KÜMME AASTAT ILMA... DAVID BOWIE (08.01.1947 - 10.01.2016)

 SISSEKANNE # 384

Don't let me hear you say

Life's taking you nowhere, angel

...

Look at that sky, life's begun

Nights are warm and the days are young

Juba kümme aastat ilma...

Aga siiski... Golden years - well spent years...

Mälestades David Bowiet (08.01.1947-10.01.2016), kuulan tema plaate. Esimene Bowie plaat, mida tervikuna kuulasin, oli „Hunky Dory“ – tõsi küll, piraatsalvestusena kasseti pealt. Esimesed kaks teadlikult ja ausal teel soetatud Bowie CD-plaati olid „Heroes“ ja „Scary Monsters“. Minu kümme Bowie lemmikalbumit läbi aegade on:

Station To Station (1976, RCA) – võimas teos, minu meelest kõige bowielikum plaat üldse; lavale astus uus karakter – Kõhn Valge Hertsog (Thin White Duke), pealt külm ja arrogantne, seest habras ja soe. Krautrocki mõjud. Eno viljakas koostöö Bowiega sai alguse pärast seda plaati.

Station To Station (1976 / 1981, Christiane F soundtrack)

Low (1976, RCA) – pisut depressiivne ja melanhoolne - nagu plaadi nimigi ette ütleb -, aga väga ilus, pluss sisaldab laulu „Sound and Vision“, mis kätkeb endas kogu Bowie maailma esteetikat.

Sound & Vision (1977 / live 1990)

Scary Monsters (1980, RCA) – plaat, millega lõppes Bowie kuldaeg – 70ndad -, viimane tugev tervikalbum, meeleolu sätib paika nukker-melanhoolne ja retrospektiivne „Ashes To Ashes“

Ashes To Ashes (1980)

Lodger (1979, RCA) – Berliini triloogia viimane, ühtlasi kõige optimistlikum ja popilikum plaat, veidi nagu new wave. Boys keep swinging: life is a pop of the cherry, when you're a boy

Boys Keep Swinging (1979)

The Rise And Fall Of Ziggy Stardust and the Spiders From Mars (1972, RCA) – sellel on kõik hitid; kui ma seda tippkümnesse poleks pannud, siis ma oleks toime pannud pühaduseteotuse.

Starman (1972, Top of the Pops)

Hunky Dory (1971, RCA) – Bowie hakkas hipiks. Sisaldab laulu „Changes“: Time may change me, but I can’t trace time.

„Heroes“ (1977, RCA) – põhiline sellel albumil on muidugi nimilaul ja ikooniline albumi kaas. Sisaldab muuhulgas Kraftwerkist inspireeritud laulu „V2 Schneider“;

"Heroes" (1977)

Young Americans (1975, RCA) – plastiline valge soul, nn philly-sound, mida on hea kuulata küünlavalgel ja veiniklaas peos. Bowie oli selja taha jätnud glämrokkari karjääri ning Ziggy Stardusti persoona oli lõplikult maha maetud. Algas yuppie-jumala, Thin White Duke’i aeg. Pisut läks veel aega. Aga... Do you remember president Nixon, do you remember the bills you had to pay... or even yesterday?

Young American (1974/1975, Dick Cavett Show)

1.Outside (1995, Arista/BMG/Virgin) – Bowie taastulemine, ambitsioonikas koostööprojekt Brian Enoga. Mõne jaoks ehk liiga eklektiline kontseptalbum, kuid minu jaoks ajaproovile hästi vastu pidanud. Standout track #1 „Strangers When We Meet“, standout track #2 „I Have Not Been To Oxford Town“;

Strangers When We Meet (1995)

Aladdin Sane (1973, RCA) – Glämm-Bowie kõige rafineeritumal kujul: Ziggy Stardusti kõrgpunkt;

Drive In Saturday (1973 / live in Paris 1999)

Blackstar (2016, ISO Columbia) – võimas ja hästi ajastatud luigelaul; plaat ilmus Bowie sünnipäevaks, kaks päeva hiljem lahkus maestro Elüüsiumi väljadele.

I Can't Give Everything Away (2016, post mortem viimane singel)

KAKS LASKU MINNEAPOLISES

 SISSEKANNE # 383

Uus aasta on vaevalt nädala kestnud, kui kaks lasku Minneapolises ehk Renée Goodi tapmine 7. jaanuaril 2026 tekitas ühiskondliku śoki ja protestilaine. Mis kasu on uue aasta soovidest a la „Head uut ja paremat aastat!“, kui tegelikult algas see süsimustalt – meenutame aasta esimestel tundidel puhkenud tulepõrgut Śveitsi suusakuurordi Crans-Montana ööklubis, mis viis 40 elu. Ent see oli õnnetus, ehkki hooletu pürotehnika käsitsemise tagajärg. 37-aastase USA kodaniku Renée Goodi tapmine ICE (United States Immigration and Customs Enforcement) agendi poolt oli Ameerika ühiskonnas valitsevate pingete ja poliitilise lõhestatuse sümboolne akt – nagu seda oli ka Charlie Kirki tapmine 10. septembril 2025 – otse kaamerate ees. Nad mõlemad – nii paremäärmuslik Kirk kui eeldatavasti vasakpoolsete vaadetega Good – on 21. sajandi Ameerika polarisatsiooni sümbolid, niisamuti nagu sealsamas Minneapolises elu kaotanud George Floyd. Viimane oli elu hammasrataste vahele jäänud ja seadusega pahuksisse läinud mustanahaline töötu mees, kelle elu lõpetas politseinik 25. mail 2020. Sealtsamast sai uut hoogu juba varem palju üleriigilist turbulentsi tekitanud Black Lives Matter liikumine. Ent White Lives Matter too. Nii Kirk kui Good olid valged ameeriklased – see neid ei päästnud.

Liiga vara on toimunut analüüsida, aga kindlasti on sellel sündmusel sügav sümbolistlik mõõde, mis ajapikku veelgi sügavamale settib. Sedavõrd traagilised sündmused, kus keegi kaamera ees maha lastakse – või see moel või teisel suurte inimhulkade teadvusesse jõuab -, võivad käivitada sündmuste ahelreaktsiooni, sünnitada uusi liikumisi, ideoloogiaid ning vahest isegi kõigutada riigikorda. Ajaloost on tuua palju näiteid: näiteks noorest natsionaalsotsialistist Horst Wesselist, kes Sturmabteilungi ridades kommunistidega Berliini tänavail lahingut lüües 7. oktoobril 1930 hukka sai, tehti natside märter ja „Horst-Wessel-Lied“ huulil marssisid SS-lased hiljem uut maailmakorda looma. Atendaat Rudi Dutschkele 11. aprillil 1968, kes sarnaselt Kirkile oli sarmikas oraator, ehkki vasakpoolse maailmavaate eestkõneleja, vallandas teadupärast protestilaine, millest sündis 1970ndate Lääne-Saksa ühiskonna peavalu – Rote Armee Fraktion (RAF).  Laialt levinud sümboliks sai ka Ladina-Ameerika marksist Ernesto Che Guevara, kes võitles kolonialismi vastu lausa rahvusvahelises mastaabis ning leidis otsa Boliivia mägedes oktoobris 1967 – temast sai post mortem popkultuuri ikoon ja mistahes peavoolule vastandumise sümbol. Kes neid Che näopildiga t-särke ja graffitit jõuaks kokku lugeda…

See selleks. Minnesota kunagine kuberner, endine profimaadleja Jesse Ventura, andis ühele Fox telekanalile intervjuu, milles avaldas veendumust, et USA on kolmanda maailma riik. Tal oli ka tabav, konkreetne põhjendus: kolmanda maailma riikides teevad paramilitaarsed jõud sõjaväega koostöös korrakaitsetööd, mis normaalses ühiskonnas oleks politsei ülesanne. ICE tegutsemine Ameerika linnades on lakmustest, mis näitab tsiviilinstitutsioonide (politsei) läbikukkumist.  Olen temaga päri.

"America is Third World country now..." (Fox9)

Minneapolise sündmuste mõjul vaatasin uuesti üle ameeriklaste endi süngevõitu indie-filmi „Kodusõda“ (Civil War, 2023, reź. Alex Garland, stuudio A24). See pole tõesti mingi Marveli eepiline muinasjutu-ulme, Hollywoodi klantsproduktsioon, vaid eelkõige hoiatav mõttemäng, teemal what if… Mis juhtub, kui Washingtoni administratsioon minetab oma demokraatia vardja rolli ning hakkab arendama oma värdvormi, mida võib ka demokraatia diktatuuriks kutsuda, ja kui sellele reageeritakse setsessionismi vormis? Filmis tegutsevad Portlandi maoistid, lahkulööjateks Texas ja California ning nendega liitunud Florida, mille ühendatud väed, nn Western Forces, liiguvad pealinna poole, kus nimetu president keset kaost ja turbulentsi kinnitab kõnes ameeriklastele, et kõik on kohe kontrolli alla saamas.

Pärast suurt terroriakti New Yorgis läheb pressifotograaf Lee Smith (Kirsten Dunsti suurepärane roll; vihje legendaarsele Briti rindefotograafile Lee Millerile) koos kaasteelistega ohtlikule teekonnale Washingtoni, et võtta viimane intervjuu presidendilt, keda jahivad lääne väed. Kogu film on üsna ambivalentne, sest pole üheselt mõistetav, kes on antagonistid ja kes protagonistid – ajakirjanikud teevad lihtsalt neutraalselt oma tööd, jäädvustavad hukkamisi, tänavalahinguid ja purustatud hooneid. Isegi filmi lõpp on mitmetitõlgendatav.  Nimetu president püssitoru ees… Ajakirjanik kummardub maaslebava presidendi juurde:

• Ma vajan tsitaati.
• Ärge laske neil mind tappa.
• Jah, see sobib.

Väikese, kuid jõhkralt mõjusa rolli teeb Jesse Plemons nimetu paramilitaari/hukkaja rollis, kes esitab küsimuse:

• What kind of American are you?

Jah, tricky question, kui seisad püssitoru ees, mida hoiab teine ameeriklane. Mis oleks õige vastus?

What kind of American are you? 

Esimest korda vaatasin seda filmi siis, kui USAs valitses suur Trumpi ja Harrise vastasseis. Riik oli pooleks lõhenenud. Mina ausalt öeldes ei teadnud ka siis, kes on õige ja kes vale – ja ma kaldun arvama, et ka ameeriklased ise ei teadnud. Ega tea nüüdki, mil käimas on Trump 2.0 düstoopia. Kõik on taandunud lihtsalt usu küsimusele.

Kuhu edasi, Ameerika?

Repliik # 34. RIIA RONGIGA ARMUKESE JUURDE

 SISSEKANNE # 382

Rõõmustav uudis rongisõpradele on Elroni uus ümberistumise vajaduseta otseliin Tallinnast Tartu kaudu Riiga, mis ju ammust ajast rikas rahalinn ja Liivimaa pealinn on. Eks see ole väga suur pasunakoori ja ministrihärrasid vääriv saavutus, et 21. sajandi teise veerandi künnisel eestimaalased ka Riiga saavad.

Aga graafikut vaadates on see rong ikka lätlaste poole kaldu. Nemad jõuavad Tartusse jõudes kohvikus ja kaubamajas, vahest isegi ERMis ära käia, sest viis tundi on ju täitsa piisav aeg.

Aga kui tartlane kell 17:05 end Riia poole veerevale „porgandile“ asutab, siis jõuab tema kohale hilja õhtul kell 20:46 – mis on just sobiv aeg endale öömaja otsida, et siis jälle hommikul kell 07:38 Tartu-Tallinna rongi peale jõuda.

Noh, Riia kaubamajja, loomaaeda ega kohvikusse tartlane küll ei jõua, kui ta just kaheks ööseks suurde linna ei jää. Aga et hotell kallis on, tuleb targu Riiga armuke valmis vaadata, kes öömaja pakub ning läti keelt ja kultuuri tutvustaks.

Graafik soodustab just nimelt armukeste pidamist Lätimaal. Ööseks Riiga… ja hommikul tagasi.

Hea plaan tegelikult. Nii et Riia rongiga armukese juurde... Psst, aga ära seda kõva häälega kodus kuuluta...

Tallinn-Tartu-Riia "lovers' train" võtab näod naerule. (Foto: Tartu Postimees/Kristjan Teedema)

KADUNUD 60 SEKUNDIGA!

 SISSEKANNE # 381

Kui Venezuela president Nicolas Maduro reede õhtul sängi heitis, abikaasale ilusaid unenägusid soovis ja tuttu jäi, ei võinud ta muidugi aimata, et õndsa une asemel leiab ta end ühtäkki päris ilmsi USS Iwo Jima pardalt ja sealt edasi USA lennuki pardal New Yorgi poole lendamas, kus teda ootavat tribunal ja… elektritool (?). Tõenäoliselt näidatakse enne taskulambiga suhu kah ja üritatakse aru saada, kuhu Venezuela kullavarud on peidetud. Sest Donald Trump on seda venetsueelalaste vaesust uurinud hea tükk aega ning järeldanud, et küllap Maduro peidab rikkusi mõnes eriti kättesaamatus kohas – teadagi, kus.

Ameeriklaste erioperatsioon oli hoolikalt, lausa filigraanselt ette valmistatud ning teostati loetud tundidega. Kuidas see juhtus, kirjeldab Delfi järgmiselt:

Ööpimeduse varjus reede hilisõhtul startisid USA sõjalennukid 20 baasist maal ja merel üle kogu läänepoolkera. Operatsioonis osales üle 150 õhusõiduki, sealhulgas USA pommitajad, hävitajad, luure- ja seirelennukid, helikopterid ning mehitamata droonid.

USA president Donald Trump andis operatsiooni alustamiseks käsu kohaliku aja järgi kell 22.46.

Helikopterid koos kinnivõtmisüksusega lendasid Venezuelas asuva sihtmärgi poole vaid 30 meetri kõrgusel merepinnast. Samal ajal kasutas USA oma kosmose- ja kübervõimekust, et „luua ohutu koridor“ sissetungiks, kirjeldas USA relvajõudude juhataja kindral John D. Caine.

Venezuela õhutõrje edukal ja kiirel halvamisel osalesid muuhulgas lennukid F-22, F-35, F-18, E-2, EA-18 ning pommitajad B-1, samuti merejalaväe, mereväe, õhuväe ja rahvuskaardi vastavad üksused.

Kindrali sõnul jõudsid helikopterid Caracases asuva Maduro residentsi kohale kohaliku aja järgi kell 2.01. „Kinnivõtmisüksus laskus territooriumile ja liikus kiiruse, täpsuse ja distsipliiniga oma eesmärgi suunas,“ ütles Caine.

Ta rääkis, et helikopterite pihta avati tuli, millele vastati „ülekaaluka enesekaitsetulega“. Üks USA õhusõiduk sai tabamuse, kuid jäi lennukõlblikuks. „Operatsiooni käigus andsid õhu- ja maaluure meeskonnad üksustele reaalajas infot, et vähendada riske keerulises keskkonnas,“ märkis relvajõudude juhataja.

Ta kinnitas, et Nicolás Maduro ja tema abikaasa andsid alla, avaldamata vastupanu , ning võeti USA relvajõudude poolt vahi alla. „Kõik toimus professionaalselt ja täpselt, ilma ameeriklastest inimohvriteta,“ rõhutas kindral.

Venezuela autoritaarse valitseja kinnivõtmise järel alustati viivitamatult väljatõmbumist. Taganemise ajal toimus mitu enesekaitselist tulevahetust, kuid üksus pääses edukalt Venezuelast välja.

Suts ja valmis. Donald Trump kiitis operatsiooni läbiviinud eriüksuslasi ning teatas ilmse rahuloluga, et Maduro antakse Ühendriikides kohtu alla, aga Venezuelat juhib niikaua targalt ja efektiivselt tema ise – seniks kuni leitakse uus juht (loe: Ühendriikide huvidele vastav marionett). No more drug trafficking, only oil for Americans’ cars. Noh, ja Venezuela vabanes Madurost, kes istus justkui punn augu ees, mille kaudu ei pääsenud nafta välja voolama ega demokraatlikud väärtused sisse imbuma. Good riddance & fair deal.

El presidente de los Estados Unidos y Venezuela (foto: Instagram)

Julgen arvata, et Kremli isandal on nüüd paar päeva üpris rahutu uni, sest – kirevase pihta! – just sellist erioppi kak raz oli ta isegi oma vaimusilmas ette näinud, kui armeele 24. veebruaril 2022 vastava korralduse andis: tooge mulle Zelenskõi pea, ja et kolme päeva pärast oleks Kiiev võetud ning Janukovõts tagasi pukki pandud! Nii muidugi ei läinud. Tahtsime… - aga läks nagu alati, ehk teisisõnu Tśernomõrdini doktriin. Porjadoki asemel igikestev bardakk, vene võimu pärisosa.

Nüüd on huvitav vaadata, mis saab edasi. Noh, Venezuelast saab tõenäoliselt üks tore banaanivabariik, mida kontrolliks mingi United Fruit Company taoline ameeriklaste gigaettevõte. Peaasi, et nafta voolaks. Boonuseks oleks ka, kui uuest vasallist saaks trumpismi ruupor. Tore oleks ka Venezuelas puhkamas käia:  suurepärase looduse ja kliimaga riik, millest annaks kujundada Kariibide uus Riviera – ja seda ilmselt vähema ressursiga kui sedasama teha Gazas.

Venezuelal võib niisiis veel hästi minna. Või noh, 50-50 śansid. Nagu Trump ise sellistel puhkudel ütleks: Well, it might be… and might be not!

Aga rahvusvahelisel õigusel pole kindlasti hästi läinud. See, mida Trump demonstreeris, on tahte triumf ja tugevama õigus. Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo sõnul on  USA tegevus Venezuelas, kus võeti kinni president Nicolas Maduro ja viidi ta relvajõudu kasutades riigist välja, rahvusvahelise õiguse vaatenurgast problemaatiline. „Mil määral meil rahvusvaheline õigus veel alles on, kui mõjukad suurriigid seda riburadapidi rikuvad?“  küsis ta. „Selle loogika järgi võib Venemaa võtta ette sõjalisi samme enda nõutavas mõjusfääris Ida-Euroopas ehk Ukrainas, USA enda omas Lõuna-Ameerikas ja nii edasi,“ ütles Mälksoo, lisades, et selline areng on väikeriikide jaoks eriti ohtlik.

ÜRO põhikirja järgi on teise riigi vastu relvajõu kasutamine üldjuhul keelatud. On vaid kaks erandit: riikide õigus enesekaitsele ja ÜRO julgeolekunõukogu poolt otsustatavad kollektiivsed meetmed. Enesekaitsele tugineda ainult juhul, kui on toimunud tegelik relvastatud rünnak.

Mälksoo meenutas, et USA on varemgi püüdnud relvajõu kasutamist enesekaitsega põhjendada, kuid see pole leidnud laialdast toetust. Näiteks tungis USA 1989. aastal Panamasse, et kukutada sealse juhi Manuel Noriega, ning 2003. aastal Iraaki, viidates julgeolekuohule. Kuid kummalgi juhul ei toetanud enamik maailma riike USA põhjendusi relvajõu kasutamiseks.

Mälksoo sõnul võivad USA sammul olla rahvusvahelised ja poliitilised tagajärjed. „Kindlasti saab USA rahvusvahelise õiguse ekspertidelt ja teatud hulgalt riikidelt tugevat kriitikat, et ta sõjaline sekkumine Venezuelas on rikkunud rahvusvahelist õigust,“ ütles ta.

Ameerika asjade ekspert Andreas Kaju kirjutab Delfis: „Kedagi ei huvita, mida rahvusvaheline õigus sellest operatsioonist arvab. Küll aga on oluline, mida USA enda kohtud sellest võiksid arvata, kas president oleks pidanud taotlema Kongressilt luba või saab ta kasutada seniseid erinevaid terrorismivastase sõja volitusi ja põhiseaduse tõlgendusi, mida kõik presidendid alates George Bush nooremast on korduvalt kasutanud.

USA kasutas ka Panamas Noriega eemaldamiseks sõjaväge ning selle juriidiliselt põhistamiseks kasutati samuti laias laastus enesekaitse õiguslikku konstruktsiooni - mida eeldame, et Trump kasutab ka nüüd. Meenutame, et diktaator Noriega vastu oli Florida ringkonnakohtus süüdistus sarnane praegusele Maduro omale - kokaiinikaubandus.

Iraani, Venemaa ja Hiina vaatest on selge, et nende toetus ja kaitse ei tähenda läänepoolkeral hetkel mitte midagi. USA suhteline mõju maailmas on selgelt vähenenud, aga absoluutne sõjaline võim veel mitte ja sellised „terrorismivastased“ operatsioonid on USA erivägede leib olnud nüüd juba 20 aastat.

/…/

 Ameeriklasi on raske hukka mõista. EL välisasjade kõrge esindaja ametis olev Kaja Kallas ütles oma esimeses kommentaaris sedasama, mida ka esimesed demokraadid senatis - meile on ebaselge, mis on selle ettevõtmise õiguslik alus, aga Maduro polnud selgelt legitiimne valitseja.

Iraani, Venemaa ja Hiina vaatest on selge, et nende toetus ja kaitse ei tähenda läänepoolkeral hetkel mitte midagi.

Nii on alati olnud ja nii alati jääb - kui sa teed õiget asja ja saad sellega ka hakkama, siis sa ei pea sa avaliku arvamuse ega rahvusvahelise õiguse pärast muretsema.“

Selle viimase tõdemusega olekski paslik lõpetada. Jääb vaid loota, et Hiina pretsedenti kasutades Taiwanit nokkima ei lähe. Ühtse Hiina doktriini vaatest on Taiwan nagunii ebakõla hiinalikus harmoonias – justnagu ulaelu peale läinud perekonnast võõrdunud laps, kelle pere rüppe tagasitoomine ei ole mitte vägivald, vaid distsipliini küsimus. Vanemlik kohustus.

INIMESED, OLGE VALVSAD!

 SISSEKANNE # 380

Delfi Ärileht kirjutab, et ainuüksi üleeilse päeva jooksul (22.12) kaotasid inimesed petturitele kokku 231 300 eurot. Suurim kahju tekitati 64-aastasele mehele, kes jäi ilma 50 000 eurost.

PPA teatel helistasid kelmid Maardus 64-aastasele mehele näiliselt politsei nimelt ning kelmide juhendamisel andis kannatanu kolmel korral kelmidele üle sularaha, ligi 50 000 eurot.

Niisamuti helistasid kelmid Lasnamäel 78-aastasele naisele, mille tagajärjel andis naine petturitele oma pangakaardi ja sularaha üle tema juurde koju tulnud tundmatule inimesele. Hiljem avastas naine, et tema pangakontolt on välja võetud sularaha. Esialgne tekkinud kahju on ligi 20 300 eurot.

Tabasalus helistasid kelmid 38-aastasele naisele näiliselt kullerfirma, panga ja politsei nimelt. Kannatanu kinnitas kõne käigus oma Smart ID PIN-koodid ning avastas hiljem, et tema ja tema ettevõtte pangakontodelt on välja võetud sularaha. Esialgne tekkinud kahju on ligi 8500 eurot.

Hiiumaal langes eile arvepettuse ohvriks ettevõte. Ettevõtte osanik sai näiliselt Elisa nimelt e-kirja, mis teatas tasumata arvest ning kasutas tehingu tegemiseks kirjas olevat makselinki. Hiljem selgus, et ettevõtte pangakontolt on tehtud ülekanne Leedu pangakontole summas 3200 eurot.

Tahtmata siin kuidagi pettusteohvreid naeruvääristada, paneb mind siiski imestama, kuidas inimesed oma kõige olulisemad paroolid ja pinnid nii lihtsalt edastavad – või kuidas antakse suures koguses sularaha, oma kauaaegsed säästud, mingile võhivõõrale kullerile. Oma naabrile paarikümmet eurot palgapäevani laenata hästi ei taheta – mine tea, äkki ei maksagi tagasi, hakkab keerutama, raisk -, aga tuleb võõras ukse taha, antakse kõik viimseni ära – heas usus.  Kui loll võib inimene olla! tahaks peeterojalikult karjatada. Millises infovaakumis küll elatakse?! Ma saaksin aru, kui langetakse mingi pahatahtliku nurjatuse ohvriks, kus näiteks häkker teeb kontoomaniku teadmata arved tühjaks – selle eest pole tõepoolest keegi lõpuni kaitstud -, aga anda niisama, kelmi manipuleerimise peale ära oma paroolid ja/või sularaha – see on müstika.

Ei tahaks muidugi enesele kurja kaela kutsuda, aga mul oleks lausa sportlik huvi teada saada, millist skeemi minu jaoks kasutatakse. Ootan veits masohhistliku huviga oma esimest petukõne… loomulikult mitte selleks, et petta saada, vaid selleks, et pettur roppude sõnadega läbi sõimata ja perse saata. Seni pole ma ühtki kõnet saanud. Mulle on küll helistatud mündiärist ja tervisetoodete firmast, pakutud meenemünte ja D-vitamiini, aga nad vähemalt pakuvad midagi, mitte ei tee kontot tühjaks. Aga võib-olla on mul lihtsalt õnne olnud.

Olukord on päris hulluks kätte läinud, lausa pandeemiliseks, kui iga jumala päev mitu inimest oma säästudest tühjaks tõstetakse. Neist pettustest peaks kõnelema riigiraadio ja televisioon, Aktuaalne Kaamera ütleks õhtul päev eetrisse kurva statistika, mitut inimest sel päeval peteti ja kui suur summa Eestist välja kanditi. Ja seejärel peaksid kõik relevantsed riigiametnikud lugema epistlit, kuidas pettustest hoiduda, kuidas riigiasutused suhtlevad (ei küsi iial PIN-koode ja paroole) jne.

No ja eks petturid kasutavad ära ka inimeste saamahimu ja, pehmemalt väljendudes, nende investeerimishuvi, mis on tihti ajendatud ka hirmust, mida finantsmaailm ka meisse kultiveerib: seisev raha on aeglaselt surev raha. Kahjulik on oma sääste niisama pangakontol hoida, ajafaktor töötab seisva rahva kahjuks. Tark on investeerida. Aga kuhu? Siin tulevad mängu krüptoraha platvormid ja hoiulaenuühistud, igasugu ERIALid, mille reklaamid parematel päevadel seisid mitmete nimekate ajakirjade lehekülgedel, silmatorkavas suuruses ja asukohas. Mis sest ERIAList sai? Kullaauk omanikele, halb investeering osanikele.

Mis sest ERIAList sai? Vaat mis sai... (kuvatõmmis erial.ee lehelt)

Sattusin just lugema Vene kirurgi, Tartus õpetanud Nikolai Pirogovi (1810-1881) mälestusi, mis kõigiti huvitav lektüür on. Eesti keeles on need osaliselt – peamiselt Moskva ja Tartu ülikooliõpingute aegu puudutav – ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas (2025 / 24-26), pealkirjaga „Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat“. Tõsimeeli tuli karta arsti, eriti kirurgi, juurde sattumist, sest nagu Pirogov mitmel korral möönab, lõppesid protseduurid arstiteaduse jaoks edukalt, st saadi kätte miski kasvaja või sapikivid ning tehti seejuures nii mõnigi uus avastus -, ent patsiendist ei olnud pärast operatsiooni kuulda enam kippu ega kõppu.

Kuid arstiteaduse ja praktiseerimise kõrvalt tegi Pirogov mitmeid huvitavaid tähelepanekuid eestlaste kohta (keda ta mitte just erilise sümpaatiaga vene tava järgi tśuhhonkadeks ja tśuhhoonetsiteks kutsub). Ta kirjutab muuhulgas eesti talupoja rahatarkusest:

Ei tea, kuidas praegu, aga tol ajal [Pirogovi Tartu perioodil, 1828-1833 ja 1836-1841] oli käibel palju jutte eestlaste loomuomasest nürimeelsusest ja piiratusest. Näiteks räägiti väidetavalt tõestisündinud lugu ühest talupojast, kes kuuldes, et raha võib kasvama panna ja sellelt aastatulu saada, olevat matnud endakogutud sada rubla maa sisse terveks aastaks; selle aja möödudes võtnud ettevõtlik eestlane raha jälle välja, lugenud mitu korda üle ja tormanud külakohtuniku juurde, nutnud ja kaevelnud, et olla paljaks riisutud.

„Aga kui palju sinult siis ära võeti?“ küsinud kohtunik.

„Ei mina tea,“ vastab eestlane, „ma tean ainult seda, et ma sada rubla maasse matsin.“

„Aga kui palju sa välja võtsid?“

„Ikka ainult sada.“

„Mille või kelle üle sa siis kaebled?“

„Mulle räägiti, et kõrvalepandud raha tuleb panna kasvama ja seda tuleb juurde, aga miks siis minu raha on aasta otsaseisnud ega pole sugugi kasvanud?“ (Pirogov, 2025:64)

No vat, nii arvas meist Pirogov, kelle platsi peal võib siiani iga Tartu tudeng rahulikult õlut libistada – mis on omamoodi saatuse iroonia, kuna Pirogov ise alkoholi ja tubakat üldse ei kannatanud – juba paar pokaali veini, õllest rääkimata, ajasid tal südame läikima ja tekitasid soolekatarri. Põdur tervis ei lubanud Pirogovil osa võtta üliõpilaselu tormilisemast poolest, korporantide kommersidest, prassingutest, porduelust ja duellidest, mistap tema pärisosaks jäi enamasti töö, töö ja veelkord töö, nagu märgib järelsõnas raamatu tõlkija Ilona Martson.

Tõtt-öelda on arusaamatu, et Pirogovi plats ühes monumendiga veel nõnda suurel aujärjel seisab, kuna Pirogovi jaoks eestlased laias laastus ikka ühed nürimeelsed tśuhhoonetsid olid. See tulenes paljuski tõsiasjast, et noorel haritlasel oli tollal saksakeelses kultuuriruumis elades väga vähe kokkupuudet põlisrahvaga. Pirogovi poolt kirjapandud „tõsilood“ eestlastest on seega pigem linnalegendid, isiklikku kokkupuudet „tśuhhoonetsitega“ tal peaaegu polnudki, sest isegi teenijanna oli tal lätlane. Mistap pole ka imestada, et lätlane eestlasest Pirogovi jaoks kõrgemal järjel seisab. Sealsamas möönab Pirogov mõneti tunnustavalt, et „eestlane, vaatamata oma arengupeetusele, ei ole laisk, vaid visa ja kannatlik; seda võis tunnistada igaüks, kes läks põllule ja jälgis, millise järjekindlusega tuli künda põllukividega üle külvatud pinnast.“ (Pirogov, 2025:65). 

Aga siis jälle: „Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikkond – lätlased – ei ole sugugi tśuhhoonetsite masti. Ega siis asjata ole läti keel üsna lähedane sanskriti [sic!] keelele; lätlane on ka slaavi hõimule palju lähem. Teda ei kutsu keegi idioodiks.“ (Pirogov, 2025:65)

apollo.ee

PRESIDENDI PIINAD

SISSEKANNE # 379

President Karis käis novembris riigivisiidil Kasahstanis ja sellest sündis diplomaatiline jama, mida meedias analüüsitakse siiani. Minu infoväljast on see kuidagi välja jäänud – pole just kõige huvitavam riik -, ent ühte-koma-teist peaks ikkagi ära markeerima. Nimelt päädis visiit suursaadiku Jaap Ora tagasiastumisega ning president ise tegi sotsmeediasse krüptilise avalduse, milles ütles: „Ma ei talu enam teatud asju. Mitte sellepärast, et ma oleksin ennasttäis, vaid lihtsalt sellepärast, et ma olen jõudnud oma elus sinna, kus ma ei taha raisata rohkem aega selle peale, mis mind ärritab või teeb haiget. Ma ei talu enam rumalate poolt esitatud liigseid nõudmisi. Kadunud on soov olla meele järele neile, kellele ma ei meeldi. Ja pole põhjust naeratada neile, kes ei soovi mulle naeratada.“ (FB)

Milles asi? EPL kirjutas juhtkirjas 10.12.2025, et president Karise alistumine Kasahstani survele oli Eestile ja Ukrainale kahjulik: „Vaidluse tuum on küsimus, kuidas pidanuks Eesti esindajad reageerima, kui viimasel hetkel ehk siis, kui delegatsiooni lennuki rattad olid juba maad puudutanud, tuli vastuvõtvalt poolelt „jõuline“ soovitus hoiduda kõnedes ja sõnavõttudes Ukrainat ja Venemaad käsitlemast.

See aga oli, on ja lähiajal ka jääb Eesti välispoliitika põhisõnumiks ning meie peamiseks rahvuslikuks huviks.

Põhimõtteliselt oli palve (või nõude?) sisu niisiis olla vait küsimuses, mis on Eestile kõige tähtsam. „Sest muidu paistaks asi halb välja.“

Mis seejärel juhtus? Eesti vaikis, nii uskumatu, kui see ka ei ole.

Mitme delegatsiooniliikme teravast vastuseisust hoolimata otsustas president Karis juba valmis kõned, mis esindasid Eesti ühtset välispoliitikat, ümber kirjutada, sõnumid ära kohitseda ning rääkida pigem „rahvaste sõprusest ja koostööst“.

Jõhkrast agressioonist, mis on Ukrainas hävitanud sadu tuhandeid inimelusid ning ohustab kogu meie maailmajao ja ka Eesti rahu, tuli visiidi kõige tähtsamas kõnes juttu vaid nagu muuseas. Seda mainis president kui üht paljudest konfliktidest, mille puhul loodame, et rahupingutused toovad „püsivaid tulemusi“.

Ja lõpetuseks tõdeb EPL: „Euroopa Liit on Kasahstani suurim kaubanduspartner. Kui hoidume neid põhiküsimuses enda poole kallutamast, oma ootusi ja huvisid selgitamast, siis mida me sealt üldse otsime? Milleks on meil välispoliitika, kui meie esidiplomaat selle eest ei seisa?

Ja veel valusam küsimus: mida maksab Eesti toetus Ukrainale, kui nii väikese asja peale tagasi tõmbame?“

Sellega ma olen päri muidugi, et Eestil peaks olema rohkem selgroogu. Ukrainat võinuks rohkem toetada, olgugi et kasahhide ametivend Kasõm-Źomart Tokajev rääkis koostööst Putini Venemaaga kui suurest majanduslikust potentsiaalist. „Igavene sõprus on meie rahvastele teed näitav täht,“ kuulutas ta ja rääkis, et Vladimir Putinit austatakse Kasahstanis kui globaalse tasandi tegijat. „Tema nimi on praktiliselt kõikide maailma riikide poliitikute ja tavainimeste suus.“  Kui väike Eesti lisab Putini nime ette „imperialistlik sõjakurjategija“, ongi seda ebamugav kuulda, möönab pikalt ja laialt visiiti kajastanud Eesti Ekspress.

"Look, Kasakhstan is very nice!" (pilt: Raigo Pajula, rohkem pilte siin)

Saan aru, kaasas oli suur äridelegatsioon ning eesmärgiks oli kasahhidelt mingeid koostööleppeid välja nuiata, kuna riik on suur ja arvestatava turuga. Siis peabki olema väga peenelt diplomaatiline. Aga Putini kritiseerimine vaevalt nüüd steppide poegi endast välja oleks ajanud. Iseasi, kui jutuks oleks tulnud Borat.

"Kazakhstan is very nice!" (Borat Sagdijev / Sascha Baron Cohen) 

Ma mõtlen, et Karisel võib olla tekkinud mingi tülpimus presidendi ametist, mis on eelkõige institutsioon, mis sunnib nööri mööda käima ja omaenda isikut alla suruma, kuna esindatatakse riiki ja kõigil on selle kohta oma arvamus. See meele järgi ja vinks-vonks olemine võib olla väsitav. Karis ongi teada andnud, et loobub teiseks ametiajaks kandideerimast, st. 2026. aastast on koht vakantne. Intervjuus Vilja Kiislerile ütles Indrek Tarand, et tema oleks nõus presidendiks kandideerima küll. Selle peale ütleks mina, et Taara, avita! Tarand on rohkem selline triksteri tüüpi tegelane, kes sobib hästi EKRE fundamentaliste irriteerima. Või nagu Külli-Riin Tigasson  kord, juba 2018. a. novembris,  kirjutas, et ta on justkui suur tirriteerija:

"Tarand on vilunud tirriteerija. Üks tema leivanumbreid on mikrofon enda kätte haarata ja eeter täis rääkida. Isegi siis, või õigemini eriti siis, kui mikrofonile pretendeerib keegi teine.”

Presidendi viimase võimaluseni reglementeeritud institutsioonis, kus kõik teravad nurgad on maha lihvitud, hakkab Tarandi-sugusel mehikesel varsti igav. Aga kui on igav, siis hakatakse ka lollusi genereerima. Ja hoitagu siis piip ja prillid…

"Mina ja president? Einoh, miks mitte! Teeme ära." (foto: Tiit Blaat/Delfi Meedia)

MIS SEST, ET HÄBI ON, KUID NII ON KOMBEKS MEIL... KAKS HÄBILUGU

SISSEKANNE # 378

Sel nädalal juhtus kaks häbiga seonduvat lugu. Esimene häbilugu oli väga positiivne - selliseid võiks olla kohe hulgim. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ilmus nimelt välja Kupjanskis, õieti selle sissesõiduteel piiritulba juures, ehkki 20. novembril oli Vene sõjaväejuht Valeri Gerassimov Putinile ette kandnud, et Kupjansk on vallutatud. 27. novembril kinnitas Putin, et Ukraina grupeeringud on seal täielikult purustatud. 2. detsembril kutsus Putin välisajakirjanikke külastama vallutatud Kupjanskit ja Pokrovskit. Aga nüüd, olge lahke, teeb Zelenskõi Kupjanskist videotervituse! Seda kinnitab DeepState ja ka Vene Z-patriootidest sõja-vaatlejad ei lükka infot ümber. Ukraina president pole teinud süvavõltsingut ega kasutanud AI-d. ISW kinnitas samal ajal: „See Ukraina vasturünnak näitab, et Ukraina väed on jätkuvalt suutelised end kaitsma ja korraldama vasturünnakuid Venemaa märkimisväärsete rünnakute vastu, olgugi et Venemaa president Vladimir Putini väitis, nagu oleksid Ukraina liinid kokku varisemas.“

Zelenskõi Kupjanskis, mis pidi olema "наш". Foto: X/ZELENSKYYUA

Kui see nüüd ikka täiesti tõsi on, siis on venelastele ikka korralik blamaaž. Ukraina-meelsed vaatlejad ironiseerivad teravalt Putini järjekordse suurustamise ja fiasko üle. „Eks neil tuleb nüüd tegeleda Zelenskõi personaalküsimusega, kuidas ta siis ikkagi tungis sellele alale, mida Vene väed täielikult kontrollivad,“ ütles Igor Jakovenko Ukraina 24. kanalile antud kommentaaris sarkastiliselt.

Postimees sedastab, et Vene vägede ülemjuhataja Gerassimov on Putinit kogu aeg ninipidi vedanud, söötes viimasele ette väiksemaid ja suuremaid valesid. Mistap siis Putinil on valed eeldused sõja pidamiseks, aga ühtlasi on sellest tingitud ka jäikus rahukõnelustel. Ma näen siin paralleeli Hitleriga, kes istus sõja lõpupäevil punkris ega teadnud reaalsest olukorrast midagi, kuna hirmunud (või siis ka blaseerunud, apaatsed kindralid) Füürerile suud ja silmad täis valetasid.

Putinil võib-olla pole sellest sooja ega külma kuni selle hetkeni, kui Trump olukorra Ukrainale soodsamaks hindab, nähes, et Zelenskõi kaardid polegi ehk nii halvad. Alles siis, kui Trump ära pöördub, on tal vesi asjus. Noh, ootame-vaatame.

*

Teine häbilugu juhtus kaugel Dharamsalas, Tiibeti eksiilpealinnas, ja seda pole nii tore kuulda kui eelmist. Õhtuleht avaldas - ja Delfi vahendas -, et Riigikogu Tiibeti toetusrühm käis Dharamsalas Dalai Laamat külastamas, aga osad neist jõid end visiidi eel piinlikku olukorda. Nagu kirjas on: satuti sisuliselt tsüklisse. :)  

Visiidist võtsid osa toetusrühma esimees Juku-Kalle Raid (Eesti 200) ning liikmed Tiit Maran (SDE), Anti Poolamets (EKRE), Marek Reinaas (Eesti 200) ja Margit Sutrop (Reformierakond). Riigikogu pressiteenistuse teatel külastati reisi käigus nii dalai-laama 90. sünnipäeva tähistamise üritust kui ka Eesti saatkonda New Delhis.

Õhtulehe teatel tekitasid visiidil probleeme Reinaasa, Raidi ja siseminister Igor Taro nõuniku Kadri Napritson-Acuna (Eesti 200) suhted alkoholiga. Alkoholitarbimine päädinud sellega, et dalai-laamaga kohtumise eel pidasid ka võõrustajad vajalikuks selle jutuks võtta.

Kohapeal päädis asi improviseeritud kriisikoosolekuga, kuhu kutsuti ka probleemne trio. Arutelu lõppenud Raidi lausega: „Ega me siin pioneerilaagris pole!“

Siseministri nõunik Napritson-Acuna tegi loo ilmumise eel Facebooki postituse, kus märkis, et Õhtulehes ilmuv „artikkel on pahatahtlik, moonutatud selliseks, et muudab kogu tänuväärse töö, mis tehtud, olematuks“.

„Fakt on aga see, et Juku-Kalle on tiibetlaste linnas kangelane ja moonutatud info ajakirjanikule edastaja saab olla vaid kade, et temast ei saa mitte kunagi, ei siin ega mujal maailmas, sellist rokkstaari, nagu seda on Juku,“ kirjutas Napritson-Acuna.

Juku-Kalle Raid pareerib, et mitte keegi ei olnud dalai-laama juures täis nagu tinavile. „See tüüp, kes sellist juttu on ajanud, on kas vaimuhaige või töötab Hiina saatkonnas,“ põrutas Raid.

„Palun vaadake fotosid. Kohtumised toimusid eksiilparlamendi liikmetega, spiikri ja asespiikri, välisministri ning dalai-laamaga. Ja muuseas – see on riigikogust juba neljas parlamendiliikmete delegatsioon, mida sinna viisin. Huvitaval kombel pole kunagi olnud kellelgi piinlik.“

Eestlased Dalai Laama juures. Kõik sirged poisid (ja tüdrukud). Foto: erakogu (Delfi)

Küll aga tarbiti Raidi sõnul alkoholi muul ajal. „Vabandage väga, meil olid valitsuse liikmetega ja eksiilivalitsuse spiikritega vaba-aja kohtumised, kohtumised tiibetlastega, kohtumised muusikutega jne – kus oligi naps. Täiesti tavaline, nagu meilgi, kui meil on väliskülalised ja viiakse restorani.“ (PM, Elu24, 12.12)

Mulle tuli meelde, kui kunagi Vikerraadios küsiti rahvalt, milline on nende suhe alkoholiga. Selline argine sissehelistamise rubriik, mida ka „vinguviiuliks“ kutsutakse. Helistas meesterahvas. Noh, kuidas teil siis on? – küsis saatejuht. „Minul ei ole alkoholiga mingisuguseid probleeme!... (hõkk)… Aga narkomaane ja pederaste on kõik kohad täis. Kurat, mis toimub?!“  In vino veritas…

Ai ruira-ruira-raa, mis sest, et häbi on,
mis sest, et häbi on, kuid nii on kombeks meil.

Wallawanem - Mis sest et häbi on (iiri rahvaviis)