Johan Huizinga. KESKAJA SÜGIS

SISSEKANNE # 38

www.rahvaraamat.ee

Kui maailm oli veel viis sajandit noorem, oli kõigil inimeste elusündmustel palju teravamate piirjoontega väline vorm kui praegu. Mure ja rõõmu, õnnetuse ja õnne vahel paistis olevat suurem vahemaa, kui see meile tundub; kõigele kogetule oli omane see otsesus ja absoluutsus, mis on veel praegugi man laste rõõmul ja murel. Iga sündmust, iga tegu ümbritsesid väljakujunenud ja väljendusrikkad vormid, nad olid häälestatud range ja kindla elustiili ülevusele. (Huizinga, 2007: 11)

Selliselt - poeetiliselt raamistatuna, justnagu vana muinasjutt - algab Hollandi kultuuriajaloolase Johan Huizinga (1872-1945) raamat „Keskaja sügis“, mis on intrigeeriv nii sisult kui vormilt ning sellisena saavutanud omal moel ajatu mõõtme. See pole kaugeltki lihtne juturaamat ühest ajalooperioodist, mis on determineeritav hilise keskajana ja milles räägitakse lineaarselt kuningatest ja suurtest lahingutest, kus esitatakse fakte ja antakse hinnanguid. See ei ole ajalooraamat klassikalises võtmes, millest ammutada teadmisi ajaloo eksamiks – ehkki nimesid, tuntuid ja tundmatuid, on see raamat pungil täis. Pigem on see ajaloost väga tugevalt inspireeritud nüanssiderohke poeesia, pilguheit hilisesse keskaega läbi kirjanduslik-filosoofilise prisma. 

Tegemist on väga isikliku nägemusega. Huizinga tõdeb, et teose lähtepunktiks oli vajadus paremini aru saada Van Eyckide ja nende järeltulijate kunstist, mõista seda seoses kogu tolle aja eluga, haarata tervet Burgundia ühiskonda ühe pilguga (Huizinga, 2007: 9).  Sedamööda, kuidas mõte edenes, tuli nihutada ka piire ja nõnda vaatleb Huizinga lisaks Burgundiale ka Prantsusmaad ühtses terviklikus kompositsioonis, mille lööva pealkirja all peitub uurimus XVI-XV sajandi elu- ja mõttevormidest.

Vormil on üldse selles raamatus tähenduslik osa. On mitmesugused mineviku elu-, mõtte-, tavade ja teadmiste vormid, mida autor põhjalikult analüüsib, mistõttu see teos kõnetaks ilmselt esmalt leebet kunstiteadlast kui ranget ajaloolast. Tekkis kujutluspilt Huizingast, kes on sisse astunud justkui näitusesaali, mis eksponeerib ühtainsat, kuid äärmiselt detailirohket suurt maali. Et maali kui tervikut hoomata, peab seda vaatlema mitu korda, eri nurga alt, hommiku- ja õhtuvalguses, lähedalt ja kaugelt, nii nukras kui  ülevas tujus. Teose ülesehitus lubab arvata, et just selline metodoloogia teose autoril oligi – korduvkülastused ja mõtte-pausid.  Piltlikult öeldes: seinal rippuv uurimisobjekt on alati sama, kuid külastaja (uurija) naaseb selle juurde alati erinevate rõhuasetustega.

Huizingat paeluvadki erinevad tahud. Ta keskendub ühel korral kangelasunelmatele, teisel korral mõtestab lahti armastuse vorme ja analüüsib surmakujutlust – kõike võluva kunsti-nautleja-erudiidi seisukohalt. Mõnikord kurdab ta küll seda, et ta pole suuteline nägema pildi taha, ja see piiratus häirib. Aga kuhu jääb keskaja robustsus ja rustikaalsus, agressiivus ja seksuaalsus ning koledad taudid, katk ja leepra? Seda sellest raamatust ei leia, Huizinga pilt on esteetiline ja mõrkjasmagus, see pole mingi abstraktne kujutelm või ekspressionistlik luupainaja.  

Nagu pealkiri vihjab, prevaleerib teoses pessimistlik kammertoon. Sügis sümboliseerib allakäiku, hääbumist, küpsust. Elusügis kõlab kurvalt, ajastu sügis kurvemalt veel. Eks ta ole: sügiseks valmib kõik see, mis kevadel tärkas ja suvel küpses – saame nautida vilju, kuid miskit uut enam õitsele ei puhke. Huizinga maalib meile hiliskeskaja portree, millel on lopsakust ja värve, kuid selle kõrval on tunda kõdunemise ja roiskumise lehka. Ja talv on tulemas... Huizinga kirjutab: See on kuri maailm. Vihkamise ja vägivalla tuli lõõmab kõrgele, ülekohus on vägev, kurat varjutab oma mustade tiibadega sünget maailma. Ja peagi ootab inimkonda kõigi asjade lõpp. Kuid inimesed ei paranda meelt; kirik võitleb, jutlustajad ja kurdavad ning manitsevad asjata (Huizinga, 2007: 35). Seejärel võtab ta kaabu, surub mantlihõlmad kokku ja astub tänavale – anno Domini 1918/1919, mis ei toida just erilist optimismi.

„Keskaja sügis“ on nii ehk teisti väljakutsuv teos. Morfoloogiline lähenemisviis ja sümbolite küllus nõuab lugejalt mõningaid eelteadmisi, kui ta just ei hoia entsüklopeediaid käepärast. See on nagu gurmeeroog, mille maitsenüansid  ei pruugi kohe avalduda. Lisaks on raamatus väga palju tsiteeritud teksti, mis tuuakse lugejani originaalkeeles, et midagi tõlkes kaotsi ei läheks – sellestki läbinärimine nõuab kannatlikku meelt. Soovituslik meetod on läheneda teosele väikeste annuste kaupa, lugeda seda täpselt niisamuti, nagu minu ettekujutlusis Huizinga on maalinud oma „Keskaja sügise“ – fragmenteeritud tervikpildina, mida tuleb vaadata mitu korda, et mõista. Ja kui peaks tekkima iga kord isesugune arusaam, ei tohiks see lugejat heidutada, sest see on märk elavast, mõtteid ergutavast kunstiteosest, mitte surnud natüürmordist. Mida „Keskaja sügis“ kindlasti ei ole. Ja just selsamal põhjusel on see ka ajatu teos: see on  autori omalaadne ja isikupärane visioon, millega saab nõustuda või mitte, mille üle võib tunde arutleda, kuid mis ei aegu, nagu teevad seda sajad lineaarsed ajalooraamatud enne ja pärast „Keskaja sügist“.

*          *          *

 Huizinga, J. (2007). Keskaja sügis. Tallinn: Varrak.