MÄRKMED KULTUURI AJALOOST. MAREK TAMME LOENGUD 4 (Ⓒ Marek Tamm, TLÜ 2019)

SISSEKANNE # 43

MENTALITEEDIAJALUGU JA RAHVAKULTUURI AJALUGU

Tähelepanu pööramine inimeste mõttemaailma uurimisele ulatub tagasi 18. sajandisse, mil tulid käibele mõisted, nagu “mõttelaad” (pr. manière de penser), “mõtlemiskunst” (sks. Denkungsart), “rahvavaim” (Volksgeist) jne.

19. sajandil kujunes Saksa filosoofias ja kultuuriajaloos mõjukaks “maailmapildi” ehk “maailmataju” (sks. Weltanschaaung) mõiste, mis pärines Immanuel Kantilt ja mida kasutas teiste seas ka Jacob Burckhardt. Maailma käsitati millegi sellisena, mis moodustus läbi subjekti kaemuse.

20. sajandi esimestel kümnenditel levis mõiste “mõttevormid”, mida teiste seas kasutas ka Johan Huizinga (gedachtensvormen) – need on teatavad kategooriad, mis ajas muutuvad ja mille abil inimene ümbritsevat tajub ja mõtestab.

Prantsusmaal levib alates 19. sajandi lõpust sotsioloogias mõiste “kollektiivsed ettekujutused” (représentations collectives), mida kasutab Emile Durkheim. Antropoloogias juurutab Lucien Lévy-Bruhl 20. sajandi alguses mõiste “mentaliteet” (mentalité), mille abil ta uurib nn. primitiivsete kultuuride mõttemaailma (La mentalité primitive, 1922).

MENTALITEEDIAJALOO LÄBILÖÖK 1960-1970ndail AASTAIL:

Selgemal kujul sündis mentaliteediajalugu prantsuse ajaloolaste, eeskätt nn. Annales’i koolkonna asutajate, Marc Blochi ja Lucien Febvre’i töödes 1920.–1940. aastatel, kuid nemad ei kasuta veel omaette mõistet “mentaliteediajalugu”.

Mõiste “mentaliteediajalugu” (histoire des mentalités) sündis 1950. aastate lõpus Prantsusmaal, eeskätt ajaloolaste Robert Mandrou ja Georges Duby algatusel.

Uue suuna programmilised artiklid ilmusid 1960.–1970. aastatel, mil leidis aset mentaliteediajaloo väljakujunemine ja läbilöök: 

1.      Georges Duby, “L’histoire des mentalités”, in: L’Histoire et ses méthodes. Encyclopédie de la Pléiade (Paris, Gallimard, 1961), lk 937–966.

2.      Jacques Le Goff, “Les mentalités: une histoire ambiguë”, in: Jacques Le Goff, Pierre Nora (éds.) Faire de l’histoire, t. III, Nouveaux objets (Paris, Gallimard, 1974).

3.      Philippe Ariès, “L’histoire des mentalités”, in: Jacques Le Goff (éd.), La Nouvelle Histoire, [1978] (Bruxelles, Complexe, 1988), lk. 167–190.

MENTALITEEDIAJALOO PEAMISED LÄHTEKOHAD:

Ajaloos on ettekujutustel ja eelarvamustel sama suur osatähtsus kui tegelikel tegudel ja tõsiasjadel; mentaliteedid on samuti realiteedid.

Inimeste mentaliteet on ajas muutuv; me ei tohiks minevikuinimeste tegusid mõtestada tänasest mõttelaadist lähtudes.

Oluline on uurida kollektiivsed ettekujutusi, jagatud tähendusi, sõltumata inimeste sotsiaalsest kuuluvusest jms.

Kollektiivseid kujutelmi ehk mentaliteeti saab uurida ka kvantitatiivsete meetoditega, umbes samamoodi nagu majandust ja ühiskonda. (See arusaam oli levinud ennekõike 1960. aastate mitmete prantsuse ajaloolaste töödes.)

Jacques Le Goff: “Mentaliteediajaloo tasand on kõik igapäevane ja automaatne […], kõik see, mis on ühine Caesarile ja tema leegionite viimasele sõdurile, Püha Louis’le ja tema valduste talupojale, Kolumbusele ja tema karavellide madrusele.”

(Jacques Le Goff, “Les mentalités: Une histoire ambiguë”. – Jacques Le Goff, Pierre Nora (dirs), Faire de l’histoire (Paris: Gallimard, [1974] 2011), lk. 733)

Peter Burke. Mentaliteediajaloo kolm tunnust: “Esiteks, rõhuasetus pigem kollektiivsetele kui individuaalsetele hoiakutele ning niihästi harilike inimeste kui ka koolihariduse saanud eliitide mõtlemisele. Teiseks, rõhuasetus pigem vaikivatele ja alateadlikele eeldustele, tajumisviisile, „argimõtlemise“ või „praktilise mõistuse“ toimimisele kui teadlikele mõtetele ja väljaarendatud teooriatele. Ja lõpuks, huvitumine niihästi tõekspidamiste struktuurist kui ka sisust, ehk teisisõnu: kategooriatest, metafooridest ja sümbolitest, niihästi sellest, kuidas inimesed mõtlevad, kui ka sellest, mida nad mõtlevad.”

P. Burke, “Mentaliteediajaloo tugevused ja nõrkused” – P. Burke, Kultuuride kohtumine (Tallinn, 2006), lk. 171

MENTALITEEDIAJALOO KRIITIKAT:

Mentaliteetidevaheliste suurte erinevuste otsimine paneb ajaloolasi käsitlema võõrapäraseid hoiakuid ühetaolisena, üle hindama vaimse konsensuse määra uuritavas minevikuühiskonnas ja alahindama sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid. 

Mentaliteediajalugu ei suuda seletada mentaliteetide muutumist ja varieerumist ajas, seda, miks ja kuidas toimub üleminek ühelt ettekujutustesüsteemilt teisele.

Mentaliteediajalugu käsitleb ettekujutuste süsteeme autonoomsetena ega suuda neid adekvaatselt seostada ühiskonna, majanduse ja poliitikaga. 

Mentaliteediajalugu kipub tegema liiga selgeid vastandusi erinevate mentaliteetide vahel, eriti nn. loogilisel ja eelloogilisel mõtteviisil, tuginedes aegunud evolutsionismimudelile.

Mentaliteediajaloo allikad on ebamäärased ja puudub korralik allikakriitiline hoiak (kuidas uurida vaimseid väärtusi ja ettekujutusi?).

ANNALÉS’i KOOLKOND:

Koolkonna sünd: 1929: Marc Bloch ja Lucien Febvre asutavad ajalooajakirja Annales d’histoire économique et sociale (“Majandus- ja sotsiaalajaloo annaalid”). Ajakiri muutub võrdlemisi kiiresti väga mõjukaks, eriti pärast II maailmasõda. Ajakirja ümber koondub terve plejaad ajaloolasi, mis lubabki rääkida omaette “koolkonnast”.

Ajakirja erinevad nimetused:

·         1929–1939: Annales d’histoire économique et sociale.

·         1939–1942, 1945: Annales d’histoire sociale

·         1942–1944: Mélanges d’histoire sociale

·         1946–1994: Annales. Economies, sociétés, civilisations

·         1994–: Annales. Histoire, Sciences Sociales

Koolkonna põhiseisukohad:

Eemaldumine suurte sündmuste ja isikute uurimisest; probleemajalugu versus jutustav ajalugu; pikad protsessid versus sündmused.

Rõhk sotsiaalsete, majanduslike ja mentaalsete protsesside uurimisel; huvitutakse pigem kollektiivsusest, mitte individuaalsusest, pigem ühiskonnast ja majandusest, mitte poliitikast.

Eesmärgiks kõikehõlmav, “totaalne ajalugu” (histoire totale).

Suunatus tihedale koostööle teiste humanitaar- ja sotsiaalteadustega (eriti majandusteaduse, sotsioloogia, antropoloogia, geograafia, psühholoogiaga).

LUCIEN FEBVRE (1878-1956)

Sündis 1878 Nancys gümnaasiumiõpetaja peres. Õppis Pariisis Ecole Normale Supérieure’is ajalugu. 1911 kaitses doktoritöö “Felipe II ja Franche-Comté”. 1919 sai Strasbourg’i ülikooli professoriks. 1929 asutas koos M. Blochiga ajakirja Annales. 1933 valiti Collège de France’i professoriks. 1947 asutas uue sotsiaalteaduste ülikooli (Ecole Pratique des Hautes Etudes, VIe séction). Suri 1956 Saint-Amouris.

Peamised teosed:

·         “Felipe II ja Franche-Comté” (Philippe II et la Franche-Comté, 1911)

·         “Maa ja inimareng” (La Terre et l'évolution humaine,1922)

·         “Martin Luther. Üks inimsaatus” (Un Destin. Martin Luther, 1928, e.k. 2003)

·         “Uskmatuse probleem 16. sajandil. Rabelais’ religioon” (Le probleme de l’incroyance au XVIe siecle. La religion de Rabelais, 1947)

·         “Taevane ja maine armastus. Marguerite de Navarre ja tema “Heptameron”” (Autour de l'Heptaméron. Amour sacré, amour profane, 1944, e.k. 2000)

·         “Lahingud ajaloo nimel” (Combats pour l'histoire, 1952)

·         “Raamatu ilmumine” (L’Apparition du livre, 1958) (kaasautor Henri-Jean Martin)

Üldine ajalookäsitlus:

Iga ajaloouurimus peab saama alguse õigest ja leidlikust probleemipüstitusest. Tuleb vältida “valesti püstitatud probleeme”, ennekõike anakronisme. Ajalooteaduse areng sõltub uute küsimuste juurdekasvust.

Üks Febvre’i keskseid probleeme oli üksikisiku ja ühiskonna suhe: kuivõrd suured raamid seab ühiskond üksikisiku mõtteviisile ja ettekujutustele?

Febvre’i huvikeskmes oli varauusaja (16.–17. saj.) kultuuriajalugu, kitsamalt religioossete ettekujutuste ajalugu, ent samuti kirjasõna ajalugu.

Käsitlus mentaliteediajaloost:

·         Iga ühiskond varustab oma liikmed teatava “vaimse varustusega” (outillage mentale), mida neil ei ole võimalik ignoreerida.

·         Ajaloolase eesmärk on uurida teda huvitava ajastu “vaimset varustust”, mis koosneb esmajoones mõistetest, väärtustest, hoiakutest, ja mis kujundavad raami, mille sees inimesed teatud ajastul tegutsevad.

Febvre ise huvitus ennekõike suurte isiksuste vahekorrast ajastu “vaimse varustusega”: Martin Luther, François Rabelais, Marguerite de Navarre.

„Igal kultuuril on oma vaimne varustus, veelgi enam, igal kultuuriajastul […] on oma uuenenud varustus, mida on arendatud enam ühtedele vajadustele vastavaks ja vähem teistele: ükski kultuur ega ajastu pole suuteline pärandama täielikult oma vaimset varustust neile, kes talle järgnevad; see varustus teeb läbi mitmeid teisenemisi, muutusi ja märkimisväärseid moonutusi, nagu ka parandusi, täpsustusi ja uusi täiustusi.”

Lucien Febvre, Le probleme de l’incroyance au XVIe siecle. La religion de Rabelais (Paris: Albin Michel [1942] 1968, lk. 141

Lucien Febvre: Tuleb vältida ideelisi anakronisme  “Me omistame oma esivanematele naiivselt enese teadmised ehk siis eelduseid ideedeks, mis on olemas küll meil, kuid mida ka kõige õpetatumatel neist polnud võimalik enesele hankida. (...) 16. sajandi inimene peab tegelikult olema arusaadav mitte suhestatuna meiega, vaid suhestatuna oma kaasaegsetega. Neid tuleb siduda mitte meie ja meie ideede, vaid nende endi ja nende ideedega.”

L. Febvre, “Taevane ja maine armastus” (Tallinn: Kunst, 2000), lk. 11–12.

MARC BLOCH (1886-1944)

Sündis 1886 Lyonis antiikajaloo professori Gustave Blochi peres. Õppis Pariisis Ecole Normale Supérieure’is ja Sorbonne’is, seejärel täiendas ennast Berliinis ja Leipzigis. Pärast lühiajalist töötamist kooliõpetajana mobiliseeriti ta I ms puhkemisel jalaväkke. 1919  Strasbourg’i ülikooli dotsent, 1921 sama ülikooli keskaja ajaloo professor. 1937 Sorbonne’i ülikooli majandusajaloo professor. 1939 liitus vabatahtlikult prantsuse armeega. 1944 vahistati Gestapo poolt, piinati ja lasti maha.

Peamised teosed:

 

·         “Kuningad ja servid” (Rois et serfs, un chapitre d’histoire capétienne, 1920)

·         “Imettegevad kuningad” (Les Rois thaumaturges, 1924)

·         “Prantsuse külaajaloo põhijooned” (Les Caractères originaux de l’histoire rurale française, 1931)

·         “Feodaalühiskond” (La Société féodale, 1939– 1940), 2 kd.

·         “Kummaline lüüasaamine” (L’Étrange défaite, 1946)

·         “Ajaloo apoloogia ehk Ajaloolase amet” (Apologie pour l’Histoire ou Métier d’historien, 1949, e.k. 1983)

·         “Ajaloolisi uurimistöid” (Mélanges historiques, postuumselt 1963), 2 kd.

Bloch huvitub mitte inimesest, vaid inimestest; ajalugu on teadus inimestest ajas; inimeste kooslustest, sotsiaalsetest rühmadest jms.  Eesmärk on hõlmata inimeste ühiskondlikku elu kogu täiuses, igakülgsetes vastastikustes seostes. Rõhk koostööle teiste sotsiaalteadustega, eriti majandusteaduse, geograafia, antropoloogia ja sotsioloogiaga. Enda uurimistöös keskendus eeskätt keskaja sotsiaal- ja majandusajaloole, pöörates tähelepanu esmajoones kollektiivsetele nähtustele – ühiskondlikele, majanduslikele ja mentaalsetele struktuuridele.'

Käsitlus mentaliteediajaloost:

•       Konkreetse minevikuühiskonna igakülgne mõistmine eeldab tollaste mõtlemis- ja tunnetusviiside – “mentaalse atmosfääri” – tundmist.  
•        Vaimsed hoiakud on lahutamatud sotsiaalmajanduslikest institutsioonidest; hoiakud sünnivad ühiskondliku tegevuse käigus, ent ühtlasi avaldavad need sellele ka mõju.  
•  Mitmed poliitilised või majanduslikud otsused jäävad meile arusaamatuks, kui me ei suuda mõista neid mõtteviise või uskumusi, mis seisid nende taga.

Marc Bloch: Tunded ja ettekujutused on oluline ajalooaines. “Meeleheite- ja ägeduspuhangud, aruta teod, äkilised hingelised murrangud valmistavad suuri raskusi ajaloolastele, kes püüavad instinktiivselt rekonstrueerida minevikku mõistuse skeemide järgi, kuid kõik need nähtused on ju olulised igasugusele ajaloole ning nad avaldasid kahtlemata suurt mõju poliitiliste sündmuste arengule feodaalses Euroopas, sellest vaikitakse ainult mingi rumala häbelikkuse pärast.”   M. Bloch, “Feodaalühiskond” (1939–1940).

Marc Bloch, “Imettegevad kuningad” (1924) – mentaliteediajaloo varane näide => Raamat uurib keskajal ja hiljemgi laialt levinud usku Prantsusmaa ja Inglismaa kuningate imelisse võimesse ravida skrofuloosi, s.t. lümfisõlmede põletikku või siis kilpnäärme paistetust. “Imettegevate kuningate” ajajärk kestis 12. sajandist 18. sajandini. Prantsusmaal on esimesed andmed tervendamise kohta kuningas Louis VI (1108-1137) puhul. Viimast korda sooritas seda protseduuri Charles X pärast oma kroonimist 1825. aastal. Bloch näitab, et see “kuningavõimu pühadus” põhines uskumusel, mis oli osa tolle ajastu mentaliteedist, usul imetegude toimumisse ja “eriliste ilmikute” ehk kuningate imettegevasse võimesse.

HILISEMAID MENTALITEEDIAJALOOLASI:

Philippe Ariès (1914–1984): 

•          “Laps ja pereelu vanakorra ajal” (L'Enfant et la vie familiale sous l'Ancien Régime, 1960)

•          “Inimene surma palge ees” (L'Homme devant la mort, 1977)

•          “Eraelu ajalugu” (Histoire de la vie privée, 1985–1987), 5 kd; toim. koos Georges Dubyga.

Georges Duby (1919–1996):

 

•          “Ühiskond Mâconi regioonis 11. ja 12. sajandil” (La société aux XIe et XIIe siècles dans la région mâconnaise, 1953).

•          “Bouvines’i pühapäev” (Le dimanche de Bouvines, 1973)

•          “Katedraalide aeg” (Le Temps des cathédrales, 1976, e.k. 1999 ja 2007).

•          “Kolm seisust ehk feodalismi kujutlusmaailm” (Les trois ordres ou l’imaginaire du féodalisme, 1978)

•          “Rüütel, naine ja preester.  Abielu feodalistlikul Prantsusmaal” (Le chevalier, la femme et le prêtre. Le Mariage dans la France féodale, 1981)

•          “Guillaume le Maréćhal ehk Maailma parim rüütel” (Guillaume le Maréchal ou le meilleur chevalier du monde, 1984, e.k. 1997)

•          “12. sajandi daamid” (Dames du XIIe siècle, 1996), 3 kd.

KOKKUVÕTTEKS MENTALITEEDIAJALOOLE:

Mentaliteediajaloo keskne probleem on mõiste ‘mentaliteet’ ebamäärasus: kas igal ajastul on üks mentaliteet? kuidas seda mentaliteeti tuvastada? kuidas mentaliteet muutub? jne. Kuna tegemist on algselt prantsuse mõistega (mentalités), siis on probleemid osaliselt ka tõlkelist laadi – mentalités ei ole kadudeta teistesse keeltesse tõlgitav.

Kuigi mõistena ei ole mentaliteediajalugu tänapäeval enam kuigi populaarne, siis mentaliteediajaloo ideed elavad mitmel moel edasi paljudes teistes tänapäeva kultuuriajaloo suundades (ajalooline antropoloogia, tundeajalugu, argipäeva ajalugu jne).

RAHVAKULTUUR

Nimetus “rahvakultuur” sündis 18. sajandi Saksamaal (Volkskultur) ja kandis herderlikku ideed sellest, et kultuuri kandjaks on rahvas. Rahvakultuuri uurimine sündis 19. sajandil, ent piirdus peamiselt etnograafiliste kirjelduste ja rahvaluule ning ainelise kultuuri uurimisega.

Mõiste “rahvakultuur” sisenes 1960. a-te ajalooteadusse eeskätt vastandmõistena: rahvakultuur vs kõrgkultuur (vrd. analoogsed vastandused: massikultuur/eliidikultuur; vaimulik kultuur/ilmalik kultuur; valitsev kultuur/allutatud kultuur; ametlik kultuur/kontrakultuur jt).

Nimetamise probleem erinevates keeltes: ingl. k.: popular culture, folk culture, pr. k.: culture populaire, culture folklorique; saksa k.: Volkskultur. Sünonüümsete mõistete suur rohkus.

“Rahvakultuur” on niisiis eeskätt relatsiooniline mõiste, s.t. selle sisu saab piiritleda suhtes tema vastandpoolusega. Laias laastus saab selle all mõista niisiis lihtrahva kultuuri, “vaikiva enamuse” kultuuri, ajaloolises plaanis sellist kultuuri, mis on olnud eeskätt suuline ja jätnud seega vähe kirjalikke tunnistusi.

Lähtekoht: oma ajalugu on samuti ühiskonna nn. vaikival enamusel, nendel, kes ei jäta endast üldiselt maha kirjalikke jälgi.

Nn eliidikultuuri ei ole võimalik mõista lahutatuna rahvakultuurist, sest need mõjutavad teineteist pidevalt, on omavahel nii dialoogilises kui ka konfliktses vahekorras.

Rahvakultuuri ajalugu võimaldab käibele tuua palju uusi allikaid, mis seni oli ära põlatud kui ebaolulised (rahvalik kirjasõna ja pildimaterjal, folkloor, kohtumaterjalid jpm).

Rahvakultuuri ajaloo abil muutub meie teadmine minevikust märksa täielikumaks ja mitmekülgsemaks; meie ajaloopilt ei ole enam tänapäevaste sotsiaalsete eristuste küüsis.

Rahvakultuuri esiletõusu põhjused:

•         1960. aastate populaarkultuuri pealetung Lääne ühiskonnas; kontrakultuuri liikumised; ametlike kultuuriinstitutsioonide ja eliidikultuuri kriitika.

•         Marksismi ja vasakpoolsete ideoloogiate mõju, soov kirjutada nn. allasurutud või rõhutud klasside ajalugu, uurida ajalugu “altpoolt” (from below): E. P.  Thompson, Eric Hobsbawm jt

•         Kultuuriantropoloogia ja folkloristika populaarsus ja mõju ajalooteadusele. Ajaloolaste tähelepanu hakkasid pälvima rituaalne käitumine, suuline kultuur, sümbolid, kehalisus, karneval, naer jms.

•         Rahvakultuuri ja popkultuuri muutumine omaette uurimissuunaks 1960. aastate Inglismaal (nn Birminghami koolkond – Centre for Contemporary Cultural Studies, 1964).

Arengud: Esialgu vastandati selgelt eliidikultuuri ja rahvakultuuri. Selles vastanduses nähti üht peamist kultuuridünaamika mootorit. Hiljem vastandused pehmenesid, rohkem rõhuti dialoogile ja vastastikustele laenudele; kahepooluselise mudeli asemel räägiti mitmepooluselisest mudelist.

Kui algul kiputi rahvakultuuri käsitama passiivsena, mis pelgalt laenab oma arusaamu eliidikultuurist, siis hiljem hakati toonitama rahvakultuuri aktiivset ja dünaamilist iseloomu, kahe pooluse interaktsiooni.  Ühe enam hakati toonitama kultuuritarbimist kui originaalset ja loovat tegevust.

Kui esialgu püüti rahvakultuuri uurida ennekõike n-ö rahvalike objektide põhjal (rahvakirjandus, rahvakunst jne), siis hiljem jõuti arusaamani, et rahvakultuur ei ole omane mitte niivõrd objektidele, kuivõrd iseloomustab objektide tarbimist, kasutamist, s.t. ka elitaarsed objektid võivad leida “rahvalikku” kasutust.

Kriitikat:

Rahvakultuuri on väga keeruline määratleda ja piiritleda, nagu ka eliidikultuuri või kõrgkultuuri. See muudab rahvakultuuri ajaloo uurimise ebamääraseks valdkonnaks.

Rahva- ja eliidikultuuri vastandus on liiga lihtsustav, tegelikult on mitmeid üleminekuvorme. Samuti ei ole tegemist tingimata konfliktsete poolustega, mis teineteisele paratamatult vastanduksid, nagu tihti leitakse.

Rahvakultuuri ajaloo allikad on ebaselged ja ebamäärased. Kas on üldse võimalik uurida “vaikivat enamust”? Kas eliidikultuurist pärit allikate põhjal on võimalik rekonstrueerida rahvakultuuri?

Rahvakultuuri ajalugu kipub käsitama rahvakultuuri staatilise ja muutumatuna, ei suuda seletada selle muutumis- ja arenemispõhjuseid, regionaalseid ja sotsiaalseid erinevusi.

MIHHAIL BAHTIN (1895-1975)

CV: õppis Peterburi ülikoolis kirjandust; 1938 amputeeriti põdetud luuhaiguse tõttu parem jalg, 1945 töötas Mordva Pedagoogilise Instituudis Saranskis; 1969 sõitis tervislikel põhjustel Moskvasse, kus ka suri.

Peamised teosed:

 

·         „Dostojevski loomingu probleemid” (1929) (hiljem, täiendatuna „Dostojevski poeetika probleemid”, 1963)

·         „François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur” (valmis 1940, ilmus 1965).

Vladimir Vološinovi nime all või koostöös avaldas: • „Freudism” (1927) „Marksism ja keelefilosoofia. Sotsioloogilise meetodi põhiprobleemid keeleteaduses” (1929). Pavel Medvedevi nime all või koostöös avaldas: • „Formaalne meetod kirjanduse uurimises” (1928). • Peatselt pärast surma ilmus kaks tekstikogumikku: • „Kirjanduse ja esteetika küsimused” (1975) • „Sõnaloomingu esteetika” (1979). 

“François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur” (1940, ilm. 1965, eesti k-s 2017) => Üks kõige esimesi katseid süstemaatiliselt analüüsida keskaja ja varauusaja rahvakultuuri. Rabelais’ looming on mõistetav pelgalt keskaja rahvakultuuri taustal, millest see on välja kasvanud. => Keskaja rahvakultuur on oma olemuselt naeru- ja karnevalikultuur, mida iseloomustab ambivalentsus, grotesksus ja kehalisus.

Mihhail Bahtin: rahvalik naerukultuur ei ole uurijate tähelepanu leidnud: “Rahvalik naer ja selle vormid on rahvaloomingu kõige vähem uuritud valdkond. Rahvalikkuse ja folkloori kitsapiiriline kontseptsioon, mis kujunes eelromantismi ajajärgul ning sai põhilises lõpliku kuju Herderi ja romantikute juures ei hõlmanud peaaegu üldse spetsiifilist rahvalikku väljakukultuuri ja rahvalikku naeru selle ilminguterikkuses. Ka hilisemas folkloristikas ja kirjandusteaduses pole väljakul naerev rahvas saanud üksikasjalisema ning sügavama kultuuriajaloolise, folkloristliku ja kirjandusteadusliku uurimise esemeks. (...) Seepärast võib liialdamata väita, et mineviku rahvaliku naerukultuuri sügavat omapära ei ole tänini välja toodud.” Bahtin, “François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur”.

Bahtini rahvakultuuri ajaloo kriitikat: 

Rõhutas liialt binaarsust, rahva- ja kõrgkultuuri vastandust, samas kui tänapäeval otsitakse pigem nende ühisosa ja kokkupuutepunkte. •Rabelais’ ei ole siiski kuigi esinduslik rahvakultuuri esindaja, vaid esindab pigem eliidikultuuri arusaame rahvakultuurist; Bahtin teatud mõttes „populariseeris“ Rabelais’. Hindas mõnevõrra üle ilukirjanduslikke tekste kui rahvakultuuri allikaid. Ilukirjandus on parimal juhul suulise rahvakultuuri tõlgendus, mitte kajastus. Tema käsitus karnevalist ei vasta päriselt ajaloolisele tegelikkusele, vaid esitab väga lihtsustatud mudeli karnevalist.

Aron Gurevitśi hinnangul seisis Bahtini panus rahvakultuuri tähtsuse tõstatamises: “Bahtin tõstatas rahvakultuuri probleemi üsna hooletult ja ebamääraselt, kuid ta sundis sellega ajaloolasi esimest korda rahvakultuuri probleemile otsa vaatama. See on tema suurim teene. Ta mõjutas humanitaarteadusi palju sügavamalt, kui need, kes pühendavad oma elu sellele, et suure hoolega tõestada enesestmõistetavat.” (On Concepts, History and Autobiography: An Interview with Aron Gurevich”, The Medieval History Journal, 2004, n. 7, pp. 169–197).

ARON GUREVITŚ (1924-2006)

Sündis 1924 Moskvas ilmalikus juudi perekonnas. Lõpetas 1946 Moskva ülikooli ajaloo erialal, 1962 kaitses doktorikraadi Norra sotsiaalajaloost 9.-12. sajandil. Alates 1950 õpetas Kalinini Pedagoogilises Instituudis, 1963 sai seal professoriks (Moskvas talle töötamist ei lubatud). 1969 sai tööle Moskva Üldajaloo Instituudis, kuhu jäi 1992. aastani. 1993 sai Moskva ülikooli Maailmaajaloo Instituudi direktoriks. Suri 2006 Moskvas.

Peamised teosed:

 

·         “Keskaja kultuuri kategooriad” (Категории средневековой культуры, 1972) (e.k. “Keskaja inimese maailmapilt”, 1992)

·         “Keskaja rahvakultuuri probleeme” (Проблемы средневековой народной культуры, 1981) “Keskaja kultuur ja ühiskond kaasaegsete silme läbi”) (Культура и общество средневековой Европы глазами современников, 1989)

·         “Keskaegne maailm: vaikiva enamuse kultuur” (Средневековый мир: культура безмолвствующего большинства, 1990)

·         “Ajalooline süntees ja Annales’i koolkond” (Исторический синтез и Школа «Анналов», 1993)

·         “Indiviid ja ühiskond keskaegses Lääne-Euroopas” (Индивид и социум на средневековом Западе, 2005)

Aron Gurevitš “Keskaja rahvakultuuri probleemid” (1981): Katse kaardistada keskaja Euroopa rahvakultuuri erinevaid tahke. Peamised teemad: pühakutekultus; teispoolsuse uskumused; rahvausk;  groteskne kirjandus => Lähtub veendumusest, et kiriklikest ja ladinakeelsetest tekstidest on võimalik välja sõeluda lihtrahva uskumusi.

Hiline Aron Gurevitš: rahvakultuuri asemel võiks rääkida kõrgest ja madalast kultuurist: “Tänapäeval ei kasutaks ma enam üldse mõistet “rahvakultuur”, vaid pigem räägiksin keskaja kultuuri kahest kihist – kõrgest ja madalast, mis üksnes ei vastandu teineteisele, vaid samuti segunevad ja mõjutavad teineteist. Ma ei leia, et oli olemas kaks keskaja kultuuri, vaid kultuur moodustas ühe terviku ja rahvakultuuri ei tuleks seega käsitada iseseisvana. Teiseks olen ma jõudnud järeldusele, et “rahvakultuuri” mõiste ise on kaunis kahtlane. Keskaja kultuurieliidile ei olnud rahvakultuur võõras ja mitmed kõrgkultuuri elemendid tungisid kirjaoskamatute kultuuri.” On Concepts, History and Autobiography: An Interview with Aron Gurevich”, The Medieval History Journal, 2004, n. 7, pp. 169–197.

PETER BURKE (1937)

·         “Kultuur ja ühiskond renessansiaja Itaalias” (Culture  and Society in Renaissance Italy, 1420–1540,1972)

·         “Rahvakultuur varauusaegses Euroopas” (Popular Culture in Early Modern Europe, 1978)

·         “Varauusaegse Itaalia ajalooline antropoloogia” (The Historical Anthropology of Early Modern Italy, 1987)

·         “Prantsuse ajalooteaduslik revolutsioon” (The French Historical Revolution. The Annales School, 1929–89, 1990)

·         “Teadmise sotsiaalajalugu” (A Social History of Knowledge, 2000)

·         “Louis XIV meisterdamine” (The Fabrication of Louis XIV, 1992)

·         “Silmaga tunnistamine. Piltide kasutamine ajalootõendidena” (Eyewitnessing. The Uses of Images as Historical Evidence, 2001)

·         “Keeled ja kogukonnad varauusaegses Euroopas” (Languages and Communities in Early   Modern Europe, 2004)

“Rahvakultuur varauusaegses Euroopas”, 1978 => Esimesi katseid kaardistada Euroopa rahvakultuuri erinevaid tahke ajavahemikus 1500–1800. Keskendub eeskätt rahvakultuuri kandjatele ja vahendajatele ning rahvakultuuri arengule ja muutustele. Peamised teemad:

·         karneval

·         paasturituaalid

·         rahvajutud ja -raamatud

·         narrid, veiderdajad, rahvamuusikud jt.

·         reformatsiooni mõju rahvakultuurile.

JEAN-CLAUDE SCHMITT (1946)

·         “Püha hurdakoer. Guinefort – lasteravija 13. sajandist” (Le saint lévrier. Guinefort, guérisseur d’enfants depuis le XIIIe siecle, 1979, e.k. 2000)

·         “Žestide loogika keskaja Lääne-Euroopas” (La raison des gestes dans l’Occident médéval, 1990)

·         “Kodukäijad. Elavad ja surnud keskaja ühiskonnas” (Les revenants. Les vivants et les morts dans la société médiévale, 1994)

·         “Keha, riitused, unenäod, aeg. Esseid keskaja antropoloogiast” (Le corps, les rites, les rêves, le temps. Essais d’anthropologie médiévale, 2001)

·         “Piltide keha. Esseid keskaja visuaalkultuurist”.(Le corps des images. Essais sur la culture visuelle du Moyen Âge, 2002)

·         “Hermann Juudi pöördumine. Autobiograafia, ajalugu ja fiktsioon” (La conversion d’Hermann le Juif. Autobiographie, histoire et fiction, 2003).

„Püha hurdakoer“ (1979): Interdistsiplinaarne uurimus 13. sajandil Prantsusmaal tekkinud uskumusest Püha Guinefort’i, kes suutis ravida lapsi. Püha Guinefort oli tegelikult hurdakoer, kelle peremees oli ebaõiglaselt tapnud ja kelle haud muutus peatselt palverännaku paigaks. Koer-pühaku kultus on näide keskaegsetest rahvauskumustest, mis püsisid visalt, sest püha hurdakoera kummardati veel 19. sajandil. Raamat tugineb ajaloo, arheoloogia, folkloristika, antropoloogia ja kirjandusteooria meetoditele.

RAHVAKULTUURIAJALOO KOKKUVÕTTEKS:

Rahvakultuuri “avastamine” oli väga oluline moment uue kultuuriajaloo kujunemises: loobuti senisest keskendumisest vaid kõrgkultuurile ja hakati kultuuri mõistet avaramalt käsitama.

1970. aastatel oli rahvakultuuri ajalugu üks uue kultuuriajaloo mõjukamaid suundi ja selles vallas teostas ennast suurem osa uuendusmeelsematest kultuuriajaloolastest.

Tänapäevaks on “rahvakultuuri” mõiste esialgsest tähendusest suuresti loobutud, enam ei jagata kultuuri kaheks osaks – eliidi- ja rahvakultuuriks, vaid pigem uuritakse kultuuri sisemist dünaamikat, analüüsitakse kultuuri erinevaid kihte ja pooluseid, rõhutatakse ideede ja mõjutuste ringlust, mitte ühepoolset mõju.