INIMESED, OLGE VALVSAD!

 SISSEKANNE # 380

Delfi Ärileht kirjutab, et ainuüksi üleeilse päeva jooksul (22.12) kaotasid inimesed petturitele kokku 231 300 eurot. Suurim kahju tekitati 64-aastasele mehele, kes jäi ilma 50 000 eurost.

PPA teatel helistasid kelmid Maardus 64-aastasele mehele näiliselt politsei nimelt ning kelmide juhendamisel andis kannatanu kolmel korral kelmidele üle sularaha, ligi 50 000 eurot.

Niisamuti helistasid kelmid Lasnamäel 78-aastasele naisele, mille tagajärjel andis naine petturitele oma pangakaardi ja sularaha üle tema juurde koju tulnud tundmatule inimesele. Hiljem avastas naine, et tema pangakontolt on välja võetud sularaha. Esialgne tekkinud kahju on ligi 20 300 eurot.

Tabasalus helistasid kelmid 38-aastasele naisele näiliselt kullerfirma, panga ja politsei nimelt. Kannatanu kinnitas kõne käigus oma Smart ID PIN-koodid ning avastas hiljem, et tema ja tema ettevõtte pangakontodelt on välja võetud sularaha. Esialgne tekkinud kahju on ligi 8500 eurot.

Hiiumaal langes eile arvepettuse ohvriks ettevõte. Ettevõtte osanik sai näiliselt Elisa nimelt e-kirja, mis teatas tasumata arvest ning kasutas tehingu tegemiseks kirjas olevat makselinki. Hiljem selgus, et ettevõtte pangakontolt on tehtud ülekanne Leedu pangakontole summas 3200 eurot.

Tahtmata siin kuidagi pettusteohvreid naeruvääristada, paneb mind siiski imestama, kuidas inimesed oma kõige olulisemad paroolid ja pinnid nii lihtsalt edastavad – või kuidas antakse suures koguses sularaha, oma kauaaegsed säästud, mingile võhivõõrale kullerile. Oma naabrile paarikümmet eurot palgapäevani laenata hästi ei taheta – mine tea, äkki ei maksagi tagasi, hakkab keerutama, raisk -, aga tuleb võõras ukse taha, antakse kõik viimseni ära – heas usus.  Kui loll võib inimene olla! tahaks peeterojalikult karjatada. Millises infovaakumis küll elatakse?! Ma saaksin aru, kui langetakse mingi pahatahtliku nurjatuse ohvriks, kus näiteks häkker teeb kontoomaniku teadmata arved tühjaks – selle eest pole tõepoolest keegi lõpuni kaitstud -, aga anda niisama, kelmi manipuleerimise peale ära oma paroolid ja/või sularaha – see on müstika.

Ei tahaks muidugi enesele kurja kaela kutsuda, aga mul oleks lausa sportlik huvi teada saada, millist skeemi minu jaoks kasutatakse. Ootan veits masohhistliku huviga oma esimest petukõne… loomulikult mitte selleks, et petta saada, vaid selleks, et pettur roppude sõnadega läbi sõimata ja perse saata. Seni pole ma ühtki kõnet saanud. Mulle on küll helistatud mündiärist ja tervisetoodete firmast, pakutud meenemünte ja D-vitamiini, aga nad vähemalt pakuvad midagi, mitte ei tee kontot tühjaks. Aga võib-olla on mul lihtsalt õnne olnud.

Olukord on päris hulluks kätte läinud, lausa pandeemiliseks, kui iga jumala päev mitu inimest oma säästudest tühjaks tõstetakse. Neist pettustest peaks kõnelema riigiraadio ja televisioon, Aktuaalne Kaamera ütleks õhtul päev eetrisse kurva statistika, mitut inimest sel päeval peteti ja kui suur summa Eestist välja kanditi. Ja seejärel peaksid kõik relevantsed riigiametnikud lugema epistlit, kuidas pettustest hoiduda, kuidas riigiasutused suhtlevad (ei küsi iial PIN-koode ja paroole) jne.

No ja eks petturid kasutavad ära ka inimeste saamahimu ja, pehmemalt väljendudes, nende investeerimishuvi, mis on tihti ajendatud ka hirmust, mida finantsmaailm ka meisse kultiveerib: seisev raha on aeglaselt surev raha. Kahjulik on oma sääste niisama pangakontol hoida, ajafaktor töötab seisva rahva kahjuks. Tark on investeerida. Aga kuhu? Siin tulevad mängu krüptoraha platvormid ja hoiulaenuühistud, igasugu ERIALid, mille reklaamid parematel päevadel seisid mitmete nimekate ajakirjade lehekülgedel, silmatorkavas suuruses ja asukohas. Mis sest ERIAList sai? Kullaauk omanikele, halb investeering osanikele.

Mis sest ERIAList sai? Vaat mis sai... (kuvatõmmis erial.ee lehelt)

Sattusin just lugema Vene kirurgi, Tartus õpetanud Nikolai Pirogovi (1810-1881) mälestusi, mis kõigiti huvitav lektüür on. Eesti keeles on need osaliselt – peamiselt Moskva ja Tartu ülikooliõpingute aegu puudutav – ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas (2025 / 24-26), pealkirjaga „Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat“. Tõsimeeli tuli karta arsti, eriti kirurgi, juurde sattumist, sest nagu Pirogov mitmel korral möönab, lõppesid protseduurid arstiteaduse jaoks edukalt, st saadi kätte miski kasvaja või sapikivid ning tehti seejuures nii mõnigi uus avastus -, ent patsiendist ei olnud pärast operatsiooni kuulda enam kippu ega kõppu.

Kuid arstiteaduse ja praktiseerimise kõrvalt tegi Pirogov mitmeid huvitavaid tähelepanekuid eestlaste kohta (keda ta mitte just erilise sümpaatiaga vene tava järgi tśuhhonkadeks ja tśuhhoonetsiteks kutsub). Ta kirjutab muuhulgas eesti talupoja rahatarkusest:

Ei tea, kuidas praegu, aga tol ajal [Pirogovi Tartu perioodil, 1828-1833 ja 1836-1841] oli käibel palju jutte eestlaste loomuomasest nürimeelsusest ja piiratusest. Näiteks räägiti väidetavalt tõestisündinud lugu ühest talupojast, kes kuuldes, et raha võib kasvama panna ja sellelt aastatulu saada, olevat matnud endakogutud sada rubla maa sisse terveks aastaks; selle aja möödudes võtnud ettevõtlik eestlane raha jälle välja, lugenud mitu korda üle ja tormanud külakohtuniku juurde, nutnud ja kaevelnud, et olla paljaks riisutud.

„Aga kui palju sinult siis ära võeti?“ küsinud kohtunik.

„Ei mina tea,“ vastab eestlane, „ma tean ainult seda, et ma sada rubla maasse matsin.“

„Aga kui palju sa välja võtsid?“

„Ikka ainult sada.“

„Mille või kelle üle sa siis kaebled?“

„Mulle räägiti, et kõrvalepandud raha tuleb panna kasvama ja seda tuleb juurde, aga miks siis minu raha on aasta otsaseisnud ega pole sugugi kasvanud?“ (Pirogov, 2025:64)

No vat, nii arvas meist Pirogov, kelle platsi peal võib siiani iga Tartu tudeng rahulikult õlut libistada – mis on omamoodi saatuse iroonia, kuna Pirogov ise alkoholi ja tubakat üldse ei kannatanud – juba paar pokaali veini, õllest rääkimata, ajasid tal südame läikima ja tekitasid soolekatarri. Põdur tervis ei lubanud Pirogovil osa võtta üliõpilaselu tormilisemast poolest, korporantide kommersidest, prassingutest, porduelust ja duellidest, mistap tema pärisosaks jäi enamasti töö, töö ja veelkord töö, nagu märgib järelsõnas raamatu tõlkija Ilona Martson.

Tõtt-öelda on arusaamatu, et Pirogovi plats ühes monumendiga veel nõnda suurel aujärjel seisab, kuna Pirogovi jaoks eestlased laias laastus ikka ühed nürimeelsed tśuhhoonetsid olid. See tulenes paljuski tõsiasjast, et noorel haritlasel oli tollal saksakeelses kultuuriruumis elades väga vähe kokkupuudet põlisrahvaga. Pirogovi poolt kirjapandud „tõsilood“ eestlastest on seega pigem linnalegendid, isiklikku kokkupuudet „tśuhhoonetsitega“ tal peaaegu polnudki, sest isegi teenijanna oli tal lätlane. Mistap pole ka imestada, et lätlane eestlasest Pirogovi jaoks kõrgemal järjel seisab. Sealsamas möönab Pirogov mõneti tunnustavalt, et „eestlane, vaatamata oma arengupeetusele, ei ole laisk, vaid visa ja kannatlik; seda võis tunnistada igaüks, kes läks põllule ja jälgis, millise järjekindlusega tuli künda põllukividega üle külvatud pinnast.“ (Pirogov, 2025:65). 

Aga siis jälle: „Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikkond – lätlased – ei ole sugugi tśuhhoonetsite masti. Ega siis asjata ole läti keel üsna lähedane sanskriti [sic!] keelele; lätlane on ka slaavi hõimule palju lähem. Teda ei kutsu keegi idioodiks.“ (Pirogov, 2025:65)

apollo.ee