Raadio 2-s andis rokkiva
intervjuu Linnar Priimägi, mis äraspidisel moel läheb kahtlemata Eesti
meediaajalukku, Mul polnud au seda laivis kuulda, ent keegi oli selle targu
juutuubi järelkuulamiseks üles riputanud – sest R2 oli selle enda portaalist
muidugi kohe eemaldanud.
Aga millest siis lugupeetud
kultuuripsühholoog ja esteet rääkis. Koroonast ja muust ka – nagu saatejuht
välja hõikas. Saatejuht küsib, kas demagoogia on hea või halb. Linnar: „Ega rahvast saagi teisiti juhtida kui
valega. Kui te kogu aeg räägite rahvale tõtt, siis teid visatakse kividega
surnuks. Kui te tahate, et nad midagi teeksid, siis rääkige nendega seda keelt,
mis neile on arusaadav.“
Saatejuht tahab teada, kuidas
Jüri Ratas on kriisi juhtimisega hakkama saanud. Linnar: „Halvasti.
Ta elab kuidagi nagu omas maailmas. Minusuguste lihtsate (sic!) inimeste
maailmas ta ei ela. Ta ütleb, et kõik peavad, kurat, maski kandma. aga see
hirmutab ju lapsi. Kui sa paned maski pähe ja lähed sellega avalikku kohta,
lapsed hakkavad nutma. Ei-ei-ei, niimoodi see ei käi, niimoodi välismaad
jäljendada! Me oleme suutnud 90ndate algusest peale, kui me kirjutasime oma
põhiseaduse maha teiste riikide põhi-seadustest ja meil endal mitte ühtegi
heledat mõtet pähe ei tulnud, ja nüüd me jäljendame oma reaktsioonides teist
maailma, mõnda riiki rohkem, mõnda vähem. See jäljendamistaktika ei ole mulle
iialgi meeldinud. Kus on meie president? Miks ta vaikib? Mis ta teeb seal
Kadriorus? Sööb kullast taldriku pealt… Kus ta on? Miks ta ei räägi?! Mis tal
pealegi ütelda on – ta on ju lollakas naine ja peas ei ole tal ühtegi mõtet.
Hea küll, ta peaks vähemalt mõne allkirja andma või panema – nii nagu mina
andsin. Selleks et siia stuudiosse pääseda, pidin kah allkirja andma. Kus ta
on! Mis eest ta palka saab, küsin ma.“
Saatejuht püüab juttu juhtida
ja Jüri Ratasele tagasi viia, sedastades, et arvamus, nagu ta ei saaks lihtsa
inimese kõnetamisega hakkama, on talle valus pauk. Mispeale Linnar lõikab
järsult: „Ta on baptist!“ Saatejuht
edasi, et kas ta läbi selliste lihtsate sõnade nagu „see kuri viirus“ ja „halb
aeg“ ei kõneta lihtsaid inimesi. Linnar: „Ei!
Sellepärast, et see ei ole viirus. See on nohu ja köha. Jah, me võime nimetada
seda nohu- ja köhahoogu, mis meile peale tuleb (nüüd Linnar imiteerib
köhimist), kuidas tahes.“
Saatejuht: „Nii et selles
leeris olete pigem Mart Helme hanerasva meeskonnas?“ Linnar; „No mina seda hane ei ole näinud ja tema
rasva mina ei ole saanud, aga see praegune viirus, nagu teda nimetatakse
pidulikult, see on psüühiline nähtus. See ei ole ju füüsiline nähtus. Poed
pannakse kinni, lõbustusasutused suletakse, tänavalkäimine keelatakse,
valitsuse eeskirjaga tohib keppida ainult kahe inimesega korraga ja siis ka
veel kahe meetri kauguselt! No kust ma neid neegreid võtan, kui nad piirid
kinni panid?! Kust ma võtan neid neegreid, kellel on kahe meetri pikkune
riist? Ühesõnaga, see kõik on absurd!
See on nagu Kafka! (Linnar kõneleb eksalteeritult) Ma tunnen saksa kirjandust, ma tean, milline see kafkalik maailm on ja
praegu kõik nad lavastavad mulle Kafkat, isegi kui nad on nii andetud nagu Jüri
Ratas!“
Saatejuht: „Kui me vaatame
meie uudistemeediat – meil on Eesti Päevaleht ja Postimees, meil on Aktuaalne
Kaamera, Seitsmesed Uudised TV3-s, Reporter Kanal 2-s - , kas…“ Linnar vahele (jõuliselt): „Sitta! Nad oskavad ainult tuju rikkuda!“ Saatejuht: „Aga kas nemad ei oska
demagoogiat?“ Linnar (veendunult): „Nad oskavad ainult
tuju rikkuda! Nad on nii käpardid kui üldse olla saab – need ajakirjanikud!
Juhan Peegli ajal ülikoolis õpetati ajakirjanikke veel, aga pärast võttis see
Lauristini-eit asja üle. Absoluutne ebaprofessionaal! Lauristin on
ebaprofessionaalne! Jah. Ta vaatas ajakirjanduse põldu oma Lauristini silmadega
ja ütles siis, et see kollendab nagu rakvere raibe. No kes kurat selle raipe
tegi! Sina tegid!“
Saatejuht: „Nii et peale
Peegli ajastut ei ole suutnud Eesti kvaliteetseid ajakirjanikke toota?“ Linnar (resigneerunult):
„Peeglil oli vähemalt ausust. Peamine,
mida ta nõudis oma ajakirjanike käest, oli see, et olge ometi ausad.“
Saatejuht: „Kas meil on
aususest vähe?“ Linnar (ohkega): „Ausus
on see, kui sa tead, mis sa ütled ja ütlemata jätad.“
Siis, mõned hetked edasi kütab
Linnar end jälle üles: „See on psüühiline
sõda. See ei ole sõda mingisuguste batsillide vastu või misasja, kurat,
kalavõrguga püüa herneid, kui sa paned endale selle maski pähe! – ja nüüd siis
kästakse… Ratas, see idioot, ütleb, täna ma lugesin seda, et kõik peavad maski
kandma ja kui sa ei kanna, siis pannakse sind vangi. Ma olen võib-olla
unistanud sellest, et ma oma elu viimased aastad veedan vangimajas – seal saab
süüa ja saab keppi.“
Saatejuht: „Aga kuidas me
peaksime selles olukorras käituma?“ Linnar: „Nii
nagu tavaliselt, mitte välja tegema. Vat psüühiline immuunsus on see, mis on
kõige tähtsam, mitte see, et nad töötavad välja mingeid ravimeid. No kurat, see
viirus muudab jälle oma kuju ja need ravimid on kõik tühja läinud. Bill Gates
tegi oma raha eest seitse haiglat, kus kõik ravimeid välja töötatakse. Noh, hea
küll, tööta, ega see pole minu raha. Tööta…, aga poole aasta pärast on mul
teine tüvi. Ja nad ennustavad seda, et sügisel tuleb uus puhang ja see on
niisugune, mida te ei oska praegu ette arvatagi. Ja kui te surra tahate – no
inimene ongi surelik, ega sinna ole midagi teha. Enamik sureb vanadusse ja ma
ei tea ühtegi, kes oleks tervena surnud. Üks 13-aastane poiss, ma lugesin
uudist, suri täiesti tervena – no kuidas see on võimalik?“
Saatejuht suunab veel korra
jutu Ratase kommunikeerimisoskuste juurde tagasi, küsides professorilt, et kas
talle võiks soovitada lugeda Macchiavellit või Goebbelsit. Linnar prahvatab: „Miks me teda üldse arutame?! Kes ta
niisugune on?!“ Saatejuht: „Ta on kriisiolukorra juht.“ Linnar: „Ei ole!!! /…/ Kui ma oleksin president,
siis ma võtaksin olukorra enda kätte, aga praegu, kus seal Kadriorus on tühi
koht, ei ole kellegi kätte anda seda olukorda. Tegelikult peaks president
juhtima seda olukorda nii, nagu Venemaal juhib Putin, ja võiks midagi õppida sellest,
mida tema teeb. Ta ütles: olge aprilli lõpuni kodus ja ma annan teile palka. Ma
maksan teile palga välja, sest mul on raha. Ma kogusin raha kõik need aastad,
justkui oleksin valmistunud selleks sõjaks ja nendeks sõjakulutusteks. Et vat
kus on tark. Ja meil on siin lollid.“
Saatejuht: „Aga meie president
ju ei saa muud teha praegu kui lihtsalt…“
Linnar vahele: „Meie president ei
saa mitte midagi teha, käigu siit
minema! Jah! Meil pole teda vaja! Milleks ta meil siin on!“
Saatejuht: „Ta on meil esindusorgan.“ Linnar: „Ei
ole!! Keda ta raibe esindab?! Mind või rahvast või keda?“
Saatejuht: „Siia, selle
intervjuu lõpetuseks võib-olla mõni universaalne mõttetera, millest lähtuvalt
on kergem mitte kellegi ninapidivedamise ohvriks langeda. Et kas on selline
hõbekuul?“ Linnar: „Jah. See on esimene
kategooriline imperatiiv propagandas: ärge iialgi laskuge vaidlusse.“
***
Vaat niimoodi! Vaevalt, et
midagi taolist veel kunagi läbi eetri kuulda saab – ja just seepärast tuleb see
intervjuu tulevaste põlvede jaoks kohe kindlasti täispikkuses ja kärbeteta
audiomaterjalina arhiveerida. Sõna on vaba, nagu president ütles, ja see siin
on kinnitus. Fenomenaalne följeton, kurioosum aD 2020, mis muidu tavapäraselt
on enesetsensuurist tiine. Tõeline tour de force!
Võiks muidugi ka küsida, mis
drooge auväärt professor tarvitab. Mulle isiklikult tundub, et professori pea
kohal hõljuv Goethe vaim käis korra ära ja asemele valgus ei tea kust kaurkenderlik
nimbus. Aga kui mõistu öelda, siis ettevaatus
on tarkuse ema, aga kes on isa, sellest heas perekonnas ei kõnelda (Sulev Nõmmik).
Siin on tegelikult ju näide, mida see koroona vaikelu inimeste kõrgelennulise
vaimuga teeb – kui lockdown annab vasaksirge ja ühiskondlik shutdown annab
paremsirge, siis ongi knockdown, oledki maoli maas. Ja siis pead vabandama, et
poris püherdad. Ja veelkorra vabandama. Ja uuesti. Ja üha uuesti.
Aga tõepoolest, ma ütlen, et
see on üks ehedamaid följetone, mis ma kuulnud olen.
Audiolink on siin:
Linnar Priimägi ja ERR/R2
Aga tegelikult on alljärgnevas jutus kamaluga tõde. On tarvis, et keegi ütleks, kuidas on. Niimoodi otse ja keerutamata - sest pärast on kõigil kergem olla. Oleks justkui puhtam õhk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar