 18. sajandi Prantsusmaa, 19. sajandi II poole Briti India koloonia ja 20. sajandi II poole Saksa DV. Laiem eesmärk uurida näiteid riikliku kontrolli sekkumisest kommunikatsiooni, selle võimalustest ning tagajärgedest. Teose üks eesmärke on näidata tsensuuri keerulist, kompleksset ja vastuokslikku iseloomu: tegemist pole tingimata vaid negatiivse nähtusega ja see on ajas võtnud väga erinevaid vorme.

→    Robert Darnton, “Kirjanduslik reis Prantsusmaal. Raamatute maailm Prantsuse revolutsiooni eelõhtul” (2018). 18. sajandi Prantsuse kirjastamise ja raamatumüügi ajalugu. Keskendub 18. sajandi raamatumaailma avamisele raamatumüüjate elulugude näitel. Annab ülevaate raamatuärist erinevates Prantsusmaa linnades ja piirkondades 18. sajandil. Keskendub ühele konkreetsele Neuchâteli raamatukaupmehe reisile mööda Prantsusmaad, Jean-François Favarger’ reisile, mis kestis viis kuud ja leidis aset 1778. aastal.

Robert Darnton – raamatuajaloolasest kommunikatsiooniajaloolaseks: “Raamatuaja-lugu uurides tuli mul kokku puutuda lugemise ajalooga, et leida seoseid kirjanduse leviku ja selle salapärase nähtuse kujunemise vahel, mida me nimetame avalikuks arvamuseks. Selle töö käigus sai selgeks, et raamatud olid ainult üks tolle aja paljudest meedialiikidest. Tegelikult sisaldasid trükitud tekstid tihtipeale suulist materjali – kuulujutte, laule, “avalikke kahinaid” – ja kandsid siis edasi sõnumeid, mis arutluste või ühislugemiste vahendusel leidsid uuesti tee suulisesse kommunikatsiooniringlusse. Nii et ma arvan küll, et raamatu-ajalugu suubub laiemasse kommunikatsiooniajalukku.” M. Tamm, Kuidas kirjutatakse ajalugu? (Tallinn, 2007), lk. 67.

KOKKUVÕTTEKS:

Raamatu- ja lugemisajalugu kujutasid endast 1970.–1980. aastatel väga olulist uue kultuuriajaloo eesliini, kus töötati välja mitmed üldised teoreetilised arusaamad kultuuriajaloo eesmärkidest.

Alates 1990. aastatest on raamatu- ja lugemisajalugu hakatud üha enam käsitlema osana kas üldisemast kirjakultuuri ajaloost (kõik kirjasõnaga seonduv) või siis kommunikatsiooni-ajaloost (ideede ja teabe ringluse uurimine möödaniku kultuurides).