MÄRKMED KULTUURI AJALOOST. MAREK TAMME LOENGUD 3 (Ⓒ Marek Tamm, TLÜ 2019)

SISSEKANNE # 33

3 // MORFOLOOGILINE KULTUURIAJALUGU JA TSIVILISATSIOONITEOORIAD: Danilevski, Spengler, Toynbee, Sorokin, Huntington

Tsivilisatsiooniteooriad ja spekulatiivne kultuuriajalugu

19. sajandi lõpul sünnib uus mõjukas kultuuriajaloo suund, mis loobub progressi-ideest ajaloos ja asub toonitama kultuuride/tsivilisatsioonide arengu allutatust tsüklilistele, spiraalsetele või bioloogilistele seaduspäradele. See suund on laadilt spekulatiivne, s.t. esitab suuri üldistavaid skeeme, mida on raske, kui mitte võimatu kontrollida. Metodoloogiliselt on tegemist morfoloogilise kultuuriajalooga. See nn. spekulatiivne kultuuriajalugu oli üks populaarsemaid ajaloouurimise ja kultuurimõtestamise suundi 20. sajandi esimesel poolel. 20. sajandi teisel poolel kujuneb see mõjukaks suunaks ka sotsioloogias ja politoloogias.

Keskne idee: inimkonda on võimalik jaotada selgepiirilisteks üksusteks – kultuurideks või tsivilisatsioonideks; nende üksuste areng allub teatud loogikale; see loogika võimaldab meil ennustada üksuste tulevikku.

NIKOLAI DANILEVSKI (1822-1885)

CV: 1822 Oberetsi küla Orlovi kubermangus, Venemaal =>  õppis vabakuulajana loodusteadusi Peterburi ülikoolis, rööpselt sõjaministeeriumi ametnik. Osales 1853 K. E. von Baeri juhitud ekspeditsioonil Volga jõel ja Kaspia merel => Tähtsaim teos 1871 ilmunud “Venemaa ja Euroopa”, lisaks “Darvinism” (1885). Ajalookäsituse võimalik ideeline eeskuju: Heinrich Rückert, “Maailmaajaloo õpik orgaanilises esituses” (Lehrbuch der Weltgeschichte in organischer Darstellung, 1857) => Suri 1885 Tbilisis.

Danilevski kultuurilis-ajaloolist tüüpide ehk algupäraste tsivilisatsioonide teooria

Iga kultuurilis-ajalooline tüüp allub kindlatele arenguseadustele (neid sõnastab Danilevski kokku 5); nende tüüpide arengut võib võrrelda organismi arenguga.

Inimkonna ajalugu saab jagada kümneks kultuurilis-ajalooliseks tüübiks: 1) Egiptus, 2) Hiina, 3) Assüüria-Babüloonia-Foiniikia ehk Kaldea 4) India, 5) Iraani, 6) Heebrea, 7) Kreeka, 8) Rooma, 9) Araabia,  10) Germaani-Romaani ehk Euroopa.

Iga kultuurilis-ajalooline tüüp on iseloomustatav nelja põhijoonega: religioon, kultuur, poliitika ja majanduslik kord.  Sealjuures ei ole tegu sõltumatute tunnustega, mis võivad omavahel vabalt kombineeruda, vaid igale kultuurilis-ajaloolisele tüübile on omane kindel morfoloogia.

Danilevski: kultuurilis-ajaloolised tüübid arenevad nagu taimed

“Kultuurilis-ajalooliste tüüpide arengukäik on kõige sarnasem nende mitmeaastaste üheviljaliste taimedega, mille kasvuperiood on määramatu pikkusega, kuid õitsemise ja viljakandmise periood on suhteliselt lühike ning kurnab alatiseks nende elujõu.” Op.cit. N. Danilevski, “Venemaa ja Euroopa”, (Tartu: Ilmamaa, 2013), lk. 127.

OSWALD SPENGLER (1880-1936)

CV: 1880 Blankenburg => õppis Müncheni, Berliini ja Halle ülikoolis matemaatikat, loodusteadusi, ajalugu ja kunstiajalugu. => Emalt saadud pärandus võimaldas asuda 1911 eraõpetlasena Müncheni, kuhu ta jääb surmani, vaatamata ettepanekutele erinevatest ülikoolidest. => askeetlik eluviis, teeb kaastööd kultuuriajakirjandusele, poliitiliselt toetab esialgu Hitlerit, hiljem kritiseerib natside tegevust. => Suri 1936 Münchenis.

Peamised teosed:

·         “Õhtumaa allakäik. Maailmaajaloo morfoloogia piirjooned” (Der Untergang des Abendlandes. Umrisse einer Morphologie der Weltgeschichte, 1918, 1922), 2 köidet (eesti k-s 2012).

·         “Preislus ja sotsialism” (Preußentum und Sozialismus, 1919)

·         “Saksa riigi uusehitus” (Neubau des Deutschen Reiches, 1924)

·         “Inimene ja tehnika. Lisandus elufilosoofiasse” (Der Mensch und die Technik. Beitrag zu einer Philosophie des Lebens, 1931).

·         “Poliitilised kirjatööd” (Politische Schriften,1932)

·         “Otsustavad aastad” (Jahre der Entscheidung, 1933).

Üldine ajalookäsitlus:

Eesmärk leida ajaloost loogika, mis seletab ära nii olnu kui ka selle, mis tuleb. Ajaloo uurimine pole mitte niivõrd ajalooline, kuivõrd filosoofiline valdkond – üles tuleb leida inimkonna ajaloo metafüüsiline mõõde.

Oluline pole uue teabe otsimine, vaid olemasoleva teabe mõtestamine filosoofilise teadmise (“orgaanilise loogika”) abil.

Pessimistlik hoiak: ajaloos puudub progress, küll aga on olemas saatus: kultuurid alluvad allakäigu loogikale.

Spengler: ajalugu kui erinevate kultuuride õitsele puhkemine: “Üksluise pildi asemel sirgjooneliselt kulgevast maailma-ajaloost, millele on võimalik kindlaks jääda vaid juhul, kui sulgeda silmad tõsiasjade ülekaaluka hulga ees, näen ma paljude võimsate kultuuride näitemängu – mis ürgse jõuga puhkevad õitsele emaliku maastiku rüpest, mille külge igaüks neist on kindlalt seotud kogu oma olemasolu vältel; millest igaüks vajutab oma ainele, inimsusele, omaenesevormi; millest igaühel on omaenese idee, kired, elu, tahe, tunded, surm.”  Op.cit. O. Spengler, “Õhtumaa allakäik”, 1. kd(Tartu: Ilmamaa, 2012), lk. 19.

Spengler: maailmaajaloos on olnud kaheksa kõrgkultuuri:

·         Egiptuse kultuur

·         Babüloonia kultuur

·         Antiikkultuur

·         Hiina kultuur

·         India kultuur

·         Araabia kultuur

·         Maajade kultuur

·         Õhtumaa kultuur (Lääne-Euroopa–Ameerika kultuur)

Spengler: kultuuriajalugu kui aastaaegade vaheldumine:

KEVAD • maastikulis-intuitiivne • ärkava, uneleva hinge jõuline looming • isikulist ületav kooskõla.

SUVI • küpsev teadvus • varasemad linlik-kodanlikud ja kriitilised ilmingud.

SÜGIS • suurlinlik intelligents • puht-vaimse kujustamisjõu kõrgpunkt.

TALV • maailmalinliku tsivilisatsiooni algus • hingelise kujustamisjõu kustumine • elu ise muutub probleemiks • irreligioosse ja mittemetafüüsilise maailmalinlikkuse eetilis-praktilised suundumused.

Spengler: tsivilisatsioon kui kultuuri viimane faas: “Sest igal kultuuril on omaenda tsivilisatsioon. Neid kahte sõna (...) käsitatakse siin esmakordselt perioodi tähenduses, ranget ja paratamatut orgaanilist järgnevust iseloomustavate väljenditena. Tsivilisatsioon on iga kultuuri vältimatu saatus. Selles jõutakse kõrgpunkti, mille põhjal muutuvad lahendatavaks ajaloolise morfoloogia viimased ja raskeimad küsimused. Tsivilisatsioon on ülim ja kunstlikem seisund, mille kõrgemat liiki inimene võib saavutada. (...) Ta on lõplik lõpp(...).  O. Spengler, “Õhtumaa allakäik”, 1. kd (Tartu: Ilmamaa, 2012).

Spengleri mõju:

1920.–1930. aastate mõjukamaid autoreid Euroopas: palju tõlgitud, palju matkitud, palju kritiseeritud ja vaieldud. Spengleri mõju oli suur ka Eestis: 1924 külastas ta Tallinnat ja pidas Mustpeade majas loengu oma raamatu teemadel. Spengleri vaateid tutvustati aktiivselt 1920.–30ndate Eesti pressis. 1940 ilmus Leonhard  Vahteri koostatud 100-lk referaat “Õhtumaa allakäigust”. 2012. a-l ilmus ka raamatu terviktõlge. Igor Mang. Akadeemilises maailmas Spengleri maine siiski kõrge pole ja kutselise kultuuriajaloo kontekstis viidatakse talle võrdlemisi harva. Samas on ta endiselt laiema publiku seas palju loetud ja mõjukas.

ARNOLD TOYNBEE (1889-1975)

CV: 1889 London => ajalugu ja keeleteadus Oxfordis, õpetas Oxfordis, King’s College’is ja Majanduskoolis => 1924-1956 Londoni Rahvusvaheliste Suhete Instituut => 1975 York

Peamised teosed:

 

·         The Western Question in Greece and Turkey (1922)

·         A Study of History, 12 kd (1934–1961) (e.k. kokkuvõte 2003)

·         Civilization on Trial, (1948) • Hellenism, The History of a Civilization (1959)

·         Hannibal’s Legacy: The Hannibalic War’s Effects on Roman Life, 2 kd (1965)

·         Some Problems of Greek History (1969)

·         Mankind and Mother Earth, A Narrative History of the World (1976)

Toynbee tsivilisatsioonid

 

“Tsivilisatsioon” on ajaloo põhiühik ehk “mõistusega haaratav uurimisväli” (intelligible field of study), mis ei sõltu ajaloolase ühiskondlikust ümbrusest. Neid tsivilisatsioone loendab Toynbee maailmaajaloos kokku kuni 37 (see arv ei püsi küll paigal, vaid varieerub “Uurimuse” erinevates köidetes, levinuim on 21). Võrreldes Spengleriga on Toynbee teadmiste ja käsitluse ulatus märksa laiem, hõlmates nt. samuti mitmeid Ameerika põliskultuure.

Tsivilisatsioonid võivad olla n-ö isetekkelised, võrsudes primitiivsetest kultuuridest (nt. egiptuse ja sumeri tsivilisatsioon), või siis võrsuda mõne varasema tsivilisatsiooni varemetel (nt. meie Lääne tsivilisatsioon).

Tsivilisatsioonide arengumuster: tekkimine – kasvamine – murdumine – lagunemine.

Tsivilisatsioonide arengutegur: väljakutse versus vastus (challenge vs. response) => Edukad on need tsivilisatsioonid, kes suudavad väljakutsetele – olgu need sotsiaalsed või looduslikud – loovalt vastata. Tsivilisatsiooni arengu “rütmiks” on katkematu vastamine üha uutele väljakutsetele ja langus saab alguse siis, kui tsivilisatsioon pole suuteline enam loovaid vastuseid välja mõtlema.

Arnold Toynbee: tsivilisatsiooni ajalugu on kulgemine lõpu poole:

“Kindlasti võib nende jõudude liikumises, mis koovad ajaloo kangast, märgata pelga korduvuse elementi; õigupoolest on ta vägagi nähtaval. Kummatigi toob süstik, mis käib edasi-tagasi aja kangaspuudel, oma pidevas liikumises ilmale kanga, milles ilmneb kulgemine lõpu poole, mitte lihtsalt "lõputu kordamine" nagu süstiku enda tegevuses.” A. Toynbee, “Uurimus ajaloost” (Tartu: Ilmamaa, 2003), lk 238.

                 

PITIRIM SOROKIN 1889-1968

CV: 1889 Vologda kub. Turja külas (ema sürjakomi), 1910-1914 õppis Peterburis õigusteadust, 1907 liitus esseeridega, 1922 saadeti maalt välja, 1923 USA-sse, 1931-1959 Harvardi ülikooli sotsioloogiaprofessor, 1964 Ameerika Sotsioloogia Assotsiatsiooni president.

Peamised teosed:

·         Social and Cultural Dynamics (1937–1941), 4 kd

·         The Crisis of Our Age (1941)

·         Society, Culture, and Personality: Their Structure and Dynamics, A System of General Sociology (1947)

·         The Ways and Power of Love: Types, Factors, and Techniques of Moral Transformation (1954)

·         Power and Morality: Who Shall Guard The Guardians? (koos W.A. Lundeniga, 1959)

·         A Long Journey: the Autobiography of Pitrim A. Sorokin (1963)

Sorokini kultuurisüsteemide teooria:

Kõik ühiskonnad jagunevad vastavalt nende “kultuurimentaliteedile” (cultural mentality) kolmeks sotsiokultuuriliseks süsteemiks: ideatsiooniline (ideational), meeleline (sensate) ja idealistlik (idealistic), mis on eelmise kahe süntees.

Kultuurimentaliteet põhineb neljal põhieeldusel: 1) tegelikkuse olemus; 2) vajaduste ja eesmärkide iseloom; 3) vajaduste ja eesmärkide rahuldamise/saavutamise määr; 4) vajaduste ja eesmärkide rahuldamise/ saavutamise viisid.

Euroopas valitses viimane ideatsiooniline kultuurisüsteem 6.-12. sajandil, sellele järgnes idealistlik süsteem (13.-14. saj.) ja alates 15. sajandist meeleline süsteem, mis on ammendumas.

Maailma ajalugu koosneb nende kolme kultuurisüsteemi lakkamatust ja paratamatust vaheldumisest. Üleminekud ühelt süsteemilt teisele on keerulised, tihti konfliktsed ja täis vapustusi. Ajaloos seega puudub progress, valitseb tsüklilisus.

Kaks peamist kultuurisüsteemi:

Ideatsiooniline kultuur:

1.Tegelikkust tajutakse kui mittemeelelist ja mittemateriaalset igavest olemist.
2.Vajadused ja eesmärgid on põhiliselt vaimsed.
3.Nende rahuldamise/saavutamise määr on väga kõrge.
4.Nende rahuldamise/saavutamise viis on vabatahtlik füüsiliste vajaduste piiramine või elimineerimine. 

Meeleline kultuur:

1.Tegelikkus on ainult meeleorganitele antu, mida kujutatakse ette saamisena, protsessina, muutumisena, hoovusena, evolutsioonina, progressina.
2.Vajadused ja eesmärgid on põhiliselt füüsilised.
3.Nende rahuldamise/saavutamise määr on väga kõrge.
4.Nende rahuldamise/saavutamise viis on välismaailma ümberkujundamine ja ekspluateerimine.

Kultuurisüsteemid Euroopa ajaloos

Ajajärk	Süsteem	Periood
Kreeka “tume aeg”	Meeleline	1200 eKr–900 eKr
Kreeka arhailine ajajärk	Ideatsiooniline	900 eKr – 500 eKr
Kreeka klassikaline ajajärk	Idealistlik	500 eKr – 320 eKr
Hellenistlik Kreeka; Rooma	Meeleline	320 eKr – 400 pKr
Üleminekuperiood	Määratlemata	400 – 500
Katoliiklik keskaeg	Ideatsiooniline	500–1200
Renessanss	Idealistlik	1200–1400
Uus ja uusim aeg	Meeleline	1400-tänaseni

TSIVILISATSIOONITEOORIAD TÄNAPÄEVAL

Tänapäeval on morfoloogilised kultuuri- ja tsivilisatsiooniteooriad levinud ennekõike sotsioloogias ja politoloogias; neid leidub ka ajalooteaduses, kuid nende maine kutseliste ajaloolaste seas on madal. Üks viimaste aegade enim tähelepanu pälvinud näiteid tsivilisatsiooniteooriate valdkonnas on Ameerika politoloogi Samuel Huntingtoni teos “Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine” (1996, eesti keeles 1999, kordustrükk 2016).

SAMUEL HUNTINGTON (1927-2008)

“Tsivilisatsioon on kõrgeim inimeste kultuuriline grupeerumine ja kultuurilise identiteedi kõige laiem tasand, mis inimestel on, kui välja arvata see, mis eristab inimest teistest liikidest.” 

“Tsivilisatsioonid on küll surelikud, ent väga pikaealised; nad arenevad, kohanduvad ja on kõige vastupidavamad inimühendused.”

S. Huntington, “Tsivilisatsioonide kokkupõrge” (Tallinn, 1999), lk. 58 ja 59.

Huntingtoni tsivilisatsiooniteooria:

·         Tänapäeva maailm jaguneb põhiosas seitsmeks tsivilisatsiooniks, mis on omavahel suuresti vaenujalal.

·         Poliitilised protsessid tänapäeva maailmas on suuresti ära määratud konfliktsetest suhetest erinevate tsivilisatsioonide vahel.

·         Tsivilisatsiooni määratlemisel on peamiseks lähtekohaks religioon ja maailmavaade; samas jooksevad nende piirid suuresti mööda riigipiire.

Tänapäeva peamised tsivilisatsioonid:

1) Hiina (sinoiline)
2) Jaapani
3) Hindu
4) Islami
5) Lääne (Euroopa, Ameerika, PõhjaAmeerika, Austraalia, Uus-Meremaa)
6) Ladina-Ameerika
7) Aafrika
Lisaks võib veel eristada: 8) Õigeusu tsivilisatsioon 9) Budistlik tsivilisatsioon

Kokkuvõtteks: morfoloogilise tsivilisatsiooniteooria nõrkused

·         Minevik pole tervikuna hoomatav: seega ei ole tõenäoline esitada seletusi, mis kehtivad kogu mineviku kohta.

·         Minevik pole vahetult hoomatav: seega kehtivad minevikku seletavad mudelid eeskätt ajaloolaste rekonstruktsioonide, mitte mineviku enda kohta.

·         Minevik ei luba ennustada tulevikku: kui on olemas skeem, mis seletab ära mineviku, siis peaks see kehtima ka tuleviku kohta, mis ei ole aga loogiliselt võimalik.

·         Kultuuri/tsivilisatsiooni piirid pole selged, mistõttu on nende eristamine, piiritlemine ja nimetamine reeglina tinglik.