SISSEKANNE # 303
Siit ta tuleb, Roosi (Margit Lillak, 2024)
Vaatasin ära Margit Lillaku dokfilmi „Siit ta tuleb, Roosi“ (Becoming Roosi, 2024), mis on spin-off 2019. aastal valminud dokfilmile „Südamering“, mis rääkis kommuunielu rajavatest idealistlik-naiivsetest noortest inimestest, kes üheskoos – küll erinevatel põhjustel - otsustasid lokkavale materialismile, omanditundele ja pealiskaudsusele selja pöörata. Neil olid kaasas ka lapsed, kellele loodeti anda parimat, omakasupüüdmatut ja empaatilist, dünaamilist vabakasvatust. Üks neist lastest oli Roosi, selle filmi peakangelane, kes siis oli 9-aastane tüdruk. Tema oli ka see, kes tõi lõikava aususega välja kommuunihariduse põhiprobleemi – distsipliini ja rutiini puuduse. Need seavad alles oma piire kompavatele lastele eluliselt vajalikud raamid ning turvatunde. Ja nii jäidki eelmisest filmist kummitama Roosi sõnad: „Koolis olid tunnid, rutiin, distsipliin – kõik head asjad.“
Nüüd on Roosi neiuks sirgunud ning otsib oma kohta pidevalt muutuvas ja ebakindlas maailmas. Aga südikus ja sõnaosavus pole lahkunud, vastupidi, Roosi lõikab endiselt vaheda noana. Ta käib kliimastreikidel ja muudel avalikel protestidel, nii et võiks isegi arvata, et Rootsi kliimaaktivist Greta Thunberg on Roosi mentor ja eeskuju. Noh ja miks ka mitte!
Filmikriitik Andrei Liimets kirjutab Sirbis (25.04.2025): „Küllap võinuks nii mõndagi filmitegijat peibutada mõte portreteerida Eesti oma Greta Thunbergi – Rootsi eeskujust indu saanud võitlejat, kellest kujuneb põlvkonna hääl. Paraku väljendub ses ootuses sageli pigem täiskasvanute vaimuvaesus ise midagi muuta või teha ja justkui oma laiskuse kompenseerimine lootuse (ja vastutuse) järgmisele põlvkonna kanda veeretamisega. Sama sedastavad näiteks Tartu Uue teatri lavastuse "Hymn" tarbeks intervjueeritud noored: ärge vaadake kogu aeg meie otsa, meie ei keeranud maailma tuksi, meie tahame teie tekitatud probleemide lahendamise kõrval ka oma elu elada, noorust nautida.
„Siit ta tuleb, Roosi“ näitab, kuivõrd palju muid küsimusi aastate jooksul ühe noore inimese teele satub, kuivõrd keeruline on neis orienteeruda, neist ühese suuna või moraaliga narratiivi vormida, ja kui raske inimest üleüldse mõnda mugavalt ootuspärasesse kasti suruda. Ühe hetke unistustega põrkub järgmise reaalsus, tulevikku puudutavate kalkulatsioonidega parasjagu käsil valikud, varem sõnastatud ideaalidega praktilised soovid.
Kõige põnevamaks kujunevad Roosi vestlused emaga, kes ilmutab nii mõnelgi juhul isegi suuremat põhimõttekindlust – neutraalses, mitte tingimata heas ega halvas mõttes – ja maailmamuutmise tuhinat. Kui tavapärane vastandus võiks kujuneda hetkes olemist nautiva noore ja head haridust omandama manitseva täiskasvanu vahel, siis äraspidiselt on hoopis ema see, kes seab kahtluse alla tippülikoolide toimeloogika, kõrghariduse kaubastamise ja süsteemis osalemiseks kuluvad ressursid. Tütar tahab lõpuks aga lihtsalt saada hea hariduse välismaal.“
Filmikriitik Ralf Sauter kirjeldab Postimehes (19.04.2025) filmi kulgu dünaamilise videopäevikuna, kus vahepeal saab Roosi kaamera täitsa enda kätte ja pöörab selle isegi Lillaku poole, justkui sisendades meile, et tuleb vaadata väljapoole. Kaameranurgad on sageli sellised, et isegi kaamerasse rääkides jääb Roosi kaadri serva – nagu ilmselt kõik temasugused, kes ei sobitu massi. Film on sellevõrra vabam ja õhulisem, nagu nooruspõlvgi.
RS: „Kaugusest võib tunduda, et "Siit ta tuleb, Roosi" on eeskätt ühe noore ökosõdalase manifest fossiilkütuse ja kapitalismi teemal, kuid laiemalt peegeldab üles kasvamist 21. sajandil, keset infomüra, tarbimiskultust, haiguspuhanguid ja suurt sõda – jõude, mis suretavad inimese välja juba ammu enne, kui elu üldse alata saab. Roosi on kangelaslikus võitluses kõigi nende jõududega, suudab sellele vaatamata jääda iseendaks ning tuleviku poole vaadata.
Kui edaspidi näeme kedagi elamas hämmastava julgusega ja vaatamata kõigele, saame öelda: tehti Roosit.“
Hea film tõesti. Ainus kriitika oleks ehk filmi heli aadressil, mis osad Roosi sõnad ära varjutab, justkui oleks need öeldud kartulikotti. Pidin salvestust mitu korda tagasi kerima, kuivõrd mõte läks kaotsi, sumbus kusagile kaugusse. Ent samas jälle – kas peabki iga sõna olema kristallselge ja mõte täiuseni viimistletud? Muidugi mitte. Mõned laused ja mõtted peavadki jääma poolikuks ja kuuldamatuks, sest ainult nii säilub neis autentsuse võlu. Keegi ei tahaks elada täiuslikus maailmas, küll aga igatsetakse-ihaletakse eheda järele. Margit Lillak ja Roosi pakuvad seda ning selle eest suur tänu. Roosi on tegija!
Ja kõige lõpuks toon esile kõige meeldejäävama tsitaadi filmist (minu arvates):
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar