MÄRKMED KULTUURI AJALOOST. MAREK TAMME LOENGUD 10 (Ⓒ Marek Tamm, TLÜ 2019)

SISSEKANNE # 50

10 // KULTUURIAJALOO VÄLJAKUTSED. KULTUURISEMIOOTIKA. KOKKUVÕTE

Metodoloogilised väljakutsed: kultuuriajalugu ei ole enam n-ö ajalooteaduse avangard, lisandunud on uued ja atraktiivsemad suunad, nagu globaalne ajalugu (global history), keskkonnaajalugu (environmental history), digitaalne ajalugu (digital history), posthumanistlik ajalugu (posthumanist history) jt.

Epistemoloogilised väljakutsed: kultuuriajaloo rõhk tähenduste uurimisele ei tundu enam piisav, soov on pöörata enam tähelepanu mineviku ainelisele, emotsionaalsele ja afektiivsele mõõtmele, kehalistele praktikatele, loodusele ja keskkonnale, jne.

“Kultuurilise pöörde” kriitika: mis tuleb pärast “kultuurilist pööret”? Kuidas väljuda “tähenduste ämblikuvõrgust” ja “keele vanglast”? Kuidas tuua silmapiirile tagasi keha, keskkond, asjad?

Kultuuriajaloo kriitika: kultuuriajalugu on jätnud unarusse “käegakatsutavad asjad” – kehalised praktikad (mis ei ole taandatavad vaid diskursiivsetele praktikatele), materiaalsed asjad, mis ei ole pelgalt representatsioonid, jne.

Kultuuriajaloo väljakutsed: 

Kultuuriajalugu peab suutma suhestuda uute suundadega ajalooteaduses, rikastama oma “küsimustikku” probleemidega, mis on sõnastatud uutes ajalooharudes.

Kultuuriajalugu peab võtma arvesse tehtud kriitikat ja lõimima loovalt oma uurimisplatvormi mineviku ainelise, afektiivse, kehalise jne mõõtme.

Kultuuriajalugu peab otsima uusi teoreetilisi dialoogipartnereid, et rikastada oma “kontseptuaalset tööriistakasti” – sõnastada uusi (või unustatud vanu) küsimusi ja pakkuda uusi mõisteid. Selleks et uuesti mõtestada oma esialgseid eesmärke ja mitte loobuda aluspõhimõtetest.

Üks uus (kasutamata) perspektiiv: kultuurisemiootika ja kultuuriajaloo dialoog: Nii kultuurisemiootikat kui ka kultuuriajalugu huvitab esmajoones tähendusloome. Mõlema uurimisobjekt on homo culturalis – tähendusi loov, levitav ja kasutav inimene.

Nii nagu kultuuriajalugu, nii ei huvita ka kultuurisemiootikat mitte kogu reaalsus, vaid ennekõike selle märgilised mudelid – sümboolsed tähendusloome süsteemid. Juri Lotman: “Kultuuri valdkond on alati sümboolse valdkond.” 

Kui kultuurisemiootika on ennekõike teoreetiline distsipliin, mille eesmärk on pakkuda üldiseid kultuurianalüüsi mudeleid, siis kultuuriajalugu on ennekõike empiiriline distsipliin, mille eesmärk on analüüsida konkreetse kultuuri märgilisi mudeleid kindlal ajaperioodil.

Semiootika panus kultuuriajaloo uurimisse

Uued teemad:  kultuuri märgilised protsessid (nt. rõivastus, aumärgid, žestid, eristavad märgid jne); sümboolne käitumine (rituaalid, duell, salongid jne), jm. 

Uued meetodid ja mõisted: semiootilise analüüsikeele kasutamine kultuuriajaloos – “argikäitumise poeetika”; “semiosfäär”; “tähistamispraktikad” jne. Verbaalse ja visuaalse teabe semiootilised analüüsimeetodid. 

Kõige üldisemalt – uus arusaam kultuurist: kultuur kui kogukondlik tähendustesüsteem, mis annab inimesele vahendid tõlkimaks oma tunge, vajadusi ja muid kalduvusi representatsioonilisteks ja kommunikatiivseteks struktuurideks.

Tartu-Moskva semiootikakoolkond ja ajalugu

Tartu semiootikute kasvav huvi ajaloo vastu, eriti alates 1980. aastate algusest, eeskätt Juri Lotman ja Boriss Uspenski. Varasema huvi muutumatute struktuuride vastu vahetab välja huvi kultuuri dünaamiliste protsesside vastu.

Viimane, 25. köide Tartu semiootika sariväljaandest “Töid märgisüsteemide alalt” (Trudõ po znakovõm sistemam, 1988) oli pühendatud teemale “Ajalugu ja semiootika”.

Juri Lotmani eessõnast nimetatud köitele: “Ajaloo tunnetamine on muutunud semiootiliseks, semiootiline mõtlemine on aga omandanud ajaloolisi jooni.”

JURI LOTMAN (1922-1993)

CV: Sündis 1922 Petrogradis (Sankt-Peterburgis). 1939 astus Leningradi ülikooli vene filoloogiat õppima 1940–1945 suurtükiväe sidemees II maailmasõjas 1950 lõpetas Leningradi ülikooli 1950–1956 Tartu Õpetajate Instituudi õppejõud Alates 1950 õpetas Tartu Ülikoolis:    1950–1953: tunnitasuline õppejõud; 1954: vene kirjanduse kateedri dotsent; 1964: vene kirjanduse kateedri professor; 1980: väliskirjanduse kateedri professor; 1992: semiootika õppetooli professor. Suri Tartus 1993.

Juri Lotman: semiootika kui kultuuriajalugu ja –teooria:  “Semiootikauuringute alguses oli kultuurivaldkonna isoleerimine ajaloovallast osaliselt vajalik ja osaliselt poleemilise iseloomuga.  Semiootika uurimisobjekti sulandumine ajalooteaduse laia uurimisvalda on muutnud aga piiri semiootika ja välismaalima vahel omaette uurimisteemaks.  Praeguses faasis on võimalik semiootikat defineerida kui kultuuriajalugu ja -teooriat.” // Ю. М.  Лотман, Непредсказуемые механизмы культуры (Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2010), s. 37

Juri Lotman: iga ajaloolane on paratamatult semiootik: “Ajaloolane on mõistetud tegelema tekstidega. Sündmuse „nagu see on” ja ajaloolase vahel seisab tekst, ning see asjaolu muudab teaduslikku situatsiooni täielikult. Tekst on alati kellegi loodud, ta on toimunud sündmuse tõlge mingisse keelde. Üks ja sama reaalsus aga annab eri viisil kodeerituna tulemuseks erinevad – mõnikord vastakad – tekstid. Tekstist fakti, jutustusest sündmuse kättesaamine tähendab dešifreerimisoperatsiooni. Niisiis, kas teadvustades seda või mitte, aga ajaloolane alustab oma tööd semiootilistest manipulatsioonidest lähteainese, tekstiga.”  //  J. Lotman, “Jumala tahe või hasartmäng? (Seaduspärane ja juhuslik ajalooprotsessis)”. – Hirm ja segadus. Tlk Kajar Pruul (Tallinn: Varrak, 2007), lk. 108.

Juri Lotman: kultuuri ajalooline semiootika: • Ajalooline semiootika uurib seda, kuidas mõtestab oma valikuid mingil möödaniku ajahetkel inimene või inimkollektiiv. Juri Lotman: “See on mõneti sarnane sellega, mida Annales’i koolkond nimetab “mentaliteediks”. Kuid mentaliteedialaste uurimuste tulemused ja nende võrdlus sellega, mida mitmesuguste etnokultuuriliste teadvusetüüpide rekonstrueerimisel on saavutanud vene semiootikud [...], veenavad, et just kultuuri ajalooline semiootika on kõige paljutõotavam tee selles suunas.”

Juri Lotman, “Vestlusi vene kultuurist” (1993) => Uurimus vene aadli argielust 18.–19. sajandil. Aluseks 1985. aastal alguse saanud 35-osaline teleloengute sari ETV-s (järelvaadatav veebis). Rõhk argielu sümboolsetel aspektidel ja rituaalsel käitumisel. Temaatiline ja isikukeskne lähenemine. Peamised teemad:   *ametiastmed ja aumärgid   *naiste maailm   *ball   *duell   *abielu ja lahutus   *kaardimäng   *surm   *dekabristid.

Juri Lotman: minevikuinimeste mõistmine eeldab nende kultuuri tundmist: “Selleks, et mõista minevikus elanud inimeste ja kirjandustegelaste käitumise tähendust, peab paratamatult tundma nende kultuuri: nende harilikku, igapäevast elu, nende harjumusi ja kombeid, ettekujutusi maailmast jm. (...) Just mõista, sest mingeid fakte teada või neid mõista on ajaloo puhul kaks sootuks ise asja. Sündmusi saadavad korda inimesed. Inimesed aga tegutsevad oma ajastu motiivide ja innustuste ajel. Kui neid ajendeid ei tea, siis hakkavad inimeste teod paistma seletamatud ja mõttetud.”//  J. Lotman, “Vestlusi vene kultuurist” (Tallinn, 2003), lk. 12, 19.

Juri Lotman: argikäitumise kultuurisemiootika: Inimeste argikäitumist on võimalik käsitada tekstina, mida saab analüüsida semiootiliste vahenditega. Argikäitumine koosneb omaette elementidest, mida saab fikseerida, nagu ka nende elementide vahelisi suhteid. Laias laastus on kaks argikäitumise tüüpi: üks, mis on orienteeritud tekstilisele eeskujule (elu matkib kunsti), teine, mis püüab ise luua uut teksti (kunst matkib elu).

Juri Lotman: kultuuri ettenägematud protsessid: Ajaloolasi kummitab retrospektiivne illusioon: kuna midagi on toimunud, siis arvatakse, et see oligi ainus võimalus. Tekib eksiarvamus ajaloolisest paratamatusest.

Ajaloolise semiootika vaatenurgast on toimunud sündmus vaid üks võimalikest variantidest ning seega ei taandu ajaloo uurimine pelgalt mingi sündmuse toimumise tingimuste ja paratamatuse välja selgitamisele, vaid pööratakse tähelepanu ka võimalikele alternatiividele ja ollakse teadlik kultuuri ennustamatust iseloomust.

BORISS USPENSKI (1937)

CV: Sündis Moskvas 1937. Õppis Moskva Riiklikus Ülikoolis romaanigermaani filoloogiat. 1972 filoloogiadoktor. 1977–1982 Moskva Riikliku Ülikooli professor. 1988 Viini Ülikooli külalisprofessor 1990–1991 Cornelli ja Harvardi Ülikooli külalisprofessor Alates 1992 Grazi Ülikooli professor Austrias Alates 1992 Venemaa Riikliku Humanitaarülikooli õppejõud. Praegu Napoli ülikooli slavistikaprofessor ja Lugano ülikooli emeriitprofessor. 2015 Tallinna Ülikooli audoktor.

Boriss Uspenski: historia sub specie semioticae: Ajalooteadus omab tervikuna semiootilist iseloomu, sest ta tegeleb tegelikkuse semiotiseerimisega tagantjärele: “mittemärgi” muutmisega märgiks, “mitte-ajaloo” muutmisega ajalooks. Konkreetsemalt toimub see mineviku semiotiseerimine kahel tasandil: 1) mingi tähendusliku ajahetke, nähtuse, isiku vms eristamine; 2) selle eristatud ühiku tõlgendamine, paigutamine laiemasse tervikusse, talle tähenduse andmine.

Boriss Uspenski: ajalooprotsess kui järjepidev kommunikatsioon: “Semiootilisest vaatepunktist saab ajalooprotsessi esitada kommunikatsiooniprotsessina, milles pidevalt lisanduv uus informatsioon kutsub esile ühiskondliku adressaadi (sootsiumi) nii- või teistsuguse vastureaktsiooni.” (Boriss Uspenski, “Ajalugu ja semiootika” [1989]. – Vene kultuuri jõujooni. Tlk Peet Lepik. Tartu: Ilmamaa, 2013, lk. 30).

“Ühed ja samad objektiivsed faktid, mis moodustavad reaalsete sündmuste teksti, võivad eri keeltes saada erineva interpretatsiooni – vastava sootsiumi keeles ja mingis muus, teise ruumi ja aega kuuluvas keeles. (…) Seejuures tuleb silmas pidada, et just selle sootsiumi ettekujutuste süsteem, millel on sotsiaalse adressaadi roll, määrab sündmuste, s.t. ajalooprotsessi kui niisuguse vahetu hargnemismehhanismi.” (B. Uspenski, “Historia sub specie semioticae” [1976]. – Vene kultuuri jõujooni. Tlk Peet Lepik. Tartu: Ilmamaa, 2013, lk. 137.)

TZVETAN TODOROV (1939-2017)

CV: Sündis 1939 Sofias, Bulgaarias. 1963 sõidab doktorandistipendiumiga Pariisi ja otsustabki sinna jääda. 1970 kaitseb doktorikraadi kirjandusteaduses. 1973 saab prantsuse kodakondsuse 1968– 2010 töötas Prantsuse riiklikus teadusuuringute keskuses CNRS. 

Olulisemaid teoseid: 

·         “Kirjandus ja tähendus” (Littérature et signification, 1967)

·         “Sissejuhatus fantastilisse kirjandusse” (Introduction à la littérature fantastique, 1970)

·         “Sümboli teooriad” (Théories du symbole, 1977)

·         “Mihhail Bahtin, dialoogi printsiip” (Mikhaïl Bakhtine, le principe dialogique, 1981)

·         “Ameerika vallutamine. Teise küsimus” (La Conquête de l'Amérique, la question de l'autre, 1982, e.k. 2000).

·         “Meie ja teised” (Nous et les autres, 1989) ▪ “Silmitsi äärmusega” (Face à l’extrême, 1991)

·         “Argipäeva kiitus: essee hollandi maalikunstist 17. sajandil” (Éloge du quotidien : essai sur la peinture hollandaise du XVIIe siècle,1993)

·         “Kodumaatu inimene” (L’Homme dépaysé, 1996)

·         “Ebatäiuslik aed: humanistlik mõtteviis Prantsusmaal” (Le Jardin imparfait : la pensée humaniste en France, 1998)

·         “Indiviidi kiitus: essee flaami renessansiaegsest maalikunstist” (Éloge de l’individu : essai sur la peinture flamande de la Renaissance, 2000).

·         “Kurjuse mälu, headuse kiusatus” (Mémoire du mal, tentation du bien, 2000)

·          “Kohustused ja rõõmud” (Devoirs et délices. Une vie de passeur, 2002)

·          “Valgustusajastu vaim” (L'Esprit des Lumières, 2006)

·          “Goya Valgustuse varjus” (Goya à l'ombre des Lumières, 2011)

Tzvetan Todorov, “Ameerika vallutamine” (1982, e.k. 2001) => Uurimus Ameerika avastamisest ja vallutamisest 15.–16. sajandil, rõhuga vallutusele järgnenud koloniseerimisprotsessil. Kui tavaliselt on Ameerika vallutamist käsitletud esmajoones sõjalises võtmes, siis Todorovi silmis ei ole tegemist mitte niivõrd sõjalise, kuivõrd semiootilise konfliktiga. Ja konkistatooride edu tagas ülekaal informatsioonis ja selle osavas kasutamises, mitte paremad sõjajõud. Raamat analüüsib erinevaid kommunikatiivseid situatsioone 16. sajandi Ameerikas (täpsemalt Mehhikos), rõhuga kultuurilistel konfliktidel.

Tzvetan Todorov: hispaanlaste üleolek oli pigem sümboolne, mitte sõjaline: “Kogu sõjakäigu jooksul korraldab Cortés meelsasti vaatemängulisi aktsioone, andes endale nende sümboolsest väärtusest selgesti aru. Näiteks on väga oluline võita esimene lahing indiaanlaste vastu; purustada ebajumalakujud preestrite esimese väljakutsuva sammu peale, et tõestada enda haavamatust; põletada maha just linna keskel asuv palee, et näidata, kui suur on tema üleolek, või tõusta templi tippu, et kõik teda seal näeksid. Cortés karistab harva, aga õpetlikul viisil ja nõnda, et kõik sellest teada saaksid. (...) Isegi Cortési relvade kasutamisel on pigem sümboolne kui praktiline mõju.  Päris ekspeditsiooni algul korraldab ta hobuste ja kahuritega (millel tol ajal muud otstarvet ei olnudki) tõelisi heli ja valguse vaatemänge, hoolitsedes lavastuse eest päris märkimisväärse põhjalikkusega. Ta peidab mära teatud kohta ning viib siis sinna oma indiaani külalised ja sugutäku; viimase valjud häälitsused heidutavad indiaanlasi, kes pole kunagi varem hobust näinud.” T.  Todorov, “Ameerika vallutamine” (Tallinn, 2001), lk. 146.

Tzvetan Todorov: semiootilise analüüsi viljakus kultuuriajaloos: “Mõtlen tõepoolest, et minu panus “Ameerika vallutamises” oli semiootika kaasamine ajaloo-alasesse analüüsi. Vähemalt tollal ei kasutanud ajaloolased oma töödes semiootikat ega huvitunud erinevatest kommunikatsiooni ja tõlgendusviisidest. Ma leian, et just semiootiliste käitumiste, st mõistmise, tõlgendamise ja kommunikatsiooni analüüs aitab meil paljuski mõista Ameerika vallutamise käiku. Eraldi võiks esile tuua Cortési omalaadset semiootilist geniaalsust, kes leiutas uusaegse semiootilise sõja, mida me praktiseerime veel tänapäevalgi.” M. Tamm, Kuidas kirjutatakse ajalugu? (Tallinn, 2007), lk. 190.

KULTUURIAJALOO KOKKUVÕTTEKS

Mis on kultuuriajalugu? Kaks võimalikku lähenemist kultuuriajaloole

1. Objekti-keskne lähenemine: Minevik jaguneb valdkondadeks, mida saab eraldi uurida: • majandusajalugu • sotsiaalajalugu • poliitiline ajalugu • kultuuriajalugu • jne. Kultuuriajalugu on ennekõike nn. kaunite kunstide, suurte mõtete ja teaduste ajalugu.

2. Meetodi-keskne lähenemine: Minevikunähtuseid saab uurida kindla metodoloogilise nurga alt, kultuuriajalugu vaatab mievikunähtustele tähendusloome vaatenurgast: • majanduse kultuuriajalugu • poliitika kultuuriajalugu • sõja kultuuriajalugu • kunsti kultuuriajalugu jne. “Uus kultuuriajalugu” on kõikehõlmav ajalugu, st kultuuriajaloo vaatenurgast saab uurida kõiki mineviku valdkondi: poliitikast ja sõjapidamisest söömise ja sugueluni.

Kultuuri ja kultuuriajaloo historiseerimine

·         Mõiste “kultuur” sünd (Vico)

·         Kultuuri “ajaloolisuse” sünd (Herder)

·         Kultuuri “ajaloolise uurimise” sünd (Burckhardt)

·         Kultuuri “ajaloolise uurimise” välja kujunemine (Huizinga, Lamprecht, Friedell, Febvre, Bloch jt.)

Kultuuriajaloo kontseptualiseerimine

 

Mõjukamad kultuuriajaloo suunad 20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandi alguses:

·         Mentaliteediajalugu (Febvre, Bloch)

·         Rahvakultuuriajalugu (Bahtin, Gurevitś, Burke, Schmitt)

·         Ajalooline antropoloogia (Le Goff, Le Roy Ladurie, Sahlins)

·         Mikroajalugu (Ginzburg, Zemon Davis, Revel)

·         Tundeajalugu (Corbin, Rosenwein, Delumeau)

·         Kommunikatsiooni ajalugu (Chartier, Darnton, Levi)

·         Argiajalugu (Lüdtke)

·         Visuaalkultuuri ajalugu (Belting, Camille)

·         Materiaalse kultuuri ajalugu (Roche, Riello)

·         Semiootiline kultuuriajalugu (Lotman, Uspenski, Todorov)

·         Ja mitmed teised.