SISSEKANNE # 299
Postimehes ilmus hea usutlus tuntud Inglise ajaloolase Simon Sebag Montefiorega, kellelt on ilmunud mitmeid mahukaid uurimusi, mis omakorda paneb imestama, kuidas ta jõuab. Näiteks Piibli mõõtu, 1200 lehekülge hõlmav „See maailm. Perekond ja ajalugu“ tekitab minus kahtlust, kas see äkki mitte mitme autori ühistöö pole ja kas Montefiore teps mitte vastutav projektijuht pole, nagu näiteks Shakespeare’i puhul kahtlustatakse.
Aga see selleks. Intervjuu on põnev, kuna Montefiorel on ajaloolase lai silmaring ja röntgenpilk. Seega oskab ta näha seoseid, tõmmata paralleele. Mõned asjakohased mõtted temalt (subjektiivsed rõhuasetused - R.R.):
Sõjast ja ajaloo kirjutamisest:
Sõja olemus – võitlus, et tappa, hirmutada, ära kasutada ja vange võtta – on inimajaloo vältel jäänud samaks. Muutunud on inimeste sisemaailm ning riikide ja ühiskondade olemus, triviaalsemas mõttes ka kaardid ja piirid, süsteemide nimetused ja ideoloogiad.
/.../
Näiteks roomlaste väärtussüsteem ja kultuurimaailm on täiesti erinev. See on nii kummaline meie tugevalt kristianiseeritud mõttemaailmaga võrreldes. Isegi kui kirjutasin Stalinist ja tema õukonnast, pidin endale meelde tuletama, et kuigi see juhtus kõigest 70–100 aastat tagasi, elasid nad täiesti teistsuguses vaimses maailmas.
Ja muidugi, kui kirjutada inimestest, kes kuuluvad liikumistesse, nagu Hezbollah või Islamiriik, tuleb endale ette kujutada täiesti teistsugust mõttemaailma. Nagu Putin kunagi Joe Bidenile ütles: „Me võime välja näha nagu teie, aga me ei ole nagu teie.“ /.../
Parimat ajalugu kirjutatakse ilma ideoloogiata ja kaasaja sekkumiseta.
Ajaloo kirjutamisel on mitu ohtu. Üks on püüda olla prohvet. Reeglina on ajaloolased selles väga kehvad. See viib alati kohutava alanduseni – ma ei hakka nimesid nimetama.
Teine suur lõks on vastupidine: teleoloogia. See tähendab, et sa tead ette, mis juhtuma hakkab. Et kõik, kes ebaõnnestuvad, olid juba algusest peale määratud ebaõnnestuma. Ja kõik, kes edu saavutavad – et sa nägid nende edu ette. Kuid nagu Kissinger ütles: enamik edulugudest on ootamatud, planeerimata ja tulevad kõigi jaoks üllatusena. Nii et need asjad on ohtlikud.
Suurim oht pole siiski mitte minevik ega tulevik, vaid olevik – kirjutada ajalugu vastavalt tänastele väärtustele ja tänastele dogmadele, sest tänapäeva dogmad on sama pöörased.
Kui inimesed kunagi meie ajale tagasi vaatavad ja kõigile neile asjadele, mis meie jaoks nii tähtsad on – nii parempoolsetele kui ka vasakpoolsetele, nii progressiivsetele kui ka konservatiividele –, siis saab see olema sama, kui meie vaatame praegu tagasi ikoonipurustajate vaidlusele Bütsantsis. Meile tundub see täiesti naeruväärne. Suur osa meie tänastest vaidlustest tundub juba praegu naeruväärne.
/.../
Ilmalikud ühiskonnad, kus puudub religioon, ekslevad ringi, otsides moraalseid struktuure ning legitiimsuse ja autentsuse allikaid. See teeb ajaloo kohutavalt tähtsaks – teeb sellest omamoodi moraalse jõu.
Ajalugu on ka väga ohtlik kirjutada. See on alati olnud ohtlik Nõukogude Liidus, Hiinas, Iraanis, paljudes kohtades. Kuid see on muutunud palju ohtlikumaks ka läänes – järjest ohtlikum on olla kirjanik, kirjutada avalikult.
Ajaloo kirjutamine on muutunud ka tähtsamaks, sest ühismeedia on viinud ajaloo uute inimesteni, kuid samal ajal õõnestanud reegleid ja norme, mida me ajaloole hinnangu andmiseks ja – kui soovite – ajaloo valvamiseks kasutame.
Ma ei pea silmas valvamist poliitilises mõttes. Ma pean silmas allikate hindamist ja reegleid, kuidas ajalugu kirjutatakse – selle usaldusväärsust ja autoriteeti. Teie küsimus juhibki tähelepanu just sellele, et ajalugu on praegu tähtsam kui kunagi varem.
Orjandusest:
Orjanduse uurimise juures on huvitav see, kuidas see oli ühel või teisel viisil osa igast ühiskonnast meie planeedil. Loomulikult oli orjusel palju vorme ja võib vaielda, kas pärisorjus oli täiel määral orjus või maa või millegi muuga seotud orjuse tüüp. Aga oluline on see, et alates esimestest teadaolevatest dokumentidest iidse viljaka poolkuu aladelt Sumeris kuni Islamiriigi sõjavangidest naisorjade müümiseni meie endi eluajal on orjandus käinud ühiskonnaga kaasas.
Niipea kui tekkis sõda, tekkis ka orjus – võib-olla isegi varem –, aga kohe kui ilmus organiseeritud sõjapidamine, tekkisid ka organiseeritud vangid. Aga see on kõigest oletus – me ei tea seda kindlalt.
Black Lives Matter liikumine oli selles mõttes väga väärtuslik, et tõi inimeste tähelepanu tagasi orjandusele, mis oli unarusse jäämas. Aga kuna see kõik oli seotud Ameerikaga, siis keskenduti ainult Atlandi orjandusele, nagu oleks see ainus orjandus. Mina käsitlen oma raamatus kõiki orjandusi, mis olid sama ulatuslikud, aga Ameerikas ei huvita need kedagi. Ameerika ülikoolides ei ole professoreid, kes neid asju uuriksid, sest neid huvitab ainult nende endi ühiskond, mis on väga ameerikalik joon. Kui tahta kirjutada maailma ajalugu – ja just seda ma tahtsin selle raamatuga teha –, siis tuleb uurida ka Aafrika orjandust, Musta mere orjandust ning orjanduse vorme Ida-Aasias, sealhulgas Hiinas.
Nõukogude Liidust ja Venemaast:
Kirjutasin palju Nõukogude Liidu lagunemisest. Aga sellises raamatus peab ajaloolane kogu aeg suuri valikuid tegema. Näiteks, kui kirjutada Kagu-Aasiast, siis ei saa kirjutada Kambodža, Tai ja Vietnami ajalugu. Pead ühe valima. Mina valisin Kambodža. Kui rääkida Balkanist, ei saa kirjutada Horvaatia, Serbia ja Albaania ajalugu. Mina valisin Albaania. Selliseid otsuseid tuli kogu aeg teha.
/.../
Võib vabalt olla, et me käitusime Venemaaga valesti. Aga sama hästi on võimalik, et ükskõik mida me oleksime teinud, poleks see Venemaad rahuldanud, sest võimule jäi ju sama eliit – endised parteilased ja endised tšekistid –, ja nende programm oli kogu aeg impeerium taastada.
/.../
Pole kahtlust – ma tean seda, sest ma elasin selle läbi ja tundsin neid inimesi –, et oli tohutu juubeldamine, et me olime külma sõja võitnud. Isegi kui me ei kuulutanud, et see ongi ajaloo lõpp, siis me tundsime nii. Lääne liberaalne demokraatia triumfeeris – meie väärtussüsteem ja rahvusvaheline õigus ning meie poliitiline korraldus oli võitnud.
Ajaloolastena teame, et keegi ei võida igavesti ja ükski võit pole täielik. Selle aja Ameerika presidentidest oli Bill Clinton välispoliitikas kõige haritum, Bush seenior kõige kogenum ja Bush noorem ei olnud kumbagi. Aga keegi neist ei teadnud, mida tuleks teha.
Ukrainast:
Me ei pea Ukraina ajalugu välja mõtlema selleks, et tunnistada – Ukraina on rahvusriik. Aga 1991. aastal oli see küllaltki habras konstruktsioon ja ma pole kindel, kas 1991. ja 1992. aastal oleks Ukraina riiklik struktuur olnud suuteline tuumarelvi säilitama. Just niimoodi tollal mõeldi ja mitte ainult läänes, vaid ka Ukraina juhtide seas. Aga tagantjärele on seda väga raske hinnata.
Ma olen samuti veendunud, et kui Venemaa oleks 2014. aastal Ukrainasse tunginud, siis nad oleks kogu riigi kätte saanud ja peale mõne sanktsiooni poleks neile midagi tehtud. Poleks olnud Ukraina armeed ega piisaval määral Ukraina rahvustunnet, et tõsiselt vastu hakata. See on ainult oletus, aga ma arvan, et koroonapandeemia ajal, kui Putin oma häärberis istus, sai ta sellest väga hästi aru ja taipas, et seal oli olnud tema suur võimalus.
Demokraatiast ja autokraatiast:
Demokraatia versus autokraatia, avatud versus suletud – need süsteemid on olemas ainult ühel põhjusel – et pakkuda inimestele turvatunnet. Just sellepärast me ühel või teisel viisil ühiskondi lõimegi – otsisime inimesi ja valitsusüsteeme, mis meid valitseksid. Kõik selleks, et leida turvatunnet, järjepidevust ja ennustatavust ohtlikus ja ettearvamatus maailmas.
Need valitsussüsteemid ongi seda teinud – need on olemas põhjusel, et toimivad mingil määral. Mõlemal on oma head küljed. Suur probleem on nende kahe vahel tasakaalu leida – mis säilitaks ühe eelised ja leevendaks teise puudusi.
Autokraatia suur pluss on see, et see on ennustatav ja järjepidev. Valitsejad on kogenud ja pakuvad oma välispoliitikaga rahvale meelepärast hiilgust.
Aga miinus on see, et valitsejad lähevad hulluks. Hiilgus välismaal viib seiklusteni, mis lõpevad sõdadega ja hävitavad terveid ühiskondi. Valitsejad muutuvad eraklikuks ja neist ei saa enam lahti. Nad kivinevad.
Demokraatia suur pluss on, et valitsejaid saab vahetada. Te võite inimestele öelda, mida iganes teile meeldib. Te võite ära minna, te võite jääda, te võite elada nii, nagu tahate. Need on imelised asjad.
Aga demokraatial on ka tohutult puudusi – me näeme neid praegu. Demokraatia on äärmiselt ebajärjekindel. Puudub tulevikku vaatav planeerimine. Kõik on lühiajaline. Iga kolme aasta tagant algab kampaania uute juhtide leidmiseks, mistõttu jääb valitsemiseks väga vähe aega ja te saate täiesti läbi mõtlemata ja juhusliku valitsemise. Te saate valitsejad, kes on täiesti kogenematud. Sageli ei ole nad juhtinud muud kui mõnd turunduskampaaniat. Ja kui nad võimule saavad, on nende otsused vastuolulised.
Me näeme seda Trumpiga – aga mitte ainult. Vaadake näiteks Starmeri valitsust. Võiks arvata, et nad on hästi ette valmistatud ja enesekindlad, sest neil on parlamendis tohutu enamus. Ja et nad käituvad vastutustundlikult, sest nad lubasid seda meile. Tegelikult on nad täiesti ebajärjekindlad ja lõhuvad usaldust peaaegu sama palju kui Trump – lihtsalt teistsugusel moel.
Teine on see, et nad kannatavad grupimõtlemise ja dogmade all, mida ühismeedia veelgi võimendab. Tillukesel aktivistide kaadril on nendega väga lihtne manipuleerida. Seda tüüpi inimesed, kes valimisi võidavad ja süsteemis tippu jõuavad, paistavad olevat just sellised, keda süsteem valitsemiseks vajab.
Seetõttu ongi demokraatia praegu tugeva surve all.
Antisemitismist:
Antisemitism on Euroopas ja Lääne-Aasias alati olemas olnud ning see peegeldab alati mingit sisemist häiret või lõhet ühiskonnas. Kuna juudid on alati olnud vähemus, kes elas võõra kultuuri seas, kuid keeldus täielikult assimileerumast, siis olid nad alati haavatavad.
Loomulikult viis see kultuuriliste stereotüüpide tekkimiseni, mis jäid kristlikus ühiskonnas püsima. Need said alguse Bütsantsi aegadest, kui Constantinus Suur ja varased kristlikud keisrid esimesed antisemiitlikud seadused kehtestasid, mis peegeldasid seisukohta, et juudid olid need, kes Kristuse hülgasid ja võib-olla ka tapsid.
Müüdid, mida me tänapäeval taas esile kerkimas näeme, on väga vanad ja need on meie ühiskonnas väga sügavalt juurdunud. Ajaloolasena mõistad, et meie suhe Püha Maaga on eriline ja on väga irooniline, et Iisraeli vastu võitlevad progressiivsed peegeldavad tegelikult ristisõdijate, kolonialistide ja imperialistide hoiakut, mis istub sügaval nende alateadvuses. Nad oleksid šokeeritud, kui saaksid teada, et nad selle järgi tegutsevad.
Piibli, ristisõdade ja kristluse sidemete kaudu on lääne teadvuses alati elanud mingi moraalne omandiõigus Pühale Maale. Mõnikord on see Iisraeli riigile kasuks tulnud, kuid praegu töötab see selgelt Iisraeli vastu – aga see on üks ja sama asi.
On ka teisi aspekte. Näiteks see, et Iisraeli kritiseeritakse, nagu ei kritiseerita mitte ühtegi teist riiki, kuidas meediakajastus on kallutatud ja nii edasi.
Palju sellest peegeldab latentset antisemitismi, mis on ajaga muutunud. Keskajal oli see seotud religiooniga, 20. sajandil rassi ja ideoloogiaga ning 20. sajandi lõpus pidasid vasakpoolsed Iisraeli kapitalistlikuks ja imperialistlikuks kõrvalekaldeks. Praegu, kui kinnisideeks on identiteet, rass ja dekoloniseerimine, esindab see kõiki neid asju.
Loomulikult on vahe, kas kritiseerida Iisraeli, kus on palju, mida kritiseerida või olla antisemiit. Iisraeli-kriitilisus ei tähenda automaatselt antisemitismi, aga kui sa väidad, et Iisraeli ei tohiks olemaski olla, siis see on antisemitism. Samuti on holokausti ümberpööramine ilma igasuguse kahtluseta antisemiitlik.
Trumpist ja Putinist:
Trump on alati olnud Putinist omamoodi vaimustuses. Tal on alati olnud natuke poisilikku tõmmet Putini-suguse kõva kuti vastu, kes on nagu koolis see tugevam poiss, kelle vastu nõrgemal poisil tekib aukartus. Ma arvan, et see on osa sellest. Usun endiselt, et lõpuks osutub Trump Putini vastu karmimaks – kasvõi sellepärast, et ta tunneb ennast solvatuna, kuna Putinist ei saanudki sellist sõpra, nagu ta lootis.
Tehnoloogia võlust ja valust:
Üks põhjus, miks inimesed paarisuhteid ei loo, on see, et neil on hea kodus oma telefoniga. Telefoniga kodus olemisel on palju eeliseid. Sa loed ainult neid arvamusi, mis sulle meeldivad. Näed ainult seda, mida tahad. Saad osta mida iganes voodist tõusmata. Pole vaja inimestega kohtuda. Saab vaadata pornot. Nii et sellel on tohutult eeliseid.
Me pole veel õppinud, kuidas seda tehnoloogiat hallata. Seda väga mitmes mõttes. See puudutab poliitikat, kultuuri, ajalugu – tasakaalustatud ja teadmistel põhinevat ajalugu –, aga ka suhteid ja seda, kuidas pered hakkama saavad.
See peaks olema segu perekondlikust kasvatusest, riigi sekkumisest ja seadustest. Aga me ei ole veel sealmaal ja need asjad võtavad kaua aega.
Näiteks Ameerikas kulus umbes 60 aastat, et kehtestada röövparunite monopolide vastased seadused ja reeglid, mis puudutasid ravimeid, jooke, litsentse ja teisi asju, mida me täna iseenesestmõistetavaks peame. Ühismeediaga võib meil samamoodi kaua aega minna.
Muidugi tunnevad meie demokraatlikud juhid alguses väga suurt hirmu andmedespootide ees, nagu ma neid naljaga pooleks nimetan. Aga asi selles ongi, et nad kardavad neid inimesi. Nad kardavad ka aktiviste, keda inspireerib ühismeedias hüsteeria süütamine.
Liberaalsete demokraatlike riikide juhid peavad need küsimused käsile võtma või vastasel korral pühivad revolutsioonilised demokraatlikud juhid, lõpuks võib-olla diktatuurid nad lihtsalt minema. See on kõige suurem oht, mis meid praegu ähvardab.
* * *
Link Postimehe intervjuule, küsitles Ago Raudsepp: https://arvamus.postimees.ee/8261624/nadala-persoon-simon-sebag-montefiore-putin-teab-et-lasi-2014-aastal-oma-suure-voimaluse-kaest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar