Arlette Farge, Jacques Revel. MÄSSU LOOGIKA. LASTERÖÖVIDE AFÄÄR PARIISIS 1750

SISSEKANNE # 40

www.apollo.ee

See näiliselt õhuke, kuid sisutihe raamat viib lugeja  1750. aasta mailõpu Pariisi, kuid sulnist hiliskevadist romantikat siit ei leia, vastupidi - ta kaasatakse otsekohe pöörasesse sündmuste virvarri. Linnas on maad võtnud ärevus. Rahvas teab, et kuninga korraldusel puhastatakse tänavaid hulgustest, liiderdajatest, sulidest ja muudest heidikutest, kes on vallutamas linna väljakuid, kaldapealseid ja kangialuseid. Igasugused päevavargad on ausatele linnakodanikele ammuilma pinnuks silmas – nad on probleem, millega tuleb tegeleda. Ent sealjuures on kulutulena hakanud levima jutud,  nagu võtaks politsei haarangute käigus tänavatelt kinni ka lapsi, et saata nad kaugetesse asumaadesse või sõjaväkke kuningat teenima. Kaduma on läinud ka jõukate kodanike võsukesi. Röövitud laste eest nõutavat vanematelt kopsakat lunaraha. Käivad koguni jutud, et jäljetult kadunud süütute laste verega ravitakse leeprahaiget printsi. Õli valab tulle edeva ja arrogantse politseiülema Berryer’ korraldus, mis saadab linna kvartalitesse ringi luusima erariides politseiagente. Õhk on plahvatusohtlik ja piisab sädemest... 

Ja ühel nädalalõpul see algabki spontaanselt ja raevukalt. Kokkupõrked puhkevad sõltumatult linna eri paigus, saades alguse mingist tühisest stseenist ja õigustuse sobivast tõlgendusest. Näeme üht sündmusteahelat, mis kulmineerub õnnetu politseiohvitseri Labbé lintśimisega. Raamat süźeestab mässu erakordse intensiivsusega – seda võimaldavad autoritele mahukad kohtutoimikud. Lugeja saab sündmuste kulgu jälgida mitmest perspektiivist ja detailideni lahtivõetuna. Põhimõtteliselt on sündmustik väga filmilik. Joonistuvad välja karakterid: õnnetu ohver, kõrk politseiülem, kohusetundlikud uurijad, perpetraatorid ja kõrvalosades linlased, kes muidu olevat üpris heatahtliku ja leebe loomuga. Tegelastel on nimed ja nad kõnelevad. Lugejal on põnev. Mis sest, et see on kõigest üks episood suurlinnas, kus nagunii alati on midagi toimumas. Ajaloolises mõistes üsna tähtsusetu pealekauba, sest guugeldades lugeja lisainfot ei leia. Aga ometi see raamat kõnetab, asub lugejaga dialoogi, paneb küsimusi esitama.  Muidugi, ka sellest sündmusest võiks kirjutada kirjutada väga üldiselt ja igavalt. Või siis üldse mitte. Ajalugu on katkematu sündmuste ja seikade voog, ainult rõhuasetused pannakse meie eest paika. Kuuldavasti seisnud Louis XVI päevikus isegi Bastille’i vallutamise päeval ainult üks tähenduslik sõna: Rien. Aga selle raamatu autorid laskuvad  lugejaga käsikäes tänuväärselt rohujuure tasandile ja kõik ärkab ellu. Näeme tendentse, allhoovusi, irratsionaalse hirmu teket ja seletamatu vägivallapuhangu avaldumist kohe, kui selleks on võimalus. Joonistub välja mentaliteet, et spontaanne ja kollektiivne mäss on justkui juba eos õigustuse saanud, olgu siis ajendid nii absurdsed kui tahes.

Autorid skitseerivad ka  politsei võimuliialdusi, kes ei suuda rahvaga ühes taktis püsida. Kord ollakse saamatud, kord üleliia karmikäelised – liigne agarus teatavasti võtab ogaruse vormid, passiivsus ja leebus suretavad aga respekti. Lugejal on võimalus kaasa elada politseiuurijate kõhklustele, lugeda ülekuulamisprotokolle ja raporteid.  

Seda raamatut võib tõepoolest käsitleda kriminaalse põnevuslooga, kus pannakse toime kuritegu, seda uuritakse ja süüdlasi ka karistatakse. Kuid raamatu pealkiri annab põhjust oletada, et autorid soovivad lugeja tähelepanu veel millelegi juhtida. Nimelt: igasugune lineaarne mässu kirjeldamine, kuigi allikate koha pealt aus ja verifitseeritav, on eksitav, sest toob mässu kaosesse korra ja sidususe. Oma kronoloogilise ülesehitusega loob see mulje terviklikust intriigist: üksteisele järgnevatest süźeepööretest alguse ja lõpp-punkti vahel. Kuid nagu tõdevad autorid, olid mässus osalenud inimesed lühinägelikud: neist sündmustest pole võimalik näha mitte midagi. Siit koorubki mässu loogika: seda on võimatu jutustada, kuigi sellele võib otsida põhjusi ja tõlgendusi. Iga jutustamiskatse on vaid sündmuse sotsiaalne kirjeldus, mis on determineeritav etteantud raamides. Ühtse jutustuse asemel võib näha paljusid omavahel loogiliselt seotud fragmente.

Raamat konstrueerib muuhulgas elava pildi vana korra aegsest Prantsusmaast, kus kord oli „selleks korraks“ majja löödud, kuid midagi polnud lahendatud. Riik toimis, rahvas elas ja toimetas argirütmis omasoodu edasi – ning kuningas ajas omi asju, nagu seisus nõudis. Eksisteeris kaks paralleelset, üksteisest võõranduvat maailma, kes olid vastastikku respekti kaotamas. Võõrandumisest sünnivad kuulujutud, millest peegeldub tõsiasi, et rahvas ei armasta enam kuningat, oma „le Bien-Aimé“-d, endisel moel. Aga esialgu läheb veel aega.

Raamat on sündinud kahe maineka prantsuse ajaloolase – Arlette Farge’i (sünd. 1941) ja Jacques Reveli (sünd. 1942) – koostöös, kes on tuntust kogunud uurimustega Prantsusmaa rahvakultuurist ja linnaelust ning avaldanud uuenduslikke käsitlusi Prantsusmaa varauusaja ajaloost, rõhuasetusega mentaliteedi- ja haridusajalool. Revel on mõjuka ajalooajakirja Annales üks peatoimetajatest. Seega võib lugeja olla päris kindel, et asudes 1750. a. maikuu Pariisis tabama mässu loogikat,  teeb ta seda igati usaldusväärsete teejuhtide saatel. Küsimusi on lubatud esitada, dispuut on tervitatav.

*          *          *

·         Farge, A. &  Revel, J. (2005). Mässu loogika. Lasteröövide afäär Pariisis 1750. Tallinn: Varrak.