MANIPULATSIOONID INTERNETIS: TÕDE JA VALE

SISSEKANNE # 110

Internetis kajastuvad sõnumid võivad ühtaegu olla nii tõesed kui väärad, informeerida asjalikult, kuid samas esitada pettekujutelmi tõe päehe. Kui reaalse elu korral saab sageli kontrollida, kas tegemist on tõega, siis interneti ja ka meedia puhul on kontrollimine tavainimese jaoks sageli võimatu. Kuidas näiteks kontrollida, kas filmis (isegi kui tegemist on dokumentaalfilmiga) esitatu on tõde või vale; kuidas kontrollida, kas uudistes näidatud terroriakt ikka tegelikult toimus; kuidas kontrollida, kas inimene, kellega internetis suheldakse, on ikka see, kes ta väidab end olevat; kuidas kontrollida, kas ajakirja klantspildil kujutatud filmidiiva on ikka reaalses elus ka sama kena jne (Luik, 2009).

2016. aastal valis Oxfordi ülikoolikirjastuse veebileht Oxford Dictionaries Online (ODO) aasta sõnaks „tõejärgne“ (post truth): źürii hinnangul on see omadussõna, millega kirjeldatakse olukorda, kus avaliku arvamuse kujundamisel on emotsionaalsed üleskutsed olulisemad kui objektiivsed faktid. Sõna sobis hästi iseloomustama selliseid murrangulisi sündmusi, nagu Donald Trumpi võimuletulek USA-s ja Brexiti-kataklüsm Euroopas  (ODO, 2016; Anderson & Rainie, 2017). ODO viitab märgilistele tviitidele: The Economist 1. novembril 2016: Obama asutas ISISe. George Bush oli 9/11 sündmuste taga. Tere tulemast tõejärgsesse maailma!, ja The Independent 8. novembril 2016: Me oleme sisenenud tõejärgsesse maailma ja meil ei ole tagasiteed! (ODO, 2016). ODO hinnangul võib "tõejärgne" võib kujuneda üheks meie ajastut defineerivatest sõnadest, mille kasutamine on suurenenud ajal, kus uudiste allikana kasutatakse üha rohkem sotsiaalmeediat ning tavapäraseid võimu poolt esitatavaid fakte usaldatakse üha vähem. Väidetavalt on  sõna "post-truth" esimest korda kasutanud Serbia päritolu Ameerika näitekirjanik Steve Tesich ühes oma essees juba 1992. aastal, kuid käesoleval aastal kasvas selle sõna kasutamine eelmise aastaga võrreldes umbes 2000%. (ODO, 2016).

Neli aastat hiljem tuleb tõdeda, et „tõejärgsus“ ei ole aktuaalsust põrmugi kaotanud. Vastupidi, see kogub tänasel veelgi ebakindlamal, segasemal ja turbulentsemal ajal tuure. Vaadakem kasvõi koroonaviiruse statistikat. On olemas statistikat koguv platvorm https://www.worldometers.info/coronavirus/, mis annab reaalajas tänuväärset informatsiooni: loendab üles kiretult registreeritud juhtumid, surmad, tervenenud jne. Inimestel on võimalus statistikat jälgida ja vastavalt enda analüüsioskustele teha järeldusi, kuidas asjad on. Ma näen, et tuginetakse relevantsetele allikatele, näiteks Eesti andmed tulevad terviseameti ametlikult infokanalilt – ja sestap pole põhjust teabe usaldusväärsuses kahelda. Küll aga tekitab kahtlusi Prantsusmaa ja Saksamaa suremuse määr, mis näitab kordades paremust viimase kasuks. Kuidas nii? Tekib hulk küsimusi: kas Saksamaa meditsiinisüsteem on niipalju efektiivsem või kasutatakse hoopis teistlaadset metoodikat, jättes arvestamata näiteks väljaspool haigla-süsteemi elu jätnud viiruseohvrid? Ja kuidas on võimalik, et Hiina näitajad on sedavõrd madalad, arvestades hiljutist epitsentri-staatust? Ajaloolise taustaga kursis olev infotarbija tõenäoliselt selekteerib tõesema teabe üldisest infokogumist välja, teades, et kajastatakse neid andmeid, mida riiklikud instantsid esitavad, ja eeldades sealjuures, et osadel riikidel võib olla kasulik andmetega manipuleerida. Seega on infokirjaoskusega inimene kindlasti oluliselt vähem ettesöödetud teabest mõjutatud kui tema kaaskondne, kelle jaoks piirid tõese-väära vahel kulgevad hägusemalt.

Sellesama teemaga haakub ei-tea-kust tekkinud paanikakülvamine 5G-mobiilimastide vastu, mis vandenõuteooriate järgi levitavad koroonaviirust ning on pannud inimesi Suurbritannias ja Madalmaades irreaalses hirmus mobiilimaste maha põletama (Parveen & Waterson, 2020). Ehk siis: see, mida me täpselt ei tea, näib meile hirmutav. Inimloomus on ikka täpselt seesama, mis sajandeid tagasi – edasipürgiv, aga pelglik. Massid on kergesti manipuleeritavad nii heas kui halvas – XXI sajandil mitte vähemal määral kui XII sajandil. Inimene uurib nanotehnoloogiat ja pürgib Marsile, sõidab Teslaga ja elab virtuaalreaalsuses, ent üks bakterike võib tal sealsamas juhtme kokku ajada, nii et ta hakkab tegutsema irratsionaalselt ja on aldis vandenõuteooriatele, klaaskuulidele ja kuulujuttudele.

Niisiis, modifitseerides Austria filosoofi Ludwig Feuerbachi mõtte, et inimene on see, mida ta sööb, infoühiskonna konteksti, võib öelda, et inimene on see, mida ta loeb. Kui meil oleks vaid ühiskondlikus mastaabis rohkem oskusi eraldada terasid sõkaldest, tunda ära kvaliteetuudis hästipakendatud võltsuudisest.

On selge, et info on omamoodi relv ja andmed uus nafta, mis on väärtuslik, kuid töötlemata ei saa seda tegelikult kasutada - see tuleb muuta gaasi-, plast-, kemikaalideks jne, et luua väärtuslik üksus, mis juhib kasumlikku tegevust; sarnaselt tuleb andmed jaotada, analüüsida, et neil oleks väärtust (Giacaglia, 2019). Nagu Külli Taro (2017) nendib, on näiteks valimistulemuste mõjutamisest saanud suur rahvusvaheline äri., kuid ei Brexiti ega Donald Trumpi toetuskampaaniat tehtud üksnes lihtlabase info manipuleerimisega: häkkimine ja libauudised on rohkem Moskva käekiri, ent sellised Brexiti ja Trumpi kampaaniaga seotud ettevõtted nagu AggregateIQ ja Cambridge Analytica tegelevad aga igati legaalse psühholoogilise rätsepatööga ja nende teenused maksavad miljoneid. Kasutusel on teadusharust nimega psühhomeetria välja kasvanud väga peenekoelised sihtgrupi profileerimise meetodid ja peamiselt sotsiaalvõrgustikest pärinevate suurandmete keeruline modelleerimine. Ajad, kus kogu valijaskonnale esitleti sama sõnumit, on möödas. Nüüd toimub väga täpselt sihtgrupile suunatud valikuline kampaania (Taro, 2017). 

Näeme siin Web 3.0 võlusid ja ohte, mille iseloomulikuks jooneks on personaalne lähenemine: isikustatud ja individuaalne fookus, mis kujundatud läbi isiklike harjumuste, hobide ja veendumuste. Külli Taro (2017): „Näiteks kui sa kuulud Facebookis gruppi „Aitäh, aga minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset“, räägitakse sulle sallivusest ja inimõigustest. Aga grupi „Kaitskem üheskoos perekonda“ liikmetele suunatud kampaanias mõistetakse hukka homoideoloogiline propaganda ning perekonna ja abielu tähenduse moonutamine. Ja loomulikult esitatakse vastuolulisi sõnumeid erinevatele sihtgruppidele sama kampaania käigus, sest ühine inforuum, kus lubaduste vastuolu välja võiks tulla, tõenäoliselt puudub. Inimeste profileerimine toimub tegelikult veelgi keerulisemal tasandil. Näiteks psühhomeetrilised analüüsid näitavad, et kui sa oled mees ja sulle meeldib kosmeetikabränd MAC, tuleb sulle suunata tõenäoliselt esimese grupi, st sallivuse sõnumeid. Kui sulle meeldib aga ansambel Wu-Tang Clan, siis teise, traditsioone austava sihtgrupi kampaaniat.“

Tartu Ülikooli sotsioloogia vanemteadur Mare Ainsaar (2017) on vastustanud andmeajastu müüti,  justkui igasugused andmed on tõde. Ta sedastab, et tõe püüdmisel on omad meetodid ja reeglid. Suurandmete ning igasuguste andmete ajastul on saanud tähtsamaks kui kunagi varem oskus teha vahet näilisel ja tegelikul informatsioonil. Illustreeriva näitena kasutab ta avalikkuse ette paisatud uuringuid, kus saadakse kätte vaid 15-20 % planeeritud vastajate arvust, ent sellest hoolimata kirjutatakse valmis 30 lehekülge põhjalikku ja detailset analüüsi, mis hakkab elama oma elu – pärast värviliste jooniste ja graafikutega pikitud järeldusi võib ka infoprofessionaal libastuda ja hakata peaaegu uskuma saadud tulemusi.  Mare Ainsaar  kirjutab sealamas (2017): „Täiesti omaette žanr on firmad, kes teadlikult kasutavad uuringute vormi, kuid müügivõttena. Tüüpiline selle rühma esindaja palub hinnata oma toa õhku või telefoni ning lõpetab toote pakkumisega. Sellesse müügitööstusse on viimasel ajal lisandunud ka maailmavaate müüjad. Turunduses ei oleks ju midagi halba, kuid seda ei tohi segi ajada objektiivsete teadusuuringutega, ning teadusuuringute mulje kuvamine on sellisel juhul lausa kuritegelik.“

Praktiline nõuanne uuringutulemuste usaldusväärsuse hindamisel ilmselt analoogne, mida soovitatakse kaupluses sisseoste tehes: tundmatut toodet valides uuri pakendil väikeses kirjas olevat infot. Nõndasamuti tuleks analüüsida ka meediasse paisatud uuringuid, s.t. tuleks võimalusel vaadata vastamise arvu ning määra, uurida, kes on tegevust rahastanud ja mõtiskleda ka lähenemise objektiivsuse üle  (Ainsaar, 2017). Seega tuleks vaikimisi eeldada, et kui tekivad küsitavused mingi info tõelevastamises, siis on see info pigem väär kuni täpsemate asjaolude ilmnemiseni. 

Võltsuudiste levik ja inimeste ja bottide poolt veebis levitatavate doktriiniliste narratiivide levik on väljaandjatele ja platvormidele kahtlemata väljakutse. Mõistagi on väär-informatsiooni leviku tõkestamiseks astutud ka tähelepanuväärseid samme. Näiteks Pew’ Uuringute Keskus viis 2017. a. suvel läbi ulatusliku uuringu, milles taheti sihtrühmalt (infotehnoloogid ja –strateegid, õpetlased jt) vastuseid küsimusele, kas järgmise 10 aasta jooksul suudetakse leida tõhusat metoodikat valede narratiivide blokeerimiseks, nii et kogu inforuumi valitseks võimalikult täpne teave või toimub veebis leiduva teabe kvaliteedi langus ebausaldusväärsete, mõnikord isegi ohtlike ja sotsiaalselt destabiliseerivate ideede leviku tõttu (Anderson & Rainie, 2017). Endise Internet Architecture Board’i direktori Chr. S. Huitema pessimistliku hinnangu järgi informatsiooni kvaliteet ei parane, sest tehnoloogia ei suuda muuta inimese olemust. Talle sekundeerib Ameerika Pressiinstituudi direktor Tom Rosenstiel, kelle sõnul kohanevad need, kes tahavad petta, igal juhul uuenduste ja muudatusega, mis platvormide omanikud läbi viivad. Sest väärinformatsioon ei ole  kergesti lahendatav veevärgiprobleem, vaid kujutab endast sotsiaalset seisundit, nagu kuritegevus, mida peab pidevalt jälgima ja millega tegelema – mida ilmestavad Winston Churchilli kuulsad sõnad, et enne kui tõde püksid jalga saab, on vale juba maailmale tiiru peale teinud (Anderson & Rainie, 2017).

Positiivse noodina sellestsamast uuringust jäi kõlama, et infokeskkond paraneb, sest tehnoloogia aitab väärinformatsiooni sildistada, filtreerida või keelata ning suurendab seeläbi ühiskondlikku võimekust sisukvaliteeti ja õigsuse hindamisel. Turundusanalüütiku Adam Lella hinnangul  töötatakse välja vastavad metoodikad ja tehakse edusamme võitluses väärinformatsiooniga juhul, kui probleemi lahendamiseks tekib  tööstusele suur ühiskondlik surve. Ehk teisisõnu, kui on tahe, siis on olemas ka meetod (Anderson & Rainie, 2017).

Ma olen üpris veendunud, et tõde on kusagil vahepeal. Pessimist minus on eelmainituga nõus, et informatsiooniga manipuleerijad, kes korraldavad eesmärgistatud infooperatsioone, on alati sammu võrra tõeküttidest ees, sest inimloomus on just selline, nagu see läbi sajandite on olnud – manipuleeritav ja  kergeusklik. Kuid optimist minus hellitab siiski lootust, et tehnoloogia võib inimest arendada, olla sünergiliselt toeks. Selle teadmise valguses on ka ülimalt positiivne kõikvõimalike häkatonide korraldamine, kus ühte füüsilisse ruumi piiratud ajaks kogunenud IT-eksperdid, andmeanalüütikud, disainerid, ajakirjanikud, teadlased ja lihtsalt aktiivsed kodanikud, et  intensiivse meeskonnatöö tulemusel pakkuda ajakirjandusele vahendeid nn tõejärgse ajastu hädadega toime tulekuks (Taro, 2017). Selle tulemusel on sündinud analüüsiplatvormid, nagu näiteks Postimehe faktikontroll ja vastav blogi. Igati teretulnud nähtus infost üleküllastunud maailmas, mis seab meie ebakindla argipäeva pisut kindlamale alusele.

Viidatud allikad:

·         Ainsaar, M. (2017, 29. märts). Mare Ainsaar: kas seksuaalsuhe mehe ja naise vahel on õigustatud?  Postimees. Loetud aadressilt https://arvamus.postimees.ee/4062297/mare-ainsaar-kas-seksuaalsuhe-mehe-ja-naise-vahel-on-oigustatud.

·         Anderson, J. & Rainie, L. (2017, October 19). The Future of Truth and Misinformation Online. Pew Research Center. Retrieved from: https://www.pewresearch.org/internet/2017/10/19/the-future-of-truth-and-misinformation-online/.

·         Giacaglia, G. (2019, February 10). Data is the New Oil. Hackernoon.com. Retrieved from: https://hackernoon.com/data-is-the-new-oil-1227197762b2.

·         Luik, P. (2009). Sotsiaalsed probleemid virtuaalmaailmas. E-õppe programmi materjalid. Tartu Ülikool. Loetud aadressilt: file:///C:/Users/Kodu/Downloads/Luik%20Sots_probleemid_virtuaalmaailmas.pdf.

·         Parveen, N. & Waterson, J. (2020, April 4). UK phone masts attacked amid 5G-coronavirus conspiracy theory. The Guardian. Retrieved from: https://www.theguardian.com/uk-news/2020/apr/04/uk-phone-masts-attacked-amid-5g-coronavirus-conspiracy-theory.

·         Oxford Dictionaries Online (2016). Word of the Year 2016. Retrieved from: https://languages.oup.com/word-of-the-year/2016/.

·         Taro, K. (2017, 31. märts). Külli Taro: manipulatsiooni vastu saab vaid tarkusega. Eesti Rahvusringhääling. Loetud aadressilt: https://www.err.ee/587346/kulli-taro-manipulatsiooni-vastu-saab-vaid-tarkusega.

·         Worldometers’i statistikaportaal: https://www.worldometers.info/coronavirus/.