PRESIDENDI PIINAD

SISSEKANNE # 379

President Karis käis novembris riigivisiidil Kasahstanis ja sellest sündis diplomaatiline jama, mida meedias analüüsitakse siiani. Minu infoväljast on see kuidagi välja jäänud – pole just kõige huvitavam riik -, ent ühte-koma-teist peaks ikkagi ära markeerima. Nimelt päädis visiit suursaadiku Jaap Ora tagasiastumisega ning president ise tegi sotsmeediasse krüptilise avalduse, milles ütles: „Ma ei talu enam teatud asju. Mitte sellepärast, et ma oleksin ennasttäis, vaid lihtsalt sellepärast, et ma olen jõudnud oma elus sinna, kus ma ei taha raisata rohkem aega selle peale, mis mind ärritab või teeb haiget. Ma ei talu enam rumalate poolt esitatud liigseid nõudmisi. Kadunud on soov olla meele järele neile, kellele ma ei meeldi. Ja pole põhjust naeratada neile, kes ei soovi mulle naeratada.“ (FB)

Milles asi? EPL kirjutas juhtkirjas 10.12.2025, et president Karise alistumine Kasahstani survele oli Eestile ja Ukrainale kahjulik: „Vaidluse tuum on küsimus, kuidas pidanuks Eesti esindajad reageerima, kui viimasel hetkel ehk siis, kui delegatsiooni lennuki rattad olid juba maad puudutanud, tuli vastuvõtvalt poolelt „jõuline“ soovitus hoiduda kõnedes ja sõnavõttudes Ukrainat ja Venemaad käsitlemast.

See aga oli, on ja lähiajal ka jääb Eesti välispoliitika põhisõnumiks ning meie peamiseks rahvuslikuks huviks.

Põhimõtteliselt oli palve (või nõude?) sisu niisiis olla vait küsimuses, mis on Eestile kõige tähtsam. „Sest muidu paistaks asi halb välja.“

Mis seejärel juhtus? Eesti vaikis, nii uskumatu, kui see ka ei ole.

Mitme delegatsiooniliikme teravast vastuseisust hoolimata otsustas president Karis juba valmis kõned, mis esindasid Eesti ühtset välispoliitikat, ümber kirjutada, sõnumid ära kohitseda ning rääkida pigem „rahvaste sõprusest ja koostööst“.

Jõhkrast agressioonist, mis on Ukrainas hävitanud sadu tuhandeid inimelusid ning ohustab kogu meie maailmajao ja ka Eesti rahu, tuli visiidi kõige tähtsamas kõnes juttu vaid nagu muuseas. Seda mainis president kui üht paljudest konfliktidest, mille puhul loodame, et rahupingutused toovad „püsivaid tulemusi“.

Ja lõpetuseks tõdeb EPL: „Euroopa Liit on Kasahstani suurim kaubanduspartner. Kui hoidume neid põhiküsimuses enda poole kallutamast, oma ootusi ja huvisid selgitamast, siis mida me sealt üldse otsime? Milleks on meil välispoliitika, kui meie esidiplomaat selle eest ei seisa?

Ja veel valusam küsimus: mida maksab Eesti toetus Ukrainale, kui nii väikese asja peale tagasi tõmbame?“

Sellega ma olen päri muidugi, et Eestil peaks olema rohkem selgroogu. Ukrainat võinuks rohkem toetada, olgugi et kasahhide ametivend Kasõm-Źomart Tokajev rääkis koostööst Putini Venemaaga kui suurest majanduslikust potentsiaalist. „Igavene sõprus on meie rahvastele teed näitav täht,“ kuulutas ta ja rääkis, et Vladimir Putinit austatakse Kasahstanis kui globaalse tasandi tegijat. „Tema nimi on praktiliselt kõikide maailma riikide poliitikute ja tavainimeste suus.“  Kui väike Eesti lisab Putini nime ette „imperialistlik sõjakurjategija“, ongi seda ebamugav kuulda, möönab pikalt ja laialt visiiti kajastanud Eesti Ekspress.

"Look, Kasakhstan is very nice!" (pilt: Raigo Pajula, rohkem pilte siin)

Saan aru, kaasas oli suur äridelegatsioon ning eesmärgiks oli kasahhidelt mingeid koostööleppeid välja nuiata, kuna riik on suur ja arvestatava turuga. Siis peabki olema väga peenelt diplomaatiline. Aga Putini kritiseerimine vaevalt nüüd steppide poegi endast välja oleks ajanud. Iseasi, kui jutuks oleks tulnud Borat.

"Kazakhstan is very nice!" (Borat Sagdijev / Sascha Baron Cohen) 

Ma mõtlen, et Karisel võib olla tekkinud mingi tülpimus presidendi ametist, mis on eelkõige institutsioon, mis sunnib nööri mööda käima ja omaenda isikut alla suruma, kuna esindatatakse riiki ja kõigil on selle kohta oma arvamus. See meele järgi ja vinks-vonks olemine võib olla väsitav. Karis ongi teada andnud, et loobub teiseks ametiajaks kandideerimast, st. 2026. aastast on koht vakantne. Intervjuus Vilja Kiislerile ütles Indrek Tarand, et tema oleks nõus presidendiks kandideerima küll. Selle peale ütleks mina, et Taara, avita! Tarand on rohkem selline triksteri tüüpi tegelane, kes sobib hästi EKRE fundamentaliste irriteerima. Või nagu Külli-Riin Tigasson  kord, juba 2018. a. novembris,  kirjutas, et ta on justkui suur tirriteerija:

"Tarand on vilunud tirriteerija. Üks tema leivanumbreid on mikrofon enda kätte haarata ja eeter täis rääkida. Isegi siis, või õigemini eriti siis, kui mikrofonile pretendeerib keegi teine.”

Presidendi viimase võimaluseni reglementeeritud institutsioonis, kus kõik teravad nurgad on maha lihvitud, hakkab Tarandi-sugusel mehikesel varsti igav. Aga kui on igav, siis hakatakse ka lollusi genereerima. Ja hoitagu siis piip ja prillid…

"Mina ja president? Einoh, miks mitte! Teeme ära." (foto: Tiit Blaat/Delfi Meedia)