Carlo Ginzburg. JUUST JA VAGLAD

SISSEKANNE # 39

www.apollo.ee

Pean tunnistama, et esimene tutvus selle raamatuga algas mitte päris esimeselt leheküljelt.  Juhtus nii, et kõigepealt köitis mind dialoog:

Mis on Jumala võim? - Toimida oskuslike tööliste kaudu.
Kas need inglid, kes teie arvates olid Jumala võimuteenrid maailma loomisel, tegi otseselt Jumal või keegi teine? - Nad tegi loodus maailma kõige täiuslikumast substantsist, justnagu vaglad juustust, ning kui nad esile kerkisid, said nad Jumala käest, sellal kui ta neid õnnistas, tahte, intellekti ja mälu.
Kas selle, keda te Jumalaks kutsute, tegi ja lõi keegi teine? - Teised ei teinud teda, kuid ta liigub koos kaosega ning muutub ebatäiuslikust täiuslikuks.
Kes kaost liigutab? - See liigub ise. (Ginzburg, 2000:108, 109)

Kõlab nagu kahe haritlase võrdväärne dispuut keskaegses Bologna ülikoolis, kuid küsijaks on siinkohal inkvisiitor ja vastuseid annab ketserluses kahtlustatu. Need read pärinevad üle-kuulamisprotokollist, kus iga öeldud sõna, olgu ta nii vaimukas ja särav kui tahes,  evib saatuslikku tähendust. Panused on kõrged, lausa elu ja surma peale. Seda imetlusväärsem on nende sisukus sel konkreetsel ajamomendil.

Mulle on alati meeldinud nonkonformistid, kes ei sobitu ühiskondlikesse raamidesse ja seisvad pildilt justkui väljas, torgates niiviisi aga ka rohkem silma. Üks neist oli kindlasti nende vastuste autor Domenico Scandella, hüüdnimega Menocchio - XVI sajandil elanud mölder Montereale linnakesest Kirde-Itaalia Friuli maakonnast, kelle leidis üles ja kirjutas suureks Itaalia mikroajaloo uurija Carlo Ginzburg (sünd. 1939). Ta võttis Menocchio ette  põhjalikkuse, detailsuse ja samas pieteeditundega ning  õnnestus sellisel määral, et viimasest on kujunenud mikroajaloo superstaar. Lihtne mees, ilma kõrgelennulise hariduseta, kuigi lugemise ja kirjutamise oskusega, enda hinnangul päris vaene mees, kuid siiski mitme veski rentnik – kokkuvõttes täiesti tavaline, ümbruskonnas tubli ja lugupeetud inimene. Ent kõigele lisaks oli ta ka sõnakas mees, kes oli üht-teist kuulnud ja lugenud, oskas mõelda ja järeldusi teha ning andis endast ka häälekalt teada. Eks ütleb piiblisalmgi, ühest küljest manitsedes, kuid samas julgustades, et valetunnistaja hukkub, kuid mees, kes midagi on kuulnud, võib alati rääkida (Õp.21:28). Iroonilisel kombel iseloomustab see Menocchio juhtumit väga tabavalt. Tal kujunes välja oma maailmavaade (seda need raamatud teevad!) ja veendumus, et oma tõekspidamisi ei pruugi hoida vaka all – kasvõi selleks, et nende üle vaielda (sest vaidlused on teadagi tõe kasvulava). Õnnetuseks sattus Menocchio elama vastureformatsiooni ajastul, mis ei vaadanud seesugust isemõtlemist kaugeltki soosiva pilguga. Vastupidi, kiriku ametlikust doktriinist kõrvalekaldujaid süüdistati ketserluses ja neid ootas karm karistus.

Menocchio saabki meile õigupoolest tuttavaks inkvisitsiooniprotokollide kaudu, millest kooruvad tema elu üksikasjad ja tõekspidamised. Ta seisis kohtu ees kaks korda – 1583 ja 1599. Materjal on rikkalik, sest Menocchio maailm on kirev ja huvipakkuv. „Püüdke mitte liiga palju rääkida,“ soovitas talle teda hästi tundev sõber, kuid loomulikult ei suutnud Menocchio ennast ohjeldada. Tal on palju öelda. Ta heidab rikastele ette, et need kasutavad kohtutes vaeste rõhumiseks mõistetamatut ladina keelt – see on rahva reetmine, sest kohtuprotsessidel ei tea vaesed, millest jutt käib, ja nad surutakse nurka (Ginzburg, 2000: 47). Ta ülistas kirglikult kõikide uskude võrdsust, olles seisukohal, et Püha Vaimu on Jumal andnud kõigile, nii kristlastele, ketseritele, türklastele ja juutidele, ja ta peab neid kõiki kalliks ja kõik saavad ühtviisi oma usu läbi päästetud. Ta ründas sakramentide kasutamist „kaubana“. Inkvisiitor, rääkimata peavikaarist ja linnapeast, kelle ees Menocchio aru andis, pidid olema kahtlemata rabatud tema lihtsast ja selgepiirilisest maailmast, niisama muljetavaldav oli tema kirglikkus, millega ta oma maailma kaitses. Kõik see tulenes tema oma peast, tema oma arusaamisest – võimuesindajate  jaoks oli see mõistetamatu ja seetõttu ka eriti ohtlik.

Ginzburg mitte ainult ei rekonstrueeri, vaid jutustab Menocchio lugu lineaarselt. Liigume protsessilt protsessile ja mulle näib, et kohati on ka ta ise hämmeldunud Menocchio maailmast. Mõni asi ei tundu loogiline, aga samas ta ei üritagi oma uurimuse varjukohti ühemõtteliselt läbi valgustada, kuna hüpoteesid, kahtlused  ja  selgusetud  kohad  on teaduse kaasosa: mikroajaloolase suurendusklaasi all kõnelevad ühtviisi tähendusrikkalt nii tuntud põhitõed kui ka ekslikud lahendused ja ummikseisud.

Ginzburg tõdeb, et Menocchio juhtum sai võimalikuks tänu trükikunsti leiutamisele ja vastu-reformatsioonile. Ühtlasi näeme, kuidas lugemine hakkas mõjutama inimese maailmapilti. Ehkki tõlgendused võisid olla kontekstist väljarebitud ja ekslikud, seosed hüplikud ja ebaloogilised, naeruväärsed ja naiivsed, näeme siiski iseseisva, analüütilise inimese sündi, kes konstrueerib erinevaist pusletükkidest omaenda maailma. Läbiotsimiste käigus  kirjutati üles ka Menocchio raamatukogu, mis polnud suur, kuid varieeruv – Vulgatast Dekameroni ja Mandeville’i reisikirjadeni. Nii võib Menocchio lugu käsitleda ka lugemise ajaloona, mis näitab raamatute mõju kaasaegse individuaalse mõtleja väljakujunemises.

Olgu kuidas on, aga Menocchio saatus oli kurb.  1584. aastal mõisteti ta eluks ajaks vangi, kuid tänu perekonna eestkostele vabanes ta 1586 tingimustel, et ta hoiaks madalamat profiili. Mõnda aega see õnnestuski, ent 1599. aastal sattus Menocchio taas inkvisitsiooni huviorbiiti, olles pöördunud tagasi oma tõekspidamiste juurde ja neid levitanud. Seekord reageeriti täie karmusega ja paavst Clemens VIII isiklikult käskis Menocchio kui lootusetu tuleriidal hukata. Õnneliku lõpu puudumine ei tohiks aga lugejat heidutada: kuigi Menocchio ei olnud ikoon nagu Giordano Bruno või Jan Hus, on temast ometi saanud selle raamatu kaudu kõigi juhukangelaste märter – kui nii võib väljenduda: lihtne mees, kes luges, mõtles ja väljendas ennast, nagu oskas. Nagu me kõik tänapäeval. 

*          *          *

·         Ginzburg, C. (2000). Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm. Tallinn: Varrak.