BIBLIOMEETRIAST

SISSEKANNE # 111

·         Mis on bibliomeetria?

Bibliomeetria jälgib kitsamalt teadlaste artiklite avaldamist ja nende omavahelisi seoseid ehk artiklite vastastikust viitamist. Bibliomeetria alla loetakse näiteks h-indeks ja ajakirjade mõjukuse uurimine (Allik, 2017).  Bibliomeetria on meetodite hulk, mida kasutatakse teksti ja informatsiooni mõõtmiseks. Paljud teadussuunad kasutavad bibliomeetrilisi meetodeid oma uurimissuuna, teadlaste rühma, teadlase või artikli mõju mõõtmiseks (Kändler, 2010).

Jüri Allik (2017): „Bibliomeetria on nagu raamatupidamine. Ükski asutus või ettevõte ei saa hakkama ilma raamatupidamiseta. Ikka pannakse kirja, mis on sisse tulnud, mis välja läinud ja mis on sellest kõigest moodustunud kasum ehk siis jälgitakse pidevalt deebetit ja kreeditit. Teaduses on samamoodi. Kuid küsimus on nende saadud numbrite või näitajate interpreteerimises ehk siis mida nende numbritega peale hakata. Ütleme otse, et teadlase headuse ja viidete arvu vahel pole lihtsat ega lineaarset seost.“ 

Kolm enimkasutatud bibliomeetria meetodit on:

 1)      tsiteeritavus ehk mitu korda on teadlast või teadusartiklit teiste poolt tsiteeritud. Variant: võetakse arvesse vaid tsiteerimist tippajakirjades, tsiteeringuid artikli kohta, teadusala kohta normaliseeritud tsiteeringuid. Meetodi pluss: lihtne viis mõju määramiseks; meetodi miinus: raske võrrelda eri teadusalasid või karjääri astmeid;

2)      h-indeks - teadlasel, kes on avaldanud 50 artiklit, millest igaühte on tsiteeritud vähemalt 50 korda, on h-indeks 50. Pluss: näitab produktiivsust ja mõju; miinus: ei lange teadlase vananedes ja erineb teadusharuti;

3)      mõjufaktor - sagedus, millega keskmist artiklit või ajakirja tsiteeritakse. Näide: aasta 2020 jaoks võrdub see ajakirjas 2019. ja 2018. a. avaldatud artiklite tsiteeringute koguarvuga aastal 2020, jagatud ajakirjas neil kahel aastal avaldatud artiklite koguarvuga. Pluss: hästi standardiseeritud alates aastast 1963; miinus: näitab vaid ajakirja, mitte teadlase või artikli mõju (Kändler, 2010).

·         Alfred Lotka ja bibliomeetria: Lotka seadus.

Ukraina-Ameerika teadlane Alfred Lotka sõnastas 1926. a. seaduse: Autorite arv, kes avaldavad mingis teadusvaldkonnas n teaduslikku artiklit, on ligikaudu n2 korda pisem nendest, kes avaldavad ainult ühe teadusliku artikli. Näide: neid autoreid, kes avaldavad 10 artiklit, on 100 korda vähem kui neid, kes avaldavad ühe artikli. Lotka seadusest tuleneb, et 60% kõigist autoreist avaldab vaid ühe artikli, 15% kaks artiklit ja ainult 6,7% kolm artiklit. Järeldus: Suurem osa teadusartiklitest kirjutatakse väheviljakate autorite poolt. See seadus kehtib ka teistes eluvaldkondades – näiteks kirjeldab vaenlase hävitamist hävitajalenduri poolt.

·         Eugene Garfieldi roll bibliomeetria arengus.

1950. aastatel hakkas USA lingvist Eugene Garfield (1925-2017) teaduskirjandust  perfokaartide  abil  indekseerima.  1955.  a.  asutas ta  Philadelphias  firma,  millele  1960. a. andis  nime  Institute for  Scientific  Information  (Teadusliku  Informatsiooni  Instituut, ISI) ning samal aastal hakkas publitseerima  ajakirja  Science  Citation  Index  (Teaduse  Tsitee-ritavuse  Indeks).  See  oli  katse  süstemaatiliselt   kokku   korjata   arve, mis näitaksid, kui palju üht või teist  artiklit  on  tsiteeritud.  1965. a. näitasid Garfield ja ta kol-leegid,  et  Nobeli  laureaadid  avaldasid keskmisest viis korda enam artikleid ja nende töid tsiteeriti  30-50 korda  keskmisest  enam.  See  tõstis  tsiteeritavuse  aastakümneteks  teadlase  mõjukuse  esmanäitajaks. Mõjufaktor  on  Garfieldi  leiutis aastast 1963 (Kändler, 2010). Garfield on öelnud, et teaduslikku artiklit võib võrrelda organismiga, kus viidete süsteem on tema geneetiline kood (Allik, 2017).

·         ISI Web of Science (WoS).

Enimkasutatav andmebaas tänapäeval bibliomeetriliste indikaatorite väljaselgitamiseks on maailma suurimaks teadusinformatsiooni andmebaasiks kujunenud ISI Web of Science (WoS),  mis jälgib seda, millised artiklid ilmuvad maailma 9500 juhtivas teadusajakirjas  ja  millistele  allikatele  need artiklid omakorda viitavad. Igal aastal lisandub sellesse andmebaasi 1,1 miljonit uut artiklit, milles viidatakse 23 miljonile varem ilmunud tööle. WoS ise koosneb kolmest tsiteerimisindeksist – Science Citation Index Expanded, Social Sciences Citation  Index  ja  Arts & Humanities Citation Index, mis katavad vastavalt loodus- ja  täppisteaduste, sotsiaalteaduste ja humanitaaria valdkonda kuuluvaid ajakirju (Allik, 2006).

·      Mõjufaktor (impact factor): millist kasu võib selline mõõtmine anda ja kas sellel võiks olla mingit seost raamatukogu mõne töölõiguga?

Mõjufaktoriga väljendatakse keskmise artikli või ajakirja tsiteerimise sagedust ja kujutab ühte enimkasutatavat bibliomeetrilist meetodit (vt eespool). Selle abil saab mõõta ajakirja populaarsust, kuid – NB! – „kui on midagi, millega nõustub iga bibliomeetrik, siis on  see,  et  ajakirja  mõjufaktorit ei tohi kasutada artikli või isiku hindamiseks –  see  on  moraalne patt,” nendib kategooriliselt Anthony van Raan, Leideni teaduse ja tehnoloogia uuringute keskuse direktor (Kändler, 2010).

Raamatukogunduses, eriti teadusraamatukogude puhul, saab mõjufaktorit silmas pidades hinnata näiteks erinevaid teaduslikke andmebaase ja ilmselt aitab see ühe meetmena otsustada, millistele andmebaasidele hankida juurdepääsulitsentse või milliseid teadusajakirju tellida – kuna mõjufaktoriga saab mõõta eeskätt just ajakirja populaarsust. See aitab kaasa pragmaatiliste otsuste langetamisele (arvan mina).

·         Bibliomeetrilised mõõdikud autori ning ajakirja kohta:

Autori puhul rakendatakse nn h-indeksit, mille töötas välja Ameerika füüsik J. Hirsch 2005. aastal ning näitab autori produktiivsust ja mõju, see tähendab: teadlasel on H-indeks kui tema artiklitel Np igaühel on vähemalt h refereeringut ning teistel artiklitel (Np-h) on igaühel ≤ viitamist. Oma H-indeksi leiab autor Web of Science’i veebilehelt, sisestades perekonna- ja eesnime (Markito teaduseblogi, 2014).

Ajakirja puhul rakendatakse bibliomeetrilise mõõdikuna eelmainitud mõjufaktorit. 

·         Kas bibliomeetrilisi töid on tehtud ainult teadlaste publik

atsioonide mõõtmiseks?

Bibliomeetriliste meetoditega saab uurida mitte ainult teadlaste publikatsioone, vaid ka muid teemasid, nt mingi teema kajastamist trükiajakirjanduses. Näiteks on uuritud, ESTERi e-kataloogi andmetel, :

·         NATO kajastamist Eesti trükimeedias aastatel 2003-2004 (Terje Palli diplomitöö TLÜ-s, 2005)

·         Eesti Rahva Ühisabi korjandusaktsioonide kajastamist  ajalehes Postimees 1941-1944 (Timo Treiti magistritöö TLÜ-s, 2008);

·         Koolivägivalla kajastamist Eesti ajalehtedes (2000-2004) (Ele Mitti diplomitöö TLÜ-s, 2005).

Kasutatud allikad:

·         Allik, J. (2006). Kuidas mõõta Eesti teadust. Horisont. Nr. 2. Loetud aadressilt http://psych.ut.ee/~jyri/en/Eesti-teadus_Horisont2006.pdf.

·         Allik, J. (2017,  21. juuli). Bibliomeetria advokaat. (intervjuu autor: M. Maidla). Sirp. Loetud aadressilt https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/bibliomeetria-advokaat/.

·         Kändler T. (2010, 22. september). Teadus mõõdab end ise.   EPL Delfi. Loetud aadressilt https://epl.delfi.ee/meelelahutus/teadus-moodab-ennast-ise?id=51283366

·         Markito teaduseblogi (2014, 6. veebruar).  Mis see h-indeks on? Loetud aadressilt http://markitoinscience.blogspot.com/2014/02/mis-see-h-indeks-on.html.

·         E-katalog ESTER. https://www.ester.ee/search~S1*est.