pühapäev, 4. jaanuar 2026

KADUNUD 60 SEKUNDIGA!

 SISSEKANNE # 381


Kui Venezuela president Nicolas Maduro reede õhtul sängi heitis, abikaasale ilusaid unenägusid soovis ja tuttu jäi, ei võinud ta muidugi aimata, et õndsa une asemel leiab ta end ühtäkki päris ilmsi USS Iwo Jima pardalt ja sealt edasi USA lennuki pardal New Yorgi poole lendamas, kus teda ootavat tribunal ja… elektritool (?). Tõenäoliselt näidatakse enne taskulambiga suhu kah ja üritatakse aru saada, kuhu Venezuela kullavarud on peidetud. Sest Donald Trump on seda venetsueelalaste vaesust uurinud hea tükk aega ning järeldanud, et küllap Maduro peidab rikkusi mõnes eriti kättesaamatus kohas – teadagi, kus.

Ameeriklaste erioperatsioon oli hoolikalt, lausa filigraanselt ette valmistatud ning teostati loetud tundidega. Kuidas see juhtus, kirjeldab Delfi järgmiselt:

Ööpimeduse varjus reede hilisõhtul startisid USA sõjalennukid 20 baasist maal ja merel üle kogu läänepoolkera. Operatsioonis osales üle 150 õhusõiduki, sealhulgas USA pommitajad, hävitajad, luure- ja seirelennukid, helikopterid ning mehitamata droonid.

USA president Donald Trump andis operatsiooni alustamiseks käsu kohaliku aja järgi kell 22.46.

Helikopterid koos kinnivõtmisüksusega lendasid Venezuelas asuva sihtmärgi poole vaid 30 meetri kõrgusel merepinnast. Samal ajal kasutas USA oma kosmose- ja kübervõimekust, et „luua ohutu koridor“ sissetungiks, kirjeldas USA relvajõudude juhataja kindral John D. Caine.

Venezuela õhutõrje edukal ja kiirel halvamisel osalesid muuhulgas lennukid F-22, F-35, F-18, E-2, EA-18 ning pommitajad B-1, samuti merejalaväe, mereväe, õhuväe ja rahvuskaardi vastavad üksused.

Kindrali sõnul jõudsid helikopterid Caracases asuva Maduro residentsi kohale kohaliku aja järgi kell 2.01. „Kinnivõtmisüksus laskus territooriumile ja liikus kiiruse, täpsuse ja distsipliiniga oma eesmärgi suunas,“ ütles Caine.

Ta rääkis, et helikopterite pihta avati tuli, millele vastati „ülekaaluka enesekaitsetulega“. Üks USA õhusõiduk sai tabamuse, kuid jäi lennukõlblikuks. „Operatsiooni käigus andsid õhu- ja maaluure meeskonnad üksustele reaalajas infot, et vähendada riske keerulises keskkonnas,“ märkis relvajõudude juhataja.

Ta kinnitas, et Nicolás Maduro ja tema abikaasa andsid alla, avaldamata vastupanu , ning võeti USA relvajõudude poolt vahi alla. „Kõik toimus professionaalselt ja täpselt, ilma ameeriklastest inimohvriteta,“ rõhutas kindral.

Venezuela autoritaarse valitseja kinnivõtmise järel alustati viivitamatult väljatõmbumist. Taganemise ajal toimus mitu enesekaitselist tulevahetust, kuid üksus pääses edukalt Venezuelast välja.

Suts ja valmis. Donald Trump kiitis operatsiooni läbiviinud eriüksuslasi ning teatas ilmse rahuloluga, et Maduro antakse Ühendriikides kohtu alla, aga Venezuelat juhib niikaua targalt ja efektiivselt tema ise – seniks kuni leitakse uus juht (loe: Ühendriikide huvidele vastav marionett). No more drug trafficking, only oil for Americans’ cars. Noh, ja Venezuela vabanes Madurost, kes istus justkui punn augu ees, mille kaudu ei pääsenud nafta välja voolama ega demokraatlikud väärtused sisse imbuma. Good riddance & fair deal.


El presidente de los Estados Unidos y Venezuela (foto: Instagram)


Julgen arvata, et Kremli isandal on nüüd paar päeva üpris rahutu uni, sest – kirevase pihta! – just sellist erioppi kak raz oli ta isegi oma vaimusilmas ette näinud, kui armeele 24. veebruaril 2022 vastava korralduse andis: tooge mulle Zelenskõi pea, ja et kolme päeva pärast oleks Kiiev võetud ning Janukovõts tagasi pukki pandud! Nii muidugi ei läinud. Tahtsime… - aga läks nagu alati, ehk teisisõnu Tśernomõrdini doktriin. Porjadoki asemel igikestev bardakk, vene võimu pärisosa.

Nüüd on huvitav vaadata, mis saab edasi. Noh, Venezuelast saab tõenäoliselt üks tore banaanivabariik, mida kontrolliks mingi United Fruit Company taoline ameeriklaste gigaettevõte. Peaasi, et nafta voolaks. Boonuseks oleks ka, kui uuest vasallist saaks trumpismi ruupor. Tore oleks ka Venezuelas puhkamas käia:  suurepärase looduse ja kliimaga riik, millest annaks kujundada Kariibide uus Riviera – ja seda ilmselt vähema ressursiga kui sedasama teha Gazas.

Venezuelal võib niisiis veel hästi minna. Või noh, 50-50 śansid. Nagu Trump ise sellistel puhkudel ütleks: Well, it might be… and might be not!

Aga rahvusvahelisel õigusel pole kindlasti hästi läinud. See, mida Trump demonstreeris, on tahte triumf ja tugevama õigus. Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo sõnul on  USA tegevus Venezuelas, kus võeti kinni president Nicolas Maduro ja viidi ta relvajõudu kasutades riigist välja, rahvusvahelise õiguse vaatenurgast problemaatiline. Mil määral meil rahvusvaheline õigus veel alles on, kui mõjukad suurriigid seda riburadapidi rikuvad?“  küsis ta.Selle loogika järgi võib Venemaa võtta ette sõjalisi samme enda nõutavas mõjusfääris Ida-Euroopas ehk Ukrainas, USA enda omas Lõuna-Ameerikas ja nii edasi,“ ütles Mälksoo, lisades, et selline areng on väikeriikide jaoks eriti ohtlik.

ÜRO põhikirja järgi on teise riigi vastu relvajõu kasutamine üldjuhul keelatud. On vaid kaks erandit: riikide õigus enesekaitsele ja ÜRO julgeolekunõukogu poolt otsustatavad kollektiivsed meetmed. Enesekaitsele tugineda ainult juhul, kui on toimunud tegelik relvastatud rünnak.

Mälksoo meenutas, et USA on varemgi püüdnud relvajõu kasutamist enesekaitsega põhjendada, kuid see pole leidnud laialdast toetust. Näiteks tungis USA 1989. aastal Panamasse, et kukutada sealse juhi Manuel Noriega, ning 2003. aastal Iraaki, viidates julgeolekuohule. Kuid kummalgi juhul ei toetanud enamik maailma riike USA põhjendusi relvajõu kasutamiseks.

Mälksoo sõnul võivad USA sammul olla rahvusvahelised ja poliitilised tagajärjed. „Kindlasti saab USA rahvusvahelise õiguse ekspertidelt ja teatud hulgalt riikidelt tugevat kriitikat, et ta sõjaline sekkumine Venezuelas on rikkunud rahvusvahelist õigust,“ ütles ta.

Ameerika asjade ekspert Andreas Kaju kirjutab Delfis: „Kedagi ei huvita, mida rahvusvaheline õigus sellest operatsioonist arvab. Küll aga on oluline, mida USA enda kohtud sellest võiksid arvata, kas president oleks pidanud taotlema Kongressilt luba või saab ta kasutada seniseid erinevaid terrorismivastase sõja volitusi ja põhiseaduse tõlgendusi, mida kõik presidendid alates George Bush nooremast on korduvalt kasutanud.

USA kasutas ka Panamas Noriega eemaldamiseks sõjaväge ning selle juriidiliselt põhistamiseks kasutati samuti laias laastus enesekaitse õiguslikku konstruktsiooni - mida eeldame, et Trump kasutab ka nüüd. Meenutame, et diktaator Noriega vastu oli Florida ringkonnakohtus süüdistus sarnane praegusele Maduro omale - kokaiinikaubandus.

Iraani, Venemaa ja Hiina vaatest on selge, et nende toetus ja kaitse ei tähenda läänepoolkeral hetkel mitte midagi. USA suhteline mõju maailmas on selgelt vähenenud, aga absoluutne sõjaline võim veel mitte ja sellised „terrorismivastased“ operatsioonid on USA erivägede leib olnud nüüd juba 20 aastat.

/…/

 Ameeriklasi on raske hukka mõista. EL välisasjade kõrge esindaja ametis olev Kaja Kallas ütles oma esimeses kommentaaris sedasama, mida ka esimesed demokraadid senatis - meile on ebaselge, mis on selle ettevõtmise õiguslik alus, aga Maduro polnud selgelt legitiimne valitseja.

Iraani, Venemaa ja Hiina vaatest on selge, et nende toetus ja kaitse ei tähenda läänepoolkeral hetkel mitte midagi.

Nii on alati olnud ja nii alati jääb - kui sa teed õiget asja ja saad sellega ka hakkama, siis sa ei pea sa avaliku arvamuse ega rahvusvahelise õiguse pärast muretsema.“

Selle viimase tõdemusega olekski paslik lõpetada. Jääb vaid loota, et Hiina pretsedenti kasutades Taiwanit nokkima ei lähe. Ühtse Hiina doktriini vaatest on Taiwan nagunii ebakõla hiinalikus harmoonias – justnagu ulaelu peale läinud perekonnast võõrdunud laps, kelle pere rüppe tagasitoomine ei ole mitte vägivald, vaid distsipliini küsimus. Vanemlik kohustus.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar