MÄRKMED KULTUURI AJALOOST. MAREK TAMME LOENGUD 8 (Ⓒ Marek Tamm, TLÜ 2019)

SISSEKANNE # 48

8 // TUNDEAJALUGU

Kuidas määratleda? 1980.–1990. aastatel esile kerkinud tundeajalugu ei ole selgepiiriline suund, vaid selle all käsitletakse võrdlemisi eriilmelisi nähtusi: meelte, tundmuste, tunnete, tajude jne ajalugu. Ehk siis kõiki psühholoogilisi nähtusi, mida on võimalik historiseerida. “Tundeajalugu” on vaid üks võimalik katusmõiste. Tänapäeval on tundeajalugu üks kultuuriajaloo kõige populaarsemaid suundi.

Käibel on mitmeid erinevaid mõisteid, nt. inglise keeles: history of senses, sensory history, history of sensibilities, history of emotions, history of feelings jne.

Lähtekoht: inimeste tajud ja tunded on olulises osas kultuuriliselt konstrueeritud ja ajas muutuvad. Tunded ei ole pelgalt bioloogilised nähtused, mida saab analüüsida vaid neuro-keemiliste protsessidena. Tunded on samuti kultuurilised nähtused ja neid saab historiseerida, ajalooliselt uurida. Aistingulisi teateid tajutakse läbi aegade erinevalt, nende väärtustamine ja neist hoolimine on ajalooliselt muutuv. Igal ajastul valitseb oma “tunde- ja tajurežiim”, mille raames me võtame vastu, näitame välja ja tõlgendame erinevaid tundeid ja tajusid.

Tundeajalugu saab uurida kahel tasandil: 1) tunnete endi uurimine, nii nagu neid on kirjeldatud, kujutatud jne (pertseptsioonide uurimine – neuroajalugu); 2) tunnetesse suhtumise uurimine – kuidas on läbi aegade erinevalt reageeritud tunnetega seonduvale, kuidas neid on väärtustatud, varjatud või tõrjutud (representatsioonide uurimine).

Tundeajaloo eelkäijad:

 

Johan Huizinga (1872–1945): üks esimesi, kes pööras süstemaatilist tähelepanu ajaloolise tundemaailma rekonstrueerimisele oma uurimistöös. Ta kirjutas 1919: “Kõigesse sellesse meelelaadi vastuvõtlikkusse, valmisolekusse pisarateks ja vaimseks meeleparanduseks, sellesse erutuvusse tuleb end sisse mõelda, et taibata, kui külluslikult värvikas ja intensiivne oli elu.” (J. Huizinga, “Keskaja sügis”, Tallinn, 2006, lk. 16.)

Norbert Elias (1897–1990): üks esimesi, kes mõistis tunnete ajaloo tähtsust üldise kultuuri- ja sotsiaalajaloo raames; tsiviliseerumisprotsess on lahutamatult seotud meie tunnete distsiplineerimisega, afektistruktuuri teisenemisega. (N. Elias, “Tsiviliseerumisprotsess”, 2 kd., 1939, e.k. 2005, 2007)

Lucien Febvre: meil ei ole ikka veel tundeajalugu (1941): “Meil ei ole ikka veel armastuse ajalugu, meil ei ole surma ajalugu; meil ei ole kaastunde ega julmuse ajalugu. Meil ei ole rõõmu ajalugu, meil on vaid põgus ülevaade hirmu ajaloost”  Febvre (1878-1956) oli üks esimesi, kes sõnastas tundeajaloo uurimisprogrammi, kutsudes ajaloolasi uurima seda olulist valdkonda.

Tundeajaloo peamised suunad:

Tundmuste ajalugu (history of sensibilities): naudingute, kannatuste, armastuse, nägemuste jt. tundmuste ja tajude ajalooline uurimine.

Meelte ajalugu (history of senses): nägemise, haistmise, kuulmise, maitsmise ja kompimise ajalooline uurimine.

Emotsioonide ajalugu (history of emotions): viha, rõõmu, hirmu jt emotsioonide ajalooline uurimine.

Tundmuste ajalugu: mõned näited

           ·          Unenägude ja nägemuste ajalugu:  unenägude roll ja funktsioon erinevates kultuurides; unenägude väärtustamine ja tõlgendamine; visioonide ja üleloomulike kogemuste ajalugu jpm.

           ·          “Valurežiimide” ajalugu: vägivalla, haiguste, piinamise jt nähtuste ajalooline uurimine; ajastu valukäsituse ja vägivallanormide rekonstrueerimine.

           ·          Keskkonna ja ilmastikutingimuste tajumise ajalugu: maastikud, looduskatastroofid, aastaajad, öö-päev jne.

Meelte ajalugu: mõned näited

           ·          Nägemine: Kuulmis- vs nägemiskultuurid (suuline vs kirjalik kultuuur •Prillide leiutamine Visuaalmeedia ajastu: televisioon, internet; visuaalne lugemisoskus •Värvide ja värvitajumise ajalugu

           ·          Haistmine:  Lõhnade tajumine ja väärtustamine; “võõra” lõhn; “vaese lõhn”; lõhnade moraalne mõõde; konnoteeritud lõhnad. Puhtus vs mustus, hügieeninormid kui kultuurinormid.

           ·          Kuulmine: Helide tajumine ja väärtustamine; heliline identiteet; heli vs. müra. Suuline kultuur: teabe suusõnaline liikumine ja talletamine •“Vaikuse ajalugu” •Helid ja sotsiaalsed eristused; heliline koloniseerimine.

           ·          Maitsmine: Maitsmismeele konstrueerimine. “Hea maitse”. •Vürtside ajalugu; suhkru kasutuselevõtt; soola ajalugu jne. •Köögikultuur. Maitse ja rahvuse konstrueerimine: rahvustoit; maitse kui identiteedi oluline osa.

           ·          Kompimine: •Kõige keerulisem ja vähem uuritud valdkond, sest pole seotud konkreetse organiga. •Üldisemalt seotud keha-ajalooga, s.h. žestide ja žestikuleerimise ajalugu. •Naha ajalugu: tätoveeringud; keha kaunistamine; •Sotsiaalne suhtlemine: kätlemine, embamine, kallistamine, suudlemine jne. •Tänapäeva “oma käega katsumise kultuur” (nt. moodsad muuseumid jms).

Michel Pastoureau, “Sinine: ühe värvi ajalugu” (2002, e.k. 2013)  => Ülevaade sinise värvi tähtsusest ja tähendusest neoliitikumist tänapäevani. Analüüs näitab, kuidas antiikajal sinist värvi eriti ei hinnatud, roomlaste jaoks oli see pigem negatiivne värv, samas kui keskajal, eriti alates 12. sajandist muutus sinine ühe hinnatumaks ja olulisemaks (nt liturgias ja kujutavas kunstis). Sotsioloogilised küsitlused näitavad, et tänapäeval on sinine üks eurooplaste lemmikvärve.

Meelte ajalugu: võrdlev perspektiiv: üldine võrdlev lähenemine: erinevate meelte domineerimine erinevatel aegadel ja erinevates kultuurides, iga kultuuriga kaasneb eripärane meelte hierarhia: “kõrvaajastu”, “silmaajastu” jne, või siis “kõrvakultuur”, “silmakultuur” jne.

→    Mark M. Smith, “Sensory History” (2007): Meelte üldajaloo ajaloolismetodoloogiline käsitlus. Sissejuhatus meelte ajalukku ja historiograafiasse. Ülevaade erinevate meelte ajaloost.

→    Diane Ackerman, “Meelte lugu” (1990, e.k. 2005):  Ameerika kirjaniku populaarne ülevaade viie meele ajaloost. Pole mitte niivõrd ajalooline uurimus, kuivõrd essee, kus peatutud erinevatel meeltega seonduvatel nähtustel.

→    Vladimir Lapin, “Peterburi lõhnad ja helid” (2007, e.k. 2015): Peterburi ajalugu viimasel kolmel sajandil lõhnade ja helide vaatenurgast. Peterburi areng lõhnade ja helide perspektiivist: suurlinna heli- ja lõhnaruumi kujunemine; poliitiliste muutuste kajastumine helides; aastaajad ja erinevad helid-lõhnad, jne. Tähelepanu nii lihtinimestele kui aristokraatiale. Autor on Peterburi Euroopa Ülikooli ajaloo-professor.

Emotsioonide ajalugu: mõned näited: 

           ·          Üldine eesmärk: historiseerida tundeid (viha, rõõm, kurbus, hirm jne); näidata erinevate emotsioonide erinevat tähendust erinevatel ajastutel ja erinevates kultuurides

           ·          Emotsiooniajalugu püüab välja tuua eri ajastute “emotsionaalseid stiile”, rõhutades, et emotsioonid on suuresti õpitud ja kultuurisõltelised, mitte kaasasündinud. Ent ka ühe ajastu sees võib rääkida erinevatest “emotsionaalsetest kogukondadest”, mida liidab sarnane emotsionaalne käitumine.

           ·          Emotsiooniajalugu rõhutab sedagi, et emotsioonisõnavara on ajastuti erinev; kõik tänapäevased emotsioonid ei olnud sõnastatavad nt. keskajal ja ka vastupidi.

           ·          Emotsiooniajalugu näitab, et igas kultuuris on oma emotsiooninormid (milliseid tundeid sobib välja näidata ja milliseid mitte) ja valitseb teatud emotsionaalne kontroll (nt. lein ja selle väljendamine).

→    Ute Frevert jt, “Emotional Lexicons” (2014): Kümne autori ühisuurimus emotsiooni-sõnavara muutumisest Euroopas viimasel kolmel sajandil. Raamatu koostaja Ute Frevert: “Iga ajastu on loonud oma emotsioonimõisted või varustanud teisenenud tähendusega vanad mõisted.” Kogumik näitab, kuidas viimasel kolmel sajandil on emotsioonidega seotud sõnavara, sõnade tähendus, mõju ja sotsiaalsed seosed olnud pidevas muutumises.

→    Jan Plamper “Ajalugu ja tunne: Emotsiooniajaloo alused” (sks. 2012, ingl. 2015): Sissejuhatus interdistsiplinaarsesse emotsiooniajalukku. Ülevaade emotsiooniajaloo kujunemisest (alates Febvre’ist). •Ülevaade erinevate distsipliinide lähenemisest emotsioonide ajaloolisele uurimisele (etnoloogia, keeleteadus, sotsioloogia, neuroteadused jt.).

Emotsiooniajaloo institutsionaliseerumine

1.       ACCESS – The Amsterdam Centre for Cross-disciplinary Emotion and Sensory Studies.

2.       ARC Centre of Excellence for the History of Emotions (1100-1800).

3.       Center for the History of Emotions, Max Planck-Institute for Human Development, Berliin.

4.       Queen Mary Centre for the History of Emotions, London.

5.       Les Émotions au Moyen Age (EMMA), Pariis.

6.       CHEP: An International Network for the Cultural History of Emotions in Premodernity.

7.       Historia cultural del concimiento. Discursos, prácticas, representaciones, Centro de Ciencias humanas y sociales, Madriid.

8.       Cluster of Excellence "Languages of Emotion", Berliini Vaba Ülikool.

JEAN DELUMEAU (1923)

Peamiseid teoseid:

           ·           “Renessansikultuur” (La Civilisation de la Renaissance, 1967)

           ·           “Hirm Lääne-Euroopas” (La Peur en Occident (XIVeXVIIIe siècles), 1978)

           ·           “Patt ja hirm: Lääne-Euroopa kulpabiliseerumine, 13.–18. sajandil” (Le Péché et la peur : La culpabilisation en Occident (XIIIe-XVIIIe siècles, 1983)

           ·           “Ajastu hädad: loodusõnnetuste ja näljahädade ajalugu Prantsusmaal” (Les Malheurs des temps. Histoire des fléaux et des calamités en France, 1987

           ·           “Julgustada ja kaitsta. Kindlustunne vanas Euroopas” (Rassurer et protéger. Le sentiment de sécurité dans l’Occident d’autrefois, 1989)

           ·           “Ülestunnistus ja andeksand” (L’Aveu et le Pardon, 1990)

           ·           “Paradiisi ajalugu” (Une histoire du Paradis, 1992– 2000), 3 kd.

Jean Delumeau, “Hirm Lääne-Euroopas” (1978) => Uurimus kollektiivse hirmutunde kasvust Lääne-Euroopas alates 14. sajandist kuni 18. sajandini. Käsitleb erinevaid hirmu vorme (katkuga, näljahädadega, kuradiga, nõidadega, ketseritega jt seotud hirmud) uusaja ühiskonnas. Käsitleb erinevaid hirmu levimehhanisme, s.h. trükimeedia, kunsti ja jutluste mõju. Rõhutab kiriku roll hirmukampaaniate algatamisel, nn. juhitud hirm.

ALAIN CORBIN (1936)

CV: Sündis 1936 Courtomer’is (Orne). Õppis Caeni ülikoolis ajalugu. 1973 kaitses doktoritöö 19. sajandi Limousini piirkonna ajaloost. Pikka aega 19. sajandi ajaloo professor Sorbonne’i ülikoolis (Paris I), emeriteerus 2004. Uurib eeskätt 19. sajandi Prantsuse kultuuriajalugu, rõhuga tundeajalool.

Olulisemaid teoseid:  

·         “Öö tüdrukud: seksuaalne viletsus ja prostitutsioon (19. saj.)” (Les Filles de noce. Misère sexuelle et prostitution (XIXe siècle), 1978). 

·         “Miasm ja nartsiss: haistmine ja sotsiaalne kujutlusmaailm, 18.–19. saj.” (Le Miasme et la Jonquille. L’odorat et l’imaginaire social, XVIIIe-XIXe siècles, 1982). 

·         “Kannibalide küla” (Le Village des cannibales, 1986), e.k. 2001. 

·         “Tühjuse territoorium. Lääne-Euroopa ja rannaihalus, 1750– 1840” (Le Territoire du vide. L’Occident et le désir du rivage, 1750-1840, 1988). 

·         “Maakellad: 19. sajandi maapiirkondade helimaastik ja tundekultuur” (Les Cloches de la terre. Paysage sonore et culture sensible dans les campagnes au XIXe siècle,1994). 

·         “Louis-François Pinagot taasleitud maailm: ühe tundmatu jälgedes (1798–1876)” (Le Monde retrouvé de Louis-François Pinagot. Sur les traces d’un inconnu (1798-1876), 1998).  

·         “Keha ajalugu” (Histoire du corps, 2005–2006), 3 kd., koostaja. 

·         “Rõõmude harmoonia: naudinguviisid valgustussajandist seksoloogia sünnini” (L’harmonie des plaisirs. Les manières de jouir du siècle des Lumières à l’avènement de la sexologie, 2007).

Alain Corbin, “Miasm ja nartsiss: haistmine ja sotsiaalne kujutlusmaailm, 18.–19. sajand” (1982) => Raamat on pühendatud haistmismeele ajaloole. Peamised teemad: Kuidas 18. sajandi teisel poolel tärkab LääneEuroopas uus tundlikkus, mis ei talu enam väljaheidete või muskuse lõhna ja pühendab üha enam tähelepanu õhupuhtusele ja erinevatele parfüümidele. Kuidas haistmine ja lõhnad muutuvad olulisteks sotsiaalses kujutlusilmas alates 18. sajandi lõpust ja eeskätt 19. sajandi esimesel kolmandikul. Kuidas “võõra” kujutamises, sotsiaalsete ja rassiliste tüüpide konstrueerimises mängib haistmishinnang alati olulist tolli. Nt. omistati prostituutidele iseloomulikke negatiivseid lõhnu.

Alain Corbin, “Tühjuse territoorium: Lääne-Euroopa ja rannaihalus, 1750– 1840” (1988) => Uurimus maastike ja keskkonna tajumisest. Peamine teema – kuidas sündis 18. sajandi keskpaiku Euroopas uus kollektiivne rannaihalus. Kui enne 1750. aastaid ei hoolinud eriti keegi randadest, siis edaspidi hakati neid üha massilisemalt külastama –  mereäärseid piirkondi asuti ümber väärtustama, sündis rannakultuur (sh ka rannaarhitektuur, rannakostüümid jms).

Alain Corbin, “Maakellad: 19. sajandi maapiirkondade helimaastik ja tundekultuur” (1994) => Uurimus 19. sajandi helide ja kuulmiskultuurist. Peamine teema: kirikukellade suur tähtsus maaühiskonnas. Corbin toob kasutusele “heliruumi” mõiste, kirjutades, et “kellatorn surub inimestele peale kindla heliruumi” ja “kujundab nende siseilma”. Heliruum määratleb ja kujundab inimeste teatava “helilise identiteedi”. 19. sajandi külainimesed suutsid väga täpselt oma kellaheli ära tunda, see oli just nende kell, mis lõi ja mitte naaberküla oma. Sealjuures on toonitatud maapiirkondade “helilise identiteedi” erinevust linnadega võrdluses, mille “heliruum” oli märka kirevam.

Alain Corbin, “Rõõmude harmoonia: naudinguviisid valgustussajandist seksoloogia sünnini” (2007) => Uurimus naudingudiskursusest ajavahemikul 1760–1880, sellest, kuidas kirjeldati seksuaalnaudingute iseloomu meditsiinis, teoloogias ja pornograafilises kirjanduses. Autor näitab väga erinevate naudingu tõlgendusmudelite paralleelset eksisteerimist Euroopa kultuuris (rõhuga Prantsusmaal), ometigi joonistuvad välja mõned ühised mustrid, nt. mehe ja naise radikaalne eristamine, mehe ülemuslikkuse rõhutamine jpm. Autori sõnutsi toimus muutus naudingudiskursuses 1840. aastatel, kui senise “rõõmude harmoonia” asemel hakati rohkem kõnelema “seksuaalsuse teadusest”.

Alain Corbin: tundmuste ajalugu kui aistinguliste teadete ajalugu: “Mina mõistan tundmuste ajalugu kui aistinguliste teadete ajaloolisuse ajalugu; kui taluvusläve ja väärtushinnangute ajalugu. Lucien Febvre juhtis esimesena tähelepanu sellele, et aistingulisi teateid tajutakse läbi aegadel erinevalt, et nende väärtustamine ja neist hoolimine on ajalooliselt muutuv.” M. Tamm, Kuidas kirjutatakse ajalugu? (Tallinn, 2007), lk. 55.

BARBARA H. ROSENWEIN. Peamised teosed:

 

·         Anger’s Past: The Social Uses of an Emotion in the Middle Ages (1998), koostaja.

·         Debating the Middle Ages: Issues and Readings (1998), koostaja.

·         Negotiating Space: Power, Restraint, and Privileges of Immunity in Early Medieval Europe (1999)

·         Monks and Nuns, Saints and Outcasts: Religion in Medieval Society (2000), koostaja.

·         A Short History of the Middle Ages (2001).

·         Emotional Communities in the Early Middle Ages (2006).

·         Generations of Feeling: A History of Emotions 600-1700 (2016)

Barbara H. Rosenwein (toim.), “Viha minevik: ühe emotsiooni sotsiaalsed kasutused keskajal” (1998) =>  Kollektiivne uurimus keskaja “vihakultuurist”, rõhuga vihast sündinud konfliktide lahendamisel ja viha poliitilistel väljunditel. Käsitlused keskaegsetest vihavormidest erinevates sotsiaalsetes kontekstides: kloostris, külas, lossis, õukonnas; ent samuti viha kujutamisest kirjanduses.

Barbara H. Rosenwein, “Tundepõlvkonnad. Emotsioonide ajalugu, 600– 1700” (2016)  => Esimene ülevaatlik teos emotsioonide ajaloost keskajal ja varauusajal, 7.–18. sajandini. Rõhk käsitletud perioodi emotsioonide üle peetud arutlustel ja tekstides väljendatud emotsioonidel, sh emotsioonisõnavaral (mis sõnadega eri aegadel ja eri tekstides emotsioone väljendatakse).

Barbara H. Rosenwein, Riccardo Cristiani “Mis on emotsioonide ajalugu” (2017)  => Lühike ülevaade emotsioonide ajaloost ja selle uurimisest. Tutvustatud nii olulisemaid mõisteid, uurijaid kui ka emotsioonide ajaloo põhietape. Eraldi tähelepanu emotsioonide väljendamisel tegevustes ja kehaliselt. Lõpeb ettevaatega, kuhu emotsioonide ajalugu võiks tulevikus liikuda.

KOKKUVÕTTEKS:

Tundeajalugu võimaldab lisada meie minevikuteadmisele ühe mõõtme, mis on sealt enamasti puudunud, kuid mis meie endi elus on väga oluline: lõhnad, helid, naudingud, emotsioonid jne.

Tundeajalugu ei ole selgepiiriline suund kultuuriajaloos, vaid pigem katusmõiste mitmele erinevatele suundumusele; samas liidab neid erinevaid suundmusi lähtekoht, et viisid, kuidas me ümbritsevat tajume ja hindame, on ajas muutlikud ja seega ajalooliselt uuritavad. Tegemist on ühe kõige populaarsema suunaga tänapäeva kultuuriajaloos.