SISSEKANNE # 147
Ivan Orav ilmutas mulle eila öösi unes ja pajatas mulle nõndaviisi:
„Pärast seda, kui elukutselised ussid ja röövmõrtsukad Eestimaa olid lõhestanud ja tülli ajanud ning meile ora ihusse pistnud, saabus Maarjamaale õnn. Tuli Ekre-vaba Riik. Saabusid hõbedased ning kuldsed päevad, mil igal ööl kostis Kuu pealt viiulihelisid ning isegi kase otsas kasvasid õunad. Tuli aeg, mil loomad ja linnud jälle rääkisid. Ekre-vaba riigi ajal võis igaüks ütelda, mis tahtis. Tihti nähti uulitsal lõbusalt vesteldes jalutamas hunti ning voona, sotsi ja liberaali. Kõik olid omavahel sõbrad, iga kodanik tundis teist nägupidi ja tänaval anti üksteisele lakkamatult kätt. Presidendiks oli sel õnnistatud ajal Kersti Kaljulaid. Ta oli tõeline daam, ning tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Kersti juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti piljardit (aga koroonat enam ei mängitud – selle vana ja tüütu mängu saatis Tanel Kiik lätlastele postiga tagasi). Noored armunud korraldasid Kersti pool salaja kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid. Iga inimese jaoks jätkus Kerstil häid sõnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Kersti korter oli alati piinlikult puhas.“
Enne kukelaulu kadus Orav, magus eestiaegne tubakaaroom taga hõljumas, öhe, kuid enne manitses, et Andrusele sellest midagi ei kõssaks - tulevat uued mälestused "Tulevik kui heleroosad orud", aga seekord variautorit põle tarvis, sest Põrgus olevat aega kirjutada maa ja ilm.
Vaat selline lugu siis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar