Lugemispäevik. Raivo Kelomees LOOMEUURIMISEST

SISSEKANNE # 113

Veebiajakirjas Kunst.ee  (4/2018) käsitleb Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Raivo Kelomees nähtust nimega „loomeuurimus“ (artistic research), mis Eesti kunstihariduses ja –praktikas on  terminina kasutusel olnud aktiivsemalt 2000. aastate lõpust. "Loomeuurimuse" mõistesse on kodeeritud justkui teatud vastandlikkus, sest ühelt poolt, n-ö. tavaarusaama järgi on "looming" seostatav eelteadmiseta sündiva, inspiratsioonilise ja mitteratsionaalse praktikaga, ent "uurimus" on mõistetav kui "teaduslik tegevus", üdini ratsionaalne ja mõistuslik – see põhineb eelneval infol ja teadmistel.  Loomeuurimuse potentsiaaliks akademiseerumise tingimusis on tunduvalt subjektiivsem lähenemine materjalile ja praktikatele, mis võimaldab leida midagi uut, mida traditsioonilised objektiivselt ja impersonaalselt teaduslikud lähenemised ei pruugi saavutada.

Leideni ülikooli kunstiuuringute professor, teoreetik Henk Borgdorff on nimetanud viit elementi, mis annavad põhjust pidada loomeuurimust eraldi paradigmaks: 

1)      institutsioonid ja organisatsioonid, mis toetavad seda paradigmat ja võimaldavad selle legitiimsust;

2)      avaldatud raamatud ja ajakirjad, mis eritlevad paradigma peaprintsiipe ja võimaldavad juurdepääsu uurimistulemustele;

3)      konverentsid, kus värskeimaid arenguid esitletakse ja nende üle arutletakse;

4)      valitsusorganisatsioonid ja fondid, mis toetavad paradigmat formaalsete ja materiaalsete vahenditega;

5)      kõrgema hariduse asutused, mis esitlevad lähenemist ja juhatavad sellesse uustulijaid.

Henk Borgdorff pakub eristamiseks kolme lähenemist:

1)      uurimus kunstidest (research on the arts) – selle lähenemisviisi eripäraks on uurija ja objekti eraldatus ning kujutab akadeemilist humanitaarset  lähenemist, millist rakendatakse  traditsioonilises kunstiajaloos, muusikateaduses, teatri- ja kirjanduse uuringutes; Borgdorff nimetab seda "interpretatiivseks perspektiiviks";

2)      uurimus kunstide jaoks (research for the arts) ehk "instrumentaalne perspektiiv" - uurimus kunsti vahenditest ja tehnoloogiatest, mida kunsti tegemise jaoks hakatakse kasutama, näiteks uued valumaterjalid skulptuuri jaoks või uued elektroonilised lahendused tantsuetenduste tarvis; need on "laiendatud tehnoloogiad" kunsti teenistuses.

3)      uurimus kunstides (research in the arts) kui kõige vastuolulisem lähenemine, kus  distants uurija ja uuritava vahel puudub - see on "refleksioon aktsioonis", või teisiti "performatiivne perspektiiv", milles kunstipraktika on nii uuringu koostisosa kui ka objekt, nii meetod kui ka tulemus; see põhineb eeldusel, et teooria ja praktika vahel kunstides erinevust ei ole. Kontseptsioonid, teooriad, praktikad, kogemused ja arusaamad on põimitud tervikusse. Praktika kui uurimus.

Saksa kunstnik Florian Dombois pakub välja kuus kategooriat, millel esineb kokkulangevusi Borgdorffi klassifikatsiooniga:

1)      uurimus kunstist (Forschung über Kunst) ehk kunstiuurimus selle tavapärases ja otseses tähenduses: kunsti-, kirjandus-, muusika- jne teaduse mõttes;

2)      uurimus kunsti jaoks (Forschung für Kunst) ehk kunstitehnikate uurimus: värvitehnoloogiad, valamistehnoloogiad, konserveerimis- ja restaureerimisuuringud jne, samuti kunsti produtseerimise, säilitamise ja esitamise protsesside uuringud;

3)      kunst uurimuse põhjal, kunst uurimusest (Kunst über Forschung) ehk seesugused  teadusuuringutel tuginevad kunstiuuringud, mis olid popid 1990. aastatel nii tõsiste kui pseudoteaduslike projektidena (teaduslike eksperimentaalkeskkondade loomine muuseumi- või galeriikeskkonda) ning selgelt on seda lähenemist tunda biotehnoloogia või transgeenilistes projektides, kus tuginedes teaduslabori võimalustele, aretatakse taimi või muudetakse elusorganisme;

4)      kunst uurimuse jaoks (Kunst für Forschung)  ehk kuidas kunstieksperimendid ja prototüüpide loomine kunstis on mõjutanud uurimusi või reaalseid tööstuslikke rakendusi (nt 1990ndail mõjutasid kunstnike visuaalsed eksperimendid, usability-testid, tark- ja raudvara arengut;

5)      kunst läbi uurimuse (Kunst durch Forschung), milles kunstipraktika teostab end läbi uurimuse ja uurimuses (näiteks Leonardo da Vinci tehnilisi jooniseid võib tõlgendada kunstiteostena);

6)      uurimus läbi kunsti (Forschung durch Kunst) ehk kõige vaieldavam lähenemine, mis vaatleb kunsti teadmiste alternatiivne kanalina.

Kokkuvõttes on Borgdorffi "uurimus kunstides" ja Domboisi "uurimus läbi kunsti", mida mõlemad nimetavad vaieldavateks, sisuliselt see, mida saame mõista loomeuurimuse all. Kunstilooming on ise teadmiste kanal, uurija ja uuritava vahel ei pruugi distantsi olla. Kunstniku loominguline praktika on põimitud kokku reflektiivsega (Kelomees, 2018).

Nüüdiskunsti ja kunstiajaloo konteksti uurides nähtub, et uuringuline, ratsionaalne ja reflektiivne praktika ei ole kunstides midagi "eile tekkinut" – retrospektiivne vaade võib ulatuda lausa renessanslike kunstnikeni, kelledest Leonardo da Vinci on multitalentse kunstniku-teadlase-inseneri-uurija tüüpnäide. Kaasaegsemas mõistes võib uut tüüpi trendide ja autorite väljakujunemist näha 1960ndail,  kui tekkisid nn kunstnikud-insenerid, kunstnikud-uurijad, kunstnikud-disainerid ja kunstnikud-tootearendajad. 1960ndate pärandi põhijoonteks võib nimetada: 

1)      erialade süntees ja koostööpõhisus, s.t kunstiteosed ja -etendused loodi kunstnike, tehnikute, inseneride, muusikute ja teadlaste koostöös, erinevate kompetentside summana;

2)      kunstiteos oli "avatud programmeeringuga" ehk vaataja võis oma kogemuse ise luua, s.t kunstiteos ei olnud "surnud", mida vaataja ei saanud täiendada (osaluspõhise ja interaktiivse kunsti algus); kunstiteose loomisel kasutati uut tehnoloogiat; kunsti loomisele eelnes uurimistöö, mille sisuks olid uudsed tehnilised ja ka visuaalsed lahendused.

Ratsionaalsele ja teaduslikule suhtumisele eesti kunstis pandi alus 1920. aastatel, mille mõjud tulid jällegi modernismi "analüütilis-reduktsionistlikust" harust. 1960ndate trendid ratsionaalse, konstruktivistliku, geomeetrilise, tehnoloogilise, kollektiivse ja komputeri-seeritud kunstiloome mõttes tungisid Nõukogude Liitu ja ka Eestisse praktiliselt samaaegselt (nt rühmitus ANK 64, SOUP, Ülo Soosteri ja Leonhard Lapini tööd). 

Loomeuurimus on niisiis kunstialane tegevus, millega kaasneb kunstniku eelnev, järgnev või samaaegne diskursiivne ja refleksiivne praktika. Ehk kunstnik mitte pelgalt ei tee ega esita kunsti, vaid seda tehes, peale seda ja koos sellega püüab kogemust tekstilisse vormi rüütada, toetudes peale enda kogemuse ka teiste või ajaloolisele kogemusele (Kelomees, 2018).

Refleksiivne praktika käib performatiivsega käsikäes: luues ja kirjalikult analüüsides. Tekstilist, teoreetilist, ajaloolist ja muud infot seotakse praktikaga, mis peale teostumist vajab taas refleksiivset-diskursiivset lähenemist, et materialiseeruda "teesideks" ehk kirjalikuks tekstiks, millega koos on praktiline väljund mõistetav loomeuurimusliku doktoritööna. 

Loomeuurimuses on rõhk kunsti ja näituse tegemisel ning tehtavaga seotud ajaloolise, teoreetilise ja tehnoloogilise töö kirjalikul analüüsimisel. Raivo Kelomees tõdeb, et seni on tekst, mis peaks olema vaid üks loomeuurimuse komponent, surutud akadeemilise uurimusliku teksti kirjutamise sängi, koos konventsionaalse viitamis- ja vormistamisnõudega: „Pinnaliselt ja lihtsustavalt on näiteks EKA loomeuurimuslikud tekstid kui kunstiajalooliste uurimuste "väikevennad". Ekstreemseid juhtumeid veel ei ole, kuid võiksime vabalt kujutleda ka kirjalikku teksti teose ja kunstiartefakti endana. Kui sellele peaks lisama analüütilise teksti, jõuaksime justkui absurdini, eriti pannes selle kunstiuurimuse konteksti: kirjalik tekst kui teos on praktiline ja analüütiline tekst teoreetiline, mõlemad on aga tekstid. Ühe tekstiga analüüsitakse teist teksti. Tekibki küsimus, kas tegemist on loomeuurimusega? Kui lähtuda varem viidatud Borgdorffi /…/  artiklitest, siis selline võimalus peaks olema vastuvõetav.“ (Kelomees, 2018).

Lõpetuseks annab artikkel ülevaate loomeuurimuse seisust läbi EKA doktoritööde prisma. Uuritud on  näiteks väärtustavat taaskasutust moeloomes (R. Aus), visuaalse filmimetafoori ja mütoloogilise mõtlemise seoseid (Liina Keevallik), nutikaid sisustustekstiile (Kärt Ojavee), sotsiaalmeedia mõju identiteedile kultuurilisest aspektist (Stacey May Koosel). Spekter on lai.

 Allikmaterjal:

Kelomees, R. (2018). Loomeuurimuspalavik.  Kunst.ee, nr 4. Loetud aadressilt http://ajakirikunst.ee/?c=kunstee-numbrid&l=et&t=loomeuurimuspalavik&id=2060