PÄRNU UUS SILD - MÕTTEID AVAMISE JÄREL

 SISSEKANNE # 306

Suvisel pööripäeval, 21. juunil,  ta siis lõpuks avati – see kauaoodatud Pärnu kolmas sild! 263 meetrit pikk, 140 meetrise sildeavaga ja 20 meetrit lai. Maamärgina on ta Pärnu linnapildis olnud juba mullu augustist, kui kaar jõe kohale nihutati. Käisin sedagi vaatamas ning tunne oli ülev. Aga nüüd sai esimest korda üle silla käia – ja tunne oli veelgi ülevam. Võib ju küsida, et mis see üks sild siis ära ei ole, miks nii palju furoori. Mina mäletan, et kolmas sild on pärnakate meeltes ja huultel püsinud juba üle kolmekümne aasta. See oli olemas juba nõukaaja generaalplaanis. Poleemika kogus eriti tuure vahetult enne valimisi, iga poliitik lubas või arvas midagi kolmanda silla kohta. Kui märgiti maha sillakoridor ja tulevase silla otstesse püstitati viidad „Pärnu uus sild“, siis hakkas tekkima lootus, et äkki tõesti ehitatakse see nüüd valmis. Aga läks veel aega, nii et ma isegi tegin ühe foto ja kirjutasin juurde, et siin on pärnakate suur helesinine unistus.

Pärnu igavene sinivalgetriibuline helge unistus. 7.07.2022. Läks veel kolm aastat (enda foto)

 

Võib tunduda, et pärnakad fetišeerivad silda ülemäära palju. Nojah, seda ju ei olnud, ehkki vajadus selle järele oli karjuvalt suur. Piisab vaid pilguheidust Pärnu kaardile. Kahesaja meetri laiune Pärnu jõgi jagab linna enam-vähem võrdsesse ossa, mida ühendavad ainult kaks silda, mis on teineteisest pea viie kilomeetri kaugusel. Vana kesklinna sild on juba põdura tervisega, rääkimata sellest, et on kitsaks jäänud. Papiniidu sild on aga nõukaaja produkt kõigi oma hädadega. Kui üks rivist välja langeb – kasvõi näiteks kesklinna sillal juhtuva tühise avarii pärast või mõne planeeritud ürituse tõttu – siis on häda suur, sest vastaskaldale jõudmiseks tuleb teha pea kümnekilomeetrine ring, mis on äärmiselt aja- ja energiakulukas. Vahel läks kesklinna sild eri põhjustel umbe – siis kulusid lisaks ka autojuhtide närvid. Seega oli kolmas sild vältimatult vajalik taristuobjekt. On ainult hea meel, et see nüüd valmis tehti.

Rahalistel põhjustel loobuti küll esialgsest võiduprojektist „Luik“, mis oleks meile andnud saleda-joonelise elegantse kahe kaarega silla. Selle asemel saime ühe kõrge kaarega silla, mida pettunumad pürjelid kutsuvad säästusillaks. Et näete, jälle saime pooliku lahenduse – toovad põhjenduseks rahapuuduse, kuid silla avamisele kulutasid 145 000 eurot! Urjeh!

Mina olen selle sillaga ka rahul. Ta on tegelikult ilus. Maamärk. Õhtuti on kaar led-valgustitega illumineeritud, mida eemalt on kaunis vaadata. 21. sajand on pärale jõudnud – silla otstesse on rajatud liftid, et kergliiklustee tasandilt mugavalt sillale tõusta. Sillal on ruumikad kõnni- ja rattateed, mis on ka hästi – ei jää kellelegi jalgu.

Kõige olulisem on see sild mõistagi Rääma linnaosa elanikele, kellele toodi kesklinn lähemale. Rääma ei ole enam kauge nurgatagune, vaid suure arengupotentsiaaliga elukeskkond. Raba tänavast sai uus tuiksoon, mille kaudu kesklinna ja sealt edasi randa liikuda – Ehitajate teelt randa on nüüd kõigest kolm kilomeetrit maad.   Liikluskoormus väheneb terves kesklinnas, kus transiit ei pea enam käima Tallinna maantee ristmiku ja Pika tänava koridori kaudu. Kesklinn muutub tõenäoliselt jalutaja-sõbralikumaks. Mulle endale meeldib perspektiiv, et saan teha jalutusringi jõe ääres, kõndides üle kesklinna ja Rääma silla konti murdmata.

Ahjaa, ametlikku nime uuel sillal pole. Pärnakad kutsuvad Rääma sillaks, kuid ettepanekuid on teisigi: Raba sild, Suvesild, juba mainitud säästusild, isegi saastasild, Kivimäe küür (vihje ekslinnapeale ja majandusministrile Toomas Kivimägile, kes on korduvalt rõhutanud enda suurt rolli silla sünniloos – ja ka avamispidustustel mainis ta seda uhkusega). Arvamusi on seinast seina. Ametlik nimi on lihtsalt Pärnu uus sild, kuid ringhäälingus rääkis raadio Suvesilla avamisest ja televisioon samal ajal Rääma silla avamisest. Osad pärnakad leiavad, et Rääma sild on halb nimi, kuna tuletab meelde omadussõna „räämas“, teised jälle leiavad, et Suvesilla nimi ei kõlba kuhugi, sest tekitab küsimuse, kas talvel ei saagi üle silla. Noh, küll see nimi paika loksub. Igaüks nimetab seda silda ikka omatahtsi, seda ei saa mingi ukaasiga peale suruda.

Nüüd, kus meil on olemas kolmas sild, saab mõelda ka vana kesklinna silla põhjalikule renoveerimisele, st mis poleks pelk hädapärane remont, vaid ikka taastamine. Tabasin end mõttelt, et miks mitte taastada vana sild sellisena, nagu taanlased ta kord projekteerisid ja ehitasid – nelja uhke kaarega. Sel juhul oleks Pärnu eripära kaarsillad – sest ka üle Sauga jõe viiv Siimu sild on ju kaarsild – ning see annaks võimaluse Pärnut ka kaarsildade linnana turundada. Avanevaid sillaklappe ei ole võib-olla enam tarvis, kuna suuri laevu, peale lõbusõidulaevade, sildade alt läbi käima ei hakka. Kuid kaared on puhtalt ilu pärast. Mõelda, kui ka kesklinna silla kõik neli kaart säraksid õhtuhämaruses tuledes – lisaks Rääma ja Siimu sillale.

Ühtlasi tahaks loota, et see sild teenib pärnakaid kauem kui 1938. aastal avatud Suursild, mis hävis sõjakeerises 1944. aastal. Eks praegugi on maailmas ärevad ajad, nii et hakka või kartma ajaloo kordumist. Vahest seepärast lastigi sillale esimesena kass Hugo, kelle käpajäljed peaksid tooma sillale õnne ja pikka iga. 1938. aastal avas silla president Päts, kes kadus mõned aastad hiljem igavikku niisamuti nagu vastavatud silla uhked kaared. Endisaegset hiilgust jäid meenutama vaid keskmised silla alussambad. Kassi õnnistus on loodetavasti kestlikum.

Pärnu uus sild 115 m kõrguselt 21.06.2025 (foto: T. Tõnismäe, Facebooki grupp "Imeline Pärnu linn")

 

Pärnu sild pidurüüs (foto: Rain Puust, FB grupp "Imeline Pärnu linn")

Pärnu Suursild 1938-1944 (foto: Eesti Filmiarhiiv)