SISSEKANNE # 384
Don't let me hear you sayLife's taking you nowhere, angelLook at that sky, life's begunNights are warm and the days are young
Juba kümme aastat ilma...
Aga siiski... Golden years - well spent years...
Mälestades David Bowiet (08.01.1947-10.01.2016),
kuulan tema plaate. Esimene Bowie plaat, mida tervikuna kuulasin, oli „Hunky
Dory“ – tõsi küll, piraatsalvestusena kasseti pealt. Esimesed kaks teadlikult
ja ausal teel soetatud Bowie CD-plaati olid „Heroes“ ja „Scary Monsters“. Minu kümme
Bowie lemmikalbumit läbi aegade on:
Station To Station (1976, RCA) – võimas teos, minu
meelest kõige bowielikum plaat üldse; lavale astus uus karakter – Kõhn Valge
Hertsog (Thin White Duke), pealt külm ja arrogantne, seest habras ja soe.
Krautrocki mõjud. Eno viljakas koostöö Bowiega sai alguse pärast seda plaati.
Scary Monsters (1980, RCA) – plaat, millega lõppes Bowie
kuldaeg – 70ndad -, viimane tugev tervikalbum, meeleolu sätib paika
nukker-melanhoolne ja retrospektiivne „Ashes To Ashes“
Ashes To Ashes (1980)
Lodger (1979, RCA) – Berliini triloogia viimane, ühtlasi kõige
optimistlikum ja popilikum plaat, veidi nagu new wave. Boys keep swinging: life is a pop of the cherry, when you're a boy
The Rise And Fall Of Ziggy Stardust and the Spiders
From Mars (1972, RCA) – sellel on kõik hitid; kui ma seda tippkümnesse poleks
pannud, siis ma oleks toime pannud pühaduseteotuse.
Hunky Dory (1971, RCA) – Bowie hakkas hipiks. Sisaldab
laulu „Changes“: Time may change me, but I can’t trace time.
„Heroes“ (1977, RCA) – põhiline sellel albumil on muidugi
nimilaul ja ikooniline albumi kaas. Sisaldab muuhulgas Kraftwerkist
inspireeritud laulu „V2 Schneider“;
Young Americans (1975, RCA) – plastiline valge soul, nn philly-sound, mida
on hea kuulata küünlavalgel ja veiniklaas peos. Bowie oli selja taha jätnud
glämrokkari karjääri ning Ziggy Stardusti persoona oli lõplikult maha maetud.
Algas yuppie-jumala, Thin White Duke’i aeg. Pisut läks veel aega. Aga... Do you remember president Nixon, do you remember the bills you had to pay... or even yesterday?
1.Outside (1995, Arista/BMG/Virgin) – Bowie taastulemine,
ambitsioonikas koostööprojekt Brian Enoga. Mõne jaoks ehk liiga eklektiline kontseptalbum,
kuid minu jaoks ajaproovile hästi vastu pidanud. Standout track #1 „Strangers When
We Meet“, standout track #2 „I Have Not Been To Oxford Town“;
Aladdin Sane (1973, RCA) – Glämm-Bowie kõige
rafineeritumal kujul: Ziggy Stardusti kõrgpunkt;
Blackstar (2016, ISO Columbia) – võimas ja hästi ajastatud
luigelaul; plaat ilmus Bowie sünnipäevaks, kaks päeva hiljem lahkus maestro
Elüüsiumi väljadele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar