Kõige
varasem kokkupuude internetiga, esialgse Web 1.0-ga ulatub
gümnaasiumiaastatesse, ca 1994-1995. Meie kool oli üks esimesi haridusasutusi,
mis sai tänu entusiastliku ja pisut fanaatilise arvutiõpetaja pingutustele
sisse interneti püsiühenduse. Saime nädalas paar korda, pärast ametlikke
koolitunde arvutiõpetust ja ühes sellega ka võimalust internetti piiluda. Tõsi,
ühendus oli aeglane ja leheküljed igavad, staatilised palju rohkem köitis meid
tollal fps-arvutimäng Wolfenstein,
mida me unustasime end õhtutundideni mängima. Internet oli siiski kurioosum,
seda tutvustati n-ö. boonusena, kui tekstitöötlusülesanded olid tehtud.
Õppeotstarbeliselt
hakkasin internetti kasutama umbes 1996-1997, kui Tartu ülikooli raamatukogus
võis kasutada internetipunkti. See toimis üldjuhul eelregistreerimisega
maksimaalselt 2-3, soovituslikult 1 tunniks – arvuteid oli kümmekond, internetti
pääseda soovijaid sadakond. Võimalus oli oodata ka elavas järjekorras – nii
tunnike-paar ja ehk pääsedki löögile? Interneti juurdepääs oli rangelt ainult
tudengitele üliõpilaspileti alusel. Seal me saime siis vaadata meile – jah,
mõnel oli isegi meiliaadress olemas – või vaadata raamatukogu kataloogi.
Niisama surfamisele ei vaadatud hea pilguga, sain isegi märkuse osaliseks, kui
vaatasin allmusic.com kataloogi – et kuidas see on koolitööga seotud, et ukse
taga on järjekord… Sellest ajast mäletan Netscape
Navigator brauserit ja katkendlikku ühendust – isegi nn püsiühenduse
tingimuses: lehekülg, mis oli tänasega võrreldes staatiline, koosnedes tekstist
ja piltidest, laadis nii aeglaselt, et jooksis pidevalt kinni.
Isiklik
netiühendus tekkis koju sajandivahetusel, kui tekkisid juba portaalid Delfi ja
Everyday. Mul oli dial-up-ühendus üle telefoni, mis enne välisilmaga kontakti
saades kärises ja undas, nagu vanamoodne nõelprinter. Mitu korda tuli seda
protseduuri korrata, enne kui õnnestus ühendus saada… et siis kümne minuti
pärast jälle ootamatult katkeda. Kuna internet toimis läbi telefoni, siis
helistada ei saanud – telefon oli ju kogu aeg kinni. Ja kuna teenus oli kallis
– kohaliku kõne minutihinnaga -, siis tuli internetis käia nädalavahetusel või
öösiti, peale kella 23, kui tariif oli soodsam.
Lugesin siis peamiselt ajalehti ja sirvisin katalooge, kuid väga palju
oli tollal reguleerimata halli tsooni – pahaaimamatult võisid sattuda
lehekülgedele, mis nakatasid arvuti mõne nuhkvaraga või agressiivse viirusega.
Sellel
ajal tekkis ka veebipõhine sotsiaalne suhtlemine jututubade (nn chat rooms)
vormis, üheks menukamaks oli OK jututubade platvorm, kus omasid kontot vist
küll kõik siinsed teismelised. Mäletan, et see oli Eesti-sisene ja tekstipõhine
mitme virtuaalse kanaliga (toaga) keskkond, mida modereeriti hoolikalt ja kus
reeglite rikkumise korral võis saada keelu – see oli üsna häbistav
kogemus.
Jututubades
kolamine oli minu esimene puutumus web 2.0-ga, selle kaudu sai võimalikuks
reaalajas kommunikatsioon, kuna web 1.0 võimaldas ainult jätta teate
kodulehekülje külalisraamatusse. Sellal hakkasid tekkima ka esimesed blogid,
mida jälgisin – samuti näide web 2.0. Interneti püsiühenduse saades hakkasid
mind huvitama P2P- programmid (Kazaa,
eMule) – failijagamise platvormid,
mis tekitas huvi, sest see oli a) tasuta ja b) põnev balansseerimine ohu piiril
– kas saad alla laadida soovitud filmi/muusika või mingi jubeda viiruse, kunagi
ei teadnud. See oli nagu Metsik Lääs. Otsimise protsess oli põnev. Oli periood,
kus arvuti ööd-päevad P2P-programmist faile alla tõmbas.
Märgiline
avastus oli Wikipedia, samuti web
2.0, sest võimaldab kasutajatel infotootmisesse sekkuda.
Web
3.0 tuli minu ellu ilmselt GoogleDocsi
pilveteenusega, kuna seda iseloomustabki just nimelt pilveandmetööstus, kus
kasutaja failid, dokumendid ja asuvad kusagil serveris, millele on igalt poolt
võimalik ligi pääseda ja ükskõik millise
arvuti või abivahendiga neid teistega jagada. See on hea ja mugav, ehkki siingi
tuleb ettevaatlik olla, kui näiteks salasõna (password) juhtub ununema: olen
üle elanud õnnetu juhuse, kus salasõna ununes ja ma ei pääsenud oma
pilvekontole enam ligi.
Web
3.0 on loomult semantiline, personaalne, kasutaja eelistustest lähtuv. Sellisel
põhimõttel toimivad targad rakendused, näiteks YouTube, mis kuvab sulle
soovituslikku sisu sinu eelnevate otsinguparameetrite põhjal. Eriti personaalne
on see veel pärast kontoga sidumist: pakutakse infot, mis võiks sind huvitada
(tehisintellekti arvates). Sel juhul
tekib võimalus, et sa jääd elama n-ö. oma mulli, mis on ühtviisi nauditav (sest
väldid igasugust jama), kuid samas on oht
„klappidega elada“. Siis pole midagi imestada, et inimesed elavad eri
inforuumides – nad tarbivad kitsalt oma niśi-sisest infot. Ka Facebook on
olemuselt web 3.0 – kui oled sinna oma konto teinud, siis võid kindel olla, et
varsti teab FB sinust rohkem infot kui sa ise – seda päevast päeva analüüsides
ja välja pakkudes. Hea näide on FB komme kuvada postitusi kahe-kolme-viie aasta
tagant, ettepanekuga neid uuesti jagada („Jaga sõpradega mälestusi…“). Samuti
teab FB kohe, kui sa oled käinud mõnes e-poes või käinud reisil – sulle
hakatakse kuvama mõnda kaubamärki või soovitama häid restorane. Mugav, kuid
samas võib osutuda ka häirivaks. Näiteks śokeeris mind ühe sõbra mure: ta sai
FB-lt kuuajalise keelu, sest oli
meeldivaks märkinud karikatuuri (sic!) Hitlerist. Algoritm oli tuvastanud mingi ebakohase
kombinatsiooni ja lahendas „probleemi“ jõuliselt – Hitler ei saa kellelegi meeldida,
isegi kui ta on pilkeobjekt. See tähendab: tehisintellekt ei ole kõiges
usaldusväärne, sest ta ei tunnista pooltoone. See on nagu digimaailmas – kas 0
või 1, vahepealset ei ole. Näen siin ohtu, et tehisintellekt hakkab liiga
suunama ja ühtaegu kontrollima meie soove ja tahtmisi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar