SISSEKANNE # 144
Alljärgnev tugineb Tõnis Kahu populaarkultuuri loengutel Tallinna ülikoolis, mis käsitles erinevaid teooriaid ja mõtestas lahti selle olemust. Tegemist on vabas vormis üleskirjutusega.
* * *
Popkultuuri uuringutes võib täheldada kolme peamist vastandust, mis kõik on seniajani erineval määral aktuaalsed. Ühtlasi saab neid vaadelda popkultuuri defineerimise katsetena.
Esiteks, popkultuur/massikultuur versus kõrgkultuur sisaldab esteetilist vastandust, mille sisulist tähendust võib omakorda seletada niisuguste uute võimmalike paaride kaudu nagu sügav-pealiskaudne, lihtne-keeruline või individuaalne-stereotüüpne. Laiemalt kuuluvad siia ka eliidi ja rahva suhted koos moraalsete, sotsiaalsete ja poliitiliste aspektidega.
Teiseks, popkultuur/massikultuur versus rahvakultuur, mille kaudu antakse mõista, et senised autentsed rahvakultuuri vormid on taandunud ja nende asemele on tulnud popkultuur.
Kommentaariks nende kahe jaotuse juurde: popkultuuri positsioon neis mudelites on seotud teatud väärtustamismehhanismiga – juba loomupäraselt käsitletakse popkultuuri sageli kõrgkultuuri ja rahvakultuuri suhtes sekundaarsena, hierarhiliselt madalamana. Mõne käsitluse järgi pole see olnud üldse kultuuri nime vääriline – seda tänu „ebapuhtale“ seotusele kommertsprotsesside ja massiühiskonnaga. USA teoreetik Dwight Macdonald leidis koguni, et „massikultuur on halb uuel viisil: tal pole isegi teoreetilist võimalust olla hea“ (1960). Selline oli väga kaua levinud arusaam popkultuurist (ehk massikultuurist), kus temas nähti mitte iseseivat kultuuri, vaid probleemi, sümptomit millestki, mis maailmas valesti on, märgina tervete sotsiaalsete suhete lagunemisest.
Kolmas jaotus, popkultuur versus massikultuur, annab mainitud probleemile lahenduse ning on ühtlasi popkultuuri uuringute lähtepunkt: kuidas massikultuuri mõistest ja sellega kaasnenud teoreetilistest eeldustest lahti öeldakse. Massiühiskonna mudel käsitles inimhulki suuremal või vähemal määral totaalse ajupesu ohvrina, kes pole suutelised vastu seisma maitse labastumisele ja tehnoloogiliselt korraldatud sotsiaalsele kontrollile. Popkultuuri mudel seevastu katsus uuesti defineerida rahva ja tema kultuuri mõistet juba kas siis demokraatlikus võtmes või poliitilist vastupanu toonitades. (Kahu, 2016)
* * *
Renessanss ja valgustusaeg ei ole otseselt seotavad popkultuuriga – popkultuuri kui niisugust ei eksisteerinud -, ent kontekstuaalseks mõistmiseks tuleks neil peatuda. Valgustusaeg tõi kaasa arusaama sellest, kuidas looduses asjad on. Looduses allub kõik seaduspäradele ja need seadused puudutavad asjade olemust. Inimene kogub teavet ja on neid seaduspärasusi mõtestades võimeline loodusest aru saama.
Valgustusajale eelnes renessansi ehk taassünniperiood, mis tähendas seda, et inimene sünnib n-ö. uuesti, avastades endas inimese. Inimese taassünd inimesena. Taassünd seisneb selles, et inimene positsioneerib end looduse suhtes ning tal tekivad viimase suhtes ka teatud kohustused. Loodus kui toormaterjal, millega tuleb midagi teha – see on inimese kohustus. Inimese uus kohustus on muuta looduse loomulikku korda, tunda ära selle seaduspärad ja võimalusel seda muuta. See puudutab muuhulgas ka inimkeha, mis kuulub looduse valdkonda kui materialistlik, füüsiline objekt – erinevalt hingest, mis on vaimne sfäär. Maailmast eemaldati juhuslikkus. Parim näide looduse korrastamisest renessansi ajal on kellade leiutamine, ajaskeemi loomine. Maailm muudeti kronoloogiliseks. Tänu sellele hakati maailmast teistmoodi aru saama – vähem juhuslikkust. Renessansi ajal inimeste ajataju muutus.
Kuna inimese arusaamad muutusid, siis kerkis esile küsimus maailma valitsemisest. Francis Bacon sedastas, et maailma valitsetakse maailma tundma õppides, ehk siis õpitakse tundma neid seadusi, mille järgi maailm on tehtud ja toimib. Rõhutagem, et see ei toiminud kristliku religiooni kiuste – sellest inimene vaba ei olnud, ta polnud oma algupära peremees; see viis tagasi jumala juurde, järelikult me ei saa olla jumalast vaba – olenemata oma positsioonist looduses. Jumalata inimene on kuri inimene, seda ei saanud olla. Aga ta võib, oma positsioonist lähtuvalt, loodust uurida, püüda seda mõista, korrastada, suunata. Loodusteaduste sünd.
Galileo Galilei põhiprintsiip: mõõta tuleb kõike seda, mida mõõta saab ja muuta kõik see mõõdetavaks, mida mõõta veel ei saa. Teadusliku mõtteviisi kreedo: põhimõtteliselt kõik maailmas on mõõdetav, või tuleb muuta mõõdetavaks. Looduse mõõtmise kohustus tuleb inimese uuest positsioonist. Galilei on öelnud, et looduse suur raamat on kirjutatud matemaatika keeles ja selle keele tähtedeks on ringid, kolmnurgad jne. Galilei vaatles loodust matemaatiliselt, läbi geomeetriliste kujundite. Erines tugevalt sellest, kuidas vaatles loodust keskaja inimene: loodus kui saatana kehastus. Hirm. Loodus oli kaootiline, mille eest pühakutelt tuli kaitset otsida. Hullumeelsuse definitsioon keskajal oli see, kui loodus sai inimese kätte. Mõistuslikkusega polnud sellel mingit seost, loodus jõudis inimeseni. (Siinkohal võib vaadata Lars von Trieri filmi „Antikristus“ – loodus ei ole mitte saatana tööriist, vaid ongi saatan ise).
Valgustusaja keskne omadus oli käsitleda arengut teisiti kui pelk hea ja kurja vaheline võitlus. Teadmiste kasv: mida rohkem neid on, seda parema inimese, ühiskonna me saame. Teadmised võiksid olla kumulatiivselt kasvavad, nende baasilt võib tekkida õiglasem ühiskond, hoitaks ära despootia. Nt marksistlik teooria on sellesama loogika väljendus. Teadmiste jõul inimene kasvab ka sisemiselt, eetilises mõttes. Radikaalne püüdlus täiuslikkuse suunas, inimese areng on lõpmatu.
Immanuel Kanti järgi on valgustus inimese väljumine omaenda süülisest alaealisusest; inimene saab täiskasvanuks. Kusjuures see alaealisus on inimese enda põhjustatud – ja nüüd inimene kasvab sellest välja. Alaealisus kantilikus võtmes tähendab inimese võimetust oma mõistust kasutada, valmisoleku puudumist selleks. Inimene ei ole rumal, vaid tal puudub otsustusvõime ja valgustatus tähendab, et inimene on selle omandanud. Kantilik keskne fraas: sapere aude! – söanda teada! Teadmine nõuab julgust.
Idee progressist oli romantistlikule mõttelaadile väga omane. Prometheus (ettemõtlemine, läbinägelikkus) kui valgustusaja kangelane, kes varastas jumalatelt tule ja aitas sellega inimesi, erinevalt oma vennast Epimetheusest (tagantjäreletarkus), kes jagas teadmised loomadele ja inimestele ei andnud midagi. Ühest küljest oli jumalike teadmiste vargus inimkonna hüvanguks õilis tegu, kuid teisalt on see klassikaline näide ökoloogilise tasakaalu rikkumisest.
Romantismi arusaam loomulikust inimesest tähendas seda, et temas on olemas mingi tuum, mida ei saa teaduslikult seletada, milleni teadus ei küündi. Romantism on teaduslikkuses näinud vägivalda inimese kallal. Teadust tajuti vägivallana. Teatud müstika, salapärasuse rõhutamine inimloomuses. Nt. gooti õudusromaan. E.A. Poe, M.Wollstonecraft Shelley. Inimloomust ei saa valemitesse kängitseda, purki panna. „Frankenstein“ – inimese ehitamise katse, kasutades tolleaegseid teaduslikke meetodeid. Toetudes L. Galvani uuringutele elektri vallas, püütakse elektriimpulsiga laipadest ehitatud monstrumit ellu äratada, teadlane tõdeb lõpuks, et eksperimendi lõppedes tabas teda õud ja tülgastus – ja seda mitte eksperimendi läbikukkumise pärast teaduslikus plaanis (ses mõttes oli katse edukas, kuna monstrum ärkas elule), vaid seetõttu, et katse teaduslikult inimest konstrueerida ei saanudki romantismi reeglite järgi lõppeda millegi vähima kui ebaõnnestumisega, krahhiga, katastroofiga.
Demüstifikatsioon – kogu salapära äravõtmine.
Highbrow ja lowbrow – kõrge ja madal kultuuris. Terminit kasutati juba 19. sajandil ja sellel on otsene seos võidukäiku alustanud, n-ö. ajastu vaimust kantud pseudoteaduse frenoloogiaga , mis põhineb ideel, et psüühika erinevad moodulid ja funktsioonid asuvad erinevates aju osades. Frenoloogid usuvad, et kolju kuju põhjal on võimalik hinnata inimese vaimseid võimeid ja omadusi. See idee põhineb oletustel, et kui mingi psüühiline funktsioon on hästi arenenud, on sellele vastav aju osa suurem ning et aju kühmude kuju kajastub ka kolju kujus. See tähendab, kõrge- ja madalaubalisus määrab ära inimese potentsiaali ühiskonnas. Teaduse katsed grupeerida inimesi., määratleda intelligentsuse taset, uurida hinge anatoomiat. Frenoloogiaga tegelesid 19. sajandi teoreetikud Cesare Lombroso ja Max Nordau, kelle huvialaks oli inimese käitumise, atavistlike instinktide uurimine; normaalsel inimesel on need allasurutud ja ilmnevad ainult teatud tingimustes. Nordau raamat degeneratsioonist (1892): koljupilt näitab inimese soodumust madalusele või elitaarsusele. Nordau vs O. Wilde: parasiit, degenereerunud inimene. Nordau meelest peegeldas hea füüsiline disain ka head vaimset tasakaalu.
Lombroso väitis, et kriminaalsusega kaasneb mõni füüsiline defekt – kriminaalidel esinevad "metsikud geenid" ja atavism. Tema tuntuim teos on 1876. a. ilmunud "L'uomo delinquente" ('Kriminaalne inimene').
Seega, kõrge-madala-jaotus on otseselt tulenev frenoloogiast. Hilisem mõiste – middlebrow – märgib just nimelt laia massi, üldist aritmeetilist keskmist => lame keskklassi maitse, konsensus.
Suund füsikalismi poole – see viitab sellele, et kõike inimlikku saab seletada füüsikaliselt. Seos etnoloogiaga. Rahvuste uurimine. Natsionalism. Millega määrata rahvuse, natsiooni, piire? J.G. Herder ja J.G. Fichte. Nende võtmemõiste oli „das Volk“ – rahvas. Ärgem unustagem, et saksa rahvas tollal ei olnud ühtne rahvus, tegemist polnud rahvusriigiga ning alles otsiti nn ühist alust. „Das Volk“ väljendas talurahvast koos spetsiifilise suhtega maasse, millel see rahvas elas. Koha vaim – mitte midagi müstilist, vaid lihtne suhestatus oma maaga.Herderlik mõtteviis jõudis ka Eestisse – maarahvas, seotus maaga. Vrd „Tõde ja õigus“. Aja jooksul – kui Herderi ja Fichte juurest edasi liikuda - muutus rahvuse mõiste füsikalistlikuks ehk võttis endale reaalteaduslikud alatoonid: rahvuse olemuse seletamine läbi füüsikaliste seaduste. Sotsiaaldarvinism kui väga füsikalistlik printsiip – teatud rahvused jäävad ellu, teised kaovad. Rahvaste ja rahvuste erinevused on kehalised.
Houston Chamberlain „19. sajandi alused“: mitte kunagi pole rahvad olnud nii erinevad, veelgi enam – nad on antagonistlikud ehk teineteisele vastanduvad – oluline statement 20. sajandi künnisel, kolonialismi kõrgajal. Teadus olevat rahvaste vahele teinud selge vahe, järelikult ka nende saatuse vahele, niisamuti nagu näiteks lingvistika on muutnud mõned keeled teistest mõjuvõimsamateks. Sellest johtuvalt on rahvastel ajaloos väga erinevad positsioonid. Peegeldus kolonialismis; Natsi-Saksamaa näide: maa ja veri. Chamberlaini loogika järgi pole rahvuste eesmärgiks mitte lihtsalt evolutsiooniline areng, vaid nad kannavad unikaalset missiooni kehtestada end teiste arvel. Teiseks, iga rahvus peab hoolitsema oma sisemise puhtuse eest. Iga rahvus peab olema terve ja puhas. Siit omakorda tekkis oluline tõdemus, mis rikkus ära noorte generatsioonide elu – iga rahvuse elujõud seisneb noortes inimestes. Preisi sõjaväelane ja teoreetik Wilhelm Leopold Colmar von der Goltz leidis, et sõjavägi peab koosnema noortest. Noorte kohustus on olla militaarne, olla sõjaks valmis. Kui seda ei soovita, siis ollakse rahvuse seisukohalt kahtlane. Sõjakoolide ja internaatide ühiskond Saksamaal, samuti Suurbritannias ja Prantsusmaal. Soovimatus kanda edasi rassipuhtuse ideed avab ukse degeneratsioonile, füsikalistlikult mõõdetavale allakäigule.
* * *
Kasutatud allikas:
- Kahu, T. (2016) Populaarkultuuri uuringud. Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia. Koostaja: Marek Tamm. Tallinn: TLÜ Kirjastus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar