SISSEKANNE # 41
I. MIS ON TEADUS?
Teaduse olemus on kompleksne mõiste ja
sisaldab erinevaid aspekte teaduse ajaloost, teaduse sotsioloogiast ja
teadusfilosoofiast.
Teaduse olemuse mõistmise vajadust
rõhutati juba 20. sajandi algul, kuigi terminit ennast veel ei kasutatud.
Näiteks John Dewey selgitas oma haridusalastes kirjutistes, et teadusliku
meetodi mõistmine on esmatähtis teadmiste sisu ees. Eksplitsiitselt hakati seda
mõistet teadushariduses kasutama aga 20. sajandi teisel poolel.
Teaduse olemuse mõistmine on kaasaegse teadusliku
kirjaoskuse lahutamatu ja oluline osa, sest:
·
utilitaarne
– vajadus toime tulla igapäevaelu tehnoloogiliste protsesside ja
seadmetega;
·
demokraatlik
– vajadus teha põhjendatud sotsiaalteaduslike otsuseid (siin ei ole mõeldud
mitte sotsiaalteaduste valdkonda, vaid loodusteaduste ja sotsiaalse elu seost,
ingl k socioscientific issues).
·
kultuuriline
– vajadus hinnata teaduse saavutusi ja teadlaste
poolt pakutavat üldinimlike väärtuste ja progressi aspektist.
·
moraalne
– oskus hinnata kaasaegset teadustegevust eetilisest aspektist
(katseklaasilapsed, kloonimine, loomkatsed jne).
·
hariduslik
– teadusliku teadmise sisu parem omandamine. Tudengitel kujuneb/kinnistub
arusaam teadusest kui loomingulisest ja põnevast tegevusest.
Mis
on teadus? •
Tegutsemisvaldkond; • Teaduslike teadmiste kogum; • Teadmiste saamise viis –
teaduslik meetod.
Viis
teaduse tähendust (J.Bernal) =>
1) Teadus
kui teadusasutuste võrk
2) Teadus
kui meetod
3) Teadus
kui teadmiste kogum
4) Teadus
kui tootmistegur
5) Teadus
kui maailmavaadet mõjutav tegur
Teadus
on süstemaatiline inimtegevus, mis on suunatud püsiväärtusega
teadmiste saamisele ja talletamisele, kasutades üldjuhul teaduslikku
meetodit — reeglite süsteemi, mis tagab saadavate teadmiste võimalikult suure objektiivsuse
ja kontrollitavuse.
Eestikeelse sõna "teadus"
eeskujuks on saksakeelne sõna Wissenschaft
(Wissen 'teadmine', wissen 'teadma'), mille eeskujuks omakorda on ladinakeelne
sõna scientia (sõnast scio 'tean'),
mis algselt tähendas põhjalikku teadmist, tundmist või valdamist ning mida
hiljem hakati kasutama teaduse või teadusharu tähenduses. Samast ladina sõnast
pärineb ka inglise sõna science, mille tähendus on aga kitsenenud peamiselt
loodusteadusele.
Seega, teadus on süstemaatiline
loominguline tegevus, mis on suunatud uute teadmiste saamisele, kasutades
teaduslikku meetodit; teaduslike teadmiste kogum, mingi konkreetne teadusliku
uurimise valdkond.
DEMARKATSIOONI PROBLEEM: kust jookseb piir teaduse ja libateaduse
vahel?
Demarkatsiooniprobleem
on filosoofiline probleem, mis seisneb raskuses leida kriteeriumid, mille järgi
saab teadust eristada mitteteadusest, eriti pseudoteadusest. Teaduse demarkatsiooniprobleem on küsimus,
kust läheb teaduse ja mitteteaduse, teaduse ja pseudoteaduse piir.
Tuomela (1987) põhjendab järgmisi
kriteeriume:
–
Objektiivsus;
–
Kriitilisus;
–
Autonoomsus;
–
Progressiivsus.
PSEUDOTEADUS?
Pseudoteaduse
ehk ebateaduse ehk libateaduse all peetakse silmas tegevusvaldkondi ning
väiteid ja argumente, mida esitatakse teaduslikena, kuid mis tegelikult teaduse
alla ei kuulu (teaduslikkuse kriteeriumid võivad seejuures olla erinevad).
Hansson (2017) toob välja pseudoteaduse seitse tunnust, mis on
erinevad teaduslikkusest kõrvalekaldumise viisid:
1) Usk
autoriteedisse. Väidetakse, et teatud isikutel on
eriline võime kindlaks teha, mis on tõsi. Teised peavad nende otsustusi
aktsepteerima.
2) Mittekorratavad
katsed. Toetutakse katsetele, mida teised ei
saa sama tulemusega korrata.
3) Valitud
näiteid. Kasutatakse valitud,
mitterepresentatiivseid näiteid.
4) Tahtmatus
teooriat proovile panna. Kuigi teooriat on
võimalik testida, seda ei tehta.
5) Ümberlükkava
teabe ignoreerimine. Ignoreeritakse teooriaga
vastuolus olevaid vaatlusi ja katseid.
6) Sisseehitatud
pettus. Teooria testimine on nii korraldatud,
et teooriat saab ainult kinnitada.
7) Seletused
hüljatakse ilma asenduseta. Põhjendatud
seletustest loobutakse ilma asenduseta, nii et uus teooria jätab seletuseta
rohkem kui eelmine.
Teadusfilosoof Karl Popper on välja pakkunud universaalse ja kiiresti tunnustuse
leidnud kriteeriumi teaduse ja pseudoteaduse eristamiseks – falsifikatsiooni (ümberlükatavuse).
Falsifitseeritavus (eesti keeles
kummutus) on teoreetilise väite põhimõtteline ümberlükatavus vaatluste või
katsete põhjal.
II. TEADUSLIKU MÕTTEVIISI OLEMUS
TUNNETUS JA TEADUSLIK TUNNETUS?
Tunnetus on teadmiste loomise protsess
tajumise, mõistmise ja seletamise kaudu.
Teadmisteni võib jõuda erinevate tunnetusviisidega: argi-, enese-, looduse,
filosoofilise, kunstilise, religioosse, mütoloogilise, paranormaalse ja
teadusliku tunnetusega. Iga tunnetusviis annab eri laadi informatsiooni.
Teaduslikku
tunnetust eristab muudest tunnetusviisidest:
–
Heureka-kogemus
(teadmiseni jõuti intuitsiooni või sisemise kogemuse teel);
–
Probleemist lähtumine
(tunnetus saab alguse probleemist – uurimisprobleem).
Argi/tava/mõtlemine – see on:
–
Valikulised
tähelepanekud;
–
Omakogemuse, uskumuste
ja stereotüüpide mõju;
–
Oluline ja ebaoluline
on eristamata;
–
Liialdatud üldistamine;
–
Argumenteerimata
otsused.
Teaduslik
mõtlemine – see on:
–
Algupärasus;
–
Objektiivsus;
–
Tõendatavus;
–
Kontrollitavus;
–
Täpsus;
–
Süsteemsus;
–
Otsitakse
seaduspärasust.
TEADMISTE TÜPOLOOGIA
Teadus on uute oluliste teadmiste hankimine ja nende kommunikeerimine.
Teadmiste püramiidi aluseks on andmed, mis kontekstis kujunevad
informatsiooniks jne.
Traditsiooniline
teadmiste püramiid (DIKW mudel – Zeleny 1987):
·
andmed
(data) – informatsiooni koostisosad (märgid,
sümbolid või nende kogumid);
·
informatsioon
(information) – andmed, teated, faktid, ideed sündmuste,
asjade, protsesside, nähtuste jm kohta;
·
teadmised
(knowledge) – indiviidi poolt omandatud ja
tõlgendatud informatsioon;
·
teadmus/tarkus
(wisdom) – informatsioon tähendust omavas
kontekstis.
Andmeid, informatsiooni, teadmisi,
arusaamu ja teadmust või tarkust võib illustreerida järgmiselt:
·
andmed esitavad fakti
või väidet ilma seosteta;
·
informatsioon sisaldab
arusaamist teatud seostest, põhjustest ja tagajärgedest;
·
teadmised võimaldavad
esitada nähtuste teatud iseloomulikke jooni ja üldiselt ka järgnevaid sündmusi
ennustada;
·
teadmus või tarkus
tähistab süsteemseid teadmisi ja sisaldab nähtuste põhiprintsiipide mõistmist.
(Virkus, 2017).
III. TEADUSFILOSOOFIA
Teadusfilosoofia
on filosoofia haru, mis tegeleb teadusega seotud filosoofiliste probleemidega.
Teadusfilosoofia
on filosoofia haru, mille objektiks on teaduseks nimetatav praktika.
Traditsiooniline teadusfilosoof küsib:
–
milles seisneb
teaduslik teadmine ja seletus, milles selle eripära muudest
seletuspraktikatest?
–
mis on teaduslike teooriate
(ontoloogiline, episteemiline) staatus?
–
milles seisneb teaduse
areng?
–
kuidas suhtuvad
teineteisesse erinevad teadused?
–
mida tähendab teaduslik
väide, et asjaolu A põhjustab asjaolu B?
Teadusfilosoofia
põhiküsimused
·
Küsimus teadmise
olemusest – mis on teadmine, kuidas
teadmist saada ja millise vormi antud teadmine võtab? Teadusfilosoofias nimetatakse seda epistemoloogiaks (teadmisteooria):
–
Mis on teadmine?
–
Mis on teadmise
(tunnetuse) allikad?
–
Millal on uskumus
õigustatud?
–
Kas ja kuidas on
teadmine (tunnetus) võimalik?
·
Küsimus reaalsuse
olemusest – milline oma olemuselt on reaalne ja objektiivne maailm, mida me
uurime? Teadusfilosoofias nimetatakse seda ontoloogiaks
(olemisõpetus):
–
reaalsus eksisteerib
inimesest sõltumatult ning on allutatud universaalsetele (loodus)seadustele (nt
põhjus-tagajärg seosed);
–
reaalsus on alati
tunnetuslik ja subjektiivne, pidevalt muutuv ja inimeste poolt konstrueeritud.
·
Küsimus viisidest ja meetoditest, mille abil
me vajaliku teadmiseni jõuame. Teadusfilosoofias
nimetatakse seda metodoloogiaks
(meetodiõpetus):
–
Sõltuvalt sellest,
kuidas me mõistame teadmist ja reaalsust, kasutame me ka erinevaid viise ja
meetodeid teadmiseni jõudmiseks.
–
Inimesest sõltumatu
reaalsuse kohta ainuõige mõõdetava tõe saamiseks kasutatakse kvantitatiivset
lähenemist ning subjektiivse ja tõlgendusliku, inimeste poolt
konstrueeritud reaalsuse selgitamiseks
kvalitatiivset lähenemist.
IV. KRIITILINE MÕTLEMINE JA ARGUMENTATSIOON
Kriitilist mõtlemist peetakse tänapäeval
üheks võtmeoskuseks, mille omandamine võimaldab erinevates elusituatsioonides
hästi toime tulla, õigeid järeldusi teha. Kriitilisele mõtlemisele on omased
järgmised tunnused:
•
selgus
•
detailidega arvestamine
•
info oskuslik
kasutamine
•
teemas püsimine
•
järjekindlus
•
põhjalikkus
•
ausus
•
moraalsus.
Kriitilise mõtlemise traditsiooni rajajaks peetakse Ameerika
filosoofi, psühholoogi ja haridusteoreetikut John Dewey’d (1859 – 1952), kes kirjutas ‘reflektiivsest’ ehk
‘juurdlevast’ mõtlemisest, mille ta määratles oma teoses „How we think“
(1909).
Juurdlev
ehk kriitiline mõtlemine: Uskumuse või
oletatava teadmisvormi aktiivne, visa ja hoolikas vaagimine selles valguses,
milline on tema toetusalus ja millistele edasistele järeldustele ta kallutab;
–
aktiivne,
vastandudes ideede ja põhjenduste passiivsele omaksvõtmisele.
–
visa,
püsiv, juurdlev mõtlemine võtab väidete
vaagimiseks piisavalt aega.
–
järeldumisseoseid
uuriv - see tähendab põhjenduse struktuuri
kindlakstegemist.
Kriitilise mõtlemise oskus on tänapäeva
infoküllases ja massimeediast mõjutatud ühiskonnas oluline ka selleks, et tunda
ära demagoogiavõtteid, millega püütakse meid mõjutada.
Kriitiline mõtlemine on tähtis
manipuleerimise äratundmiseks ja iseseisva otsuse tegemiseks.
Kriitiline mõtlemine on mõtlemise ratsionaalne
hindamine hea arutlemise loogiliste standardite alusel. Igapäevaelus
tähendab see argumentide, väidete ja muu sellise hindamist.
Kriitiline mõtlemine on pisut laiem
valdkond kui formaalloogika. Sellesse lisandub retoorilise konteksti ja
retooriliste võtete arvestamine ehk kuidas argumenti esitatakse, kes seda teeb
ning mis on tema kavatsused ja taotlused (Laasi, 2018).
ARGUMENT JA ARGUMENTATSIOON
Argumentatsiooniteooria määratleb argumendi kui mõtlemisstruktuuri,
mis koosneb teesist ja põhjendusest.
Teine, sisult samaväärne võimalus on
öelda, et argument on kogum
väiteid, kus ühtedest väidetest (eeldustest) järeldatakse teised (järeldused).
Akadeemilise
argumendi tuum on väide, mille põhjenduseks on
toodud sobivad tõendid. Argumenteerima tähendab põhjendama lugejatele või
kuulajatele veenvalt, kuidas tõendid esitatud väidet kinnitavad või ümber
lükkavad.
Akadeemiline
e. teaduslik argument tunnistab alati, et
esitatud väite õigsus on piiratud, st see pole absoluutselt tõene ja kehtib
vaid teatud tingimustel (Toots, 2008).
Argumentatsioon
on väite tõesuse või tõepärasuse põhjendamine teistele väidetele tuginedes
(Meos, 2010). Argumentatsiooni moodustavad
–
tees
(väide, mida argumenteeritakse),
–
argumendid
(väited, millele tuginetakse)
–
seos
argumentide ja teesi vahel.
V. AVAANDMED (OPEN DATA)
Kesksed mõisted on:
•
Avaandmed /open data/
•
Avatud teadus /open
science/
•
Teaduse avaandmed /open
research data/
•
Avatud juurdepääs /open
access/
Avaandmete all
mõistetakse masinloetavas formaadis andmeid, mis on antud kõigile vabalt ja
avalikult kasutamiseks.
Avaandmete
valdkonnas on kasutusel ka mõisted avaliku sektori avaandmed ning andmekogude
avaandmed.
Avaliku sektori avaandmetena
peetakse silmas avaliku sektori poolt avaandmetena publitseeritud juurdepääsupiiranguteta
teavet.
Andmekogude avaandmetena
käsitletakse andmekogudes sisalduvad andmeid, millele ei ole kehtestatud
juurdepääsupiirangut.
Andmete
avamise olulisemad eesmärgid: • elavdab majandust; •
suurendab läbipaistvust; • pakub informatsiooni; • vähendab teabenõuete arvu ja
sellega avaliku sektori koormust; • pakub avatud teenuste loomist ja haldamist
era- ja vabasektorile; • õhutab üleminekut tuleviku teholoogiatele nagu linkandmed,
suurandmed ja asjade internet.
VI. AVATUD TEADUS
Avatud
teaduse eesmärk on muuta teadusuuringud avatuks,
globaalseks, loovaks ning koostööl põhinevaks, kasutades tänapäevaseid
e-infrastruktuure.
Avatud
teaduse kontseptsioon muudab teadusuuringud
efektiivsemaks ja läbipaistvamaks,
suurendab koostööd teadlaste ja teadusvaldkondade vahel, soodustab
innovatsiooni ning on seega kasulik ühiskonnale.
Teaduse
avaandmed (Open Research Data) on teadustöö käigus
kogutud andmed, mis tehakse internetis avatud juurdepääsuga
kättesaadavaks.
Avaandmeid võib piiranguteta alla
laadida, levitada ja teadustöös kasutada, nõudeks on korrektne viitamine
autorile ja andmete kasutamine vastavalt litsentsitingimustele.
Avatud
juurdepääs on rahvusvaheline liikumine, mille
eesmärgiks on toetada kirjanduse ja
teaduse piiranguteta levitamist. Avatud juurdepääsu kasutamise ainsaks
eelduseks on interneti kasutamise võimalus, seega on tegemist
online-kirjandusega, mida on võimalik tasuta ja juurdepääsu piiranguteta lugeda
alla laadida, kopeerida, levitada, printida, viidata, avaldada.
Check out https://opendata.riik.ee/et.
AVAANDMETE KASUTAMISE MÕJUD
Läbipaistvus.
Valitsemise läbipaistvus, kodanike kaasamine ja nende võimekustamine ning
teadus- ja kultuurivarade avamine on tänapäeva riikide üldtunnustatud kohustus.
Uuenduslikkus.
Avaandmete teema on tihedalt seotud avatud riigi initsiatiividega ja uute
suundadega tehnoloogias nagu avatud formaadid, vaba tarkvara, linkandmed,
suurandmed, tulevikuinternet, asjade internet, koosloome jt.
Mõju
majanduse elavdamisele. Avaliku sektori
andmete avamine võimaldab era- ja vabasektoril kombineerida neid teiste
andmetega ja luua uusi lisaväärtusega äriteenuseid. Avalik sektor saaks
usaldada teenuste pakkumise osaliselt erasektorile, keskendudes ise oma
põhitegevusele.
Sotsiaalne
mõju. On vaja pikemat aega, et taaskasutamise
mõju avalduks sotsiaalsetele muudatustele ja kultuurile. Parem infovahetus,
ladusam otsuste tegemine, avardunud tagasiside võimalused on ühed olulisemad
avaandmete poliitika eesmärgid.
Avaliku
sektori tõhustamine. Pabermaailmas tagab
avalik sektor infovabaduse teabenõuete vahendusel. Teabele teabenõuete alusel
vajaduspõhise juurdepääsu korraldamiseks tuleb täita AvTSi kolmandas peatükis
(§d 13–27) ettenähtud protseduurid (nt kasutusel raamatukogudes ja arhiivides).
Eestis on väga suur osa avalikust teabest, sealhulgas kõik andmekogud,
digitaalsel kujul. AvTS annab digitaalse teabe puhul teabevaldajale võimaluse
teabenõuete asemel avalikustada teave avaandmetena.
Rahvusvahelised
kohustused. Olulisemad siduvad nõuded Eestile
tulenevad avaliku sektori teabe direktiivist, Euroopa Liidu kavadest ja
projektidest.
E-Eesti
tuntus kohustab. Infoühiskonna arengukava 2020 üks
alameesmärkidest on tõsta e-Eesti tuntuse taset. Edu avaandmete valdkonnas võib
kaasa aidata e-Eesti tuntusele. • Eesti riigi järjepidevuse ja riigi
infosüsteemi toimepidevuse tagamiseks viiakse ellu nn Data Embassy
kontseptsioon, mis tähendab riigi jaoks oluliste registriandmete
digitaalkoopiate turvalist säilitamist teistes riikides asuvates nö
virtuaalsaatkondades.
Avatud teaduse mõiste
tähistab vaba juurdepääsu elektroonilisele teadusinformatsioonile, esmajoones
publikatsioonidele ning teadusandmetele, mille loomise ja avaldamiseks on
kasutatud avalikke vahendeid.
Avatud
teaduse põhiprintsiibid
• Avatud
juurdepääs (Open Access): teadustulemused tehakse
vabalt kättesaadavaks
•
Avaandmed
(Open Data): teadustöö käigus kogutud andmed, mis
tehakse avatud juurdepääsuga kättesaadavaks
•
Avatud
lähtekood (Open Source): kasutatakse avatud lähtekoodiga
tark- ja riistvara
•
Avatud
metodoloogia (Open Methodology): jagatakse infot
teadusuuringu läbiviimisel kasutatud meetodite, vahendite ja analüüsi kohta
•
Avatud
eelretsenseerimine (Open Peer Review):
kvaliteet tagatakse läbipaistva ja jälgitava eelhindamise protsessiga
•
Avatud
haridus (Open Education): teadustulemuste baasil
loodud ja jagatud teadmus
Avatud
teadus: Euroopa Liidu initsiatiivid: 1) Horisont 2020: suurem
tähelepanu rahastatud projektide raames loodud teaduspublikatsioonide ja
uurimisandmete avatusele ja kättesaadavusele teistele võimalikele huvitatud
isikutele. 2) Euroopa avatud teaduse pilve (European Open
Science Cloud) initsiatiiv ärgitab liikmesriike välja töötama kaasaegseid
andmetaristuid, kus teadusandmeid talletada, jagada ja taaskasutada.
Tänu pilvandmetöötlusele muutub andmete kasutamine lihtsamaks. Pilvandmetöötlust
võib mõista kui kolme vastastikuses sõltuvuses oleva elemendi kombinatsiooni:
–
andmetaristud, kus
andmed talletatakse ja kus neid hallatakse;
–
lairibavõrgud, kus
andmeid edastatakse;
–
üha võimsamad arvutid,
mida saab kasutada andmete töötlemiseks.
AVATUD TEADUS EESTIS:
Dokumendis (AT Eestis 2016) sõnastatakse
Eesti strateegiline eesmärk 2020:
·
Teadlaskond tunneb ja
aktsepteerib avatud teaduse ja avaandmete põhimõtteid. Avaliku sektori poolse
rahastamise toel kogutud teadusandmed on kõigile vabalt kättesaadavad ja
taaskasutatavad, kui seda ei piira seadusest tulenevad kitsendused.
·
Teadusandmed
hoiustatakse kindlatele standarditele vastavates ja avatud repositooriumites
ning need tehakse kättesaadavaks esimesel võimalusel.
VII. TEADUSE AVAANDMED (open research data)
... on teadlaste, uurimisrühmade,
uurimisasutuste poolt loodud ja teadustöös kasutatavad andmed, mis on tehtud
elektrooniliselt vabalt kättesaadavaks ja taaskasutatavaks. • Sõltuvalt teadusalast, võivad teadusandmed
olla eri tüüpi ja vormi. Hästi
organiseeritud, dokumenteeritud, säilitatud ja jagatavad andmed on väärtuslikud
nii teadlastele kui ühiskonnale laiemalt.
Teadusandmeid saab otsida repositooriumidest,
mis omakorda on koondatud registritesse.
Register e loend, mis hõlbustab
ainestiku leidmist Repositoorium e hoidla.
Re3data.org
=> •
Andmeid on võimalik otsida või lehitseda teema, riigi, sisutüübi jm järgi,
otsingul saab kombineerida 41 tunnust. •
Registris on kasutusel lihtne ikoonide süsteem, mis iseloomustab
repositooriume: juurdepääs, litsentsid, püsiidentifikaator, sertifikaadid,
poliitika.
DataCite
(asut 2009) on ülemaailmne andmekeskuste, ülikoolide ja teiste teaduslike
uurimisasutuste võrgustik, mis pakub teenuseid ja tuge teadlastele,
andmekeskustele, kirjastajatele ning teadustöö rahastajatele: – teadlased
saavad leida, identifitseerida ning tsiteerida teadusandmeid ning teisi
uurimisobjekte – andmekeskustel on võimalik saada püsiidentifikaator DOI oma
andmekogudele – kirjastajad saavad linkida artiklid teadustöö alusandmetega –
rahastajad näevad oma toetatud projektide tulemusi ja mõjukust.
DataCite’i liikmeks on andmekeskused,
ülikoolid, raamatukogud ja valitsusorganisatsioonid, kes teevad koostööd
andmete valdajatega, et andmed oleksid hallatud, säilitatud ja arhiveeritud
vastutustundlikult. • Eestist on DataCite’i liige Tartu Ülikool, kes on
moodustanud konsortsiumi
DataCite Eesti
(2015), kuhu kuuluvad veel Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool ja Eesti
Maaülikool.
Kirjastuselt Nature hakkas 2014. a
ilmuma veebipõhine, open access ajakiri „Scientific
Data“, mis avaldab artikleid teaduslikult väärtuslike teadusandmete kohta
(Data Descriptors), et andmeid paremini leida, tõlgendada ja taaskasutada. „Scientific
Data“ autorid on avaldamiseks kohustatud maksma artikli töötlemise tasu (article-processing
charge, APC). Andmepoliitika ja Nature
poolt soovitatud repositooriumide kohta saab lähemalt lugeda: http://www.nature.com/sdata/datapolicies/repositories
VIII AVATUD JUURDEPÄÄS (open access)
Avatud juurdepääs toob kasu
·
...
autoritele − oma teoseid saab avaldada väga
suurele lugejaskonnale;
·
...
lugejatele − teaduskirjanduse juurde pääseb vabalt
ja tasuta
·
...
haridusele − haridustöös paraneb ligipääs
teaduskirjandusele ja varasematele uurimustele; teadlastel ja ülikoolidel on võimalik levitada
oma uurimustöid;
·
...
raamatukogudele − kallite teadusajakirjade
ostmiseks ei kulu raha;
·
...
ajakirjadele − tänu tasuta artiklitele suureneb
ajakirjade lugejaskond;
·
...
riigile − tekivad uued võimalused teadmuspõhise
ühiskonna kujunemiseks.
Avatud
juurdepääs: publitseerimine
Roheline
tee (Green Open Access ) ehk OA
repositooriumid. Repositooriumid materjalide sisu ei retsenseeri, vaid teevad
selle kõigile kättesaadavaks. Repositooriumis on võimalik arhiveerida erinevat
tüüpi materjale, näiteks eelretsenseeritud artikleid, retsenseerimata
artikleid, monograafiaid, õpikuid, videofaile, audiofaile jm;
Kuldne
tee (Golden Open Access) ehk OA ajakirjad.
Ajakirjade toimetajad retsenseerivad artikleid ning teevad need veebis tasuta
ja piiranguteta kättesaadavaks.
IX EETIKA
Eetika
(vanakreeka keeles ēthikē technē 'kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos
'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb
inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Eetika kuulub filosoofia valdkonnana
aksioloogia ehk väärtusõpetuse alla.
Eetikaveeb
on portaal, mis sisaldab teavet teoreetilise ja praktilise eetika ning
erinevate elualade kutse-eetika küsimuste kohta. • Portaali eesmärk on teha eetikaalase
informatsiooni kättesaamine võimalikult mugavaks, levitada eetikaalaseid
teadmisi ning edendada Eesti ühiskonnas arutelu väärtuste ja moraalsete
valikute üle.
Eetikakoodeksid
on väärtuste, reeglite või käitumisprintsiipide kogumid, mis üksi veel ei taga
eetilist käitumist, kuid mille koostamine annab kutseala esindajatele tõuke
mõelda läbioma töö olemus ja eesmärgid ning sõnastada soovitav käitumine. •
Ühtlasi annab koodeks avalikkusele teada, mida võib selle kutseala esindajatelt
oodata.
Euroopa
teaduseetika koodeks.
Hea teadustava põhineb teaduseetika aluspõhimõtetel
ning on abistav teejuht teadlastele nende töös, samuti juhtudel, kui neil tuleb
kokku puutuda teadustöös peituvate praktiliste, eetiliste ja intellektuaalsete probleemidega.
· Usaldatavus
teaduskvaliteedi tagamisel, mis avaldub teadustöö kavandamisel, meetodite
valikul, tulemuste analüüsimisel ning ressursside kasutamisel tehtavates
valikutes.
·
Ausus
teadustöö kavandamisel, tegemisel, retsenseerimisel, tulemuste esitamisel ja
avalikkusele tutvustamisel läbipaistval, õiglasel, täielikul ja erapooletul
moel.
·
Austus
kolleegide, teadustöös osalejate, ühiskonna, ökosüsteemide, kultuuripärandi ja
looduskeskkonna vastu.
·
Vastutus
kõigil teadustöö etappidel ideest avaldamiseni, kaasa arvatud juhtimine ja
korraldamine, koolitamine, juhendamine ja mentorlus, aga ka selle laialdasemate
mõjude eest.
Teaduskeskkond
•
Teadusasutused ja -organisatsioonid edendavad teaduseetikaalast teadlikkust ja
tagavad, et heal teadustaval põhinev organisatsioonikultuur oleks valdav. •
Teadusasutused ja -organisatsioonid võtavad juhtrolli hea teadustava kohta
selgelt mõistetavate põhimõtete ja menetluste kehtestamisel ning rikkumiste
läbipaistval ja nõuetekohasel käsitlemisel.
Koolitus,
juhendamine ja mentorlus • Teadusasutused ja
-organisatsioonid võimaldavad teadlastele põhjalikku koolitust teadustöö
kavandamise, metoodika ja analüüsi alal. • Teadlased osalevad eetika- ja
teaduseetikakoolitustel kogu teadlaskarjääri ulatuses selle varaseimast etapist
kõrgeima tasemeni.
Teadustöö
meetodid • Teadlased kasutavad teadustööle
eraldatud raha sihiparaselt ja vastutustundlikult. • Teadlased järgivad
teadustöö tulemuste avaldamisel ja tõlgendamisel avatuse, aususe, läbipaistvuse
ja korrektsuse põhimõtteid ning juhul, kui õigusaktid seda nõuavad, siis
andmete ja teadustöö tulemuste konfidentsiaalsuse nõudeid.
Ettevaatusabinõud
• Teadlased suhtuvad uuritavatesse ja uuringusse
kaasatavatesse, olgu nendeks siis inimesed või loomad, kultuurilised või
bioloogilised nähtused, keskkonna või füüsilised objektid, austuse ja
hoolivusega ning kooskõlas kehtivate õigus- ja eetikanormidega. * Head
teadustöö meetodid võtavad arvesse east, soost, kultuurist, usust, etnilisest
päritolust ja ühiskonnaklassist tulenevaid olulisi erinevusi ja on nendele vajadustele
kohandatavad.
Andmete
käitlemine ja haldamine • Teadlased,
teadusasutused ja -organisatsioonid tagavad kõigi, sealhulgas veel avaldamata
andmete ja teadustöö materjalide nõuetekohase haldamise ja hooldamise ning
turvalise säilitamise mõistliku aja jooksul. • Teadlased, teadusasutused ja
-organisatsioonid tagavad, et juurdepääs andmetele oleks võimalikult avatud,
kuid nõuetekohaselt piiratud, ning kui vähegi võimalik, järgivad andmete
haldamisel ka avatud juurdepääsu põhimõtteid: andmed olgu leitavad,
kättesaadavad, ühilduvad ja taaskasutatavad.
Teaduskoostöö
• Koostöö algul lepivad kõik partnerid ametlikult
kokku, millised on nende ootused ja standardid seoses teaduseetikaga,
kohaldatavad seadused ja reeglid, koostöös osalejate intellektuaalomandi kaitse
ning lahkhelide ja võimaliku rikkumise lahendamise menetlused.
Avaldamine
ja levitamine • Autorid lepivad omavahel kokku
autorite järjestuse, võttes arvesse, et autorsuse õiguse annab vaid oluline
panus teadustöö kavandamisse, asjakohaste andmete kogumisse või tulemuste
analüüsimisse ja tõlgendamisse. • Kõik autorid annavad teada mis tahes huvide
konfliktist ning teadustöö tegemiseks või selle tulemuste avaldamiseks saadud
rahalistest või muud laadi toetustest.
Retsenseerimine,
hindamine ja toimetamine • Teadlased
retsenseerivad ja hindavad avaldamiseks, rahastamiseks, ametisse nimetamiseks,
edutamiseks või autasustamiseks esitatud teadustöid läbipaistval ja põhjendatud
viisil.
Teaduseetika
rikkumine ja muud lubamatud käitumisviisid
• Teaduseetika rikkumise all mõistetakse tavapäraselt fabritseerimist,
võltsimist või plagieerimist (ingl falsification, fabrication, plagiarism
ehk nn FFP-categorisation) teadustööks rahastuse taotlemisel, teadustöö
tegemisel, retsenseerimisel või teadustöö tulemuste avaldamisel.
·
Fabritseerimine
(ingl fabrication) tähendab tulemuste väljamõtlemist ja kirjapanemist viisil,
nagu need oleksid tõesed.
·
Võltsimine
(ingl falsification) seisneb teadustöö materjalide, seadmete või protsessidega
manipuleerimises, aga ka andmete või tulemuste põhjendamatus muutmises,
väljajätmises või nende tähtsuse vähendamises.
·
Plagieerimine
(ingl plagiarism) tähendab teiste inimeste tööde ja ideede kasutamist
originaaltööle korrektselt viitamata, rikkudes seeläbi esmaautori(te) õigust
oma intellektuaalse loomingu tulemustele.
PLAGIAAT – LOOMEVARGUS
Plagiaat
tuleb ladinakeelsest sõnast plagiarus (’inimeseröövija, piinaja, rõhuja’) ja
eesti keeles on tal hea ja täpne vaste – loomevargus. • Plagiaat on teisele autorile või allikale
kuuluvate mõtete, ideede või tekstiosade esitamine oma nime all, ilma
originaali autorile ja allikale viitamata või autorsust muul viisil osutamata.
Plagiaadi
vorme (T. Tasa, 2018)
·
Sõnasõnaline plagiaat:
sõnasõnaline teis(t)e autori(te) töö või tööosade kasutamine ja enda omana
esitamine;
·
Mosaiik-plagiaat:
puudub täies mahus sõnasõnaline kopeerimine, ent teis(t)e idee(d) ja tööosad on
esitatud enda omadena ilma korrektselt viitamata. Seejuures kasutatakse kohati
sünonüüme, aga struktuur ning sisu jääb samaks;
·
Võlts ümbersõnastamine:
teis(t)e tekst on viidatud kui ümbersõnastatud tekst, ent tegemist on
tegelikult otsese tsitaadiga ning viitamisel pole kasutatud jutumärke;
·
Ümbersõnastamine:
teis(t)e idee(d) on oma sõnadega ümber kirjutatud ilma autorile viitamata;
·
Eneseplagiaat:
Enda andmete, töö või töö osade, mis on juba eelnevalt avaldatud, uuesti
kasutamine ilma enesele viitamata;
·
Küber-plagiaat:
andmete, piltide, teksti vmt. internetist kopeerimine või allalaadimine mingis
osas või terves mahus ilma korrektselt viitamata;
·
Pildi plagiaat:
video või pildi kasutamine ilma loata ning korrektselt viitamata;
·
Keeltevaheline plagiaat:
plagiaat tekib algmaterjali tõlkimisel teise keelde ilma korrektselt allikale
viitamata.
Plagiaadi
tuvastamine:
Urkund
on plagiaadituvastusprogramm, mida õppejõud saavad
kasutada (kasutusel ka TLÜs alates 30.05.2018) nii iseenda kui oma tudengite
tööde kontrollimiseks. Üliõpilaste õigused on piiratud võimalusega esitada töö
konkreetsele õppejõule. • Urkund
kontrollib plagiaati vaid tekstist. Pilte, jooniseid, skeeme, audio- ega
videofaile programm ei analüüsi.
Variautorlus.
Variautor (ghost writer) on isik, kes kirjutab
kellegi tellimusel sobiva töö, mida tellija oma nime all kasutab. Kui variautor
kirjutab üliõpilase tellimusel arvestuste, eksamite ja teaduskraadide eelduseks
olevaid töid, siis on see akadeemiline variautorlus (academic ghostwriting)
ning akadeemiline variautor aitab kaasa akadeemilisele petturlusele.
Akadeemiline
petturlus (academic fraud) hõlmab kõikvõimalikke
petturlikke võtteid, mille tulemusel on võimalik saada oma võimetest ja
panusest paremaid akadeemilisi tulemusi.
Variautorluse puhul on samuti tegu
plagiaadi esitamisega, aga sellele ei eelne mitte loomevargus vaid võlaõiguslik
lepe. • Tavalist plagieerimist saab
avastada erinevaid plagiaadituvastusprogramme kasutades, kuid variautorlust
need avastada ei aita, kuna tegu on ainulaadse ja spetsiaalselt kliendi tarbeks
kirjutatud tööga.
• Akadeemilise variautorluse puhul loobub
autor oma varalistest õigustest teose suhtes raha eest ja variautori ning töö
ostja vahel on tavaline võlaõiguslik leping. • Seega akadeemiline variautorlus seadusega
vastuollu ei lähe, kuid on siiski vastuolus kõigi avalik-õiguslike kõrgkoolide
õppekorralduse eeskirjadega, kuna tegu on siiski plagiaadi esitamisega
üliõpilase poolt. • Teose tegeliku
autori isiklikud õigused teose suhtes ei ole aga üleantavad ega lahutatavad
autori isikust isegi juhul, kui autor on oma töö kellelegi müünud. • Seega võib teose tegelik autor
(akadeemiline variautor) hiljem suvalisel hetkel oma õigused teosele maksma
panna ning oma kliendi maine hävitada.
HEA TEADUSTAVA
Hea teadustava kokkuleppega liitudes
kinnitab teadusasutus, et ta austab teaduse alusväärtusi ja tegevuspõhimõtteid,
mis on kirjas teadusasutuste, Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Teadusagentuuri
ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostöös 2017. aastal valminud „Hea
teadustava“ tekstis.
• Hea teadustava eesmärk on toetada
heade tavade tundmaõppimist, omaksvõtmist ja juurdumist Eesti teaduskogukonnas.
Hea teadustava kirjeldab, millist käitumist teadlastelt oodatakse ning
missugune on teadusasutuse vastutus hea teaduse tagamisel, aidates nõnda
suurendada teaduse usaldusväärsust üksikisiku ja üldsuse silmis. • Hea
teadustava on täienduseks 2002. aastal vastu võetud Eesti teadlaste
eetikakoodeksile.
• Hea teaduse olulisemad väärtused on vabadus,
vastutus, ausus ja objektiivsus, austus ja hoolivus, õiglus, avatus ning
koostöö. Tuleb silmas pidada, et ükski neist väärtustest ei ole absoluutne
– need võivad omavahel konflikti sattuda ning olenevalt olukorrast tuleb
teadlastel langetada valik, milline põrkuvatest väärtustest on antud olukorras
tähtsam.
Teadustöö
kavandamine hõlmab teadustöö eesmärgi seadmist,
meetodivalikut, ressursside taotlemist ning eetiliste ja õiguslike nõuetega
arvestamist. Kavandamisel tuleb hinnata teadustöö kasulikke ja kahjulikke
mõjusid, mis võivad osaks saada mistahes uurimisega seotud osapoolele.
Teadustöö
tegemine hõlmab peale andmete kogumise ja
analüüsi ka ohutuse, turvalisuse ning kaasatud isikute ja loomade heaolu
tagamise küsimusi. Samuti tuleb arvestada uuringusse kaasatud inimeste õigusi
ja huve.
Teadustöö
tulemuste avaldamise ja rakendamise puhul
tuleb silmas pidada kõigi teadustöösse panustanud teadlaste ja
koostööpartnerite huve ja õigusi autorsuse, intellektuaalomandi ning
tunnustamise küsimustes. Rakendamine võib toimuda ühiskondlikel või
kommertslikel eesmärkidel, hõlmates sealhulgas innovatsiooni toetamist, õppetöö
arendamist, leiutiste patenteerimist, koostööd ettevõtjate ja teadusväliste
osalistega.
X. TEADUSKOMMUNIKATSIOON
Teaduskommunikatsioon
kõige üldisemas tähenduses on teadusega seotud teemade ja teadmiste vahendamine
mitte-ekspertidele.
Teaduskommunikatsioon
on üldine mõiste protsessi kirjeldamiseks, kus teadus põimub ühiskonna
toimimisse. Teaduskommunikatsioon toob
teadlaskonna loodud teadmised ja uurimistulemused nendeni, kes seda ühiskonnas
vajavad.
Põhjused,
miks teaduse kommunikeerimisega avalikkuses tegelema peaks,
võib liigitada kolme rühma:
•
teaduse enda tarbeks,
•
ühiskonna tarbeks,
•
üksikisiku tarbeks.
Teaduse
enda tarbeks:
• Järelkasvu tagamine.
Toob rohkem motiveeritud ja entusiastlike tudengeid erinevatele erialadele,
teadvustab erialade olulisust;
•
Rahastamise tagamine.
Loob otsustajate seas teaduse suhtes soodsama õhkkonna;
•
Legitiimsus.
Teaduses toimuva läbipaistvus loob usaldust;
•
Ekspertiisi
demonstreerimine. Teadlase kui isiku
eksperdistaatuse saavutamine ja selle kaudu ka järgmiste eesmärkide parem
saavutamine.
Ühiskonna
tarbeks:
•
Majanduslik heaolu.
Teadmistepõhine majandus suurendab rahvuslikku rikkust ja tõstab riigi
konkurentsivõimet. Avalikkuse vastuseis võib teadustöö või tootmise peletada
teistesse riikidesse. Puudulikud teadmised võivad viia ka tehnoloogia
väärkasutuseni;
•
Sotsiaalne heaolu.
Ühiskonnaprotsesside parem mõistmine või teaduse ja tehnoloogia saavutuste
kasutamine üksikisikute ja gruppide paremaks toimetulekuks;
•
Demokraatlik
otsustusprotsess. Saab tekkida informeeritud
arutelu ning dialoog, mis on demokraatlike otsuste aluseks;
•
Aruandlus.
Kuna suur osa teadustööst tehakse maksumaksja raha eest, on neil õigus selle
kohta teada ja küsida.
Üksikisiku
tarbeks:
•
Kultuur.
Teadus on intellektuaalselt sama väärtuslik ja huvitav kui näiteks kunst ja
kirjandus, sellega kursis olek on inimest rikastav.
•
Paremad otsused.
Teadusliku kirjaoskusega inimesed suudavad langetada paremaid otsuseid,
paremini lahendada igapäevaelu probleeme ning teha vahet teaduse ja ebateaduse
vahel.
TEADUSLIK KIRJAOSKUS
Teaduslikku kirjaoskust saab defineerida
kolmel tasandil:
•
Teaduslikud
faktid. Teadmised, et Maa tiirleb ümber
Päikese, kuidas funktsioneerivad geenid jne.
•
Kuidas
teadust tehakse. Mis on teaduslik meetod ja kuidas
toimub selle abil maailma uurimine.
•
Kuidas
teadust tegelikult tehakse. Teadusmaailma
mõjutavad tegurid, teadussotsioloogia jne.
TEADUSAJAKIRJADUS: on teadusest kõnelev
ja kirjutav ajakirjandus, mis vahendab teadusuudiseid ja kirjeldab teaduses
toimuvat populaarsel viisil, populaarteadusena.
Teadusajakirjaniku
rollid: „Uuel
ajal tuleb teadusajakirjanikel üha enam täita pigem kuraatori, koondaja,
rahvaharija ja avaliku intellektuaali rolli, nagu sõnastasid hiljutises
ajakirja Journalism teadusajakirjanduse tuleviku erinumbris meediauurijad ...
kuraator tähendab teadusteemaliste uudiste, kommentaaride ja arvamuslugude
kogujat ning lugejale vahendajat, koondaja teadlaste ja mitteteadlaste
aruteludeks kokkutoojat, rahvaharija inimeste koolitajat teadustöö meetodite,
eesmärkide, piirangute ja riskide osas ning avalik intellektuaal keeruka
teadust ja selle sotsiaalset mõju puudatava teabe sünteesijat ja iseloomulikul
viisil esitajat.“ (Olesk, 2012)
Teaduskommunikatsiooni
kanalid
•
Ajakirjad • Veebiportaalid • Teaduskeskused • Teadusfestivalid • Tele- ja raadiosaated
