SISSEKANNE # 145
Gustave Le Bon (Pr. filosoof ja sotsioloog, 1841-1931) ja masside/hulkade psühholoogia: masside kirjeldus loodusteaduslikel printsiipidel. Keskne mõte: „Üldine mõtlemine on kollektiivne mõtlemine. Üksinda mõtlemine on erand".
Le Boni vaatenurk on darvinistlik, suur osa tema tööst on pühendet Euroopa võimude kolonialismi põhjendamisele. Ta uuris inimeste käitumist hulga liikmeina, jõudes järeldusele, et kui koos on anonüümsust tagav hulk inimesi, kaob nende võime tsiviliseeritult mõelda. Rahvahulk on vastuvõtlik, impulsiivne ja infantiilne. Hulk ei ole kunagi arutlev ega kahtlev, hulga tunded on alati liialdatud. Seega massis olles kaotab inimene oma individuaalsuse ja omandab tüki "kollektiivsest hingest", mis on intellektuaalselt madalam inimese enda vaimsest tasemest. Massi tähelepanu hajub, ta muutub vähem kriitiliseks. Sugereeritavus suureneb, tekib õpitud abitus. Ühtesulamine kollektiivi vaimuga on võrreldav hüpnootilise regressiooniga, mis viib inimese tagasi hingeseisundisse, mis oli omane eelajaloolisele seisundile. Tänu sellele vaimsele taandarengule saavutab juht masside üle samasuguse võimu nagu hüpnotisöör omab absoluutset kontrolli hüpnotiseeritava üle. Hüpnoos kui keskne mõiste. Vaata juurde http://kogujamees.blogspot.com/2014/05/hulkade-psuhholoogia-ja-demagoogia.html.
Tsivilisatsiooni läige: kõige atavistlikumad, algelisemad, lihtsamad jooned ühiskonnas -> ühiskond liigub infantiilsuse suunas.
Individuaalsuse printsiip: lääne inimese eesmärk.
Fr. Nietzsche apollooniline ja dionüüsiline ühiskondlik areng (naudingute kultuur?).
Sigmund Freud: psüühilised protsessid saavad ilmsiks indiviidi-põhiselt, indiviidiks olemine on inimese jaoks koorem.
Le Bon kirjeldab indiviidi kadumist „hüpnootilise regressiooni“ kaudu, esmalt võib atavistlike ilmingute tõusu täheldada naiste, laste ja metslaste juures.
Hispaania mõtleja Jose Ortega y Gasset (1883-1955): industriaalajastul said inimesed töötada koos, osaleda ühe lülina masstoodangu andmises.
Võõrandumine.
Karl Marx: produkt, mida sa teed, tuleb osta tagasi selle eest, mis sulle suvatseti anda selle valmistamise eest.
Kommertssuhted ja massi poliitiline aktiivsus. Massi kui idee tekkimine.
Jean-Jacques Rousseau vaidleb vastu nn. pärispatu ideele, leides, et inimene sünnib puhtana (tabula rasa), kuid kokku puutudes tsivilisatsiooniga muutub patuseks. Inimese kasvatamise / kujundamise idee. Prantsuse revolutsiooni aegsed jakobiinid olid kantud sarnastest ideedest, millest lähtuvalt ühiskond vajas äkilist taaskäivitust, viimaks inimesed tagasi n-ö. algseisundisse (<-tehaseseadistuse taastamine, moodsas kontekstis – RR). Sealjuures tuli anda õigusi ka naistele – progressiivne idee.
Romantismi-ajastu kunst oli muuseas samuti olemuslikult looduslik; kunstnik vahendas seda, mis oli looduses olemas. „Geenius“ kui looduslikku protsessi viljelev täiuslik indiviid. „Kunsti kunstlikkus“ – negatiivne vorm kunsti loomisest; kunst peab järgima loodusliku arengu faase. George Byron oli tollaste kaanonite järgi geenius kõige selgemas tähenduses
Immanuel Kant leidis, et loodusel on salajane plaan, mis inimese kaudu realiseerub.
Herder, kes uuris eri rahvaste eneseväljendust (sh. nt. eestlaste etnokultuuri, vt Herderi kirjavahetus Hupeliga), jõudis järeldusele, et ülimuslik Euroopa kultuur hävitab Looduse majesteetlikkuse, kuna kultuuride paljusus, mitmekülgsus kaob / lahustub. Kultuure ohustab industrialiseerumine, võib tekkida kultuuride ja tsivilisatsiooni vastandumine.
Samuel Taylor Coleridge (1772-1834): Civilization of cultivation – mass on tekkinud pigem tsivilisatsiooni taustal. Tsivilisatsioon ähvardab rahva kultuuri.
Briti luuletaja ja kriitik Matthew Arnold (1822-1888): kõrge ja madala suhe kultuuris tuleneb demokraatiast, mis kihistab kultuuri seisusteks, millist jaotust on vaja lävimiseks, aga see ei tulene seisustest. Madal kultuur on hakanud tungima territooriumile, kus see olla ei tohiks (nagu ka lihtrahvas). 1869. a. ilmunud teoses „Kultuur ja anarhia“ tähistas viimane märksõna n-ö. populaarkultuuri (vastavalt tollaste mõttekaanonite järgi).
Nt jalgpalli esilekerkimine algas tööstuslinnade slummidest industriaalajastul, narkootikumide levik samuti sealtsamast – tööstuslinnade slummidest. Maailma tekkis palju uusi väärtusi ja võimalusi.
Arnold jätkas Coleridge’i ideed vajadusest kultuuri kaitsta. Ta leidis, et kultuur on maailma korrastav jõud, mis kehtestab jumalikke printsiipe. Kultuursuse aspektid:
- Inimene tunnetab ära, mis on kultuurne ja hea;
- Inimene on orienteeritud maailma parendamisele;
- Inimene käitub nii, nagu on väärtuslik ja hea;
- Inimene on pidevas püüdlemises selle poole.
Arnold leidis, et kõigi inimeste eelistused ei saa olla võrdselt väärtuslikud, ja kultuur toob inimeses välja parima, samas kui tsivilisatsioon rüvetab. (<= idee tsivilisatsiooni pahelisusest, selle pahedest; kõnetab tänapäevalgi – RR).
* * *
Massi ja rahva mõiste küsimus: kuidas neid defineerida? Füsikalistlikult on mass probleemne nähtus. Mass tähendas allakäiku kultuuris => massikultuur – kas siis mingit kultuuri ei olegi? USA teoreetik Dwight Macdonald aastal 1960: Massikultuur on halb uuel viisil: tal pole isegi teoreetilist võimalust olla hea. Matthew Arnoldi ideid kinnitav seisukoht. Arnold nägi vaeva demokraatia mõistega. Demokraatia kui rahva võim. Kui rahvale anda võim, siis see tähendabki võimutäiust masside käes. Kompromiss: demokraatia iseenesest on väärtuslik, inimeste eelistused kultuuri vallas ei ole võrdselt väärtuslikud. Rahvas ei saa määrata kultuuri olemust, s.t. ei saa usaldada rahva maitset kultuuri defineerimisel. Teoses „Kultuur ja anarhia“ sedastab Arnold, et kui loobume kultuuri kaitsvatest mehhanismidest, siis saavutab anarhia võidu, ehk inimene tänavalt määrab, mis on kultuur. 19. sajandi teoreetikuna, demokraatia ideede kandjana möönab Arnold, et inimestel on ühine iseloom püüelda paremuse poole, mis otseselt tuleneb valgustusajastu ideedest, kuid massides käitutakse teisiti. Massi mõiste kui päästerõngas; rääkides masside käitumisest, masside maitsest saame demokraatia mõistest mööda minna – saame olla demokraadid ja samas põlastada masse <= oluline teoreetiline paradoks.
Lääne ühiskonnas, eeskätt Briti näitel, on kultuuri roll hoida ära madalate joonte ilmnemine ühiskondlikus struktuuris. Põhimõtteliselt, madalad klassid kohtuvad kultuuriga, vastavalt sellele pakutakse neile alternatiiv, kuidas saada neile loomuomasest anarhiast üle (<= hariduse eesmärk).
Raymond Williams (1921-1988) ja agriculture (kultuuri ja harimise seos; kultuurseks saadakse harimise teel). Sõna „kultuur“ omab sarnast ladina tüve (colere) sõnaga „koloonia, kolonisatsioon“. Harimise eesmärgiks on päästa inimene anarhiast, isegi kui ta seda ei taha ehk vastupanu osutab. Oma teoses „Kultuur ja ühiskond“ (Culture and Society, 1958) on ta kriitiline selliste massiühiskonda käsitlevate hoiakute suhtes, mis kõigepealt defineerivad rahva kui „massi“ koos sellele omase karjainstinkti, hüsteerilisuse, kommete ja maitsete madalusega ning umbusaldavad seega demokraatiat kui massidemokraatiat ja demokraatlikku kultuuri kui massikultuuri. Tolle demokraatliku kultuurimudeli selgitamiseks toob ta esile erinevuse kodanliku keskklassikultuuri individualistliku loomuse ja teisalt töölisklassikultuuri kollektiivsuse vahel. Ta väidab, et isegi kui tolles kitsas ja elitaarses tähenduses ei ole alamklass mingit kultuuri ehk üldse loonud, siis ometi avaldub tema kultuursus mujal – institutsioonides ja mitmesugustes loova ühistegevuse vormides. (Kahu, 2016)
Cicero kasutas väljendit cultura animi – hinge harimine.
Inimese sotsialiseerumine – inimesest tuleb teha ühiskonna liige. Arnoldil oli iga klassil oma ülesanne selles protsessis: lihtrahvas tuli õpetada alluma ühiskondlikule korrale, surudes neis maha primitiivsed tungid; keskklass pidi saama ettevalmistuse domineerimiseks, sest tema päralt oli tulevik, neist pidi saama valitsev klass, kuna aristokraatia oma senisel kujul oli kadumas. Aristokraadid pidid saama n-ö. kasutut haridust – nad õpivad ratsutama, malet mängima jne – ettevalmistus kadumiseks, sulandumiseks keskklassi. Haridusprotsess on riigi hallata.
Muide, Arnoldi teose esialgne tööpealkiri oli kõnekas – „Kultuur ja tema vaenlased“. Vastasseis, hoiatus saabuva ees. Sealjuures ei huvita Arnoldit alamklassi kultuuri sisu. Ta lihtsalt vaatleb seda ühiskondlike protsesside raames.
Briti kultuuril oli Arnoldi hinnangul välisvaenlane Ameerika näol, ja sealne kultuur jäi brittide omale igati alla. Ameerika probleem oli majanduslik võimsus. Peale selle oli Ameerika suuteline masse mobiliseerima, keskenduses materiaalsele ja madalale.
* * *
Kasutatud allikas:
- Kahu, T. (2016) Populaarkultuuri uuringud. Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia. Koostaja: Marek Tamm. Tallinn: TLÜ Kirjastus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar