SISSEKANNE # 148
1930. aastatel tugines olulisel määral Matthew Arnoldi eeldustele briti kirjanduskriitik Frank Raymond (F.R.) Leavis, kelle tööd määratlesid lähimateks aastakümneteks popkultuuri käsitlemise peamised võimalused ja hoiakud. Leavis tunnistas, et murrang, millest Arnold oli aastakümneid tagasi hoiatavalt kirjutanud, on nüüdseks juba teostunud. Enamgi veel – kui Arnold oli rääkinud ikkagi üldisest mentaalsest allakäigust, siis Leavis ja teised haritlased seisid vastakuti juba turu jaoks toodetud kultuuriga, millel oli märkimisväärne populaarsus ja kõnejõud. Ning kui Arnold oli saanud analüüsida vanade kogukondlike suhete lagunemist tööstusliku kapitalismi surve all, siis Leavis vaatles näiteks oma uurimuses „Massitsivilisatsioon ja vähemuskultuur“ (Mass Civilization and Minority Culture, 1930) juba arenenud massiühiskonna piirjooni. (Kahu, 2016)
Leavis tõdes, et võim kuulub ebakultuursusele, kultuur on mõnes mõttes kaotanud. Enamus valitseb kultuurse vähemuse üle. Kultuur on ümber piiratud, survestatud. Massiühiskonnale on omane sõltumatus, ta on justkui iseennast taastootev struktuur, luues omaenda väärtushinnaguid, mida on harimise teel hiljem raske muuta.
Võitlus noorte pärast: missugust haridust saavad noored koolidest ja millist haridust paralleelselt sõltumatult kõrvalistest allikaist, n-ö. tänavalt. Massiühiskonna liikmed ei vaja intellektuaalne, neil on oma lõbustused, nende mõjutamine on keeruline. Leavise idee oli panna intellektuaalid harima massiühiskonna liikmeid nn. pehmete näidete kaudu. Inimesi tuleb õpetada vastustama massikultuuri õpetlike näidete varal, milles seisneb massikultuuri madalus.
Leavis pidas probleemiks kultuuris madalatasemelist ilukirjandust (bulvariromaanid, krimkad), mis vastab küll inimeste reaalsetele vajadustele, kuid on sisutühjad. Selle vohamine turureeglite järgi loob Lääne ühiskonnas ebaterve, ebakultuurse atmosfääri. Olulist rolli Leavise käsitluses etendas kinokunst, mille suurim probleem oli see, et ta loob väga usutava pildi reaalsusest, selle sugestiivsus on väga suur. Leavis puudutas ka kollast ajakirjandust ning raadiot, samuti reklaami mõju – seda just kultuurilisel põhjusel, s.t. probleem pole mitte inimeste sidumine teatud toodetega, vaid eeskätt keele labastumises. Reklaam rüvetab keelt. Leavis viitab sellele, et uus kultuur on hävitanud orgaanilised kogukondlikud suhted inimeste vahel ja lammutanud loova töö kogemuse. Uus kultuur on õieti sümptom nendest muutustest, kuhu ollakse jõutud. Leavise ideaaliks ajastu mõttes, kus see puhtus justkui oli kõik veel olemas (linnastumata = rüvetamata ühiskond), oli kuninganna Elizabeth I aeg. Terviklik hierarhiline ühiskond. Tõele au andes pole Leavise ettekujutatud müütilist kuldaega kunagi eksisteerinud.
Vahelepõige: William Morrise Arts & craftsi liikumine tekkis ideest, et kuigi vaesed tegid rikastele ilusaid asju, elasid nad ise vaesuses inetute asjade keskel. Ajalooline parandus – ilus asi ei pea olema privileeg. Tuleb teha ise ilusaid asju. Arts & craftsi vaimsusest on kantud näiteks J.R.R. Tolkieni looming, mis on müütide jutustamine lihtrahvale. Arts & craftsi idee: kusagil on mingi müütiline aeg, mis läheb kaduma, kui me massikunstile järele anname – intellektuaalide kohustus on inimesed n-ö. üles äratada. Võtmeküsimus: inimese liigutamine massi mõiste juurest rahva mõiste juurde.
Probleem: loova töö kogemuse kadumine on kaasa toonud uue nähtuse – vaba aeg (leisure time). Sellist kontseptsiooni keskaja ja uusaja inimene ei tundnud (kuigi molutati ju ka siis). Vaba aja täitmine – massikultuuri pinnas. Kaasaja inimesed määratlevad end vabaaja tegevuste kaudu (hobimajandus, ühised huvid, ühine maitse).
Leavisest lähtuvalt saab toonitada seda, et uue massikultuuri poolt mõjutatud tunded võivad iseenesest olla tõesed ja autentsed, aga nende tunnete rahuldamise viis ei ole autentne, vaid on seotud kommertslike protsessidega, kus inimesed sisuliselt söönuks ei saa vaimses plaanis, ehkki saavad meeldiva (siiski moonutava ja võltsi) kogemuse osaliseks.
F.R. Leavise ja Arnoldi ühisjoon oli mure keskklassi pärast. Privilegeeritud seisundis keskklass soovis kogeda alamklassi kultuuri.
* * *
Leavise rajatud traditsiooni ületamise ja tegelikult koos sellega ka teistsuguse suhtumise popkultuuri tõid kaasa kolm teost, mis kõik on suuuremal määral Briti nn kultuuriuuringute traditsiooni teetähised. Neist tuntuim on tänapäeval Stuart Halli ja Paddy Whanneli „The Popular Arts“ (1964). Ei ole mõtet võidelda madala kultuuri vastu, vaid leida selles üles väärtuslik osa. Populaarkultuur – viide rahvale, mitte massile (oluline nüanss). Koolis antav haridus on sattunud vastuollu massimeedia poolt vahendatava informatsiooniga. Kui alamklassid poleks saanud haridust, oleks massikultuuri pealetung jäänud olemata või edasi lükkunud. 1871 – Suurbritannias Elementary Education Act, millega tehti kohustuslikuks algharidus (enne seda läksid alamklassi lapsed suhteliselt varakult tööle). Inimesed tehti kirjaoskajateks, mis võimaldas neil saada tarbijateks ja hakata tarbima madalakvaliteedilist kirjandust. Hall ja Whannel järeldasid, et kõrgkultuur on väärtuslik, niisamuti nagu osa populaarkultuurist. Oluline muutus, sest nii Arnold kui Leavis pidasid madalat kultuuri üldiselt sotsiaalselt kahjulikuks.
Haridussüsteemi kriis. Hall ja Whannel reageerisid oma teosega kahele pedagoogilisele strateegiale: esiteks, kaitsestrateegia – popkultuur on kasutu, isegi kahjulik, hariduses tuleb seda ignoreerida, kuna välja tõrjuda seda pole enam päriselt võimalik; teiseks, ärakasutamise strateegia – kui ei ole võimalik lüüa, siis tuleb liituda sellega (if you cant beat’em, join’em). Popkultuuri soovitatakse võtta tõsiselt. Kõrge ja madala vahel on nn. erinevused, nad räägivad nende erinevustest, mitte ebavõrdsusest. Popkultuuril on oma väärtussüsteem, mida tuleks analüüsida. Mõiste: folk art – kogukonna tervikuna hoidmise viis. Näide sellest, kuidas massi mõistet avalikust ruumist tõrjuda.
Raymond Williams mainib oma teoses „Kultuur ja ühiskond“ (Culture and Society, 1958), et kasutusel on mõiste „massidemokraatia“, mis viitaks justkui demokraatia kaaperdamisele massi poolt. Williams märgib, et massi kirjeldatakse justkui mingi jõuguna ja sedastab, et meie peades on sageli mõte massist kui teistest inimestest, kuhu meie indiviidina ei kuulu. Meie ja meie lähikondsed on unikaalsed – massid on need seal (over there). Mass kui pööbel. Aga sellisena on see mõiste tühi, arrogantne.
Williamsi järgi ei loo alamklassid suuri kultuurilisi objekte, vaid institutsioone. Alamkihtide kultuur on kollektiivne, mitte individuaalne. Moodustatakse kooslusi -> tänapäeva mõistes subkultuure. Sealt me ei otsi individuaalseid, vaid kollektiivset ilmingut. Williams tõdeb, et kultuur on tavaline – Culture is ordinary. See tähendab: kultuur on otseselt seotud inimese igapäevaeluga, inimene elab selle sees, see ei asetu pjedestaalile. Williamsi mõjud: afroameerika bluusmuusika ülevõtmine valgete rockmuusika poolt, bluus oli olemuslikult tavaline.
Ekskurss tagasi keskaega. Dante Alighieri „De vulgari eloquentia“ (1303-1305) – lihtsa keele kaitseks (ingl k. vernacular). Dantet huvitas keel, mida inimesed tegelikult räägivad, ja ta järeldas, et keel ja kõne on praktilise elu osad, mitte eraldiseisev asi, millega inimesed tegelevad. Ladina keel kui tehislik, idealiseeritud keel on jäljenduslik ja seega ebapiisav, kuid maakeel on tavaline nagu igapäevatoimingud, puudutused jms, olles seega õilsam, puhtam. Seda ei õpita, see tuleb inimestele loomuldasa kaasa. Ladina keel on kõrgema sfääri keel, kiriklik, vastupidiselt rahva keelele, mis on olemuslikult materiaalne. Kakofoonia – see on tohutu poeetilise potentsiaaliga -, ladina keel on määratud seda korrastama.
Samuel Johnson ja romaani esiletõus. Igal rahval oma suur romaan (vrd eestlaste „Tõde ja õigus“). Algul oli romaan madal vorm, sest ta oli liiga realistlik, argine. Kuid Johnson leiab romaani olevat erilise ja väärtusliku. Romaanikirjanike jõud tuleneb sellest, et nad kirjutavad sellest, mida igaüks teab (general converse). Romaan kui „modern fiction“ paneb inimese lugema – keele jõud haarab inimese, kes tunneb ära selle elu, mida ta ise elab.
Mimees – jäljendus. Mimeesi loogika: jäljendatakse päriselu.
William Wordsworth uuris lüürilisi ballaade. Ta ütleb, et tema luule sünnib erksate tunnete küüsis oleva inimese päriskeeles. Katsub vältida mimeesi, kopeeritavust.
David Hume: meie mõtted pole midagi muud kui see, kuidas me oma tundeid mäletame. Põhjuslikkus: mineviku baasil oskame mäletada mingeid sündmusi. Meenutamise aspekt on oluline ka Wordsworthil. Loodusega kontaktis olek, milleni jõutakse läbi lihtsuse.
Platon ja tema mõiste ideest (eidos), need asusid kõrgemas sfääris; kõik, mida me maa peal näeme, on asendus sellele, mis asub kõrgemal. Inimene sünnib maale laskudes, võimega ära tunda seda, mida ta seal üleval päriselt nägi. Oskame märgata seoseid. Ent Platoni järgi kuulub ideede maailm filosoofidele, tavainimesele on see kättesaamatu. „Ilu“ kategooria on samuti kõrgemasse sfääri kuuluv, meile saavad asjad meeldida, aga meeldimine iseenesest on ka jäljenduslik. On olemas ilu idee ja kui me võrdleme kahte naist või muusikapala, siis tuleks lähtuda kõrgemast ilu ideest, sest nende omavaheline võrdlemine kuulub meie eelistuste, meeldimise valdkonda. Peame suhtlema peegelduste kaudu, kuna asja tuumani jõudmine pole inimeste võimuses. Kuigi inimesed on selleni kogu aeg püüelnud – näiteks narkootikume tarvitades (psühhedeelia ja LSD-tripid).
Hume’i järgi oli kõik see, mida me teame või usume, on tagasiviidav vahetule kogemusele. Fundamentaalne mõiste tema jaoks oli taju (nägemine, kuulmine...), millest lähtub kaks maailma tunnetamise viisi: 1) muljed – saadud vahetult tajude kaudu, ihad, kired, afektid; 2) ideed – hajusad kujutised muljetest, nii nagu need avalduvad meie mõtlemises. Piltlikult: valuaistingule hambaravikabinetis mõelda ei ole seesama kui vahetu reaalne kogemus hambaravikabineti toolil, üks on idee, teine vahetu kogemus. Samuti ka idee naudingust. Ideed on seega vahetute kogemuste hägused koopiad. Hambaarsti juures kogetu paneb meid kartma – taaskordse kogemuse vältimiseks võtame tarvitusele abinõud, peseme hoolikamalt hambaid. Tajude tulemus, näide, kuidas valust saab valu idee.
Hume’i järgi on inimeste mõtlemine piiratud, kuna see tugineb kogemuste baasile. Isegi kui meil on väga suurejooneline fantaasialend, nt mõtleme välja uusi loomi, baseerub see ikkagi kogemustelt saadud materjalil. Me lihtsalt kombineerime, kohandame tajudega saadud kogemuste maailma. Tajude baasil loovad inimesed seoseid, assotsiatsioone, nt. sarnasuse alusel (tuttavlikkus). Ajalise seose loogika – ühe ja sama ruumi jagamine. Põhjuslikkuse seos – midagi põhjustab midagi -, kuid see pole Hume’i järgi miski muu kui meie kunagiste kogemuste edasikandumine ideede mõistmisse.
Raymond Williams tõlgendas kultuuri kolmel tasandil: 1) kultuur kui ideaal, väärtuste kogum; 2) kultuur kui teatud (salvestatud) väljenduste kogum – kirjandus, kunst jms; 3) kultuur kui elamise viis – oluline, sellega seondub mõiste tundestruktuur: inimeste kooselus eksisteerivad teatud arusaamad, mis ilmutavad end üksikutes kultuuriobjektides. Williams toob näiteid 19. sajandi inglise romaanidest, kus tegelased on õnnetus abielus ning lahendus saabub mingisuguse maagilise lahendusega (pärandus vms), mis päästab romaanikangelased antud olukorrast. Teine näide romantismiajastu kirjandusest, kus kesksel kohal oli indiviidi vastuhakk süsteemile (mäslev vaim), mis näiteks keskajal ei tulnud kõne allagi – seal sekkus lõpuks deus ex machina printsiibil kõrgem korrastav jõud, sest kord oli jumalikku päritolu. Need on tolleaegsed tundestruktuurid – romantistlik inimene oli mässaja. Williamsi järgi sünnib tundestruktuur sellest, kuidas inimesed elavad, kultuuri ei tehta väljaspool elu, kultuuri elatakse.
Hall & Whannel: Populaarne kultuur on massikultuur, mis on oma päritolult kõrgemale tõusnud => emantsipeerunud massikultuur. Nt biitlid arendasid lihtsakoelisest biitmuusikast välja midagi keerukamat, või afroameerika bluusist välja kasvanud be-bop. Reeglistik jääb alles, kuid sellest kasvab välja nn. popular arts. Noortekultuuri tähtsus: noorte sotsialiseerimine (popmuusika tegeleb noorte päristunnetega, ehkki see võib tunduda tühise ja läägena, aga sellel on pedagoogiline efekt.
Halli ja Whanneli teene, et nad hakkasid popkultuuri looma ka uut sõnavara, eraldades selle selgelt massikultuurist.
Populaarkultuuri puhang algas peale II maailmasõda (plaadid, filmid, TV), toodangut oli turul rohkem – ja alamklassil (töölisklassil) oli rohkem raha kulutamiseks.
Amerikaniseerumise hirm ja väärtushinnangute ühtlustamine (standardisatsioon). F.R. Leavisel oli ohustatud väärtustekandjaks eliidi kultuur. Teine loogika vasakpoolselt foonilt: töölisklassil on oma identiteet, mis satub ohtu uute peibutuste tõttu, s.t. neist vormitakse tarbijat. Sellega olid seotud Briti sotsiaaldemokraadid, kelle juured ei olnud marksismis, pigem tśartismis. Vahemärkusena: ka NATO loojad olid sotsiaaldemokraadid.
Richard Hoggart ja George Orwell – mõlema ideaaliks oli sõjaeelne Briti proletariaat. Oluline oli kontrast enne ja pärast sõda – suhtelise külluse saabumine.
Hoggart ja tema„Kirjaoskuse kasutamine“(The Uses of Literacy, 1957) oli kolmas eelpool mainitud märgiline teos Halli ja Whanneli ning Williamsi tööde kõrval; see räägib allakäigust, olulise vahega Matthew Arnoldi käsitlusest, töölisklassi seisukohalt, kes ei tohiks alluda kommertskultuuri survele (Arnoldil mäletavasti oli alamklass ise madalate väärtushinnangute kandja). Hoggart leiab, et töölisklass jääb oma juurtele truuks, kiindumus pole siiras ja kommertskultuuri kasutatakse oma huvides ära. Rahvast tuleb kaitsta võltsi hiilguse eest. See uus kultuur ei kõneta inimest tema klassilises kuuluvuses, vaid see on universaalne ajaviide, maitsete ja kommete ühtlustamise projekt kommertslikel alustel.
See universaalne loogika Hoggarti kirjelduse kohaselt näeb välja selline: esiteks, erutatakse maitsemeeled üles, seejärel need nüristatakse ja lõpuks hävitatakse. Nii likvideeritakse ka see „miski“ inimese klassiidentiteedis. Ideaalid: F.R. Leavisel Elizabeth I aeg, Hoggartil 1930ndad.
Vaherepliik: jukeboxid ja milkbar’id päästsid muusikatööstuse. Ameerika kultuuri pealetung pärast II ms – plaadid, odavad krimkad, coca-cola. Siinjuures tuleb märkida, et mitte tooted üksi polnud olulised, vaid eelkõige see meetod, kuidas Ameerika turustas iseennast. Nn. American Dream. See vallutas terve Lääne-Euroopa ja üha rohkem. Üks hollywoodiliku ulma kütkes olev tütarlaps kirjutas: „Ma räägin endaga alati ameerika aktsendiga ja tihti ka mõtlen sellisel moel.“ Ameerika probleem oli tema võimsus. Vana Euroopa jaoks oli Ameerika kultuurita ja ajaloota maa, tema väärtushinnangud (konkurents, tarbimishullus jms) ei olnud need, mis sobinuksid siinsesse konteksti. Suurbritannia paternalistlik ühiskond – heaoluühiskonna loomise katse; riik kui hea isa hoolitseb ja kaitseb kõige halva eest; ekstreemsuste vältimine.
Ameerika tulek Euroopasse algas juba 1930ndail. Ameeriklase George Gallupi turu-uuringute firma rajas filiaali Londonisse, uurimaks inglaste mõttelaadi, hoiakuid ja tarbimiseelistusi. Tuleb silmas pidada, et reklaamitööstuse põhiline teoreetiline vundament ei ole mitte pakkuda inimestele seda, mida nad vajavad, vaid mõelda nende jaoks välja vajadused, et selle põhjal tekiksid uued tarbimisharjumused. Ei ole mõtet reklaamida piima või leiba, sest inimesed ostaksid seda nagunii; edukas trikk oli hoopis õpetada naised suitsetama – milleks ju puudus tegelikult igasugune vajadus.
Küsitlustes tuli esile noortekultuur. Arvatakse, et selle esildumine hoidis ühiskonnas ära teatud laadi sotsiaalsed vapustused; noorte suunamine tarbimisse leevendas nende frustratsiooni. Nt islamiühiskonna noorte probleem arvatakse seisnevat selles, freudistlikult lähenedes, et neil puudub võimalus sublimeerida oma ihasid (seksuaalne frustratsioon, noortekultuuri puudumine -> nooruse energia rakendatakse radikaalse islami teenistusse; terrorism on seksikas ó ISIS.
Külma sõja foon. Ameerika oli kohal nii sõjaliselt kui kultuuriliselt. Ameeriklased ei demilitariseerinud end ainsa rahvana pärast II ms – „maailma turvamees“. Britid sõltusid Ameerika majandusabist, kohalolust. Ameerika sõdurid tõid kaasa kultuuriśoki – nad olid vabameelsed ja oluliselt jõukamad. Teistsugune tunnetus. Ameerika noored said varakult load, sõitsid suurte autodega, ilusad tüdrukud kõrval – midagi niisugust ei saanud Suurbritannias olla. Oldi vaesed ja sõltuvad, ühtlasi kantud tänumeelest (sarnased ilmingud Lääne-Saksamaal, kus rahvas n-ö. denatsifitseeriti).
George Orwelli novell „Inglise mõrva allakäik“: loo keskmes oli paarike – inglise tüdruk ja ameerika sõdur -, kes sooritasid sõjajärgsel Inglismaal rida mõrvasid. Orwelli järgi olid need uut tüüpi mõrvad, milliseid Inglismaal varem ei esinenud. Ameerika sõdur kiitles, et ta on oma kodumaal gängster, kontrollib olukorda ning veenis tütarlast roimades osalema. Kui nad tabati, süüdistasid nad Hollywoodi filmide mõju, selgus ka, et sõdur oli desertöör. Milles seisneb nimetet allakäik? Mõelgem Agatha Christiele või Midsomeri mõrvadele, kus kõik toimub aeglases tempos, mõõdetult, asjasse on segatud suguvõsade aarded, põlvkondade vaheline vimm jms. Kõik on pisut hämar ja tumedates toonides, saladuselooriga kaetud. Seevastu Ameerika detektiivid on robustsed, otsekohesed, actionile orienteeritud, nt Raymond Chandleri tegelased: detektiiv saabub vastu hommikut koju, on joogine, joob veel, põeb pohmakat, siis veab end kontorisse, kus teda teenindab tavaliselt piltilus sekretärineiu. Detektiiv asub juhtumit lahendama, tavaliselt läbi kakluste ja muude macholike seikluste. Ameerika mõrvaloogika järgi toimub tegevus avatud ruumis, baarides ja tänavatel, vastupidiselt brittide piiratud skeenele. Orwell näebki siin teistmoodi mõrvamaatriksit.
USA ja Suurbritannia liikusid pärast II maailmasõda kardinaalselt vastupidises suunas – üks neist kogus jõudu ja sai üha võimsamaks, teine kaotas kõik oma asumaad (ja teeskles, et on edasi suur). Ameeriklased nägid riiklikul tasandil ette popkultuuri kui strateegilist vahendit, mis nn. pehme jõuna (soft power) pidi mõjutama Euroopa ühiskondi. Nt. Saksamaad, mis enne oli nibelungliku aura ja isa-figuuri kütkes, hakati ümber kasvatama uute ikoonide, Mikihiire, kokakoola ja närimiskummi abiga => ameerikaliku elulaadi juurutamine.
Repliik: piraatraadiojaam Radio Luxembourg kui noorsoo teadvuse kujundaja - tuleb mõista, et riiklik BBC ei mänginud 1960ndatel välisartiste, seega said ka briti noored ameeerikalikku kultuuri/maitset kogeda piraatjaamade kaudu (nagu ka Nõukogude Eestis).
George Orwell ühes novellis kirjeldas milk-bar’i (kokteilibaari) õhustikku: Kõik on raisatud dekoratsiooniks ja ei midagi toidule; lihtsalt nimed ameerika toitudest; fantoomvärk, millel pole maitset ja mille olemasolusse on üldse raske uskuda.
NB! Ameerikat kujutatakse üha enam mingi võltskultuurina – midagi, mis on feik , ebareaalne, mitte päris asi. Tähelepanu ei pöörata enam mitte niivõrd maitsete/kommete madalusele (vrd. Arnoldi tees, et matsid võtavad kultuuri üle võimu, toovad endaga kaasa labasuse/madaluse), vaid nende teatavale disainitusele, kujundatavusele mingite kommertsideaalide kaudu. (Vt. D. Strinati teost „Sissejuhatus populaarkultuuri teooriatesse“ – kirjeldab amerikanismi pealetungi).
Vasakpoolne Ameerika kunstikriitik Clement Greenberg, tema essee „Avangard ja kitś“ (1939) – kitś kui liialdatud, sentimentaalne ja madalusele orienteeritud kunstiline keel. Avangardse kultuuri tulek koos valgustusaegse kriitilise mõtlemisega, samas kui kitś on kommertsprotsesside poolt disainitud tavalisele inimesele ja tavalisele maitsele. Greenbergi tekst on üks ameerika kriitilise mõtlemise alustekste, ta toonitas disainituse aspekti, kitśil ei ole sestap otsest seost rahva kultuuriga. Avangardil on aga sellised jooned, mis ei luba seda masstootmisel kujundada. Greenbergil puudub kultuurilise jagamise idee, mida evis nt Samuel Johnson (romaan ja sarnane jagatud keel, mida mõistab kindel inimkontingent). Greenberg kasutab mõistet „disparity“, mis tähendab selget ranget eraldusjoont kõrge ja madala vahel, kusjuures kõrgem kultuur on alati survestatud madala poolt.
Voolujoonelisus, insenerlik mõiste kui kultuuriline kood. Algselt lennundusest pärit idee võttis üle Ameerika autotööstus. General Motors ja suured autod, Cadillaci moto: kroomi valatud Ameerika unelm. Puhevil, mõttetu glitz’n’glam, vastandus Euroopa modernismile ja pragmatismile. Kombinatsioon maitsetusest ja suurejoonelisusest => kitś, liialdus vormi enese pärast, elustiili demonstreerimine, ego ülespiitsutamine. Luksus paljudele => magus dekadents.
* * *
Kasutatud allikas:
- Kahu, T. (2016) Populaarkultuuri uuringud. Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia. Koostaja: Marek Tamm. Tallinn: TLÜ Kirjastus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar