KAKS LASKU MINNEAPOLISES

 SISSEKANNE # 383

Uus aasta on vaevalt nädala kestnud, kui kaks lasku Minneapolises ehk Renée Goodi tapmine 7. jaanuaril 2026 tekitas ühiskondliku śoki ja protestilaine. Mis kasu on uue aasta soovidest a la „Head uut ja paremat aastat!“, kui tegelikult algas see süsimustalt – meenutame aasta esimestel tundidel puhkenud tulepõrgut Śveitsi suusakuurordi Crans-Montana ööklubis, mis viis 40 elu. Ent see oli õnnetus, ehkki hooletu pürotehnika käsitsemise tagajärg. 37-aastase USA kodaniku Renée Goodi tapmine ICE (United States Immigration and Customs Enforcement) agendi poolt oli Ameerika ühiskonnas valitsevate pingete ja poliitilise lõhestatuse sümboolne akt – nagu seda oli ka Charlie Kirki tapmine 10. septembril 2025 – otse kaamerate ees. Nad mõlemad – nii paremäärmuslik Kirk kui eeldatavasti vasakpoolsete vaadetega Good – on 21. sajandi Ameerika polarisatsiooni sümbolid, niisamuti nagu sealsamas Minneapolises elu kaotanud George Floyd. Viimane oli elu hammasrataste vahele jäänud ja seadusega pahuksisse läinud mustanahaline töötu mees, kelle elu lõpetas politseinik 25. mail 2020. Sealtsamast sai uut hoogu juba varem palju üleriigilist turbulentsi tekitanud Black Lives Matter liikumine. Ent White Lives Matter too. Nii Kirk kui Good olid valged ameeriklased – see neid ei päästnud.

Liiga vara on toimunut analüüsida, aga kindlasti on sellel sündmusel sügav sümbolistlik mõõde, mis ajapikku veelgi sügavamale settib. Sedavõrd traagilised sündmused, kus keegi kaamera ees maha lastakse – või see moel või teisel suurte inimhulkade teadvusesse jõuab -, võivad käivitada sündmuste ahelreaktsiooni, sünnitada uusi liikumisi, ideoloogiaid ning vahest isegi kõigutada riigikorda. Ajaloost on tuua palju näiteid: näiteks noorest natsionaalsotsialistist Horst Wesselist, kes Sturmabteilungi ridades kommunistidega Berliini tänavail lahingut lüües 7. oktoobril 1930 hukka sai, tehti natside märter ja „Horst-Wessel-Lied“ huulil marssisid SS-lased hiljem uut maailmakorda looma. Atendaat Rudi Dutschkele 11. aprillil 1968, kes sarnaselt Kirkile oli sarmikas oraator, ehkki vasakpoolse maailmavaate eestkõneleja, vallandas teadupärast protestilaine, millest sündis 1970ndate Lääne-Saksa ühiskonna peavalu – Rote Armee Fraktion (RAF).  Laialt levinud sümboliks sai ka Ladina-Ameerika marksist Ernesto Che Guevara, kes võitles kolonialismi vastu lausa rahvusvahelises mastaabis ning leidis otsa Boliivia mägedes oktoobris 1967 – temast sai post mortem popkultuuri ikoon ja mistahes peavoolule vastandumise sümbol. Kes neid Che näopildiga t-särke ja graffitit jõuaks kokku lugeda…

See selleks. Minnesota kunagine kuberner, endine profimaadleja Jesse Ventura, andis ühele Fox telekanalile intervjuu, milles avaldas veendumust, et USA on kolmanda maailma riik. Tal oli ka tabav, konkreetne põhjendus: kolmanda maailma riikides teevad paramilitaarsed jõud sõjaväega koostöös korrakaitsetööd, mis normaalses ühiskonnas oleks politsei ülesanne. ICE tegutsemine Ameerika linnades on lakmustest, mis näitab tsiviilinstitutsioonide (politsei) läbikukkumist.  Olen temaga päri.

"America is Third World country now..." (Fox9)

Minneapolise sündmuste mõjul vaatasin uuesti üle ameeriklaste endi süngevõitu indie-filmi „Kodusõda“ (Civil War, 2023, reź. Alex Garland, stuudio A24). See pole tõesti mingi Marveli eepiline muinasjutu-ulme, Hollywoodi klantsproduktsioon, vaid eelkõige hoiatav mõttemäng, teemal what if… Mis juhtub, kui Washingtoni administratsioon minetab oma demokraatia vardja rolli ning hakkab arendama oma värdvormi, mida võib ka demokraatia diktatuuriks kutsuda, ja kui sellele reageeritakse setsessionismi vormis? Filmis tegutsevad Portlandi maoistid, lahkulööjateks Texas ja California ning nendega liitunud Florida, mille ühendatud väed, nn Western Forces, liiguvad pealinna poole, kus nimetu president keset kaost ja turbulentsi kinnitab kõnes ameeriklastele, et kõik on kohe kontrolli alla saamas.

Pärast suurt terroriakti New Yorgis läheb pressifotograaf Lee Smith (Kirsten Dunsti suurepärane roll; vihje legendaarsele Briti rindefotograafile Lee Millerile) koos kaasteelistega ohtlikule teekonnale Washingtoni, et võtta viimane intervjuu presidendilt, keda jahivad lääne väed. Kogu film on üsna ambivalentne, sest pole üheselt mõistetav, kes on antagonistid ja kes protagonistid – ajakirjanikud teevad lihtsalt neutraalselt oma tööd, jäädvustavad hukkamisi, tänavalahinguid ja purustatud hooneid. Isegi filmi lõpp on mitmetitõlgendatav.  Nimetu president püssitoru ees… Ajakirjanik kummardub maaslebava presidendi juurde:

• Ma vajan tsitaati.
• Ärge laske neil mind tappa.
• Jah, see sobib.

Väikese, kuid jõhkralt mõjusa rolli teeb Jesse Plemons nimetu paramilitaari/hukkaja rollis, kes esitab küsimuse:

• What kind of American are you?

Jah, tricky question, kui seisad püssitoru ees, mida hoiab teine ameeriklane. Mis oleks õige vastus?

What kind of American are you? 

Esimest korda vaatasin seda filmi siis, kui USAs valitses suur Trumpi ja Harrise vastasseis. Riik oli pooleks lõhenenud. Mina ausalt öeldes ei teadnud ka siis, kes on õige ja kes vale – ja ma kaldun arvama, et ka ameeriklased ise ei teadnud. Ega tea nüüdki, mil käimas on Trump 2.0 düstoopia. Kõik on taandunud lihtsalt usu küsimusele.

Kuhu edasi, Ameerika?